Selleks aastaks on siis jälle festival läbi. Ei olnud laule, mis mulle väga meeldinud oleks. Oma isikliku statistika kohaselt kuulen üht mõistlikku laulu umber iga 4-5 aasta tagant. Viimati juhtus see aastal 2009, niiet pean vist veel paar aastat ootama...
Sanremo laulufestivali üks olulisemaid aspekte on conduttore (saatejuht vist, kuigi tegemist on kontserdiga), lava peremees. Ja tahan kohe öelda, et see tänavune Gianni Morandiga oli meeldiv. Viimastel aastatel on neid Aristoni teatri lavalt palju läbi käinud, aga Morandi oli nendest parim. Kui jätta kõrvale üliprofessionaalne Pippo Baudo (kes on festivali juhtinud 13 korda, seega "konkurentsist" väljas) ja koomiline Raimondo Vianello (1998), kes oli klass omaette, siis tulebki mulle kohe pähe Morandi. Ja mitte sellepärast, et ta jumal teab mis kõrget taset oleks üles näidanud. Vastupidi. Ega see oligi peaaaegu võimatu kahe eriliselt oskamatu vallettaga (Rodriguez ja Canalis) ning distsiplineerimatute Luca ja Paologa.Gianni Morandi on erakordselt umile, tagasihoidlik ja viisakas. Ta on nagu keskmine inimene, kes suursündmuste ajal ei ole glamuor, vaid kohmakas. Ta on nagu meie.
Festivali külalistega intervjuusid tehes- Roberto De Niro oli tema vastu veidi ebaviisakas, Monica Bellucci põhjusetult üleolev, Massimo Ranieri üritas temast laval üle olla ( ha rubato la scena, nagu siin öeldakse). Aga kui Take That tund aega proovidele reedel hiljaks jäid, siis sai Morandi kurjaks, öeldes ülbele Williamsile "You are not professional. This is not the way." Tuli mängu panna organisaatorite diplomaatia, et briti grupp koju poleks läinud.
Aga kõigele vaatamata on ta sümpaatne oma lihtsuses.
Sellepärast on õigus nendel telekriitikutel, kes ütlevad, et teised oleks Morandi asemel maatasa tehtud, aga tema tunnistati "võitjaks", sest Morandi on nagu meie Forrest Gump.
Jäin lobisema...
Ok. Kes siis võitis?
"Sest ideed on nagu liblikad
ei saa neilt tiibu võtta
Sest ideed on nagu tähed
ei saa neid tormid viia
ideed on justkui emade hääled
kes arvasid olevat kaotanud
nad on nagu jumala naeratus
selles universumipiisas
Ütle mulle ikka - kallis
Ütle mulle alati - kallis
ükskord saab otsa see neetud öö
sest meie täidame ta siit
muusika ja sõnadega"
Laulu esikohale tulemine oli kergesti etteaimatav, pühendatud esitaja poolt itaallastele ja eriti naistele.
Minu meelest meloodia natuke banaalne, sõnad ilusad, kuigi olemuselt meenutasid need liiga Ivano Fossati vana (imekena) lugu "Una notte in Italia". Aga olgu...
Teiseks tulid Emma ja Moda'- laul mittemidagiütlev, aga mainimist väärib lauljate convinzione, veedumus ja usk esitatavasse.
Kolmas oli igihaljas Al Bano. Juma teab, miks. Vist on seletus sõnas "igihaljas"
Ahjaa, nagu vist olete isegi kuulnud, võtab Itaalia seekord osa Eurolaulu festivalilt. Selle lauluga:
Raphael Gualazzi, võitja noorte sektsioonis, oli mõni nädal tagasi veel täiesti tundmatu. Selle eest on tal vägev manager -Caterina Caselli.
Laulul ei ole minu arvates mingit sädet ega eripära. Paolo Conte tegi samalaadseid asju juba aastakümneid tagasi. Ainsaks positiivseks küljeks tubli Fabrizio Bosso trompet Ei tea, kas pole liikvel midagi paremat või ei suuda nad läbi "vaba"muusikaturu lihtsalt suurema publikuni jõuda...
Eks igal Sanremol (ja mitte ainult Sanremol) ole oma aja nägu ja kui ta peeglisse pilgu heidaks, siis vaataks sealt vastu Suur Keskpärasus, triumfeeriv ja enesega rahuolev.
4 kommentaari:
Ilmselt poleks muidu vaatama sattunud, aga olime laupäeval viimast õhtut Veronas, meespool oli eesti mehele omaselt päeval päikese käes rinna paljaks rebinud ja õhtul haigeks jäänud, seega ei mingit viimase õhtu ristorantet ja muud säärast. Tuli hoopis hotellis veini libistada ja telekat vaadata. Olin heas mõttes jahmunud, kuidas praktiliselt kõik esinejad suutsid läbi ajada ilma iluuisutajate, trummide, tõrvikute ja paljaste piigadeta. Sümpaatne. Lood ise olid valdavalt ja rõhuvalt estraadilikud, aga halloo, millised need seal festivalel siis veel olema peaks :-)
Ütleme nii, et oli tore vanamoodne meelelahutus ajal, kui kodused vaatasid Eurovisiooni teist eelvooru (st tümps ja nabatantsud).
Ma pole eurovisiooni nàinud enam nòukogude ajast saadik :))) Ah, et kohe selline show...
Usun, et selle aasta Sanremo ainus tòeline vòitja on Benigni :)
Mulle Gualazzi tegelikult natukene meeldib. Just selle pärast, et tegemist on absoluutselt professionaalse esitusega ja ma naudin seda (kuigi, jaa, see San Remo esitus ei ole just, khmm, parim, mis tal olemas on). Mul on tunne, et Itaalia otsustas saata Eurovisioonile sõnumi, et vaadake, niimoodi peab muusikat tegema ja see on teie probleem, kui te ei tee. Muidugi, lugu ise võib meeldida või mitte meeldida, mul on ka tunne, et "midagi" oleks justkui puudus...
Lisaks, saata keegi eurovisioonile svingima, jaa, see on hea mõte. Võib-olla võiks ehk olla tõepoolest selgemalt ja karmimalt jazz, aga siis jälle läheks formaadist täiesti välja, eks ta püsib pop-i raamides küll.
Ühesõnaga, kokkuvõttes, pärast kuulamist ja mõtisklemist, ma olen selle valikuga rahul. Ja kuulates ka teisi Gualazzi esitusi, ei, see ei ole keskpärasus, ta on selgelt tugev. Huviga kavatsen tema karjääri edasi jälgida.
Postita kommentaar