Ma ei saagi täpselt aru, millal õhtust saab öö.
Nii nagu ei ole ma kunagi ära tabanud, kuidas muutused tasahilju ühest aastaajast teise, ühest perioodist järgmisesse suunavad.
Märkan ainult, et midagi on teistmoodi.
Silmapiir vahetub nagu hologramm ning meeleolud justkui polekski mitte enam minu, vaid kellegi tundmatu omad.
Aga see tundmatu olen mina.
See, kes muutub ja see, kes vaatleb, Aegade Algusest.
Öö võimendab emotsioone, mille niigi ebamäärased piirjooned hajuvad päeva valguses.
Öö laseb silma sisse vaadata nendele aimdustele, mida päeval nimetan illusioonideks, aga mis hetkel, kui linnatuled Tiberis end peegeldama hakkavad, ilmutavad end meeldivalt tahkel kujul.
Ma ei tea, mis on reaalsem.
Ilmselt see, mida ise tõeliseks pean.
Miski pole tõelisem kui Rooma suveöine niiske hingav tuul.
Miski pole usutavam kui lungotevere hiiglaslike puude lõhn.
"Miski pole vastupidavam kui hellus," ütlevad nad ühel häälel.
E’ piovuto il caldo
Sadas,soojus
Ha squarciato il cielo
rebestas taeva
Dicono sia colpa di un’estate come non mai
Öeldakse, et on ebatavalise suve süü
Piove e intanto penso
Sajab ja ma mõtlen
Ha quest’acqua un senso
On siis mõtet sel veel
Parla di un rumore
räägib mürast
Prima del silenzio e poi…
enne vaikust ja siis...
E’ un inverno che va via da noi
See on talv, mis lahkub
Allora come spieghi
Millega siis seletada
Questa maledetta nostalgia
seda neetud igatsust
Di tremare come foglie e poi
et väriseda nagu puulehed, et seejärel
Di cadere al tappeto?
maha langeda
D’estate muoio un po’
Suviti veidi suren
Aspetto che ritorni l’illusione
Ootan, et tuleks tagasi illusioon
Di un’estate che non so…
Suvest, millest ei tea
Quando arriva e quando parte,
kunas tuleb ja kunas läheb
Se riparte?
Ja kas üldse läheb
E’ arrivato il tempo
On kätte jõudnud aeg
Di lasciare spazio
teha ruumi
A chi dice che di spazio
sellele, kes väidab et ruumi
E tempo non ne ho dato mai
ja aega pole ma kunagi andnud
Seguo il sesto senso Della pioggia il vento
Järgin vihma ja tuule kuuendat meelt
Che mi porti dritta
mis viib mind otseteed
Dritta a te
otse sinu juurde
Che freddo sentirai
kes tunned külma
E’ un inverno che è già via da noi
See on talv, mis on meist lahkumas
Allora come spieghi
Questa maledetta nostalgia?
Di tremare come foglie e poi
Di cadere al tappeto?
D’estate muoio un po’
Aspetto che ritorni l’illusione
Di un’estate che non so…
Quando arriva e quando parte,
Se riparte?
E’ un inverno che è già via da noi
Allora come spieghi
Questa maledetta nostalgia?
Di tremare come foglie e poi
Di cadere al tappeto
D’estate muoio un po’
Aspetto che ritorni l’illusione
Di un’estate che non so…
Quando arriva e quando parte,
Se riparte?
E’ arrivato il tempo
Di lasciare spazio
A chi dice che di tempo
E spazio non ne ho
Dato mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar