Kolmas päev laulufestivalil oli pühendatud ühtse Itaalia varsti kättejõudvale 150ndale sünnipäevale. Seega ei esitatud mitte võistluslaule, vaid itaalia muusikatraditsiooni ajaloolisi lugusid. Ükski nendest interpretatsioonidest ei olnud aga minu meelest tähelepanu väärt. Parim ehk Roberto Vecchioni " 'O surdato 'nnamurato" (kuigi Massimo Ranieri variant jääb ületamatuks). Mõned aga oleks kohe võinud olemata olla. Nagu näiteks Giusy Ferreri... Aga noh - oleme vähemalt rahul püüdega tähtpäeva suurejooneliselt meeles pidada.
On hulk inimesi, kes selle üle nina kirtsutavad. Põhjaliigalased näiteks. Ja Bolzano provintsi president Luis Durnwalder ei taha kah sellest kuulda, kuigi selle autonoomse regiooni linnapead saavad riigilt enam resursse kui ülejäänud.
Poleemikat oli vaja teha ka vaba päeva pärast 17.märtsil. Et on kriisiaeg ja tuleb töötada, ütles Töösturite Liidu esimees Marcegaglia. Normatiivide lihtsustamise minister põhjaliigalane Calderoli (kas pole kena ministeerium??) kiitis takka. Olevat hullumeelsus. Täna aga otsustati õnneks, et jah, teeme sellest siiski pidupäeva, kuna tuleb vaid korra 50 aasta jooksul.
Nagu oli ette aimata, sai eilse õhtu naelaks lauludega mitteseotud Roberto Benigni pikk ja ääretult kaasahaarav etteaste Itaalia ja tema hümni kohta, mis algas elutervelt hullumeelse saalitulekuga valge hobuse seljas tricoloret lehvitades. Ja jätkus imeilusa lectio magistralisega, millest saan siia tuua kahjuks vaid mõningaid lauseid.
"Itaalia on ainus maa terves maailmas, kus enne sündis kultuur ja seejärel rahvus"
"Cavour, Mazzini, Garibaldi väljusid poliitikast vaestemana (kui sinna sisenedes), aga jätsid rikkuse meile. Haruldane asi."
"Meie lipp on ainus, mis tuleb maailma suurimalt poeedilt (Dantelt). Armastage seda lippu."
"Ärgakem, sest ainus viis oma unistusi ellu viia, on üles ärgata"
Kulus ära ka torge Põhjaliiga liidrile Umberto Bossile, (kui see oli kord torisenud lause üle hümnis:"Itaalia on ärganud ja Scipio kiivri pähe pannud. kus on Võit? Langetagu ta pea, sest Jumal lõi ta Rooma orjaks"/vabandage toortõlke pärast :)), et Itaalia ei ole Rooma ori).
"Aluseks, armas Umberto, on selles lauses Võit (kui jumalanna) ja mitte Itaalia". Bossi ja tema poliitkasse trügiv järglane 20nene Renzo pole just kooliainetes eriti tugevad.
Õiges kohas oli ka meeletuletus kui palju väärt mehi ja naisi jätsid selle idee eest oma elu. Üks idee, mil on igavene väärtus.
Muidugi on Itaalia ühendamises ajaloolisi aspekte, mis ei ole nii väga üheselt ja positiivselt võetavad ning millest on viimasel ajal palju räägitud. Kindlasti aga ei olnud eile koht ja aeg, kus hakata i-dele punkte peale panema. Eile oli õige hetk näha seda, mis meid ühendab. Bolzanost Palermoni.
Sõnum läks pärale, sest Benigni esinemise ajal oli ligi 20 miljoni vaatajaga tipp-hetki. Midagi see ikkagi tähendab...
Benigni kirg on niivõrd ehe, et seda ei saa kuidagi ei retoorika ega patriotismi pähe võtta. Ja, nagu ütles Benigni isegi, ei ole midagi ilusamat kui terve patriotism. Arvan, et sellest on praegusel hetkel tõesti natuke puudus. Kui kõike kiputakse mustades värvides nägema ning maha tegema, ükskõik kui õigustatult, siis võime oma teelt kõrvale kalduda.
Ilusal, mis minevikus, ei tohi kunagi ununeda lasta.
Väärtuslikku, mis olevikus, on mõnikord raske näha, aga seda peab ka TAHTMA näha. Sellele peab ruumi andma. Seda peab kaitsma ja sellest peab vaimustuma. Seda küll igal hetkel, mitte ainult tähtpäevadel. Õnneks on meil niivõrd palju, millest vaimustuda.
Oma etteaste lõpus kujutas Roberto Benigni ette, kuidas laulaks seda hümni üks tollaegne Itaalia ühtsuse eest võitlev nooruk, kel ei tule und ning kes tähistaeva all mõtleb mitte sellest, kuidas kaitsta mitte oma isade maad, vaid oma laste tulevikku. Teades, et järgmine päev võis viimaseks jääda.
Ja sellisena ta selle hümni meie ette tõigi.
Ühtäkki oli muusika. Ühtäkki oli poeetika.
Ühtäkki oli suur uhkus olla itaallane.
Just see, mida me vajasimegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar