BelleSSa da brivido

Mis siia ikka lisada... ... ...
Laul algab minutilt 3' 49''

Sanremost tagantjärele

Ega mul polnudki plaanis sel aastal Sanremo kohta midagi kirjutada.

See, et ma ikkagi ümber mõtlesin, on tegelikult Lucio Dalla süü. Ta võtab kätte, läheb lihtsalt siit ilmast ning jätab meid kurba hämmingusse! Tead ju küll, et ega inimesed ei jää ju maa peale, aga kui on tegemist mõne sellisega, kelle lood on saatnud su elu paljusid olulisi hetki, siis oska seda nagu kuidagi aktsepteerida.

Kuulasin taas tema lugusid, et harjuda mõttega. Siis meenuski, et üks Lucio Dalla ilusaimaid laule "4.märts 1943"oli just Sanremo laulukonkursilt, aastast 1971.

No ma virisen ikka igal aastal nii Sanremo esinejate kui laulude tapva keskpärasuse üle.

Nii selgi aastal. Kohe mitte keegi eriti ei meeldinud.

Ühel viiest festivaliõhtust olid lauljate kõrvale pandud keegi vanematest ja tuntumatest. Sel hetkel märkasingi, kuidas laulud justkui rohkem elu sisse said. Ma ei tea kas oli see siis suurem elukogemus või -küpsus, aga laulud tundusid enam elu sisse võtvat. Mulle nimelt meeldib kui esitajal on oskust ennast esitatava suhtes tahaplaanile panna, esile tuua lugu, mitte niivõrd iseennast nagu pahatihti juhtub me patoloogiliselt nähtavusse ning eneseupitamisesse haigestunud ajastul.

Ja tõesti - ühel lool polnudki midagi viga... See oli  Noemi esitatud "Solo parole".

Aga vist poleks osanud seda hinnata ilma Gaetano Curreri abita:

(Selgituseks niipalju, et Curreri on ka mitmete Vasco laulude kaasautor)

Ühtäkki oli ka Noemi värskel elujõul uus ning sügavam suund ning dimensioon.

Kui aus olla, siis on Sanremost aastakümnete jooksul väga palju häid laule välja tulnud.

Üks ilusaimaid oligi mu esimesel Sanremol aastal 1991. Unustamatu.

Võib-olla aga lihtsalt sellepärast, et oli esimene. Mäletan tollelt festivalilt veel paljusid teisigi laule.

See aga läks otse südamesse.

Pierangelo Bertoli ja Andrea Parodi/Tazenda "Spunta la luna dal monte"

Notte scura, notte senza la sera, 

Öö tume ja õhtuta

notte impotente, notte guerriera. 

sõjakas öö, võimetu öö

Per altre vie, con le mani le mie 

mööda teisi radu, oma käel

cerco le tue, cerco noi due. 

otsin meid kahte

otsin meid kahte

Spunta la luna dal monte 

Tärkab kuu mäe tagant

spunta la luna dal monte 

tärkab kuu mäe tagant

Tra volti di pietra, tra strade di fango 

Kivist nägude, mudast teede vahel

cercando la luna, cercando. 

otsin kuud

otsin

Danzandoti nella mente, sfiorando tutta la gente, 

tantsides su meeles, kõiki puudutades

a volte sciogliendosi in pianto. 

mõnikord nutma puhates

Un canto di sponde sicure, ben presto dimenticato, 

kindlate randade laul, õige pea unustatud

voce di poveri resti di un sogno mancato. 

täitumata unistuse vaeste jäänuste hääl

Vabandage mu kiirtõlge, aga ma ei taha riskida, et need imelised sõnad jääksid keelebarjäri taha kinni.

Ja nii ma siis mõtisklesingi Sanremo üle, natuke nostalgiliselt.

Ilusti kirjutas sellest itaalia-soome reissöör Anne Riitta Ciccone oma blogis.

Eurovisooni vaatajat pole minust enam ammu. Eelmisel aastal heitsin sellele pilgu peale, aga šokeeritult vahetasin pärast 5 minutit kanalit. Arvan, et jään oma Sanremole truuks. Vaatamata kõigele.Jään truuks oma "Vita spericolata"le, oma "Volare"le, oma "Come foglie" le, oma "Con te partiro'"le.

Ja Lucio Dalla "4.märts 1943"le.

  

Ti voglio bene, Vasco!

Ostsin õhtuks valmis pudeli oma lemmikveini.

Kui töölt tulen, võtan aega iseendaga olemiseks. Koolid on ikka veel kinni külma ilma tõttu, lapsed kodus või õigemini seitsmendas taevas, ning  arvasid, et võib-olla lasevad end ära ristida. Neli päeva ilma koolita olevat käegakatsutav tõend jumala ja kõikide pühakute olemasolust ning nende suurest väest...

Aga ma juba ütlesin neile, et mul on täna üks tähtpäev tähistada. Üks sünnipäev.

Ajakirjanduses hakkas selle kohta artikleid ilmuma mõni aeg tagasi. 

Viietuhande hingelisega Zocca külas Modena ligidal peetakse pidustusi 3st kuni 26. veebruarini.

Alates kella 12st kuni keskööni teevad kõik itaalia veebiTV-d ühise otseülekande saatejuhi Red Ronnie käe all. 

Sest täna saab 60 aastaseks Vasco. Meie Vasco.

Vasco Rossi on Itaalia ainus tõeline rockstaar. 

Rock on niivõrd internatsionaalne nähtus, et on raske näiteks lihtsalt kuulates aru saada, kust maalt  esitaja pärit. Rocki standardid ongi sellised, ülemaailmsed ja kõigile mõistetavad, kuid  Vascos pole midagi internatsionaalset. 

