Kui ma viis aastat tagasi siia blogisse esimese pikema sissekande tegin, siis poleks ma elu sees uskunud, et seda keegi ka lugema hakkab. Mõtlesin nikerdada siin iseenda tarbeks ja keeleharjutusteks.
Esimesed postitused olid vaevarikkad, pidin pingutama, et oma ununema hakanud eesti keelt arusaadavasse ning korrektsesse vormi panna. Esimene abi tuli Toomaselt ja itaalia-eesti foorumirahvalt ning läbi selle Oudekkilt, kes mind edasi kirjutama innustas ja mu Itaaliablogi lugusid kannatlikult toimetas.
Põhjus, miks ma "La Vita è bella" blogi avasin, oli idee ühest ülestähenduste kogumikust, mis aitaks nii uuematel Itaaliasse tulijatel kui Eestis elavatel Itaalia-huvilistel lähemalt tundma õppida mu kodumaad.
Mis suudaks läbi süüa kõrge stereotüüpide müüri, mis Itaaliat ümbritseb.
Mis suudaks äratada mu kaasmaalaste suhtes sama piiritut armastust ja imetlust nagu, mis mind ennast on pea 23 aasta jooksul saatnud.
Ajapikku idee üha kasvas ning leidis uut elujõudu ka mu ammu mahamaetud kirg kirjutamise vastu.
Seegi oli minu jaoks omaette teekond.
Ja nüüd, mil idee on konkretiseerunud, jätan teie otsustada, kas see mul ka õnnestus või mitte. Igal juhul panin sellesse kogu oma tundepagasi...
Mu e-raamat "Iga teekond saab alguse südamest", alapealkirjaga "Alberto, Franca, Tiziano ja teised itaallased" on kättesaadav pdf-failina Lulu.com saidilt või Epub formaadis nii Lulu.com-ist kui paljudest Eesti e-raamatute veebipoodidest (Rahva Raamat, Eesti Digiraamatute Keskus, Krisostomus, Delfi Digiraamat, Õhtulehe E-raamatupood jne).
Kõik ostulingid leiate ka uuest raamatublogist "Iga teekond saab alguse südamest".
Sellega sulgub ka käesolev blog, olles ammendanud oma eesmärgi.
Uuelt aadressilt http://teekonditaaliasse.blogspot.com leiab fotode ning videotega illustreeritud väljavõtteid raamatust, mida aeg-ajalt tulevikus täiendan (ja jumal teab, ehk lisan veel midagi uutki).
Sealt saab ka lähemalt lugeda raamatu sünniloost.
Ja kui kellelgil peaks tulema tahtmine jagada oma mõtteid, ükskõik milliseid, raamatu kohta kas oma blogis või fb kaudu, siis oleks mul selle üle väga hea meel.
Ka lugemissoovitused sõpradele on igati teretulnud. Minu käest võib küsida ka raamatu banneri HTMLi juhul, kui keegi peaks pidama raamatut reklaami vääriliseks oma blogis või saidil.
Tahan tänada kogu südamest kõiki, absoluutselt kõiki, blogilugejaid ning virtuaalseid ja reaalseid sõpru, kes mulle, mõnikord enese teadmatagi :), on andnud hindamatut energiat raamatu lõpuni kirjutamisel.
Seega - cari amici vicini e lontani...
Oudekki Loone, Linda Järve (blog Kruusatee), Luca Micheli, Kristina Tali, Tiiu Jüriado (blog Allika juurde tagasi), Monika Ausmees, Regina Kreek, Piret Salmistu, Jouko Karppanen, Toomas Kaldaru, Ille Saar, Irina Kollo, José Luis Ledesma, Marina Lishtvan, Janek Fiume (blog Sicilia), Evelin Ojamets (MiItaalia),Sirli Mihkelsoo (blog Itaalia eestlase pilgu läbi), Greta Tamošiunaite, Kylli Trummal, Triin Hiiesalu, Margot Endjärv, Rita ja Ivo Melder, Ülle Toode, Triin Liivand, GioVe (Estonian Bloggers), Fausto Di Nella (Tere Italia), Piret Zimmermann, Helve Maripuu, Liis Põlluaas, Linda Senna, Marge Lapp, Kirke Roosaar, kõik itaalia-eesti foorumis osalejad (Janika Aso, Mari-Ly Rehk, Helena Sepman, Marju Blieder, Raine De Giorgi, Annika Post... ja paljud-paljud teised) ning facebooki "Eestlased Itaalias" grupi liikmed - tänan teid kogu südamest!
Un abbraccione a tutti!
Con affetto,
Kristel
Non dormo, ho gli occhi aperti per te. (Ei maga, silmad on sinu jaoks lahti)
Guardo fuori e guardo intorno. (Vaatan vàlja ja enda ùmber)
Com'è gonfia la strada
di polvere e vento nel viale del ritorno... (Kuivõrd paisunud on tagasituleku tolmune ja tuuline tee)
Quando arrivi, quando verrai per me (Kui taas siia jõuad, kui tuled mu jaoks)
guarda l'angolo del cielo (tõsta pilk taeva nurka)
dov'è scritto il tuo nome, (kus on kirja pandud su nimi)
è scritto nel ferro (kirja pandud rauda)
nel cerchio di un anello... (ja sõrmuseringi)
E ancora mi innamora (Ja ikka paneb mind armuma)
e mi fa sospirare così. (ja ohkama nii)
Adesso e per quando tornerà l'incanto. (praegu ja siis, kui võlu tagasi tuleb)
E se mi trovi stanco, (Ja kui näed, et olen väsinud)
e se mi trovi spento, (Ja kui näed, et olen kustunud)
se il meglio è già venuto (kui parim on juba olnud)
e non ho saputo (ja ma ei ole osanud)
tenerlo dentro me. (seda endas hoida)
I vecchi già lo sanno il perché, (Vanad teavad, et miks)
e anche gli alberghi tristi, (kurvad hotellid ka)
che il troppo è per poco e non basta ancora (et liiga on vaid väheseks, et sellest ei piisa)
ed è una volta sola. (ja seda on vaid korraks)
E ancora proteggi la grazia del mio cuore (Ja kaitse ikka mu südame graatsiat)
adesso e per quando tornerà l'incanto. (praegu ja siis, kui võlu tagasi tuleb)
L'incanto di te... (Võlu sinust)
di te vicino a me. (Sinust mu lähedal)
Ho sassi nelle scarpe (Kingades mul kivid)
e polvere sul cuore, (ja südamel tolm)
freddo nel sole (külm on päikeses)
e non bastan le parole. (ning sõnadest ei jätku)
Mi spiace se ho peccato, (Vabanda, kui patustasin)
mi spiace se ho sbagliato. (Vabanda, kui eksisin)
Se non ci sono stato, (kui mind ei ole olnud)
se non sono tornato. (kui mind ei ole tulnud)
Ma ancora proteggi la grazia del mio cuore, (Ja kaitse ikka mu südame graatsiat)
adesso e per quando tornerà il tempo... (praegu ja kui tuleb taas aeg)
Il tempo per partire, (aeg minna)
il tempo di restare, (aeg jääda)
il tempo di lasciare, (aeg maha jätta)
il tempo di abbracciare. (aeg kallistada)
In ricchezza e in fortuna, (õnnes ja rikkuses)
in pena e in povertà, (vaevas ja vaesuses)
nella gioia e nel clamore, (rõõmus ja hõisetekäras)
nel lutto e nel dolore, (leinas ja valus)
nel freddo e nel sole, (külmas ja päikeses)
nel sonno e nell'amore. (unes ja armastuses)
Ovunque proteggi la grazia del mio cuore. (Kõikjal kaitse mu südame graatsiat)
Ovunque proteggi la grazia del tuo cuore. (kõikjal kaitse oma südame graatsiat)
Ovunque proteggi, proteggimi nel male. (Kõikjal kaitse, kaitse mind halvas)
Ovunque proteggi la grazie del tuo cuore. (kõikjal kaitse oma südame graatsiat)
Nüüd, mil on eluaastaid kokkuvõttes rohkem siin kui Eestis elatud, tundub nagu oleks hiigelpikk teekond läbi käidud.
(Hetkel, mil seda lauset kirjutasin, tabasin, et ei sõna "Itaalia" ei sobinud sinna kuidagi ja lõpuks kasutasin sõna "siin". See tundus mulle ebakorrektse väljendamisena. Et nagu oleks tegemist millegi minust väljaspoolsega, samal ajal kui kõik mind ümbritsev on niivõrd mu sisse põimunud et on mu identiteediks saanud).
Niivõrd pikk teekond, et mitte enam ei mäleta, kust see täpsemalt algas. Küll aga sähvatavad aeg-ajalt mõttesse ammused õppetunnid, mis üheainsa hetkega sind igaveseks muudavad.
Siis kui juhuslikult märkad teiste "kultuurikokkupõrkeid" elu pisiasjadega nagu näiteks jalanõude äravõtmine kodudes.
Ma kujutan ette, et mõnedele võivad sellised pisiasjad olla tegelikult väga närvesöövad ning esialgu oli see harjumatu mullegi. Noh, et mina pingutan, et puhtust hoida ja siis tuleb keegi ning hoolimatult su pingutusted üle tallab.
Nii tundus mulle päevani, mil sattusin ühte koju, mille kogu põrand oli kaetud valge (just, lumivalge vaipkattega). Me polnud mingid vanad tuttavad. Õigupoolest olime tutvunud samal päeval kui asjaolude kummalisel taganttõukel ma ta koduuksest sisse astusin.
Võite ehk isegi ette kujutada mu instinktiivset reaktsiooni valgele vaipkattele. Teades küll, et väliskingi ei ole kombeks ära võtta, äratas selline piimjalt puhas eredus minus kohe taas põhjamaise instinkti ning küsisin võõrustajalt, et kas tema juures käivad kingad jalast ära. Selle peale vastas ta, et see oleneb vaid minust endast. Kui mulle meeldib jalanõudeta olla, siis tehku ma nii. Kui ma aga tunnen end paljajalu ebamugavalt, a disagio, siis jätku ma nad jalga. Tema ainus tahe oli, et inimene, kes ta koju tuleb, ennast hästi tunneks...
"Aga kui määrdub?" küsisin ma suuri silmi.
"Kui määrdub, siis teen puhtaks. Inimesed on olulisemad kui asjad. Kui ma laps olin, siis ei olnud meil mitte alati raha kütteks ja mäletan hommikuid, mil jalad jääkülma tumedat põrandat puudutasid. Lubasin endale, et suureks saades saab mu kodupõrand olema soe, pehme ja valge. Aga see kehtib muidugi ainult minu kohta. Ma ei suudaks pealt vaadata, kuidas keegi minu kodus ennast kehvasti tunneb paljajalu või sokkides vaeveldes. See oleks kasvatamatus, lugupidamatus,ebaviisakus."
Minu näol ei olnud tegemist ei sõbra ega pikemat aega tuttavaga. Ma olin lihtsalt juhuslik sissepõikaja. Tema arvates väärisin ma aga rohkem kui puhastamise vaev.
Illumineerusin muidugi antud küsimuses hetkega. Aastaarv oli 1990.
Kuigi oli veel hetki mu elus, mil ma enda sees puhkides mõnel inimesel oma kodus kingad lasin ära võtta (ka vajaduse korral susse pakkudes). Selleks, et tõesti muutuda, läheb vaja enamat kui sõnades väljendatud kontseptsiooni ajuga tajumist. Muutumine vajab südant.
Tegin seda näiteks pisikeste lastega ülima väsimuse perioodidel, aga ma ei tundnud selles rahuldust. Pigem vastupidi, tunnetades piinlikult teise inimese kohmetust olles sunnitud endale ebaloomulikul viisil minu juures olema. Tundsin, et olen ikka tõeline stronza... Ka lapsi sain neid tegelikult nendel momentidel mitte põrandale roomama panna, veeta suures südamerahus meeldival aega külalisega, kes samuti end kingades paremini tundis.
Ja kui pärast pesin põrandat suure rahuldusega, siis mõtlesin tänutundega Dinole ning ta valge vaipkattega kodule.
Kui töölt tulen, võtan aega iseendaga olemiseks. Koolid on ikka veel kinni külma ilma tõttu, lapsed kodus või õigemini seitsmendas taevas, ning arvasid, et võib-olla lasevad end ära ristida. Neli päeva ilma koolita olevat käegakatsutav tõend jumala ja kõikide pühakute olemasolust ning nende suurest väest...
Aga ma juba ütlesin neile, et mul on täna üks tähtpäev tähistada. Üks sünnipäev.
Ajakirjanduses hakkas selle kohta artikleid ilmuma mõni aeg tagasi.
Viietuhande hingelisega Zocca külas Modena ligidal peetakse pidustusi 3st kuni 26. veebruarini.
Alates kella 12st kuni keskööni teevad kõik itaalia veebiTV-d ühise otseülekande saatejuhi Red Ronnie käe all.
Sest täna saab 60 aastaseks Vasco. Meie Vasco.
Vasco Rossi on Itaalia ainus tõeline rockstaar.
Rock on niivõrd internatsionaalne nähtus, et on raske näiteks lihtsalt kuulates aru saada, kust maalt esitaja pärit. Rocki standardid ongi sellised, ülemaailmsed ja kõigile mõistetavad, kuid Vascos pole midagi internatsionaalset.
Vasco on üdini itaallane ja tema poeesia välismaalasele vähe aru saadav. Kui keelebarjäär ületatud, siis võib komistada ta ääretult nappide ning kuivade väljendite peale, mis mitte alati verbaalset loogikat ei järgi. Need on pildikesed elust, katkendid emotsioonidest, mis rohkem hinge kui mõistuse poole pöörduvad väga itaallasliku keelekasutusega.
Ei ole küll rohkesti rockikuulajaid, kes hoolega sõnu jälgiksid, kuid Vasco puhul on sõnad ja muusika üksainus üksus umbes nagu „aegruum“, nagu vesi ja vihmapiisad. Vasco ise arvab, et tema sõnadel pole muusikata elujõudu - emotsioonil on kaks tiiba selleks, et lendu tõusta, kui üks neist on nõrk, jääb lend madalaks ja väetiks. Mina tahaksin aga nende sõnade abil aidata pilku heita sellesse maailma...andku Rocki Jumal mulle andeks need kohmetud kohmakad tõlked...
