Istungi taas kenasti oma vana kodu rõdul ja vaatan mägesid õhtuvalguses värve vahetamas.Eks see ole Itaalias üks meeldiv asi, et kui pole võimalust puhkusele minna, siis eriti virisemiseks põhjust pole. Igal sammul on vaatamisväärseid paiku. Enne Abruzzosse tulekut mõtlesin isegi Rooma jääda, sest minu jaoks on mu kodulinna suveööd ääretult nauditavad, aga lastel on kindlasti parem siin mägedes.
On ka minul hea võimalus suurepärasteks jahedateks jooksudeks. Nädalavahetusel lähme ehk koos Laraga, minu ammuse jooksukaaslasega, kellega on alati tore lobiseda, mis sest, et me arvamused peaaegu üheski asjas ei kattu. Võib-olla just sellepärast...
Mainimist vääriv eelis on ka muidugi korralik "ignorantne" lambaliha, kohalikud juurviljad, mida Maria Rubina alati kilekotiga kätte surub ning maitsev Pina poolt tehtud pasta all'uovo.
Ilmselt ei pääse ma õhtupoolikutest Pescina pargis, kus täpselt teada tahetakse igat mu elu pisiasja. Selle eest viiakse mind aga ka kurssi värske klatšiga.
Potisinine pimedus on vahepeal küla peale laskunud.
Otsustame autoga sadakond meetrit kõrgemale mägedesse minna. Ja kui õnneks läheb näeme võib-olla rebastki...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar