Sanremost tagantjärele

Ega mul polnudki plaanis sel aastal Sanremo kohta midagi kirjutada.

See, et ma ikkagi ümber mõtlesin, on tegelikult Lucio Dalla süü. Ta võtab kätte, läheb lihtsalt siit ilmast ning jätab meid kurba hämmingusse! Tead ju küll, et ega inimesed ei jää ju maa peale, aga kui on tegemist mõne sellisega, kelle lood on saatnud su elu paljusid olulisi hetki, siis oska seda nagu kuidagi aktsepteerida.

Kuulasin taas tema lugusid, et harjuda mõttega. Siis meenuski, et üks Lucio Dalla ilusaimaid laule "4.märts 1943"oli just Sanremo laulukonkursilt, aastast 1971.

No ma virisen ikka igal aastal nii Sanremo esinejate kui laulude tapva keskpärasuse üle.

Nii selgi aastal. Kohe mitte keegi eriti ei meeldinud.

Ühel viiest festivaliõhtust olid lauljate kõrvale pandud keegi vanematest ja tuntumatest. Sel hetkel märkasingi, kuidas laulud justkui rohkem elu sisse said. Ma ei tea kas oli see siis suurem elukogemus või -küpsus, aga laulud tundusid enam elu sisse võtvat. Mulle nimelt meeldib kui esitajal on oskust ennast esitatava suhtes tahaplaanile panna, esile tuua lugu, mitte niivõrd iseennast nagu pahatihti juhtub me patoloogiliselt nähtavusse ning eneseupitamisesse haigestunud ajastul.

Ja tõesti - ühel lool polnudki midagi viga... See oli  Noemi esitatud "Solo parole".

Aga vist poleks osanud seda hinnata ilma Gaetano Curreri abita:

(Selgituseks niipalju, et Curreri on ka mitmete Vasco laulude kaasautor)

Ühtäkki oli ka Noemi värskel elujõul uus ning sügavam suund ning dimensioon.

Kui aus olla, siis on Sanremost aastakümnete jooksul väga palju häid laule välja tulnud.

Üks ilusaimaid oligi mu esimesel Sanremol aastal 1991. Unustamatu.

Võib-olla aga lihtsalt sellepärast, et oli esimene. Mäletan tollelt festivalilt veel paljusid teisigi laule.

See aga läks otse südamesse.

Pierangelo Bertoli ja Andrea Parodi/Tazenda "Spunta la luna dal monte"

Notte scura, notte senza la sera, 

Öö tume ja õhtuta

notte impotente, notte guerriera. 

sõjakas öö, võimetu öö

Per altre vie, con le mani le mie 

mööda teisi radu, oma käel

cerco le tue, cerco noi due. 

otsin meid kahte

otsin meid kahte

Spunta la luna dal monte 

Tärkab kuu mäe tagant

spunta la luna dal monte 

tärkab kuu mäe tagant

Tra volti di pietra, tra strade di fango 

Kivist nägude, mudast teede vahel

cercando la luna, cercando. 

otsin kuud

otsin

Danzandoti nella mente, sfiorando tutta la gente, 

tantsides su meeles, kõiki puudutades

a volte sciogliendosi in pianto. 

mõnikord nutma puhates

Un canto di sponde sicure, ben presto dimenticato, 

kindlate randade laul, õige pea unustatud

voce di poveri resti di un sogno mancato. 

täitumata unistuse vaeste jäänuste hääl

Vabandage mu kiirtõlge, aga ma ei taha riskida, et need imelised sõnad jääksid keelebarjäri taha kinni.

Ja nii ma siis mõtisklesingi Sanremo üle, natuke nostalgiliselt.

Ilusti kirjutas sellest itaalia-soome reissöör Anne Riitta Ciccone oma blogis.

Eurovisooni vaatajat pole minust enam ammu. Eelmisel aastal heitsin sellele pilgu peale, aga šokeeritult vahetasin pärast 5 minutit kanalit. Arvan, et jään oma Sanremole truuks. Vaatamata kõigele.Jään truuks oma "Vita spericolata"le, oma "Volare"le, oma "Come foglie" le, oma "Con te partiro'"le.

Ja Lucio Dalla "4.märts 1943"le.

  

Pühade lähenedes...

... jälgin huviga inimeste sekeldusi. 

Keegi sõidab kuskile - nostalgilisemad sünnipaika, uute emotsioonide otsijad välismaale, hingesoojust ihkajad sõprade juurde.

Keegi jääb koju - harjumusest või mugavusemõnust.

Mõnedele meeldib olla iseendaga. Mõned otsivad seltskonda.

Minul on õnn teha kõike seda samaaegselt. Mu kodulinna tulevad imetlema inimesed igalt poolt maailma. Maailm tuleb koju kätte.

See on mu uuestisünni paik ja emotsioonidegamma, mida siin tunda saab, on lõputu. Mõnikord ühest äärmusest teise.

See on koht, kus saab olla vabalt iseendaga, aga ümbritsetud soojusega ja mitte mahajäetult.

Linn, millega koos muutuda ja koos igavikku otsida.

Paik, mis suudab olla armastatu, sõbranna, ema, vanavanavanavanem, maestro, lohutaja, norija. 

Õlg, mille najal nutta ning käsi, mis vajaduse korral vastu nägu lajatab.

Ikka ja jälle.

Tema, Roma.

Tema

nägu, mis ei unune

uhkus ja julgus

nagu aare

kuld ta silmades

Tema

hommikuvalgus, mis ei lähe kaotsi

peegel, milles end näha

sellisena nagu oled

Tema,

päev, mis meelde jääb

tuhat tundmatut asja

mida vaid temalt õppida
Tema

Ilusaid pühi igasse koju ja südame paika!

Suvalise pere suvalised mälestused

Vanad fotod on liigutavad.

Ka siis, kui on tegemist võhivõõrastega või hoopis teiste generatsioonidega.

Ükskõik millised ajalised, ruumilised või kultuurilised vahemaad ka ei lahutaks sind fotol olevate inimestega, näed nende pilkudes ja nende elude fotodele jäädvustatud hetkedest rabavat sarnasust - samades poosides mustvalged emad-isad, sama vaoshoitud õnnesära silmis armunutena, sama ärevus pulmapiltidel, sama imetlus fotole sätitud laste vastu, samasuguste kohmakate pilkudega vanavanemad.

Foto mäega tagaplaanil. Foto mere ääres. Foto vastsündinuga. Foto laste koolinäitemängul. Foto parimate riietega. Foto sünnipäevapeol. Foto karnevali ajal.

Kui paneksin ritta enda pere vanad pildid, ei erineks see palju selle tundmatu itaalia pere albumist.

Erinevad elud, aga sarnased mälestused.

Vaatan neid ja püüan ära arvata selle pere rõõme ja muresid. Tõenäoliselt ei erinegi palju meie omadest...

Kuulan laulu, mis on colonna sonoraks valitud. Laul on vana ja väga tuntud, olen seda mitu korda kuulnud ja imestan, et kuuleksin nagu sõnu esimest korda. Räägib mälestustest ja lootustest. "...quella carezza della sera o quella voglia di avventura..."

Nende eiteakelle vanade fotode taustal võtavad omamoodi südamelähedase tähenduse.

Erinevad elud, aga sarnased mälestused. Õhtuhellitustest, seiklushimust.

Justkui oleks midagi ühist, justkui oleks samast perest.

Justkui kuuluksid need lootused ja mälestused natuke meile kõigile.

Gioia Infinita

...veel üks õhtune pizza Lara ja Giulianaga ning homme koju!!!!

L’onda lunga dell’asfalto schiaccia le parole,

sguardi persi oltre i vetri, oltre di noi…

il ritorno porta addosso mal di testa e mal d’anima,

nei silenzi ognuno piano fruga dentro di se..

Dal koma proverò a riemergere,

nelle nebbie mie lisergiche,

omadonna che ora era,

era oggi o ieri sera?

20 notti e poco giorno…

me le sento ora che torno…

ora che la fiesta è andata,

pace amore e GIOIA INFINITA…

(Como un rio, como el mar, como el sol)…

GOIA INFINITA…

(Luz de luz mata mi dolor)…

GIOIA INFINITA

(Como un rio, como el mar, como el sol)…

…INFINITA

(Luz de luz mata mi dolor)…

Pagherei per questa vibra buona,

per averla sempre quando uno suona,

porto dentro quei sorrisi, le parole, gli sguardi, i visi.

E qualcuno ancora si stupisce del fuoco sacro che ci unisce,

scosse forti dell’anima che nessuno scorderò più!