Mulle ei meenu, millal täpselt ja kuidas Vasco mu ellu tuli. Tundub, et olen teda kogu aeg, terve elu tundnud, sünnist saati. On laule läbi mille saan taas elada oma kaugeid Eesti-aastate kogemusi ning meeleolusid ja see teeb Vasco minu jaoks ajatuks.
Vasco on täiesti tavaline inimene. Seda väljendab ka tema perekonnanimi – Rossi, kõige levinum Itaalias. Meeleolud, millest ta laulab, on tuttavad frustreeritud kontoritöötajaile, palju läbi elanuile elus kannatanuile, mahajäetuile, rõõmujanulistele, eksijaile, maailmaparandajatele.
Vasco annab hääle sellele seletamatule ning põikpäisele rahutusele, mis me kõigi sees pesitseb, mis sunnib tuhandeid küsimusi esitama, aga mis ei leia vastuseid. Ka Vascol pole vastuseid.
Vasco on kahtluse kultiveerija, tema viisid on inimliku rännu colonna sonora .
Vasco laulud ei vanane, sest südame seisundid ei vanane.Läbi aastakümnete oleme ikka milleski pettunud ja uuesti uskuma hakanud, ikka iseennast otsides sotsiaalsete kohustuste, südame hääle, vastuhaku ja moraali järgimise vahel.
Credi che sia facile
Usud, et on kerge
Credi che sia semplice
Usud, et on lihtne
vai a farti fottere
käi õige kuradile
credi che sia
usud, et on lihtne
una storia semplice
lihtne lugu
cielo senza nuvole
pilvitu taevas
un amore utile
kasulik armastus
sempre alla ricerca dov’è??
alati otsides kus see on?
dov’è? Fin là!!
kus see on? seal kaugel!!
Dov’è? Questa felicità??
kus see on? See õnn??
(„Stupido hotel“)
Vasco on täiesti ebatavaline oma väljendusrikkuses.
Vasco võtab kitarri ning laulab „Sally“ mitmetuhande inimese ees, ilma oma võimsa grupi ning arranzeeringu abita niimoodi, et ka kõige külmaverelisemal vippistikul pisar silmas ja meik voolamas. Vasco võtab De Gregori, itaalia 70ndate Bob Dylani, „Generale“ ning annab talle jõu ja elutungi, mis ületab kaugelt originaali.
Tõmbaksin hea meelega paralleele tema ja mõne teise laulja vahel, aga sama hea meelega tunnistan, et pole võimalik.
Vasco ei sarnane kellegile.
Tema oli see, kes esimese itaalia lauljana 90ndatel staadioneid täitma hakkas ning terve selle staadionitäie ka „lendama“ suutis panna. Tasuta kontsert Catanzaros, Sitsiilias 2004 tõi kokku 400 000 pealtvaatajat ja ristiti kohe Vascstockiks (Woodstocki järgi).
.
Vasco on poeet, kes ei vali sõnu, aga ütleb otse südamesse:
Sono lontani quei momenti
On kaugel hetked
quando uno sguardo
kui üks pilk
provocava turbamenti
sind segadusse suutis viia
quando la vita era più facile
kui elu oli vähe kergem
e si potevano mangiare anche le fragole
ja sai veel maasikaidki süüa
perchè la vita è un brivido che vola via
sest sulgkerge võbin on me elu
è tutto un equilibrio sopra la follia
habras tasakaal kohal pöörasuse melu
senti che fuori piove
kuula väljas vihma tuli
senti che bel rumore
kuula imeline heli
(„Sally“)
Ütleb Vasco: „Ega ma siis enne ei otsusta, et nüüd kirjutan sellise laulu. Laul tuleb välja ning alles seejärel näen seda ka ma ise, et kas on tõeline või mitte.“
On tundeid, mis inimestes elavad, aga mida on keeruline kirjeldada. Vasco leiab selle õige lause, Vasco on nende tunnete fotograaf ja emotsioone peab silmaga nägema...
Vascol on naisterahva tundlikkus ning mehelik jultumus. Tundlik võib-olla sellepärast, et teda lapsepõlves ainult naised ümbritsesid: ema, tädid, õed... ja jultunud ehk sellepärast, et kasvas rekkarmehe perekonnas . Kindlasti on ta jäägitult aus ning vahetu...rahva meeleolude, hinge rabdomant...
Minu lapsed oskavad Vasco laule peast ja seda juba 5-6 aastaselt. Ma ei kuula üldse tihti kodus muusikat ja vahel olen imestanud, kuidas see võimalik on. Hiljuti sain teada, et nii on juhtunud ka paljudes teistes peredes. Võib-olla hõljuvad laulud tõesti õhus, nagu väitis Eduardo De Filippo, tuntud Naapoli näitleja. Aga on ka neid, kes arvavad, et Vasco tungib DNAsse. Kuidas muidu ära seletada, et tema muusika austajate hulgas on pea 3 generatsiooni ja selle mõjuvõime ei tundu vähenevat.
Dietro non si torna
Tagasiteed ei ole
non si può tornare giù
maa peale enam ei saa
quando ormai si vola
kui juba kord lendad
non si può cadere più!
on võimatu kukkuda!
Vedi tetti e case
Näed katuseid ja maju
e grandi le periferie
ja suuri linnaosi
e vedi quante cose
näed palju tähtsaid asju
sono solo fesserie!
kui lihtasai rumalusi!
(“Gli angeli”)
Vasco laulab ja kirjutab seda, mida elab
Tema elu on olnud tormiline nagu rokkaritel ikka, probleemid anfetamiinide ja kokaiiniga, mille pärast ta 22 päeva 1984 aastal ka vanglas veedab.
Vasco tahab elada täie rinnaga, nõuab taga oma õigust eksimustele ning see tahtmine viib ta elu kõrvalteedele.
Kirjutab „Vado al massimo“, „Vita spericolata“, viib nad oma jultumuses San Remo lavale ning jääb viimaste sekka. Kriitikud süüdistavad teda hümni laulmises seaduse ääremail elatavale elule ning narkootikumidele. Aga plaatide läbimüügis jääb ta esikohele mitmeks kuuks.
„Vita spericolata“/“Uljas elu“ kõnnib otse itaalia muusika ajalukku.
Ütleb Vasco:“ Olen õppinud, et mitte aeg, vaid Armastus parandab kõik haavad“
„On kummaline näha vananevat Vascot, sest paljud meist nägid temas 80ndatel elupõletajat, nagu kangelased, kellest ta laulis – Steve Mc Queen, Sid Vicious. Aga siin ta näed on, oma 59 aastaga ning Emilia-Romagna mägilase kortsuma hakkava näoga.“(M.Monina)
La cambio io la vita che
Muudan ise elu
non c’e la fa cambiare me
mis ei suuda muuta mind
portami al mare
vii mind mere äärde
fammi sognare
pane mind unistama
e dimmi che non vuoi morire…
ja ütle, et sa ei taha surra...
(„Dimmi che non vuoi morire“, sõnad V.Rossi Patty Pravo repertuaarist)
Vasco ei õpeta, vasco pole intellektuaal ega targutaja. „Siddharta paadimees“, nimetas teda ajakirjanik Lorenza Biasi.
Vasco armastab inimestega jagada, aga mitte inimesi jagada.
