laupäev, märts 31, 2012

Õppetund (1)

Nüüd, mil on eluaastaid kokkuvõttes rohkem siin kui Eestis elatud, tundub nagu oleks hiigelpikk teekond läbi käidud. 
(Hetkel, mil seda lauset kirjutasin, tabasin, et ei sõna "Itaalia" ei sobinud sinna kuidagi ja lõpuks kasutasin sõna "siin". See tundus mulle ebakorrektse väljendamisena. Et nagu oleks tegemist millegi minust väljaspoolsega, samal ajal kui kõik mind ümbritsev on niivõrd mu sisse põimunud et on mu identiteediks saanud). 
Niivõrd pikk teekond, et mitte enam ei mäleta, kust see täpsemalt algas. Küll aga sähvatavad aeg-ajalt mõttesse ammused õppetunnid, mis üheainsa hetkega sind igaveseks muudavad.
Siis kui juhuslikult märkad teiste "kultuurikokkupõrkeid" elu pisiasjadega nagu näiteks jalanõude äravõtmine kodudes.

Ma kujutan ette, et mõnedele võivad sellised pisiasjad olla tegelikult väga närvesöövad ning esialgu oli see harjumatu mullegi. Noh, et mina pingutan, et puhtust hoida ja siis tuleb keegi ning hoolimatult su pingutusted üle tallab. 

Nii tundus mulle päevani, mil sattusin ühte koju, mille kogu põrand oli kaetud valge (just, lumivalge vaipkattega). Me polnud mingid vanad tuttavad. Õigupoolest olime tutvunud samal päeval kui asjaolude kummalisel taganttõukel ma ta koduuksest sisse astusin. 
Võite ehk isegi ette kujutada mu instinktiivset reaktsiooni valgele vaipkattele. Teades küll, et väliskingi ei ole kombeks ära võtta, äratas selline piimjalt puhas eredus minus kohe taas põhjamaise instinkti ning küsisin võõrustajalt, et kas tema juures käivad kingad jalast ära. Selle peale vastas ta, et see oleneb vaid minust endast. Kui mulle meeldib jalanõudeta olla, siis tehku ma nii. Kui ma aga tunnen end paljajalu ebamugavalt, a disagio, siis jätku ma nad jalga. Tema ainus tahe oli, et inimene, kes ta koju tuleb, ennast hästi tunneks... 
"Aga kui määrdub?" küsisin ma suuri silmi.
"Kui määrdub, siis teen puhtaks. Inimesed on olulisemad kui asjad. Kui ma laps olin, siis ei olnud meil mitte alati raha kütteks ja mäletan hommikuid, mil jalad jääkülma tumedat põrandat puudutasid. Lubasin endale, et suureks saades saab mu kodupõrand olema soe, pehme ja valge. Aga see kehtib muidugi ainult minu kohta. Ma ei suudaks pealt vaadata, kuidas keegi minu kodus ennast kehvasti tunneb paljajalu või sokkides vaeveldes. See oleks kasvatamatus, lugupidamatus,ebaviisakus."

Minu näol ei olnud tegemist ei sõbra ega pikemat aega tuttavaga. Ma olin lihtsalt juhuslik sissepõikaja. Tema arvates väärisin ma aga rohkem kui puhastamise vaev.
Illumineerusin muidugi antud küsimuses hetkega. Aastaarv oli 1990.

Kuigi oli veel hetki mu elus, mil ma enda sees puhkides mõnel inimesel oma kodus kingad lasin ära võtta (ka vajaduse korral susse pakkudes). Selleks, et tõesti muutuda, läheb vaja enamat kui sõnades väljendatud kontseptsiooni ajuga tajumist. Muutumine vajab südant.
Tegin seda näiteks pisikeste lastega ülima väsimuse perioodidel, aga ma ei tundnud selles rahuldust. Pigem vastupidi, tunnetades piinlikult teise inimese kohmetust olles sunnitud endale ebaloomulikul viisil minu juures olema. Tundsin, et olen ikka tõeline stronza... Ka lapsi sain neid tegelikult nendel momentidel mitte põrandale roomama panna, veeta suures südamerahus meeldival aega külalisega, kes samuti end kingades paremini tundis. 
Ja kui pärast pesin põrandat suure rahuldusega, siis mõtlesin tänutundega Dinole ning ta valge vaipkattega kodule. 
Le persone sono più importanti delle cose.