Vasco on üdini itaallane ja tema poeesia välismaalasele vähe aru saadav. Kui keelebarjäär ületatud, siis võib komistada ta ääretult nappide ning kuivade väljendite peale, mis mitte alati verbaalset loogikat ei järgi. Need on pildikesed elust, katkendid emotsioonidest, mis rohkem hinge kui mõistuse poole pöörduvad väga itaallasliku keelekasutusega.

Ei ole küll rohkesti rockikuulajaid, kes hoolega sõnu jälgiksid, kuid Vasco puhul on sõnad ja muusika üksainus üksus umbes nagu „aegruum“, nagu vesi ja vihmapiisad. Vasco ise arvab, et tema sõnadel pole muusikata elujõudu - emotsioonil on kaks tiiba selleks, et lendu tõusta, kui üks neist on nõrk, jääb lend madalaks ja väetiks. Mina tahaksin aga nende sõnade abil aidata pilku heita sellesse maailma...andku Rocki Jumal mulle andeks need kohmetud kohmakad tõlked...

Mulle ei meenu, millal täpselt ja kuidas Vasco mu ellu tuli. Tundub, et olen teda kogu aeg, terve elu tundnud, sünnist saati. On laule läbi  mille saan taas elada oma kaugeid Eesti-aastate kogemusi ning meeleolusid ja see teeb Vasco minu jaoks ajatuks.

Vasco on täiesti tavaline inimene. Seda väljendab ka tema perekonnanimi – Rossi, kõige levinum Itaalias. Meeleolud, millest ta laulab, on tuttavad  frustreeritud kontoritöötajaile, palju läbi elanuile elus kannatanuile, mahajäetuile, rõõmujanulistele, eksijaile, maailmaparandajatele. 

Vasco annab hääle sellele seletamatule ning põikpäisele rahutusele, mis me kõigi sees pesitseb, mis sunnib tuhandeid küsimusi esitama, aga mis ei leia vastuseid. Ka Vascol pole vastuseid. 

Vasco on kahtluse kultiveerija,  tema viisid on inimliku rännu colonna sonora .

Vasco laulud ei vanane, sest südame seisundid ei vanane.Läbi aastakümnete oleme ikka milleski pettunud ja uuesti uskuma hakanud, ikka iseennast otsides sotsiaalsete kohustuste, südame hääle, vastuhaku ja moraali järgimise vahel.

Credi che sia facile

Usud, et on kerge

Credi che sia semplice

Usud, et on lihtne

vai a farti fottere

käi õige kuradile

credi che sia

usud, et on lihtne

una storia semplice

lihtne lugu

cielo senza nuvole

pilvitu taevas

un amore utile

kasulik armastus

sempre alla ricerca dov’è??

alati otsides kus see on?

dov’è? Fin là!!

kus see on? seal kaugel!!

Dov’è? Questa felicità??

kus see on? See õnn??

                 („Stupido hotel“)

Vasco on täiesti ebatavaline oma väljendusrikkuses. 

Vasco võtab kitarri ning laulab „Sally“ mitmetuhande inimese ees, ilma oma võimsa grupi ning arranzeeringu abita niimoodi, et ka kõige külmaverelisemal vippistikul pisar silmas ja meik voolamas. Vasco võtab De Gregori, itaalia 70ndate Bob Dylani, „Generale“ ning annab talle jõu ja elutungi, mis ületab kaugelt originaali. 

Tõmbaksin hea meelega paralleele tema ja mõne teise laulja vahel, aga sama hea meelega tunnistan, et pole võimalik. 

Vasco ei sarnane kellegile. 

Tema oli see, kes esimese itaalia lauljana 90ndatel staadioneid täitma hakkas ning terve selle staadionitäie ka „lendama“ suutis panna. Tasuta kontsert Catanzaros, Sitsiilias 2004 tõi kokku 400 000 pealtvaatajat ja ristiti kohe Vascstockiks (Woodstocki järgi).

.

Vasco on poeet, kes ei vali sõnu, aga ütleb otse südamesse:

Sono lontani quei momenti

On kaugel hetked

quando uno sguardo

kui üks pilk

provocava turbamenti

sind segadusse  suutis viia

quando la vita era più facile

kui elu  oli vähe kergem

e si potevano mangiare anche le fragole

ja sai veel maasikaidki süüa

perchè la vita è un brivido che vola via

sest sulgkerge võbin on me elu

è tutto un equilibrio sopra la follia

habras tasakaal kohal pöörasuse melu

senti che fuori piove

kuula väljas vihma tuli

senti che bel rumore

kuula imeline heli

                 („Sally“)

Ütleb Vasco: „Ega ma siis enne ei otsusta, et nüüd kirjutan sellise laulu. Laul tuleb välja ning alles seejärel näen seda ka ma ise, et kas on tõeline või mitte.“

On tundeid, mis inimestes elavad, aga mida on keeruline kirjeldada. Vasco leiab selle õige lause, Vasco on nende tunnete fotograaf ja emotsioone peab silmaga nägema...

Vascol on naisterahva tundlikkus ning mehelik jultumus. Tundlik võib-olla sellepärast, et teda lapsepõlves ainult naised ümbritsesid: ema, tädid, õed... ja jultunud ehk sellepärast, et kasvas rekkarmehe perekonnas . Kindlasti on ta jäägitult aus ning vahetu...rahva meeleolude, hinge rabdomant...

Minu lapsed oskavad Vasco laule peast ja seda juba 5-6 aastaselt. Ma ei kuula üldse tihti kodus muusikat ja vahel olen imestanud, kuidas see võimalik on. Hiljuti sain teada, et nii on juhtunud ka paljudes teistes peredes. Võib-olla hõljuvad laulud tõesti õhus, nagu väitis Eduardo De Filippo, tuntud Naapoli näitleja. Aga on ka neid, kes arvavad, et Vasco tungib DNAsse. Kuidas muidu ära seletada, et tema muusika austajate hulgas on pea 3 generatsiooni ja selle mõjuvõime ei tundu vähenevat.