Ütleb Vasco:„Jagada halbadeks ja headeks on alati ohtlik Arvustamine tuleks minu meelest peatada, vähemalt inimeste suhtes. Vanasti öeldi, et kohtumõistmine tuleb jätta jumalale. Mina ütlen, jätame kohtumõistmise üldse ära. Inimolevus on kompleksne. On olukordi ja elukogemusi, mis viivad sind teatud teele, sunnivad sind teatud viisil käituma. Seega ei või iial teada. Inimeste hinnang on ühekülgne.“
portatemi Dio lo voglio vedere,
tooge Jumal mu ette, tahan teda näha
portatemi Dio gli devo parlare,
tooge Jumal mu ette, pean temaga jutu maha
gli voglio raccontare di una vita che ho vissuto
tahan talle seletada oma läbi elatud elu
e che non ho capito a cosa è servito
ja et pole aru saanud, mis oli sellest kasu
(“Portatemi Dio”)
Vasco kontsert on kollektiivne rituaal, mille käigus aetakse seljast maha sotsiaalne roll, avatakse süda ja ollakse iseendaks. Siis näed enda ümber 130 000“iseennast“ ja mõtled, kui sarnased me sismas oleme – naised või mehed, vasakult või paremalt, noored või vanad, põhjast või lõunast, rikkad või vaesed.
Vasco kontsert on vabastav kogemus. Sa ei ole ainult kuulaja, vaid eelkõige väljendaja.
Liberi liberi siamo noi
Vabad vabad oleme
però liberi da che cosa???
aga vabad millest???
chissà cos’è? Chissà cos’è!
mis see küll on? Mis see küll on!
Finchè eravamo giovani
Kui olime noored
era tutta un’altra cosa
oli hoopis teine asi
chissà perchè? Chissà perchè!
kes teab miks? Kes teab miks!
Forse eravamo stupidi
Võib-olla olime rumalad
però adesso siamo cosa???
aga mis me nüüd oleme???
(„Liberi...liberi“)
Vasco läheb alati oma teed.
Tema lauljakarjääri algusaastatel oli Bolognas rohkesti rockgruppe, kes ta peale kõõrdi vaatasid, kuna ta ei järginud rocki klišeesid. Enamus rockeritest ahvis välismaiseid suurnimesid, aga Vasco laulis põikpäiselt itaalia keeles ning kirjutas itaallastele omase meloodilise tunnetusviisiga.Aeg aga andis talle õiguse, publiku armastus samuti.
1990 pakkus Rolling Stones Vascole võimalust esineda nende soojendusbändina. Torino kontserdile polnud piisavalt pileteid müüdud ning Vasco osalemine oleks staadioni täitnud. Rolling Stones olid (ja on!) Vasco vaieldamatud iidolid, aga ta ütles ära pakkumisest, mis oleks iga kohaliku rokkari õnne tippu viinud: “Austan neid väga, aga keeldun olemast turunduse hammasrattaks. Väärikuse küsimus.“
Minu äranägemist mööda on väärikuse küsimus ka see, et ta välismaal pole sama kuulus kui Ramazzotti või Pausini. Selleks, et teistes riikides nime teha, peab teatud kommertslikke valikuid tegema. Vasco puhul oleks see tähendanud sõnumi ohvriks toomist.
Ütleb Vasco:
„Ma ei lähe välismaale nagu Ramazzotti, tema on palju ilusam. Samuti ei laula ma ei inglise ega hispaania keeles. Eksportida itaalia rocki on sama hea, kui eksportida itaalia Coca-Colat . Minu saavutus on teha rocki usutavalt itaalia keeles. See on ainus tähtis asi. Paljud maailma rocki suurnimed teevad vähem publikut kui mina. Välismaal käin ma puhkusel...“
Vasco on omamoodi usk.
Tema oskab itaallastest välja tõmmata selle poole, mis illusioonivabalt teistsugust tulevikku unistab. Kus sirgjoonelisus oleks au sees ning kus ei pea äraelamiseks lömitama. Vasco publikut võlub see siirus ja kompromissitus, mis annab toitu järjekindlusele, et läbi korruptsiooni, valede ja roomamise selga sirgelt hoida.
Ütleb Vasco:„Kui ma alustasin, tahtsin iga hinna eest inimeste südamesse jõuda ja olin valmis selle eest surema. Tolle aja müüdid olid sellised. Mu isa suri 56 aastaselt, oli olnud koonduslaagris sõja pärast, mis talle korda ei läinud, mina võisin ju siis ohverdadad oma elu asja eest, millesse uskusin. Ühel heal päeval leidsin, et olen ellu jäänud. Ütleme nii – olen elav näide, et uljast elu võib ka rahulikult elada:“
26.juunil 2011, “Vivere o niente” turnee ajal lausus Vasco Rai1 uudistesaadetes sõnad, mis levisid hetkega üle terve Itaalia. Oli hilisõhtu, peaaegu öö, aga juba järgmiseks hommikuks polnud kedagi, kes poleks teadnud - Vasco smette. Vasco jätab rockstaari karjääri.
Paljudele oli see justkui noahoop südamesse, aga leidus ka neid, kes oma rahuolu väljendasid. Vasco on üks nendest, kes äratab armastust või viha.
Jäin hetkeks uskumatu uudise ees mõttesse. Ei saa eitada, et oma viimaste lava-aastate jooksul oli Vasco end muusikaliselt kordama hakanud, aga iga tema esinemine, kasvõi vanade lauludega, laadis õhku millegi seletamatult ehtsaga. Millegi sellisega, mida praegustel kergelt plastmassist ja hingetult digitaalsetel aegadel nii väga lihtsalt ei leia ja millest nii väga puudus on.
Jäin mõttesse, sest pidin tunnistama üht tõsiasja, mida kunagi pole tahtnud sõnadesse panna. Tundus liiga lapsik. Võtsin aga endale selle luksuse - olla sentimentaalne, võib-olla ka naeruväärne - ja lasin oma teadvusesse tõe, et ilma Vasco lauludeta oleksin ma teistsugune inimene.
Need on muutnud ja mõistnud mind rohkem kui paljud inimesed, kellega reaalselt kokku olen puutunud. Tema poolt kirjutatu on mu tundeid paremini kirjeldanud kui ma ise olen kunagi suutnud. Sellest see piinav hellustunne ning tänulikkus Vasco vastu.
Pole oluline kui Vasco viimastel lauludel pole uut sära.
Pole olulised tema mõnikord provotseerivad või vaieldavad arvamused, mida ta nüüd sotsiaalvõrgustikes levitab, olles avastanud selle uue kanali.
Jäävad noodid ja sõnad, milles vibreerivad miljonite hingede keeled, mida ta on võnkuma pannud. Minu oma on vaid üks nendest.
Vasco on laulnud pea 30 aastat. Ta häälel on kustutamatult tema elu ja sõnumi tempel.
Piisab, et laseb kuuldavale vascoliku „eeeeh...“ ja juba lähebki mul olemine soojaks.
On üks laul, mis mulle eriti südamelähedane, räägib sõdurist, kes sõja lõppedes rindelt koju tuleb ning mis minu jaoks on igasuguse vabanemise,uue elu alguse ning paremasse maailma usu metafoor. Laul on Francesco De Gregori sulest, aga ometi kuulen oma kõrvus seda alati Vasco armastusväärselt rämeda häälega, lohakalt väljavenitades sõnu, kus kerget emilia-romagna aktsenti.
