teisipäev, detsember 28, 2010

Aasta, mis on tulekul



Armas sõber,
kirjutan Sulle, et väheke mõtteid eemale peletada. Ja kuna Sa oled väga kaugel, siis kirjutan veidi kõvemini. Sellest ajast, kui Sa ära läksid , on meil üks suur uudis. Aasta on juba lõppenud, aga siiski on siin üht-teist korrast ära.

Õhtuti käiakse vähe väljas. Ka pühade ajal. Mõned on pannud akende ligidale liivakotte ja ei räägi nädalate kaupa. Nendel, kel midagi öelda pole, jääb palju aega üle.

Televisioonis öeldi aga, et uus aasta toob endaga kaasa muutuse ja me kõik oleme selle ootel.
Jõulud tulevat kolm korda aastas ja püha kestvat terve päev. Iga Kristus tulevat ristilt maha ning linnukesed naasevat tagasi...

Süüa saab jätkuma kõigile ja valgust saab olema aasta läbi. Ka tummad hakkavad rääkima, kurdid teevadki seda juba. Igaüks võivat ühte heita kellega tahab. Ka preestrid saavad võimaluse abielluda, aga ainult teatud eas.
Keegi kaduvat ära, häirimata. Võib-olla need liiga kavalad ning kretiinid, ükskõik millises eas.

Näed, sõber, millest ma Sulle kirjutan ja pean ütlema, et olen õnnelik , et olen siin just sel hetkel. No näed siis...
Näed, kallis sõber, mida kõike ei pea välja mõtlema, et naerda asja üle ja et lootus jätkuks:)

Ja kui ka see aasta mööduks ainsa hetkega...näe, mu sõber, kuivõrd oluliseks muutub , et ka mina olen selles hetkes.
Aasta, mis on tulekul saab aasta pärast mööda.
Ma valmistan end.
See ongi uudis.

(Lucio Dalla)

teisipäev, detsember 21, 2010

San Gennaro rulez

Usun, et Püha Gennaro ei vaja enam suurt tutvustamist ka mitte põhjamaades. Igaks juhuks teen aga väikese lühikokkuvõtte.

Püha Gennaro (Caroniti, 272 – Pozzuoli, 19 settembre 305) oli Benevento piiskop. Minnes kokku saama Pozzuoli kristlastega, areteeriti ta Campania valitseja Dragonzio poolt. Süüdistatuna kristlikus propagandas määrati ta koos oma kaaslastega surma karude poolt lõhkirebimise läbi Pozzuoli amfiteatris, aga ootamatute asjaolude tõttu jäi see siiski ära ning suremise moodus vahetati välja pea maharaiumise vastu. Pärast Gennaro surma olevat üks naine tema vere kahte ampulli kogunud, mida nüüd hoitakse Naapoli toomkiriku San Gennaro Aarde Kuninglikus Kabelis. Kolm korda aastas (maikuu esimesele pühapäevale eelneval laupäval, 19.septembril ning 16. detsembril) muutub San Gennaro ärakuivanud veri imekombel taas vedelaks. Olenevalt selle toimumise viisist (aeg, konsistents jne) loetekse välja endeid. Kui veri ei vedeldu, siis on see muidugi kohutavalt halb märk.
Pärast on usklikel võimalus ampullidele suud anda.
San Gennaro ime tuuakse tavaliselt ära ka pressiuudistes ja selle talituse pühitsemisel osalevad ka linnapea ja regiooni valitsus.

Armastatuim Naapoli 52st kaitsepühakust pöördutakse tema poole kõikvõimalike ime- ja abipalvetega alates väravalöögiga jalgpallimatšis või superenalotto võiduga ja lõpetades töö leidmise või haigustest ravimisega.
Üle maailma ulatub San Gennaro kummardajate hulk 25 miljonini.

Aastasadade vältel on San Gennarole tehtud annetustest kokku kogunenud hiiglaslik varandus. Kui suur see aga täpsemalt on, oli siiamaani hindamata.
Kolm aastat tagasi hakkas seda uurima kahest kunstiajaloolasest, ühest arhiiviajaloolasest ja kolmest kalliskivieskperdist koosnev meeskond ja nüüd on nad oma tööga lõpule jõudnud.