Dietro non si torna

Tagasiteed ei ole

non si può tornare giù

maa peale enam ei saa

quando ormai si vola

kui juba kord lendad

non si può cadere più!

on võimatu kukkuda!

Vedi tetti e case

Näed katuseid ja maju

e grandi le periferie

ja suuri linnaosi

e vedi quante cose

näed palju tähtsaid asju

sono solo fesserie!

kui lihtasai rumalusi!

                      (“Gli angeli”)

Vasco laulab ja kirjutab seda, mida elab

Tema elu on olnud tormiline nagu rokkaritel ikka, probleemid anfetamiinide ja kokaiiniga, mille pärast ta 22 päeva 1984 aastal ka vanglas veedab. 

Vasco tahab elada täie rinnaga, nõuab taga oma õigust eksimustele ning see tahtmine viib ta elu kõrvalteedele. 

Kirjutab „Vado al massimo“, „Vita spericolata“, viib nad oma jultumuses San Remo lavale ning jääb viimaste sekka. Kriitikud süüdistavad teda hümni laulmises seaduse ääremail elatavale elule ning narkootikumidele. Aga plaatide läbimüügis jääb ta esikohele mitmeks kuuks. 

„Vita spericolata“/“Uljas elu“ kõnnib otse itaalia muusika ajalukku. 

Ütleb Vasco:“ Olen õppinud, et mitte aeg, vaid Armastus parandab kõik haavad“

„On kummaline näha vananevat Vascot, sest paljud meist nägid temas 80ndatel elupõletajat, nagu kangelased, kellest ta laulis – Steve Mc Queen, Sid Vicious. Aga siin ta näed on, oma 59 aastaga ning Emilia-Romagna mägilase kortsuma hakkava näoga.“(M.Monina)

La cambio io la vita che

Muudan ise elu

non c’e la fa cambiare me

mis ei suuda muuta mind

portami al mare

vii mind mere äärde

fammi sognare

pane mind unistama

e dimmi che non vuoi morire… 

ja ütle, et sa ei taha surra...

           („Dimmi che non vuoi morire“, sõnad V.Rossi Patty Pravo repertuaarist)

Vasco ei õpeta, vasco pole intellektuaal ega targutaja. „Siddharta paadimees“, nimetas teda ajakirjanik Lorenza Biasi.

Vasco armastab inimestega jagada, aga mitte inimesi jagada.

Ütleb Vasco:„Jagada halbadeks ja headeks on alati ohtlik Arvustamine tuleks minu meelest peatada, vähemalt inimeste suhtes. Vanasti öeldi, et kohtumõistmine tuleb jätta jumalale. Mina ütlen, jätame kohtumõistmise üldse ära. Inimolevus on kompleksne. On olukordi ja elukogemusi, mis viivad sind teatud teele, sunnivad sind teatud viisil käituma. Seega ei või iial teada. Inimeste hinnang on ühekülgne.“

portatemi Dio lo voglio vedere,

tooge Jumal mu ette, tahan teda näha

portatemi Dio gli devo parlare,

tooge Jumal mu ette, pean temaga jutu maha

gli voglio raccontare di una vita che ho vissuto

tahan talle seletada oma läbi elatud elu

e che non ho capito a cosa è servito

ja et pole aru saanud, mis oli sellest kasu

              (“Portatemi Dio”)

Vasco kontsert on kollektiivne rituaal, mille käigus aetakse seljast maha sotsiaalne roll, avatakse süda ja ollakse iseendaks. Siis näed enda ümber 130 000“iseennast“ ja mõtled, kui sarnased me sismas oleme – naised või mehed, vasakult või paremalt, noored või vanad, põhjast või lõunast, rikkad või vaesed.

Vasco kontsert on vabastav kogemus. Sa ei ole ainult kuulaja, vaid eelkõige väljendaja.

Liberi liberi siamo noi

Vabad vabad oleme

però liberi da che cosa???

aga vabad millest???

chissà cos’è? Chissà cos’è!

mis see küll on? Mis see küll on!

Finchè eravamo giovani

Kui olime noored

era tutta un’altra cosa

oli hoopis teine asi

chissà perchè? Chissà perchè!

kes teab miks? Kes teab miks!

Forse eravamo stupidi

Võib-olla olime rumalad

però adesso siamo cosa???

aga mis me nüüd oleme???

                   („Liberi...liberi“)

Vasco läheb alati oma teed.

Tema lauljakarjääri algusaastatel oli Bolognas rohkesti rockgruppe, kes ta peale kõõrdi vaatasid, kuna ta ei järginud rocki klišeesid. Enamus rockeritest ahvis välismaiseid suurnimesid, aga Vasco laulis põikpäiselt itaalia keeles ning kirjutas itaallastele omase meloodilise tunnetusviisiga.Aeg aga andis talle õiguse, publiku armastus samuti.

1990 pakkus Rolling Stones Vascole võimalust esineda nende soojendusbändina. Torino kontserdile polnud piisavalt pileteid müüdud ning Vasco osalemine oleks staadioni täitnud. Rolling Stones olid (ja on!)  Vasco vaieldamatud iidolid, aga ta ütles ära pakkumisest, mis oleks iga kohaliku rokkari õnne tippu viinud: “Austan neid väga, aga keeldun olemast turunduse hammasrattaks. Väärikuse küsimus.“

Minu äranägemist mööda on väärikuse küsimus ka see, et ta välismaal pole sama kuulus kui Ramazzotti või Pausini. Selleks, et teistes riikides nime teha, peab teatud kommertslikke valikuid tegema. Vasco puhul oleks see tähendanud sõnumi ohvriks toomist.

Ütleb Vasco:

„Ma ei lähe välismaale nagu Ramazzotti, tema on palju ilusam. Samuti ei laula ma ei inglise ega hispaania keeles. Eksportida itaalia rocki on sama hea, kui eksportida itaalia Coca-Colat . Minu saavutus on teha rocki usutavalt itaalia keeles. See on ainus tähtis asi. Paljud maailma rocki suurnimed teevad vähem publikut kui mina. Välismaal käin ma puhkusel...“

Vasco on omamoodi usk.

Tema oskab itaallastest välja tõmmata selle poole, mis illusioonivabalt teistsugust tulevikku unistab. Kus sirgjoonelisus oleks au sees ning kus ei pea äraelamiseks lömitama. Vasco publikut võlub see siirus ja kompromissitus, mis annab toitu järjekindlusele, et läbi korruptsiooni, valede ja roomamise selga sirgelt hoida.

Ütleb Vasco:„Kui ma alustasin, tahtsin iga hinna eest inimeste südamesse jõuda ja olin valmis selle eest surema. Tolle aja müüdid olid sellised. Mu isa suri 56 aastaselt, oli olnud koonduslaagris sõja pärast, mis talle korda ei läinud, mina võisin ju siis ohverdadad oma elu asja eest, millesse uskusin. Ühel heal päeval leidsin, et olen ellu jäänud. Ütleme nii – olen elav näide, et uljast elu võib ka rahulikult elada:“

26.juunil 2011, “Vivere o niente” turnee ajal lausus Vasco Rai1 uudistesaadetes sõnad, mis levisid hetkega üle terve Itaalia. Oli hilisõhtu, peaaegu öö, aga juba järgmiseks hommikuks polnud kedagi, kes poleks teadnud - Vasco smette. Vasco jätab rockstaari karjääri.

Paljudele oli see justkui noahoop südamesse, aga leidus ka neid, kes oma rahuolu väljendasid. Vasco on üks nendest, kes äratab armastust või viha.

Jäin hetkeks uskumatu uudise ees mõttesse. Ei saa eitada, et oma viimaste lava-aastate jooksul oli Vasco end muusikaliselt kordama hakanud, aga iga tema esinemine, kasvõi vanade lauludega, laadis õhku millegi seletamatult ehtsaga. Millegi sellisega, mida praegustel kergelt plastmassist ja  hingetult digitaalsetel aegadel nii väga lihtsalt ei leia ja millest nii väga puudus on.

Jäin mõttesse, sest pidin tunnistama üht tõsiasja, mida kunagi pole tahtnud sõnadesse panna. Tundus liiga lapsik. Võtsin aga endale selle luksuse - olla sentimentaalne, võib-olla ka naeruväärne - ja lasin oma teadvusesse tõe, et ilma Vasco lauludeta oleksin ma teistsugune inimene. 

Need on muutnud ja mõistnud mind rohkem kui paljud inimesed, kellega reaalselt kokku olen puutunud. Tema poolt kirjutatu on mu tundeid paremini kirjeldanud kui ma ise olen kunagi suutnud. Sellest see piinav hellustunne ning tänulikkus Vasco vastu.

Pole oluline kui Vasco viimastel lauludel pole uut sära.

Pole olulised tema mõnikord provotseerivad või vaieldavad arvamused, mida ta nüüd sotsiaalvõrgustikes levitab, olles avastanud selle uue kanali.

Jäävad noodid ja sõnad, milles vibreerivad miljonite hingede keeled, mida ta on võnkuma pannud. Minu oma on vaid üks nendest.

Vasco on laulnud pea 30 aastat. Ta häälel on kustutamatult  tema elu ja sõnumi tempel. 

Piisab, et laseb kuuldavale vascoliku „eeeeh...“ ja juba lähebki mul olemine soojaks.

On üks  laul, mis mulle eriti südamelähedane, räägib sõdurist, kes sõja lõppedes rindelt koju tuleb ning mis minu jaoks on igasuguse vabanemise,uue elu alguse ning paremasse maailma usu  metafoor. Laul on Francesco De Gregori sulest, aga ometi kuulen oma kõrvus seda alati Vasco armastusväärselt rämeda häälega, lohakalt väljavenitades sõnu, kus kerget emilia-romagna aktsenti. 

Generale, queste cinque stelle,

Kindral, need viis tähte

Queste cinque lacrime sulla mia pelle,

need viis pisarat mu põsel

che senso hanno dentro al rumore di questo treno?

on neil mingi mõte  müras, mida teeb see rong

Che è mezzo vuoto e mezzo pieno

mis on pooltühi ja pooltäis

e va veloce verso al ritorno.

ja veereb kiirelt tagasituleku poole

Tra due minuti è quasi giorno, 

Paari minuti pärast on peaaegu hommik

è quasi casa,

on peaaegu kodu

è quasi amore.

on peaaegu armastus.

Palju õnne ja imekaunist sünnipäeva!

Pühade lähenedes...

... jälgin huviga inimeste sekeldusi. 

Keegi sõidab kuskile - nostalgilisemad sünnipaika, uute emotsioonide otsijad välismaale, hingesoojust ihkajad sõprade juurde.

Keegi jääb koju - harjumusest või mugavusemõnust.

Mõnedele meeldib olla iseendaga. Mõned otsivad seltskonda.

Minul on õnn teha kõike seda samaaegselt. Mu kodulinna tulevad imetlema inimesed igalt poolt maailma. Maailm tuleb koju kätte.

See on mu uuestisünni paik ja emotsioonidegamma, mida siin tunda saab, on lõputu. Mõnikord ühest äärmusest teise.

See on koht, kus saab olla vabalt iseendaga, aga ümbritsetud soojusega ja mitte mahajäetult.

Linn, millega koos muutuda ja koos igavikku otsida.

Paik, mis suudab olla armastatu, sõbranna, ema, vanavanavanavanem, maestro, lohutaja, norija. 

Õlg, mille najal nutta ning käsi, mis vajaduse korral vastu nägu lajatab.

Ikka ja jälle.

Tema, Roma.