Nüüd ta ongi siis kätte jõudnud, see kurikuulus 11.mai. Mida ligemale ta tuli, seda rohkem inimesed sellest rääkima hakkasid. Mõned võtsid lausa puhkusepäevad, et Roomast ära minna, teised otsustasid päev otsa toidukraamiga villa Pamphilis istuda. Jumala eest, ma ei naljata...
Asi on selles, et üks unustusehõlma vajunud iseõppinud sismoloog Raffaele Bendandi (1893 - 1979) oli ennustanud tänaseks võimsa maavärina. Ei kusagil mujal kui Roomas ja linn pidi selle tõttu hävinema. Muidu oleks võinud ju asja lõõpimisega võtta, aga häda on selles, et Bendandi ennustas kahepäevase täpusega ette Avezzano maavärina aastal 1915 ja Friuli oma 1976.
Bendandi arvates sõltuvat maavärinad planeetide liikumisest ja neid on võimalik üsna täpselt välja arvutada.
Teadlaste poolt ei peeta seda teooriat küll tõsiseltvõetavaks. Lisaks sellele rääkis ka Bendandi tööde uurimiskeskus, et tegelikult pole kusagil kirjas täpset kuupäeva.
Ja nagu ikka, ei puudu sellistes stsenaariumites ka Nostradamus, 87 quartina XIX Centuria:
"Päike Sõnni kahekümne kraadi sees
nii tugevalt maa väriseb
suur täidetud teater variseb
õhk, taevas ja maa pimestatud ja häiritud
kui uskmatud jumalat ja pühakuid appi kutsuvad"
20 kraadi Sõnnis peaks olema just 11.mail ja "suur teater" võib olla Colosseum.
On tähele pandud, 11.olevatki selline õnnetu kuupäev. Porta sfiga.
Nooojahhhhh.....
Mine sa võta siis kinni.Aga alahoiuinstinkt on teinud inimestes oma töö.
Kell 8 hommikul läksime Johannaga Mario kontoritarvete kauplusesse, et pastakaid osta. Õmblustöökoja omanik Franco, kes seal fotokoopiaid tegi, väitis kõval häälel, et pidavat olema kella 21 paiku. Ooookkeiiii.....
Kooliukse juurde jõudes kuulsime isade-emade juttu, et hoopis veidi enne keskööd. Oli skeptikuidki, aga ka nemad ütlesid, et iga juhuks ei tasu arveid enne 20ndat maid
Lidia tuli täna koolist vara tagasi, sest oli klassi assamblee, kus tema kunagi ei viitsi osa võtta ja ütles, et oli inimesi, kes ööbisid Circo Massimol. Vaaaa beeeneee.....
Vaatan mõningaid blogisid, kust ilmneb, et eile olevat Frosinone kandis olnud viis 2-magnitudolist maavärinat. Aga selliseid on tegelikult kuskil pea iga päev. Boooh.....
Öösel oli küll kergevõitu uni. Kui üles ärkasin, siis oli millegipärast kerge tunne. Polnudki midagi juhtunud! Mind jättis kogu see psühhoos küll üsna külmaks, aga hea tuju tükkis ikkagi justkui vägisi peale.
Kell on 9.50 ja päike särab taevas. Meeleolu on endiselt suurepärane. Mõelda, kui vähesest võib piisata, et hinnata täie südamega üht tavalist päeva, kus midagi pole juhtunud.
Ma ei kirjuta kuigi tihti oma abikaasast.Või õigemini Elu-kaaslasest. Tema olemasolek on niivõrd iseenestmõistetav.
Iseenesestmõistetavad on tema kõvahäälsed kulinaarsaadete paroodiad, millega ta oma gastronoomilisi ettevõtmisi kommenteerib.
Iseenesestmõistetavad on harjutustunnid, mil kontrabass on tema ainukeseks väljendusvahendiks ja tuldpurskavad pilgud, kui miski neid tunde häirib...
Aga sama iseenesestmõistetavad on tema pikad töised äraolekud, mil me tema lollimängimisest, cazzeggiost puudus tunneme.
Iseenesestmõistetavad on me filosoofilised arutelud, mille käigus on niivõrd hea taasavastada kuivõrd tore on kellegagi samal lainel olla, aga veelgi suurepärasem on mõnikord imestada, kuidas inimene, kellega oled 18 aastat igat oma päeva jaganud, suudab sind siiski veel üllatada.
See, mis ei ole iseenestmõistetav, on igapäevane tahe leida tasakaalu ja oskus hoida harmooniat kõikvõimalikes olukordades, mille kaudu elu ikka aeg-ajalt meid proovile paneb. Hoida peret ja igat koosoldud päeva kui loomingut. See ei ole iseenestmõistetav. See on suur anne ja armastus.
Auguri, babbo!
Laste poolt tehtud video "Sonsini story" babbost, tema poolt kirjutatud muusikaga
Kõik kiruvad selle mõttetust, aga enamus vaatab seda siiski.
Juba kuu aega enne hakkab pihta suur jahumine saatejuhi ja vallettade(näitsikud, kes laval saatejuhi kõrval paar lauset ütlevad) ümber. Festivalilt väljajäänud lauljad õiendavad, et nende vastu käib komplott. Osalejad tõotavad tuua sinna sajandi laulu.
Ja järjekindlalt istub pool Itaaliat 5 õhtut järjest teleka ees, kuulates enamuses mittemidagiütlevaid laule, mida aasta hiljem keegi enam ei mäleta...
Kõik telekanalid teevad ülekandeid, et kus keegi midagi ütles ja milline oli riietus.
Igal aastal jälgib Sanremo festivali 9-12 miljonit itaallast. Mina ei ole erand.
Natuke sellepärast, et meie pere põhisissetulek tuleb Vittorio muusiku elukutsest. Kuidas saamegi ignoreerida suurimat muusikasündmust?
Veidi ka sellepärast, et ei või iial teada...äkki juhtub ime ja kuuebki mõnda tõsiseltvõetavat laulu.
Siiski tuleb sealt aeg-ajalt väga ilusaid asju, nagu Vasco "Vita spericolata" , Boccelli "Con te partirò"(Eestis vist rohkem tuntud internatsionaalses versioonis "Time to say goodby"),Patty Pravo "Dimmi che non vuoi morire" ,Malika Ayane "Come foglie", Bertoli "Spunta la luna dal monte", Zucchero "Donne" . Rääkimata vanadest hittidest nagu "Che sarà" (Jose Feliciano), Volare" (Domenico Modugno), "Mille bolle blu"(Mina), "Il ragazzo della via Gluck" (Celentano), "Vacanze romane" (Mattia Bazar) jne. jne.
Ja veidi ka sellepärast, et Sanremo on natuke selline ühine rituaal, kõigele vaatamata.
See tänavune festival on 61ne. Algas eile ja kestab laupäevani.
Juhib Gianni Morandi, vallettadeks "skandaalne" Belen Rodriguez ning "proua Clooney" - Elisabetta Canalis. Toetajateks (spalladeks) koomikud Luca Bizzarri ja Paolo Kessisoglu.