Rooma "La Sapienza" ülikooli gemmoloog Ciro Paolillo ei taha aga avaldada San Gennaro aarde koguväärtust. Vähemalt mitte Naapoli linnale niivõrd delikaatsel momendil.
Küll aga ütleb ta nende arvu - 21 000.
"Mõtlesime, et leiame end hunniku kaelakeekeste ja muu tühja tähja eest, kui Banco di Napoli caveu kuumuses tööle hakkasime," ütleb ta. Selle asemel aga leiti Kolumbiast pärit mayade-ajastu smaragde, mis olid Naapolisse jõudnud hispaania conquistadoreste kaudu Genovast. Ja mitte ainult - kuningate, kunngannade, imperaatorite ja paavstide kingid, millel pole ainult rahaline , vaid ka hiiglaslik ajalooline väärtus. Ühesõnaga Inglise kuninganna Koh-i-noor ja Aafrika Tähed kahvatavat San Gennaro aarde kõrval.
"Via Toledo lööb üle Towers of London"
Kullast peekrid, ostensoriod (ostiate hoidjad), iseenesestmõistetavalt kalliskividega üle kallatud.
Mitra, ülekullatud hõbedast, 3328 teemanti, 198 smaragdi ja 168 rubiiniga, hind 7 milioni euro ringis.

Bonaparte poolt kingitud rist, puhtamaist smaragdist, mida tavaliselt müüakse miljon eurot karaadist. Rist on 26 karaadine.
Et lihtsalt üksikud näited tuua.

Aare kuulub Naapoli linnale ja seda haldab ilmalik (ja mitte vaimulik) institutsioon nimega La Deputazione della cappella del tesoro. Ärge minult ainult küsige, kuidas see eesti keeles kõlab :) Ennevanasti olid La Deputazione liikmed oma ametisse kinnitatud kuninga allkirjaga, nüüd aga Vabariigi presidendi ja siseministri omaga. Presidendiks on linnapea.


Kui juba jutt San Gennarole läks, kuidas siis mitte mainida Dino Risi 1966. aastal tehtud suurepärast komöödiat "Operatsioon San Gennaro" Nino Manfredi ja Toto'ga, millest ma kunagi ära ei tüdine.



ps. Nagu eelpool mainisin, San Gennaro on vaid üks Naapoli 52st kaitsepühakust. Kõige esimene neist oli Santa Maria Assunta, aga talle lisandusid aja jooksul (sulgudes "ametisse astumise" aasta):
San Tommaso d'Aquino (1605)
Sant'Andrea Avellino (1622)
Santa Patrizia Vergine (1625)
San Francesco di Paola (1625)
San Domenico di Guzman (1641)
San Giacomo della Marca (1647)
Sant'Antonio di Padova (1650)
San Francesco Saverio (1654)
Santa Teresa d'Avila (1664)
San Filippo Neri (1668)
San Gaetano di Thiene (1671)
Sant'Agnello abate (1671)
San Severo Vescovo di Napoli (1673)
Sant'Agrippino Vescovo di Napoli (1673)
Sant'Aspreno primo Vescovo di Napoli (1673)
Sant'Eufebio Vescovo di Napoli (1673)
Sant'Atanasio Vescovo di Napoli (1673)
San Nicola di Bari (1675)
San Gregorio Armeno Vescovo e Martire (1676)
Santa Chiara d'Assisi (1689)
San Biagio Vescovo e Martire (1690)
San Pietro da Verona (1690)
San Giuseppe sposo di Maria Vergine (1690)
San Michele Arcangelo (1691)
San Francesco d'Assisi (1691)
Santa Maria Maddalena de' Pazzi (1692)
San Giovanni Battista (1695)
San Francesco Borgia (1695)
Santa Candida Iuniore (1699)
Santa Maria Egiziaca (1699)
Sant'Antonio abate (1707)
Sant'Ignazio di Loyola (1751)
Santa Maria Maddalena (1757)
Santa Irene Vergine e Martire (1760)
Sant'Emidio Vescovo e Martire (1760)
San Raffaele Arcangelo (1797)
Sant'Anna madre di Maria Vergine (1805)
San Luigi Gonzaga (1835)
Sant'Agostino Vescovo e Dottore della Chiesa (1835)
San Vincenzo Ferrer (1838)
Sant'Alfonso Maria de' Liguori (1840)
San Francesco Caracciolo (1843)
San Giovan Giuseppe della Croce (1845)
San Pasquale Baylon (1845)
San Francesco di Geronimo (1845)
San Rocco (1856)
San Gioacchino padre di Maria Vergine (1895)
Santa Maria Francesca delle Cinque Piaghe (1901)
Santa Lucia Vergine e Martire (1903)
Santa Geltrude (1927)
Santa Rita da Cascia (1928)

neljapäev, detsember 02, 2010

Millest on tehtud itaallased?