Tema

nägu, mis ei unune

uhkus ja julgus

nagu aare

kuld ta silmades

Tema

hommikuvalgus, mis ei lähe kaotsi

peegel, milles end näha

sellisena nagu oled

Tema,

päev, mis meelde jääb

tuhat tundmatut asja

mida vaid temalt õppida
Tema

Ilusaid pühi igasse koju ja südame paika!

Oh elu, mu elu...

Sadakond aastat tagasi tulid need ohkavad, armastust täis sõnad pähe ühele naapoli luuletajale nimega Aniello Califano.

"Oje vita , oje vita mia...oje core 'e  chistu core..."

Muusika tegi nendele sõnadele helilooja Enrico Cannio.

Aastaarv oli 1915. Euroopat oli käristamas I maailmasõda. Sündis üks maailmas tuntumaid naapoli laule "'O surdato 'nnamurato" - "Armunud sõdur".

Tavaliselt oleme me harjunud kuulma seda laulu marsirütmis lõbusates olukordades või staadionikurvidelt jalgpalli partii ajal. Aga tegelikult on selle laulu puhul tegemist ühe sõduri valurikka tundega, kes rindel meenutab oma koju jäänud armastatut. Kindlasti üks ilusaimaid hümne armastusele terves maailmas, läbi aegade.

"Armunud sõduri" kaunimad esitusi on minu arvates vaid kaks.

See on Anna Magnani 1971 aasta filmis "La Sciantosa". Nannarella (nagu Magnanit Itaalias südamlikult kutsutakse) kirglik ning traagiline interpretatsioon liigutab kindlasti absoluutselt igat südant. Sellest ei olegi mõtet sõnu teha, vaid lihtsalt kuulata /vaadata kauni itaallanna erakordset väljendusrikkust:

Anna Magnani taga, kitarr käes,  on näha üht ülinoort näitlejat, Giovanni Calonet. Tema kustnikunimi on tänaseks väga tuntud - Massimo Ranieri. Ja just Ranieri ongi teine, kelle esitust ei taha näitamata jätta. 2000ndate alguses tegi Massimo kolm CD ning ülemaailmset turneed naapoli lauludega ( üks ilusam kui teine ja loodan nendest veel tulevikus rääkida).

Tema taaselustas "'O surdato 'nnamurato" tõelise olemuse. Ranieri jaoks oli see omamoodi vajadus, sest pärast Naapoli jalgpallimeekonna hümniks saamist aastal 1975, oli laul hakanud oma Magnani antud sõjavastast identiteeti kaotama.

Massimo Ranieri variant  on veidi introspektiivsem, isiklikum, aga suurepärane. Minu jaoks seda enam, et arranžeering on omapärane, vaid kahe instrumendiga - kontrabass, mis mängib poognanga pikki noote  ning klahvpillid, mis üheksainsaks hingetõmbeks sulavad. Kontrabassil on mu abikaasa Vittorio ning klahvpillidel Claudio Storniolo.

Olen kuulanud seda lugematutel kontserditel 6 aasta jooksul, mil turnee kestis ja ikkagi on liigutav:

Niisiis, 1975, ühe tähtsa jalgpallipartii ajal, sai "Armunud sõdurist" ka staadionilaul.

Oli pühapäev, 7.detsember. Napoli oli Itaalia meistrivõistluste pingereas teine, vaid ühe punkti kaugusel Juventusest. Napoli pidi mängima Lazioga ning Juventus Torinoga. Vaid pärast mõnda minutit läks Napoli kohe juhtima tänu karistuslöögile. Boccolini poolt löödud värav teeb seisuks Lazio 0- Napoli 1. Pidi aga ootama Torino tulemusi. Kõigest 15 minutit enne partii lõppu ilmus tabelile, et Torino oli värava teinud! Torino 1 - Juventus 0. Napoli punkti võrra Juventusest ees. Sel hetkel hakkakski keegi kurvilt vana viisi üles võtma ja hteke pärast laulis Napoli fänne täis Olimpico staadion seda täiest kõrist...

Sellest ajast on "Armunud sõdurit" lauldud meeskonna tähtsamatel hetkedel, siis kui võit käegakatsutav. Erinevalt näiteks "Roma, Roma, Romast", mida lauldakse iga partii alguses ning "Grazie Romast", mida lauldakse võidetud partii lõpus.

Eks ole omapärane selle laulu tee eesliinildelt staadionile.

Võib-olla on siin mingi seos Winston Churchill lausega, et "Itaallased kaotavad sõdu nagu jagpallipartiisid ning jalgpallipartiisid nagu sõdu".

Aga südames, päris sügaval südames jääb sinna laulu see armastus, see valu, mida siin nii tihti suure humaansusega naeratusega looritatakse.

Naapoli murdes:

Staje luntana da stu core,
a te volo cu 'o penziero:
niente voglio e niente spero
ca tenerte sempe a fianco a me!
Si' sicura 'e chist'ammore
comm'i' so' sicuro 'e te...

Oje vita, oje vita mia...
oje core 'e chistu core...
si' stata 'o primmo ammore...
e 'o primmo e ll'ùrdemo sarraje pe' me!

Quanta notte nun te veco,
nun te sento 'int'a sti bbracce,
nun te vaso chesta faccia,
nun t'astregno forte 'mbraccio a me?!
Ma, scetánnome 'a sti suonne,
mme faje chiagnere pe' te...

Oje vita, oje vita mia...
oje core 'e chistu core...
si' stata 'o primmo ammore...
e 'o primmo e ll'ùrdemo sarraje pe' me!

Scrive sempe e sta' cuntenta:
io nun penzo che a te sola...
Nu penziero mme cunzola,
ca tu pienze sulamente a me...
'A cchiù bella 'e tutt''e bbelle,
nun è maje cchiù bella 'e te!