Esimene päev tõigi kohe poleemikattekitava etteaste Lucalt ja Paololt. Võtsid ühe Gianni Morandi vana Sanremo laulu ning tegid sellele uue teksti, pühendusega kahele "suurimale itaalia koomikule", kana kitkuvatele Alamkoja presidendile Gianfranco Finile ning peaminister Berlusconile - "Ti sputtanerò". Eesti keeles ehk "Teen su nime täis"
Selles on juttu Rubyst ja seksipidudest, Fini ebaselgest kinnisvaraafäärist Monte Carlos ja nende kahe omavahelisest arveteõiendamisest lõpusõnadega "aga 6.aprillil lähed kohtuaulasse vaid sina".
Einoh, muige võttis küll näole, aga...
..aga millegipärast oli mul kehv tunne seda vaadata. Nagu keegi tuleks galaõhtule suur rasvaplekk smokingu rinnal. Et ironiseerimistahtega oldi kohatu. Võib-olla aga olen vaid mina, kel sellel tõsisel perioodil ei taha näha, kuidas absoluutselt kõike võib buttarla in vacca.
Nagu siis, kui keegi haiget narrib. Aga loomulikult - naerda võib muidugi kõige üle, ka haigettekitavates olukordades. Vähemalt mulle teeb haiget, et meil on selline peaminister juba 16 aastat, et oleme sellises olukorras.
Tegelikult oli mu ebameeldivustundeks oli veel teinegi põhjus.
Mäletasin seda laulu väga hästi. See on üks nendest paljudest Sanremo lauludest, mis on ära unustatud. Morandi laulis seda ühe tagasihoidliku tütarlapsega, Barbara Colaga, kes hiljem küll karjääri ei teinud, aga kes siiski mulle oma erakorde lihtsusega meelde jäi.
Aastaarv oli 1995. Olin oma esimese tütre ootel, viimastel nädalatel.
Oli üks keerulisemaid perioode, mida olen kunagi elanud.
Mõtlesin ilmaletulekut ootavale Lidiale ja sellele, et küll ma kõigele lahenduse leian.
Ühesõnaga, Morandi ja Cola "In amore" puudutas mind südamepõhjani vaatamata sellele, et oli veidi ovvio
LUI : Ti supererò, in amore andrò
molto più lontano dove tu stupore sei, con le mani andrò dove sento il cuore che mi fa capire come stai aspettando me
LEI : Ti supererò, in amore andrò dove non hai mai sognato di arrivare tu Con il viso andrò dentro un sentimento dove non sei stato ancora tormentato tu
LUI : Dimmi dove (quando) quando (dove) cuore, mi avvicino più a te
LEI : Tu dimmi le parole (care) fino al cuore (calde) quando …..
LUI : Me le inventerò, sto spaccando il cuore, trovo immersi nel rossore tanti “amore mio”. Sono i tuoi,tutti i tuoi
LEI : Ti sto superando (dove) fino al cuore (quando) ora, mon vedo che te
LUI : La tua vita è vita per la vita mia e gli occhi mi appartengono, le tue labbra, ciglia e il cuore è in mano a me
LEI : Tutto il tenero che puoi non te lo renderò
INSIEME : Io non ti voglio ricordare, non esisti altrove ma
LEI : In me……
LUI : Ti supererò, vedo ad occhi chiusi dove fare dolce abusi e bei soprusi a te
LEI : Ti supererò col mio amore insonne e agitato che non dorme per svegliare te
LUI : Dimmi dove (quando) quando (dove) caro cuore, io non vedo che te
LEI : Ti sto superando (dove) fino al cuore (quando) ora…
INSIEME : Ti supererò in amore andrò oltre la parola amore e non torno più.
Kuulasin laulu, seda originaalset, veel mitu korda ja meenutasin vanu aegu... con affetto...
Mõtlesin Lidiale ja sellele kui imeline inimene ta on, minu tütar...Ja et alati on kõigele kuskil mingi lahendus.
Ka siis, kui on tegemist võhivõõrastega või hoopis teiste generatsioonidega.
Ükskõik millised ajalised, ruumilised või kultuurilised vahemaad ka ei lahutaks sind fotol olevate inimestega, näed nende pilkudes ja nende elude fotodele jäädvustatud hetkedest rabavat sarnasust - samades poosides mustvalged emad-isad, sama vaoshoitud õnnesära silmis armunutena, sama ärevus pulmapiltidel, sama imetlus fotole sätitud laste vastu, samasuguste kohmakate pilkudega vanavanemad.
Foto mäega tagaplaanil. Foto mere ääres. Foto vastsündinuga. Foto laste koolinäitemängul. Foto parimate riietega. Foto sünnipäevapeol. Foto karnevali ajal.
Kui paneksin ritta enda pere vanad pildid, ei erineks see palju selle tundmatu itaalia pere albumist.
Erinevad elud, aga sarnased mälestused.
Vaatan neid ja püüan ära arvata selle pere rõõme ja muresid. Tõenäoliselt ei erinegi palju meie omadest...
Kuulan laulu, mis on colonna sonoraks valitud. Laul on vana ja väga tuntud, olen seda mitu korda kuulnud ja imestan, et kuuleksin nagu sõnu esimest korda. Räägib mälestustest ja lootustest. "...quella carezza della sera o quella voglia di avventura..."
Nende eiteakelle vanade fotode taustal võtavad omamoodi südamelähedase tähenduse.
Erinevad elud, aga sarnased mälestused. Õhtuhellitustest, seiklushimust.
Justkui oleks midagi ühist, justkui oleks samast perest.
Justkui kuuluksid need lootused ja mälestused natuke meile kõigile.
Peab sünnipäeva mu kodulinn, mu mees ja üks mu parimatest sõbrannadest.
See fakt on mind alati veidi hämmastanud. Justkui koonduksid ühte kohta paljude emotsioonide kiired. Ja juhul, kui olen argipäeva vajunud, siis on võimatu mitte mõelda kogu sellele armastuse ja mõistmise hulgale, mille osaliseks olen saanud neilt kolmelt.
Täna mõtlen tahes tahtmata veel ühele tähendusele. On algamas 21. aasta , mille jooksul on Itaalia mulle koduks olnud. See on selline tasakaalupunkt, mil Eestis ja Itaalias elatud aastad on võrdsed.
21 + 21. Seegi number on 21...
Seejärel muutub tasakaaal Itaalia kasuks, kuigi mu südames on see tasakaal juba ammu Itaalia pole vajunud, sest siin elatud aastad on olnud teadlikuma elu aastad, mille jooksul on toimunud olulisim mu elus.
Ja see on olnud väga ilus. Mitte kerge, aga ilus.
Muu pole oluline.
Ve vojo 'na cifra de bene.