Järgmisel aastal saab 150 aastat ühtse Itaalia loomisest.
Selle tõttu on kultuurimaastik täis poleemilist fermenti, et kas seda ühtset Itaaliat eksisteerib vaatamata 150 aastasele jõupingutusele, kas need jõupingutused olid hingestatud siiratest ideaalidest või olid nende taga hämarad poliitlised joonised, mida siiamaani eriti valgustada pole tahetud ning et mõtestada läbi selle klaasi meie tänast ja homset.

On ilmunud hulganisti raamatuid, mis aitavad tutvuda nonde ammuste sündmuste peakangelastega - Cavour, Mazzini, Garibaldi, Crispi...Üks põnevam kui teine. On selline aeg, kus on enesemõistmise vajadus.150nes sünnpäev annab selleks vaid hea ettekäände.
Kurikuulus Massimo D'Azeglio lause:"Abbiamo fatto l'Italia ora dobbiamo fare gli italiani"/"Tegime Itaalia, nüüd on vaja teha itaallased" poleks justkui kunagi oma aktuaalsust kaotanud... Ja ometigi...

Ometigi on midagi väga ühtset sellel imelisel maal, kus möödanik ei lähe kunagi mööda ning kus miski ei ole nii nagu esialgu näib,
Need on asjad, mis tekitavad emotsioone Friulist Calabriani.
Midagi, milles ennast ära tunda.

Asjad, millest on tehtud itaallased (nimekiri saatest "Vieni via con me").



- Indro Montanelli Lettera 22 (Olivetti legendaarne kirjutusmasin)
- Fabrizio De Andre' kitarr
- piazza della Loggia prügikorv Brescias
- Federico Fellini megafon
- Luciano Lama piip
- Massimo D' Antona portfel
- Luigi Calabresi "Cinquecento"
- Vittorio Foa paksud prilliklaasid
- Umberto Veronesi kittel
- Bologna jaama kell
- Luigi Tenco mikrofon
- Enrico Berlingueri naeratus
- Roberto Baggio jalgpallikingad
- don Lorenzo Milani preestrirüü
- Marco Biagi jalgratas
- Tiziano Terzani habe
- Pier Paolo Pasolini tumedad prillid
- Ustica lennuk
- Rita Levi Montalcini rinnanõel
- Alcide De Gasperi ümmargused prillid
- 1982 aasta maailmakarikas
- Itaalia Põhiseadus
- Sergio Leone "ciak"
- Maurizio Pollini klaver
- Ilaria Alpi märkmik
- Luciano Pavarotti kübar
- Sandro Pertini ja Enzo Bearzoti piibud
- Walter Bonatti käed
- Anna Magnani Rooma
- Tazio Nuvolari Alfa Romeo
- Eugenio Montale käed
- Coppi ja Bartali veepudel
- Marcello Mastroianni pilk
- Alda Merini sigarett
- Luigi Pirandello kikilips
- Papa Giovanni paavstimüts
- Sofia Loreni silmad
- Toto' kõvakübar
- Annia Maria Ortese juustepael
- Italo Calvino kortsud
- Alberto Sordi maccheroni
- Enzo Ferrari prillid
- Eduardo De Filippo kohvi
- Alberto Moravia kulmud
- Aldo Moro melanhoolia
- Roberto Benigni graatsia
- Vittorio De Sica hääl
- Giancarlo Siani mehari
- Primo Levi valu
- Walter Tobagi sall

Minu nimekirjas oleksid veel
- Vasco Rossi "eeeh..."
- Mina žestid
- Mario Monicelli iroonia
- Falcone ja Borsellino naeratus

Ja tegelikult ongi see nimekiri lõputu.

kolmapäev, detsember 01, 2010

Ci mancherà e basta....

Mario Monicelli (16.mai 1915-29.november 2010) elu lõppes tema vabal tahtel, tema enda viimase režiina üleeile Roomas.



"Muoiono soltanto gli stronzi" /"Surevad ainult sitapead"



"Colosseumi juures...on Monti linnaosa" Mario Monicelli dokumentaalfilm oma kodusest Monti linnaosast esitletud 65ndal Venezia filmifestivalil