Oje vita, oje vita mia...
oje core 'e chistu core...
si' stata 'o primmo ammore...
e 'o primmo e ll'ùrdemo sarraje pe' me!


ja itaalia keeles:


Sei lontana da questo cuore,
da te volo con il pensiero:
niente voglio e niente spero
oltre che tenerti sempre a fianco a me!
Sei sicura di questo amore
come io sono sicuro di te...

Oh vita, oh vita mia...
Oh cuore di questo cuore...
sei stata il primo amore...
e il primo e l'ultimo sarai per me!
 
Quante notti non ti vedo,
non ti sento tra queste braccia,
non ti bacio questa faccia,
non ti stringo forte tra le mie braccia?!
Ma, svegliandomi da questi sogni,
mi fai piangere per te...
 
Oh vita, oh vita mia...
 
Scrivi sempre che sei contenta:
io non penso che a te solamente...
Un pensiero mi consola,
che tu pensi solamente a me...
La più bella di tutte le belle,
non è mai più bella di te!

Oh vita, oh vita mia...


Foto: siit

Isadepäevaks

Ma ei kirjuta kuigi tihti oma abikaasast.Või õigemini Elu-kaaslasest. Tema olemasolek on niivõrd iseenestmõistetav.

Iseenesestmõistetavad on tema kõvahäälsed kulinaarsaadete paroodiad, millega ta oma gastronoomilisi ettevõtmisi kommenteerib.

Iseenesestmõistetavad on harjutustunnid, mil kontrabass on tema ainukeseks väljendusvahendiks ja tuldpurskavad pilgud, kui miski neid tunde häirib...

Aga sama iseenesestmõistetavad on tema pikad töised äraolekud, mil me tema lollimängimisest, cazzeggiost puudus tunneme.

Iseenesestmõistetavad on me filosoofilised arutelud, mille käigus on niivõrd hea taasavastada kuivõrd tore on kellegagi samal lainel olla, aga veelgi suurepärasem on mõnikord imestada, kuidas inimene, kellega oled 18 aastat igat oma päeva jaganud, suudab sind siiski veel üllatada.

See, mis ei ole iseenestmõistetav, on igapäevane tahe leida tasakaalu ja oskus hoida harmooniat kõikvõimalikes olukordades,  mille kaudu elu ikka aeg-ajalt meid proovile paneb. Hoida peret ja igat koosoldud päeva kui loomingut. See ei ole iseenestmõistetav. See on suur anne ja armastus.
Auguri, babbo!

Laste poolt tehtud video "Sonsini story" babbost, tema poolt kirjutatud muusikaga

Nüüd - Jovanotti - 150 aastat imelist ajalugu

Dicono che è vero che quando si muore poi non ci si vede più 
Öeldakse, et on tõsi - pärast surma enam ei kohtu

dicono che è vero che ogni grande amore naufraga la sera davanti alla tv 
Öeldakse, et on tõsi - iga suur armastus jookseb karile õhtu õhtu järel teleka ees

dicono che è vero che ad ogni speranza corrisponde stessa quantità di delusione 
Öeldakse, et on tõsi -  igale lootusele vastab sama hulk pettumusi

dicono che è vero sì ma anche fosse vero non sarebbe giustificazione 
Öeldakse, et on tõsi, aga kui see nii ka oleks... poleks see mingi õigustus

per non farlo più, per non farlo più 
Et seda mitte enam teha

ora 
nüüd

dicono che è vero che quando si nasce sta già tutto scritto dentro ad uno schema 
Öeldakse, et on tõsi - sündides on kõik ette määratud

dicono che è vero che c'è solo un modo per risolvere un problema 
Öeldakse, et on tõsi, et on üksainus moodus probleeme lahendada

dicono che è vero che ad ogni entusiasmo corrisponde stessa quantità di frustrazione 
Öeldakse, et on tõsi - igale entusiasmile vastab sama hulk frustratsiooni

dicono che è vero sì ma anche fosse vero non sarebbe giustificazione
Öeldakse, et on tõsi, aga kui ka oleks tõsi...poleks see mingi õigustus
 
per non farlo più, per non farlo più 
et seda mitte enam teha

ora 
nüüd

non c'è montagna più alta di quella che non scalerò 
pole kõrgemat mäge kui see, mille tippu ma ei pürgi

non c'è scommessa più persa di quella che non giocherò 
pole kaotatumat väljakutset kui see, mida ma vastu ei võta

ora 
nüüd

dicono che è vero che ogni sognatore diventerà cinico invecchiando
Öeldakse, et on tõsi - iga unistaja muutub vanusega küüniliseks
 
dicono che è vero che noi siamo fermi è il panorama che si sta muovendo
Öeldakse, et on tõsi - meie oleme paigal, aga panoraam liigub

dicono che è vero che per ogni slancio tornerà una mortificazione 
Öeldakse, et on tõsi - pärast igat innustust pead uuesti pilgu maha lööma

dicono che è vero sì ma anche fosse vero non sarebbe giustificazione
Öeldakse, et on tõsi, aga kui ka oleks tõsi, siis poleks see mingi õigustus 

per non farlo più, per non falro più, ora 
et mitte seda teha enam, nüüd

non c'è montagna più alta di quella che non scalerò 
non c'è scommessa più persa di quella che non giocherò 
ora 
ora 
ora... 