reede, märts 09, 2012

BelleSSa da brivido

Mis siia ikka lisada... ... ...
Laul algab minutilt 3' 49''

neljapäev, märts 01, 2012

Sanremost tagantjärele

Ega mul polnudki plaanis sel aastal Sanremo kohta midagi kirjutada.
See, et ma ikkagi ümber mõtlesin, on tegelikult Lucio Dalla süü. Ta võtab kätte, läheb lihtsalt siit ilmast ning jätab meid kurba hämmingusse! Tead ju küll, et ega inimesed ei jää ju maa peale, aga kui on tegemist mõne sellisega, kelle lood on saatnud su elu paljusid olulisi hetki, siis oska seda nagu kuidagi aktsepteerida.
Kuulasin taas tema lugusid, et harjuda mõttega. Siis meenuski, et üks Lucio Dalla ilusaimaid laule "4.märts 1943"oli just Sanremo laulukonkursilt, aastast 1971.

No ma virisen ikka igal aastal nii Sanremo esinejate kui laulude tapva keskpärasuse üle.
Nii selgi aastal. Kohe mitte keegi eriti ei meeldinud.
Ühel viiest festivaliõhtust olid lauljate kõrvale pandud keegi vanematest ja tuntumatest. Sel hetkel märkasingi, kuidas laulud justkui rohkem elu sisse said. Ma ei tea kas oli see siis suurem elukogemus või -küpsus, aga laulud tundusid enam elu sisse võtvat. Mulle nimelt meeldib kui esitajal on oskust ennast esitatava suhtes tahaplaanile panna, esile tuua lugu, mitte niivõrd iseennast nagu pahatihti juhtub me patoloogiliselt nähtavusse ning eneseupitamisesse haigestunud ajastul.
Ja tõesti - ühel lool polnudki midagi viga... See oli  Noemi esitatud "Solo parole".
Aga vist poleks osanud seda hinnata ilma Gaetano Curreri abita:




(Selgituseks niipalju, et Curreri on ka mitmete Vasco laulude kaasautor)
Ühtäkki oli ka Noemi värskel elujõul uus ning sügavam suund ning dimensioon.

Kui aus olla, siis on Sanremost aastakümnete jooksul väga palju häid laule välja tulnud.
Üks ilusaimaid oligi mu esimesel Sanremol aastal 1991. Unustamatu.
Võib-olla aga lihtsalt sellepärast, et oli esimene. Mäletan tollelt festivalilt veel paljusid teisigi laule.
See aga läks otse südamesse.
Pierangelo Bertoli ja Andrea Parodi/Tazenda "Spunta la luna dal monte"


Notte scura, notte senza la sera, 
Öö tume ja õhtuta
notte impotente, notte guerriera. 
sõjakas öö, võimetu öö
Per altre vie, con le mani le mie 
mööda teisi radu, oma käel
cerco le tue, cerco noi due. 
otsin meid kahte
otsin meid kahte

Spunta la luna dal monte 
Tärkab kuu mäe tagant
spunta la luna dal monte 
tärkab kuu mäe tagant

Tra volti di pietra, tra strade di fango 
Kivist nägude, mudast teede vahel
cercando la luna, cercando. 
otsin kuud
otsin
Danzandoti nella mente, sfiorando tutta la gente, 
tantsides su meeles, kõiki puudutades
a volte sciogliendosi in pianto. 
mõnikord nutma puhates

Un canto di sponde sicure, ben presto dimenticato, 
kindlate randade laul, õige pea unustatud
voce di poveri resti di un sogno mancato. 
täitumata unistuse vaeste jäänuste hääl

Vabandage mu kiirtõlge, aga ma ei taha riskida, et need imelised sõnad jääksid keelebarjäri taha kinni.

Ja nii ma siis mõtisklesingi Sanremo üle, natuke nostalgiliselt.
Eurovisooni vaatajat pole minust enam ammu. Eelmisel aastal heitsin sellele pilgu peale, aga šokeeritult vahetasin pärast 5 minutit kanalit. Arvan, et jään oma Sanremole truuks. Vaatamata kõigele.Jään truuks oma "Vita spericolata"le, oma "Volare"le, oma "Come foglie" le, oma "Con te partiro'"le.
Ja Lucio Dalla "4.märts 1943"le.