E questo il Bardo lo sa, lui illumina le città,

cantando si dimena, un W alla strada e un W all’amicizia vera,

che è una cosa rara, che un oceano ci separa,

brindo a voi e a questa vita,

pace amore e GIOIA INFINITA…

(Como un rio, como el mar, como el sol)…

GOIA INFINITA…

(Luz de luz mata mi dolor)…

GIOIA INFINITA

(Como un rio, como el mar, como el sol)…

GIOIA INFINITA

(Luz de luz mata mi dolor)…

(senti Roy come spacca con la tromba

questa è la ricetta della buena onda

senti la tromba,piega la bomba,piega la bomba…)

brindo a voi e a questa vita,

pace amore e GIOIA INFINITA…

(Como un rio, como el mar, como el sol)…

GOIA INFINITA…

(Luz de luz mata mi dolor)…

GIOIA INFINITA

(Como un rio, como el mar, como el sol)…

GIOIA INFINITA

(Luz de luz mata mi dolor)…

Dal koma proverò a riemergere,

nelle nebbie mie lisergiche,

omadonna che ora era,

era oggi o ieri sera?

20 notti e poco giorno…

me le sento ora che torno…

ora che la fiesta è andata,

pace amore e GIOIA INFINITA…

GIOIA INFINITA…

GIOIA INFINITA…

GIOIA INFINITA…

Öö

Ma ei saagi täpselt aru, millal õhtust saab öö.

Nii nagu ei ole ma kunagi ära tabanud, kuidas muutused tasahilju ühest aastaajast teise, ühest perioodist järgmisesse suunavad.

Märkan ainult, et midagi on teistmoodi.

Silmapiir vahetub nagu hologramm ning meeleolud justkui polekski mitte enam minu, vaid kellegi tundmatu omad.

Aga see tundmatu olen mina.

See, kes muutub ja see, kes vaatleb, Aegade Algusest.

Öö võimendab emotsioone, mille niigi ebamäärased piirjooned hajuvad päeva valguses.

Öö laseb silma sisse vaadata nendele aimdustele, mida päeval nimetan illusioonideks, aga mis hetkel, kui linnatuled Tiberis end peegeldama hakkavad, ilmutavad end meeldivalt tahkel kujul.

Ma ei tea, mis on reaalsem.

Ilmselt see, mida ise tõeliseks pean.

Miski pole tõelisem kui Rooma suveöine niiske hingav tuul.

Miski pole usutavam kui lungotevere hiiglaslike puude lõhn.

"Miski pole vastupidavam kui hellus," ütlevad nad ühel häälel.

E’ piovuto il caldo

Sadas,soojus

Ha squarciato il cielo

rebestas taeva

Dicono sia colpa di un’estate come non mai

Öeldakse, et on ebatavalise suve süü

Piove e intanto penso

Sajab ja ma mõtlen

Ha quest’acqua un senso

On siis mõtet sel veel

Parla di un rumore

räägib mürast

Prima del silenzio e poi…

enne vaikust ja siis...

E’ un inverno che va via da noi

See on talv, mis lahkub

Allora come spieghi

Millega siis seletada

Questa maledetta nostalgia

seda neetud igatsust

Di tremare come foglie e poi

et väriseda nagu puulehed, et seejärel

Di cadere al tappeto?

maha langeda

D’estate muoio un po’

Suviti veidi suren

Aspetto che ritorni l’illusione

Ootan, et tuleks tagasi illusioon

Di un’estate che non so…

Suvest, millest ei tea

Quando arriva e quando parte,

kunas tuleb ja kunas läheb

Se riparte?

Ja kas üldse läheb

E’ arrivato il tempo

On kätte jõudnud aeg

Di lasciare spazio

teha ruumi

A chi dice che di spazio

sellele, kes väidab et ruumi

E tempo non ne ho dato mai

ja aega pole ma kunagi andnud

Seguo il sesto senso Della pioggia il vento

Järgin vihma ja tuule kuuendat meelt

Che mi porti dritta

mis viib mind otseteed

Dritta a te

otse sinu juurde

Che freddo sentirai

kes tunned külma

E’ un inverno che è già via da noi

See on talv, mis on meist lahkumas

Allora come spieghi

Questa maledetta nostalgia?

Di tremare come foglie e poi

Di cadere al tappeto?

D’estate muoio un po’

Aspetto che ritorni l’illusione

Di un’estate che non so…

Quando arriva e quando parte,

Se riparte?

E’ un inverno che è già via da noi

Allora come spieghi

Questa maledetta nostalgia?

Di tremare come foglie e poi

Di cadere al tappeto

D’estate muoio un po’

Aspetto che ritorni l’illusione

Di un’estate che non so…

Quando arriva e quando parte,

Se riparte?

E’ arrivato il tempo

Di lasciare spazio

A chi dice che di tempo

E spazio non ne ho

Dato mai

Punkti asemel

...väsinud...

