Viimasest korrast, kui Eestis kàisin, on juba viis aastat mööda läinud. Elu on suuri pöördeid teinud ja lapsed on hakanud päris oma mõttemaailma looma. Ainus,mis nende aastatega muutunud pole, on see rahutus ning kerge võõristustunne, mis mind enne reisi taas valdab. Polegi nagu õieti oma suhteid Eestiga kunagi selgeks mõtelnud, pole selleks ka vajdust olnud. Reisi eel aga kerkib see teema iseenesest teadvuse pinnale ning tekitab segadust...
Mu side sünnikohaga on habras nagu õhuke jääkord esimestel külmaöödel. Piisab kellegi ettevaatamatust sammust, et see puruneb. Piisab kodusest soojast lähedusest, mida Itaalias tunnen, et see üles sulab. Siiski on teatud salajasi aastaegu, mil see õrn jääkiht uuesti põikpäiselt mu hinge lombi peal taastub ning paneb liikuma seletamatuid emotsioone ja mälestusi, unustusehõlma vajunud atmosfääre ja tujusid. Siis üritan leida kuidagi tasakaalu oleviku ja mineviku vahel, mis justkui tunnustamist nõuab...
Eestisse sõiduga tuleb paratamatult meelde esimene Itaalia-sõit, esimene lõhnav maikuune tuul Fiumicinos, esimene õhtu Rooma lummavates tuledes ning seesama kerge hirmu- ja kohmetusevärin, mis praegu haarab mind Tallinnasse minnes, sest kodu mõiste on kohta ja tähendust vahetanud. Aeg-ajalt, kui sellesse aega mõttes tagasi lähen, kuulan ühte laulu, mis itaalia keeles mu põhjamaist hinge on liigutanud ja mõistnud. Igaks juhuks laen selle IPodi...ei tea, kuidas see Eesti õhus ka kõlab...
Tee läheb ikka edasi ning suureks kasvamisel pole lõppu.
Io, un giorno crescerò
ühel päeval kasvan suuremaks
e nel cielo della vita volerò
ja lendan elu taevas
ma, un bimbo che ne sa
aga mida teab üks laps
sempre azzurra non può essere l'età
et iga ei jää alati helesiniseks
Poi, una notte di settembre mi svegliai
siis,ärkasin ühel septembriööl
il vento sulla pelle
tuul mu nahal
sul mio corpo il chiarore delle stelle
tähtede helendus mu kehal
chissà dov'era casa mia
kes teab, kus oli mu kodu
e quel bambino che giocava in un cortile
ja see laps, kes mängis õuel
Io vagabondo che son io
mina, hulkur
vagabondo che non sono altro
hulkur, ei midagi muud
soldi in tasca non ne ho
raha taskus mul pole
ma lassù mi è rimasto Dio
aga sinna ülesse on jäänud jumal
(Nomadi "Io vagabondo")