Rara la vita in due... fatta di lievi gesti,
Haruldane on elu kahekesi...täis vaevumärgatavaid žeste
e affetti di giornata... consistenti o no,
ja hetki...kaalukaid või mitte
bisogna muoversi... come ospiti... pieni di premure
tuleb liikuda...nagu külalised... hoolivalt
con delicata attenzione... per non disturbare
õrna tähelepanuga...et mitte häirida
ed è in certi sguardi che... si vede l'infinito
ja on teatud pilkudes...kus näed lõpmatust
Stridono le auto... come bisonti infuriati,
Kriiskavad autod...nagu vihased piisonid
le strade sono praterie...
tänavad on justkui preeriad
accanto a grattacieli assolati,
päikeset valgustatud pilvelõhkujate kõrval
come possiamo... tenere nascosta... la nostra intesa
kuidas võiksimegi...hoida peidus... omavahelist mõistmist
ed è in certi sguardi... che s'intravede l'infinito
ja on teatud pilkudes...kus näed lõpmatust
Tutto... l'universo... obbedisce... all'amore,
Kogu... universum...kuuletub...armastusele
come... puoi tenere... nascosto... un amore.
kuidas...võiksimegi hoida peidus...üht armastust
ed è così... che ci trattiene... nelle sue catene,
ja nii...hoiabki ta meid...oma ahelates,
tutto... l'universo... obbedisce... all'amore
kogu...universum...kuuletub...armastusele
Come possiamo... tenere nascosta... la nostra intesa
Kuidas võiksimegi...hoida peidus... omavahelist mõistmist
ed è in certi sguardi... che si nasconde l'infinito
ja on teatud pilkudes...kuhu peitub lõpmatus
Tutto... l'universo... obbedisce... all'amore
come... puoi tenere... nascosto... un amore, ed è così... che ci trattiene... nelle sue catene tutto... l'universo... obbedisce all'amore... (obbedisce all'amore)
Mõnikord saab Elult õppetunni läbi lähedaste inimeste, kes käituvad nii nagu ei oska oodata. Teinekord jälle tuleb see õppetund võhivõõraste kaudu, kellelt niikuinii midagi ei oota. On sedagi ette tulnud, et üllatad ennast ise oma etteaimamatute tunnete või käitumisega. See kass aga tundub olevat Valgustuse osaliseks saanud... Ja nii ta meenubki mulle ikka ja jälle praegusel stressi täis perioodil, kui see, kellest õppust võtta...
Seekord oli kõigil kolmel hea meel, et kooli algas. Neljal, kui mind kah kaasa arvata. Pärast esimesi siia-sinna jooksmise päevi peaks jääma hommikuti natuke aega iseenda jaoks. Kõik kolm eri koolides ja erinevate kellaaegadega... See on väiksema tütre algkool Testaccios
Keskmine poeg saab õnneks ise minemise-tulemisega hakkama, aga vanemal tütrel on sellest aastast uus kool kesklinnas ja vähemalt paar-kolm nädalat saatmist-järelkäimist.Teen seda tegelikult suure heameelega, sest kool on fantastiline. Rooma vanim lütseum ning iimeeeiiluuus. Ma pole Lidiat veel niivõrd õpihimulisena näinud.Kooli ümbritseva õhkkonna teene. Loodame, et entusiasm kestab ka pärast esimesi kreeka ja ladina keele tunde... Siin ta on, väljast ja seest:
Ausalt öeldes annaksin eiteamida, et isegi temaga koos kooli minna. Üks asi on tema õpikutesse piiluda, toredam oleks muidugi professoreid kuulata ja ,miks ka mitte, vastamas käia ning kontrolltöid teha. Eile lugesin poja educazione civile (vastab ehk ühiskonnaõpetusele?) ja konstitutsiooni õpikut. See oli suurpärane lugemine. Oleks vaja ka täiskasvanutele. Täna tegin lahti ladina keele õpiku esimesest kättejuhtuvast kohast...Lause oli:"Bis pueri senes"...
Olen mõnikord endamisi mõelnud, et milline side on ühe piirkonna loodusel selle elanike käitumisviisidega.
Abruzzo (pean silmas ikka seda mägi-Abruzzot ja Marsicat, sest mere poole minnes muutuvad taas perspektiivid) on üks kaunis koht ja minu meelest ei jää see sugugi alla Trentino - Alto Adige alpilisele ilule.
Olen ikka imestanud, kuidas need võimsad ja rahulikud maastikud on seoses elanike jäiga ning kinnise mõtlemisviisiga. Jäigad ja kanged nagu mäed? Endassetõmbund nagu orud? Jahedad kui ööd isegi augustikuul? Liigutamatud kui hiiglaslikud tammepuud?
Ja kui eksisteerib selline side, miks tunnen ma end ülihästi "pagedes" külast välja?
Mägede kangus annab mulle energiat, aga see inimeste oma on vastuvõetamatu.
Orud hiilgavad rahu, mis lainestab kõiksusega. Inimeste poolt elatud rahu on aga ükskõikne, nüri, osavõtmatu, küüned enda poole. Puud selle eest jagavad kõike.
Pescinas elamise aastate jooksul (1998-2006) pidasin vaimselt vastu tänu armastusele ja mõistmisele saadud nende elutuks peetud, aga suure hingega entiteetidele.
See kaitses mind elu kandvate, aga väikese hingega kahejalgsete eest. Ja ma ei väsi imestamast, miks neid siinkandis niivõrd palju on...
Meis elavad kõrvuti hea ja halb (mõõdupuuks saab olla ainult süda), mõnedes kohtades tuleb esile halvim, teistes parim.
Teatud kohtades oled suunitud end kaitsma. Kasvõi lihtsalt külmuse eest.
Märkamatult muutud ükskõikseks ning keerad end lukku.
Märkamatult leid end teelt, mis läheb Elule vastupidises suunas.
Siis on vaja leida õlekõrs, millest kinni hakata. Minu jaoks oli see Giovanni, üks kastanipuu Collarmele küla kuuendal kilomeetril. Minu jooksupingutuste esimene eesmärk. Aastatega läksid jooksurajad üha kaugemale, aga leidsin alati selle minuti, et Giovannit tervitada ning oma selga tema krobelise ja vaiguse tüve peale toetada. Et üksteist lähestikku tunda.
Ka praegu, selleks et end Abruzzole lähemal tunda, pean Pescinast kaugemale minema.
Eiteamitmendat korda uitasime mööda ääretut rahvusparki, käies läbi Pescasseroli külast (Pescinast 40 km kaugusel). Veel mõni aasta tagasi oli see vaatamata oma Rahvuspargi pärli nimele päris tavaline hallivõitu
kohake, aga praegu on temast saanud värvi- ja rahvarikas turismikeskus - kesk-Itaalia Cortina D'Ampezzo. Oli hea meel näha seda maanurka elava ja uhkelt jagamisrõõmusena.
Veelgi suuremat rõõmu tundsin aga, kui nägin Enzo Avitabile kontserdi kuulutust Gioia dei Marsi keskplatsil. Pärast ümberkaudsete külapidude iiveldama ajavat karaoke- ning kahjuks "igihaljaste" kommertscovergruppide "kultuuriprogramme"(?), oli võimalus osa saada ühest elamusest, mida tõesti kultuuriks võib nimetada. Selle polnudki organiseerinud mitte kohalik peokomitee, vaid tuntud kirjanik Dacia Maraini, kes juba üheksandat aastat Rahvuspargis Teatrifestivali organiseerib. Kannatlikult, visalt ilma fondideta ning armastusega.
Dacia Maraini valis Pescasseroli oma inspiratsioonipesaks ja sellest ajast peale on ta end pühendanud siinse iseenda saatuse hooleks jäetud kultuuri elustamisele.
Enzo Avitabile ja Bottari (vaadimängijad) on küll Naapolist, aga abruzzolastel ja põhja -Campania elanikel on ühised antiiksetest sanniitidest esiisad. Pärandina on jäänud väga sarnane murre, mis tundes seda marsica oma võimaldab mul hästi aru saada ka naapoli omast. Ja ikka tuleb mul tahtmine küsida, miks on neil nii sarnane murre, aga nii erinev olemisviis.