Ütlused videos:
"Halvim demokraatia on igal juhul parem ka parimast diktatuurist."
(Sandro Pertini)


"Moraalses nördimuses on paljudel juhtudel moraali vaid 2 protsenti, nördimust 48 protsenti ja kadedust 50%"
(Vittorio De Sica)


"Nuvolari on mineviku, oleviku ja tuleviku parim kiirsõitja"
(Ferdinand Porsche)


"Näitleja teeb kõik, et kuulsaks saada, aga kui ta selle saavutab, siis paneb pähe mustad prillid, et teda ära ei tuntaks."
(Marcello Mastroianni)


"Itaalia on ainuke koht maailmas, kus enne sündis kultuur ja pärast rahvus. Peame selle üle uhked olema"
(Roberto Benigni)


"Poliitiku pilk ulatub vaid järgmiste valimisteni. Riigimehe pilk ulatub järgmiste põlvkondadeni."
(Alcide De Gasperi)


"Me pääseme ja suudame edasi minna vaid üheskoos, mitte üks ühe kaupa."
(Enrico Belinguer)


"Ja tunnetest ei ole nii kerge lahti saada kui ideedest. Ideed tulevad ja lähevad, aga tunded jäävad."
(Alberto Moravia)


"Kallis Itaalia, ükskõik kui õige või vale see ka poleks, see on minu maa kõige oma suurte vooruste ja suurte pahedega."
(Enzo Biagi)


"Kultuur on kaheksas sakrament"
(don Lorenzo Milani)


"Kui öeldakse, et helesinine särk on iga jalgpalluri sihiks, siis on see puhas tõsi."
(Roberto Baggio)


"Inimesed lähevad minevikku, jäävad nende ideed ja moraalsed pinged, mis jätkavad oma teed teiste inimeste jalgadel."
(Giovanni Falcone)


"Läbi aegade parim Ferrari on see järgmine."
(Enzo Ferrari)


"Itaallased on maailma imeliseim rahvas. Ah et see on käibetõde? Aga mis ma sinna parata saan?..."
(Alberto Sordi)


"Elu on ühesuunaline maantee. Võimatu on ümber pöörata või tagasi minna. Hullumeelne oleks gaasi anda."
(Sergio Leone)


"Ühtainust asja võin ma öelda: seda, mida me ei ole, seda, mida me ei taha"
(Eugenio Montale)


"Meie maa suurim sotsiaalne üksus on perekond. Või kaks perekonda- ametlik ja mitteametlik."
(Federico Fellini)


"Usun, et selline unenägu ei kordu kunagi. Värvisin oma käed ja näo siniseks."
(Domenico Modugno)


"Intellektuaalne tõejulgus ning poliitiline praktika on kaks lepitamatut asja Itaalias"
(Pierpaolo Pasolini)


"Keha pole midagi, loeb ainult vaim."
(Rita Levi Montalcini)

Sest Sanremo on Sanremo (3)

Selleks aastaks on siis jälle festival läbi. Ei olnud laule, mis mulle väga meeldinud oleks. Oma isikliku statistika kohaselt kuulen üht mõistlikku laulu umber iga 4-5 aasta tagant. Viimati juhtus see aastal 2009, niiet pean vist veel paar aastat ootama...

Sanremo laulufestivali üks olulisemaid aspekte on conduttore (saatejuht vist, kuigi tegemist on kontserdiga), lava peremees. Ja tahan kohe öelda, et see tänavune Gianni Morandiga oli meeldiv. Viimastel aastatel on neid Aristoni teatri lavalt palju läbi käinud, aga Morandi oli nendest parim. Kui jätta kõrvale üliprofessionaalne Pippo Baudo (kes on festivali juhtinud 13 korda, seega "konkurentsist" väljas) ja koomiline Raimondo Vianello (1998), kes oli klass omaette, siis tulebki mulle kohe pähe Morandi. Ja mitte sellepärast, et ta jumal teab mis kõrget taset oleks üles näidanud. Vastupidi. Ega see oligi peaaaegu võimatu kahe eriliselt oskamatu vallettaga (Rodriguez ja Canalis) ning distsiplineerimatute Luca ja Paologa.

Gianni Morandi on erakordselt umile, tagasihoidlik ja viisakas. Ta on nagu keskmine inimene, kes suursündmuste ajal ei ole glamuor, vaid kohmakas. Ta on nagu meie.

Festivali külalistega intervjuusid tehes- Roberto De Niro oli tema vastu veidi ebaviisakas, Monica Bellucci põhjusetult üleolev, Massimo Ranieri üritas temast laval üle olla ( ha rubato la scena, nagu siin öeldakse). Aga kui Take That tund aega proovidele reedel hiljaks jäid, siis sai Morandi kurjaks, öeldes ülbele Williamsile "You are not professional. This is not the way." Tuli mängu panna organisaatorite diplomaatia, et briti grupp koju poleks läinud.

Aga kõigele vaatamata on ta sümpaatne oma lihtsuses.

Sellepärast on õigus nendel telekriitikutel, kes ütlevad, et teised oleks Morandi asemel maatasa tehtud, aga tema tunnistati "võitjaks", sest Morandi on nagu meie Forrest Gump.

Jäin lobisema...

Ok. Kes siis võitis?

 "Sest ideed on nagu liblikad

ei saa neilt tiibu võtta

Sest ideed on nagu tähed

ei saa neid tormid viia

ideed on justkui emade hääled

kes arvasid olevat kaotanud

nad on nagu jumala naeratus

selles universumipiisas

Ütle mulle ikka - kallis

Ütle mulle alati - kallis

ükskord saab otsa see neetud öö

sest meie täidame ta siit

muusika ja sõnadega"

Laulu esikohale tulemine oli kergesti etteaimatav, pühendatud esitaja poolt itaallastele ja eriti naistele.

Minu meelest  meloodia natuke banaalne, sõnad ilusad, kuigi olemuselt meenutasid need liiga Ivano Fossati vana  (imekena) lugu "Una notte in Italia". Aga olgu...

Teiseks tulid Emma ja Moda'- laul mittemidagiütlev, aga mainimist väärib lauljate convinzione, veedumus ja usk esitatavasse.

Kolmas oli igihaljas Al Bano. Juma teab, miks. Vist on seletus sõnas "igihaljas"

Ahjaa, nagu vist olete isegi kuulnud, võtab Itaalia seekord osa Eurolaulu festivalilt. Selle lauluga:

Raphael Gualazzi, võitja noorte sektsioonis, oli mõni nädal tagasi veel täiesti tundmatu. Selle eest on tal vägev manager -Caterina Caselli.