Amarcord - L'Aquila

Pärleid iseendale

Con te lo so,Koos sinuga, ma teansempre così,on alati niirimesci pianti e sognisegad nutte ja unistusie poi mi butti via.ning viskad siis mu minema.
Con te lo so,Koos sinuga, ma tean
non smette più la rabbia dei ricordi,ei lõpe ära mälestuste viha
e vomito la mia allegria.oma rõõmu oksendadesIo, che vorrei,Mina, kes ma tahakisnaverti qui nel mio deserto di speranze,et sa oleksid siin mu lootuste kõrbescome farò,kuidas saan ma hakkama
senza di te in questo cielo all’orizzonte…sinuta selles kauges taevasCon te lo sai,Koos sinuga, kas teadquel giorno in più,veel üks päevè un grido nel silenzio contro i venti e le maree.on nagu karje vaikuses tuulte ja tõusuvee vastuCon te lo so,Koos sinuga, ma teanfinisce qui,lõpeb siinl’inizio di un amore che ci guarda andare via…armastuse algus, mis meile tagantjärgi vaatabAnima mia,Mu hing,
cosa farò nei boschi immensi della luce,kuidas saan ma hakkama valguse lõpmatutes metsades
senza di te ali non ho per questo cielo che mi prende, cielo che non sente…sinuta pole mul tiibu ja taevas , mis mind võtab, taevas, mis ei kuule
Ciao, maledetto ciao,Ciao, neetud ciao
ora sono qui, prova a resisterenüüd olen siin, katsu vastu pidada
Ciao, maledetto ciao,ciao, neetud ciao
perché si muore già senza combattere…sest juba surrakse ilma võitlemata
Siamo spiriti, spiriti, per una breve eternitàoleme hinged, hinged, lühikeseks igavikuksSpiriti, spiriti, la notte cade per noi e non può finire.Hinged, hinged, öö laskub me peale ja ei saa läbi.Ciao, maledetto ciao,Ciao, neetud ciao
ora sono qui, voglio sorridere.nüüd olen siin, tahan naeratada
Ciao, maledetto ciao,Ciao, neetud ciao
nell’aria resterai gioia di vivere.elurõõm, jääd õhku püsimaCiao, ciao, ciaoooooo
Ciao, maledetto ciao,
ora sei con me gioia di vivere.elurõõm,nüüd oled minuga
Ciao, ciao.

Napoli mon amour

Kui peaksin tegema mingi edetabeli oma südames itaalia linnadele, millega kokku olen puutunud, siis näeks see vist välja nii:
-pole vist mõtet öeldagi - Roma, unico grande amore
-Napoli
-Venezia
-Siena
-Bologna
-Firenze
-Bolzano
...
-Perugia
-Pisa
-Milano
Paljusid kohti on ka veel pärast teist aastakümmet käimata, aga pikapeale ehk õpin lõplikult tundma seda maailma maailmas, mis on Itaalia.

Olen vist üks väga vähestest eestlastest, kes armastavad Napolit. Pean iseenast selletõttu justkui "väljavalituks", kellele elu on andnud võimalusi temaga sõprust sobitada ning tema südamesse pugeda. Selleks ei olegi tegelikult palju vaja. Piisab sellest, et lasta end selle linnal kaasa haarata, ilma kohut mõistmata, lihtsalt vaadeldes ning oma hinge avades.
Natuke umbusku on mõistusepärane, aga oluline on , et ennast lukku ei keera.
Ülejäänu teeb Elu.
Sest Napoli on elus linn, kogu oma hädade ja iluga, kogu oma keevas suurejoonelisuses, oma valus ja hingestatuses.
Napoli on äärmused äärmustes, südamevalu suurimas imetluses.
Napoli on nagu sünnitus, veri ja näkkupaisatud toorus, aga mille taga peitub Elu nägu, see pulseeriv reaalsus, mis armastama õpetab.

Napul'è mille culure
Napoli on tuhat värvi
Napul'è mille paure
Napoli on tuhat hirmu
Napul'è voce de' creature
Napoli on laste hääl
che saglie chianu chianu
mis tõuseb õhku aeglaselt
e tu sai che nun si' sulo.
ja sa tead, et pole üksi
Napul'è na camminata
Napoli on jalutuskäik
int'è viche mmiezo l'at'
kitsastel tänavatel inimeste hulgas
Napul'è tutto nu suonn'
Napoli on üks suur uni
e o sape tutto munn'
sead teab terve maailm
ma nun sanno 'a rità
aga nad ei tea tõde
Napul'è nu sole maro
Napoli on kibe päike
Napul'è addore mare
Napoli on mere lõhn
Napul'è na carta sporca
Napoli on üks määrdunud paberileht
e nisciun se ne'mporta
kus kellelegi ei lähe see korda
e ognuno petta ciorta
kus igaüks ootab oma saatust.