Manzoni "Kihlatud" 10 minutiga

Neile, kes itaalia keelt räägivad

ja kes on huvitatud Manzoni romaanist "I promessi sposi",

tahaksin soovitada seda mõnusalt leidlikku videot.

Eriti nauditav juhul, kui tunned natuke

viimase viie aastakümne

itaalia kerget muusikat :)

Kasutatud laulud:

Ti amo-Tozzi

Brava-Mina

Perchè lo fai-Masini

Un senso-Rossi

Porta Portese-Baglioni

Io vagabondo-Nomadi

Luci-ah-Battisti

Volare-Modugno

Agnese-Graziani

Lucy in the sky with diamonds-Beatles

Luci a San Siro-Vecchioni

La fisarmonica-Morandi

Che cosa c'è-Paoli

Romeo-Aristogatti

Aggiungi un postoa a tavola

I Watussi-Vianello

Una lacrima sul viso-Solo

Caro amico ti scrivo-Dalla

Centro di gravità permanente-Battiato

Vorrei incontrarti fra cent'anni-Ron -

Gianna

Gomorra - sõnad, mille eest surra

Ilmunud "Päevalehes" 1.11.08
Minu uudishimu noore kirjaniku Roberto Saviano bestselleri “Gomorra” suhtes hakkas kasvama alles siis kui camorristid autorit surmaga ähvardama hakkasid.

Raamatu menu oli Itaalias plahvatanud märgatavalt varem, kuid ma ei tormanud seda kohe lugema - pahatihti on bestsellerid lihtsalt pealetükkiva turunduse poolt õhku täis puhutud seebimullid. Olen itaalia kirjanduse suur austaja, aga selle parim osa jääb minu meelest 80ndatest aastatest ettepoole, jättes välja paar Alessandro Baricco ning Mauro Corona raamatut, olen viimasel ajal uudiskirjanduses järjepidevalt pettunud. Lisaks sellele on organiseeritud kuritegevuse kohta kirjutatud teoseid siinmaal jalaga segada, üks täpsem ja põhjalikum kui teine. Milles võis järjekordne raamat samal teemal erineda kõigist eelnevatest? Ühesõnaga, alguses olin umbusklik.

Muidugi, juba enne, kui kuulsin, et Saviano peab liikuma ihukaitsega, sest tema loomingu pärast ei soovi teatud inimesed teda elusana näha, pidasin camorrat üheks ääretult jultunud ning külmavereliseks organisatsiooniks, kuid siiski jäi arusaamatuks, mis võis nii hullusti riivata kirjasõnas neid, keda pole kunagi heidutanud isegi mitte riik oma karabinieeride, maffiakomisjonide ning politseiga?

Juhus pistis mulle tol hetkel „Gomorra“ pihku ning jõudmata isegi tajuda raamatu ülesehitust või žanri, lummas Saviano omapärane stiil mind juba paari esimese leheküljega. Edasi loe siit.

Jumal tänatud, et millestki jälle vaimustuda

Aastaid on mööda läinud korrast, kui midagi vaimustuse väärset lugesin või kogesin. Olen püüdnud edasi elada tänu kunagiste hingeseisude värskendamisele Vasco laulude või mõningate raamatute abiga, mille nimekiri on õnneks üsna pikk. Olin juba lootust kaotamas. Kartsin ühte kahest - et kas inimlik loominguvõime on nii mandunud ja turuseaduste poolt jalge alla tallatud või on liikvel "aardeid", mis ei leia teed tundmatuse rüpest väljapoole. Minu põikpäisus tahtis uskuda viimast varianti.
Ja nüüd hoiangi ma teda käes - Gregory David Roberts "Shantaram". 1174 lehekülge täis elu, mõtisklusi ning avameelsust. Üks nendest raamatutest, mida tahaksid, et ei lõpeks kunagi ära. Nagu Tolkien, nagu Melville.
Juba avasõnadega oli armastus esimesest silmapilgust, mis järjest süvenes "müts maha"-tundeni. Just see, millest puudus tundsin - et kui raamatu kinni paned oled natuke parem inimene kui seda alustades
Robertsi raamat on autobiograafiline, käsikiri kirjutatud vangla-aastatel , seejärel kaduma läinud ning kaks korda ümber kirjutatud.

"Hingel ei ole kultuuri. Hingel ei ole rahvust. Hingel ei ole värvi, aktsenti, elustiili. Hing on igaveseks. Hing on üks. Ja kui süda tunneb ära tõe- ja valuhetke, siis ei suuda hing jääda liikumatuks..."