Laulul ei ole minu arvates mingit sädet ega eripära. Paolo Conte tegi samalaadseid asju juba aastakümneid tagasi. Ainsaks positiivseks küljeks tubli Fabrizio Bosso trompet Ei tea, kas pole liikvel midagi paremat või ei suuda nad läbi "vaba"muusikaturu lihtsalt suurema publikuni jõuda...

Eks igal Sanremol (ja mitte ainult Sanremol) ole oma aja nägu ja kui ta peeglisse pilgu heidaks, siis vaataks sealt vastu Suur Keskpärasus, triumfeeriv ja enesega rahuolev.

Sest Sanremo on Sanremo (2)

Kolmas päev laulufestivalil oli pühendatud ühtse Itaalia varsti kättejõudvale 150ndale sünnipäevale. Seega ei esitatud mitte võistluslaule, vaid itaalia muusikatraditsiooni ajaloolisi lugusid. Ükski nendest interpretatsioonidest ei olnud aga minu meelest tähelepanu väärt. Parim ehk Roberto Vecchioni " 'O surdato 'nnamurato" (kuigi Massimo Ranieri variant jääb ületamatuks). Mõned aga oleks kohe võinud olemata olla. Nagu näiteks Giusy Ferreri... Aga noh - oleme vähemalt rahul püüdega  tähtpäeva suurejooneliselt meeles pidada.

On hulk inimesi, kes selle üle nina kirtsutavad. Põhjaliigalased näiteks. Ja Bolzano provintsi president Luis Durnwalder ei taha kah sellest kuulda, kuigi selle autonoomse regiooni linnapead saavad riigilt enam resursse kui ülejäänud.

Poleemikat oli vaja teha ka vaba päeva pärast 17.märtsil. Et on kriisiaeg ja tuleb töötada, ütles Töösturite Liidu esimees Marcegaglia. Normatiivide lihtsustamise minister põhjaliigalane Calderoli (kas pole kena ministeerium??) kiitis takka. Olevat hullumeelsus. Täna aga otsustati õnneks, et jah, teeme sellest siiski pidupäeva, kuna tuleb vaid korra 50 aasta jooksul.

Nagu oli ette aimata, sai eilse õhtu naelaks lauludega mitteseotud Roberto Benigni pikk ja ääretult kaasahaarav etteaste Itaalia ja tema hümni kohta, mis algas elutervelt hullumeelse saalitulekuga valge hobuse seljas tricoloret lehvitades. Ja jätkus imeilusa lectio magistralisega, millest saan siia tuua kahjuks vaid mõningaid lauseid.

"Itaalia on ainus maa terves maailmas, kus enne sündis kultuur ja seejärel rahvus"

"Cavour, Mazzini, Garibaldi väljusid poliitikast vaestemana (kui sinna sisenedes), aga jätsid rikkuse  meile. Haruldane asi."

"Meie lipp on ainus, mis tuleb maailma suurimalt poeedilt (Dantelt). Armastage seda lippu."

"Ärgakem, sest ainus viis oma unistusi ellu viia, on üles ärgata"

Kulus ära ka torge Põhjaliiga liidrile Umberto Bossile, (kui see oli kord torisenud lause üle hümnis:"Itaalia on ärganud ja Scipio kiivri pähe pannud. kus on Võit? Langetagu ta pea, sest Jumal lõi ta Rooma orjaks"/vabandage toortõlke pärast :)), et Itaalia ei ole Rooma ori). 

"Aluseks, armas Umberto, on selles lauses  Võit (kui jumalanna) ja mitte Itaalia". Bossi ja tema poliitkasse trügiv järglane 20nene Renzo pole just kooliainetes eriti tugevad.

Õiges kohas oli ka meeletuletus kui palju väärt mehi ja naisi jätsid selle idee eest oma elu. Üks idee, mil on igavene väärtus.

Muidugi on Itaalia ühendamises ajaloolisi aspekte, mis ei ole nii väga üheselt ja positiivselt võetavad ning millest on viimasel ajal palju räägitud. Kindlasti aga ei olnud eile koht ja aeg, kus hakata i-dele punkte peale panema. Eile oli õige hetk näha seda, mis meid ühendab. Bolzanost Palermoni. 

Sõnum läks pärale, sest Benigni esinemise ajal oli ligi 20 miljoni vaatajaga tipp-hetki. Midagi see ikkagi tähendab...

Benigni kirg on niivõrd ehe, et seda ei saa kuidagi ei retoorika ega patriotismi pähe võtta. Ja, nagu ütles Benigni isegi, ei ole midagi ilusamat kui terve patriotism. Arvan, et sellest on praegusel hetkel tõesti natuke puudus. Kui kõike kiputakse mustades värvides nägema ning maha tegema, ükskõik kui õigustatult, siis võime oma teelt kõrvale kalduda. 

Ilusal, mis minevikus, ei tohi kunagi ununeda lasta.

Väärtuslikku, mis olevikus, on mõnikord raske näha, aga seda peab ka TAHTMA näha. Sellele peab ruumi andma. Seda peab kaitsma ja sellest peab vaimustuma. Seda küll igal hetkel, mitte ainult tähtpäevadel. Õnneks on meil niivõrd palju, millest vaimustuda.

Oma etteaste lõpus kujutas Roberto Benigni ette, kuidas laulaks seda hümni üks tollaegne Itaalia ühtsuse eest võitlev nooruk, kel ei tule und ning kes tähistaeva all mõtleb mitte sellest, kuidas kaitsta mitte oma isade maad, vaid oma laste tulevikku. Teades, et järgmine päev võis viimaseks jääda.   

Ja sellisena ta selle hümni meie ette tõigi.

Ühtäkki oli muusika. Ühtäkki oli poeetika.

Ühtäkki oli suur uhkus olla itaallane.

Just see, mida me vajasimegi.