Naapoli aval ning elujõuline muusika. Mõned vanad sõbrad-tuttavad nagu müütiline Faustone San Benedetto külast. Ligi kahemeetriline alati lõbus habemik, kes 50 arrosticini suudab ära süüa, kes armastub bluesi ja Harley Davidsoni, aga elab 7 kuud aastas Amatsoonia vihmametsas indiote keskel.
Kontsert oli üks sellistest, mida on raske ära unustada.
Tantsisime Faustonega tarantellat ja tänasime proua Marainit ilusa elamuse eest. Arvasime, et ehk tegi me avaldatud tänu talle heameelt , sest publikut oli vähe, umbes 150 inimest. Cesoli küla "kultuuriprogrammis" oli samal päeval sagra delle pappardelle al cinghiale (metssaelihaga papparedellede sööming), ning enamus ümbruskonnast otsustas kõhutäitmise kasuks. Räägiti, et Cesolis olevat olnud järjekord lausa kahetunnine.
Eks igaüks valib omale elamusi, millega oma eksistentsi rikastada...
Meile jäi bottaride energia, mis kajas nagu südametukse, Enzo Avitabile umile avatus ning küllaktse Faustonelt Ventsueela vihmametsa...jumal teab, äkki tõesti...
...on mul südamest kahju, et asjad on niimoodi. Et kisub kuidagi viltu.
Olen Pescina üle torisenud nii suusõnaliselt, kui siin blogis.
Olen kirjutanud ka sellest, mille üle olen tänulik vaatamata vastastikusele kõõrdi ning altkulmu vaatamisele.
Olen seletanud tuttavatele, et tuhandete kilomeetrite pikkune vahe Tallinnast Rooma ei tekitanud mul kohanemisraskusi, et tundsin ennast kohe koduselt ja vastuvõetult, aga 123 km, mis Roomast Pescinani viivad, lahutavad kahte eri maailma. Üks oli/on valgus, soojus ja kõikehõlmavus, naer ja iroonia, tugev reaalsustaju, aga optimism. Teine oli/on külmus ja kinnisus, umbusk ja taktitundetus, resigneerumine, halvasti täidetud igavus.
Aastaid läks mul aega, enne kui suutsin leida oma olemisviisi, omad eelised, omad tugipunktid sellel ompärasel maanurgal, mille nimeks on Marsica.
Nüüd veedame siin aastas ühe kuu selleks, et vana kodu tuulutada ning suve soojemal ajal jahedust nautida.
Pescina(ilmselt kogu Marsica, Abruzzo edela-osa)on üks ajas üsna muutumatu paik. Vittorio tavatseb ütelda oma sünnikoha kohta, et 50 aasta jooksul on siin ainult tänavalambid vahetunud. Aga ometi on siingi mingit tendentsi märgata. Pahemuse poole, minu meelest.
Elanikke on siin peaaegu 5000. Kunagi oli kõik kas karjused või põlluharijad. Mu ämma vanemad pidasid kitsi ja sellest jäigi kogu perele hüüdnimi Crapar'("crapa" kohalikus murdes, it. keeles "capra" -kits). Aga Zauridel, mu ämma perel, on kaks haru - Crapar' id ja Inguastit'id.
"Inguastito", samuti murdelist päritolu hüüdnimi, aga natuke halvamaiguline, tähendab seda, kellel kunagi küllalt ei ole, kes ei oska piiri pidada. Vittorio suguvõsa Inguastit'- sugulastega suheldes pean tunnistama selle hüüdnime fantastilist paikapidavust läbi mitme sugupõlve...
Siinsed hüüdnimed vääriksid lausa omaette postitust.
Nüüd ei peeta enam muidugi selliseid ameteid. Nüüd käib enamus tööl, kas Avezzanos (suurem linnake 40 000 elanikuga 30 km kaugusel), L'Aquilas, Pescaras või Roomas. Põldu peavad veel ainult vanainimesed. Paar päeva tagasi rääkisime ühega neist, kes kurtis, et kogu ta pere nõuab, et ta oma maalapi sinnapaika jätaks, sest supermarketist on odavam, puhtam pealekauba - ei määri riideid. Kellel põlde hektarite kaupa, need kasvatavad juurvilju ka hulgimüügiks, aga hinnad on keskmiselt 20 senti kilost, samal ajal kui poodides müüakse samu juurvilju 2 euro eest. Ei tasu enam ära ja töö on tõesti raske.
See eakas talumees, kellega rääkisime, oli kibestunud: "Noored peaksid traktoritega Rooma minema. Nõudma ja revolutsiooni tegema. Mina olen 75 aastane..."
Noortel on ükskõik.
Pescinas võetakse auto ka selleks, et 200 m kaugusele minna, laenatakse raha selleks, et Cavalli mantlit ja Armani teksaseid osta.
Maa on viimane asi, mis neil meeles mõlgub ja ometi on see siin ainus rikkus.
Näen tahtmist võtta igalt poolt, kust võtta annab, ilma selles eest hoolitsemata. Kel vähegi võimalik, ostab korteri uutes ridaelamutes, jõukamad panevad vanaisalt päranduseks saadud maalapile uhke villa. Miski pole pescinalasele magusam, kui nautida teiste külaelanike kadedust (Pescinast pärit kirjaniku Ignazio Silone tänaseni kehtiv tähelepanek).Keegi ei taha rekonstrueerida olemasolevaid hooneid, sest "need pole ju rahaliselt midagi väärt". Selle tõttu ongi Pescina keskel rohkesti unarusse jäetud maju, mille puruneva krohvi peale on kleebitud silt "Vendesi" - müügil.
Selle kõige juures on mul tegelikult väga kahju, kui näen seda iseenesest väga kaunist paika hoolimatuse käes virelemas, kus palju jääb tegemata inimestevahelise vimma ning vägikaikavedamise tõttu.
Kummaline energia sel kohal...
Olen taas õnnelikult roomlanna, aga tegelikult on mul kahju, et üks mu kunagine kodukoht on sellisel teel.
Nii nagu ei ole ma kunagi ära tabanud, kuidas muutused tasahilju ühest aastaajast teise, ühest perioodist järgmisesse suunavad.
Märkan ainult, et midagi on teistmoodi.
Silmapiir vahetub nagu hologramm ning meeleolud justkui polekski mitte enam minu, vaid kellegi tundmatu omad.
Aga see tundmatu olen mina.
See, kes muutub ja see, kes vaatleb, Aegade Algusest.
Öö võimendab emotsioone, mille niigi ebamäärased piirjooned hajuvad päeva valguses.
Öö laseb silma sisse vaadata nendele aimdustele, mida päeval nimetan illusioonideks, aga mis hetkel, kui linnatuled Tiberis end peegeldama hakkavad, ilmutavad end meeldivalt tahkel kujul.
Ma ei tea, mis on reaalsem.
Ilmselt see, mida ise tõeliseks pean.
Miski pole tõelisem kui Rooma suveöine niiske hingav tuul.
Miski pole usutavam kui lungotevere hiiglaslike puude lõhn.
"Miski pole vastupidavam kui hellus," ütlevad nad ühel häälel.
