Olen üks nendest (vist vähestest) inimestest, kes pole kunagi oma juuri taga ajanud. See lihtsalt ei kuulu minu maailmanägemusse. Ma pole kunagi huvitunud ei sugupuudest ega traditsioonidest. Juba lapsest saadik oli mu pilk pigem taevas kui maamullas ning kasvades avastasin, et kui tahad õhku tõusta, siis pead vabanema paljudest kammitsatest, nii emotsionaalsetest kui vaimsetest. Seetõttu pole ma kunagi oma eesti päritolule rõhku pannud, pole vajadust tundnud. Samuti ei häirinud mind, kui mõtted ja unenäod tasapisi itaalia keelde üle läksid. Vastupidi - tundsin, kuidas midagi minus muutus, kuidas avanes üks uks, kuhu hea meelega sisenesin. See maailm oli hubane, sõbralik, aga ka universaalne ja piiritu.Lastega rääkisin esialgu eesti keeles, aga nähes nende loomulikku ja iseenesestmõistetavat itaalia keele eelistust ning vähest huvi eesti keele vastu, ei hakanud ma peale käima. Ilmselt polnud see uks neile sama ahvatlev, kui mulle itaaliakeelne maailm.Inimelu ülevus ei seisne juurte sügavuses, vaid lennu vabaduses ja selle graatsilisuses -selline veendumus on mind alati saatnud. Jätkuvust ja järelpidavust näen ma pigem uute värvide ja perspektiivide lisamises eelkäijate kaleidoskoopi.
Elasin pika perioodi oma elust külas, mis paikneb Kesk-Itaalia Appenniinides, mu mehe sünnikoht. See küla on tugevasti kinni traditsioonides ning juurte-juttu kuuleb seal väga tihti. See osa "puust" aga mis maa peale jääb, on kivistunud, muutumatuse mull Kõiksuses, inimesed umbusklikud, konservatiivsed ja ettevaatlikud. Nii mõnigi elanik tõmbas paralleele Macondoga Marquez´i raamatust "Sada aastat üksindust". Mu esimesed aastad seal kulusid lihtsalt toibumiseks hoobist, mille see "sügavajuureline" kultuur mu lennuvõimele andis. Metafoor metafooriks, aga lõpuks sain ma sellest üle joostes mägede vahel. Piisavalt kõrgele jõudes sirutasin käed tiibadena laiali ja lasin end täiel kiirusel allamäge joosta. Võib-olla oli see hirmus lapsik, aga väga vabastav...
Lapsed kasvasid üles selles külas, aga imekombel ei hakanud neile külge isegi mitte murre, mida 98% kohalikest oma igapäevases suhtlemises kasutab (ka lasteaias ja koolis). Ma ise armastan väga nii murdeid kui keeli, aga selles ei sarnane mu lapsed mulle üldse. Olen katsunud ära hoida seda, et nad kohendaksid oma eelistusi minu heameele ärateenimiseks, et neid oma olemisviisiga kammitseda.Tean , kui palju aega võtab hiljem iseenda ülesleidmine...
Ka perekonda ei suuda ma näha üksusena, millel juured ja traditsioonid. Pere on pesa, kus on ainuvalitsev väärtus - Armastus, salapärane liim, mis universumeid koos hoiab
Kus on Armastuse juured?
Mis keeles ta räägib?
Mida annan ma endast oma lastele?
Tähtsamaks, kui juured pean seda Armastuse, lennuvõime ja vabadusevaliku seemet, mis ei ole seotud paiga, tavade või teatud sõnavaraga.
Seemet, mida ükskõik millisesse maailmanurka kaasa võtta ja mida ükskõik millises keeles edasi anda.
Seemet, kus võrsub see Armastus, mis ei nõua ema-isa tõekspidamiste ja tavade järgimist, vaid kohustab iseenda omasid leidma.
5 kommentaari:
Tere Kristel!
Esimene mõte mis mul sinu postitust lugedes päha kargas - sa räägid sellest mis on Sulle tähtis. Kas sa oled kindel, et ka Sinu lastel on samad mõtted? Nad on praegu ehk veel liiga väikesed, et selle üle mõtiskelda, aga äkki 5, 10, 15 aasta pärast nemad ikkagi tahavad oma juuri leida. Meie ja meie lapsed ei ole ju päris ühes olukorras. Mina kah ei mõtle oma juurtele, sest juured on ju kõik Eestis ja mis seal ikka niiväga mõelda. Meie lastel on hoopis teine olukord, nad kasvavad Itaalias, kuid neist ei saa mitte kunagi 100% itaallast, sest meie, nende emad oleme selle nende eest ära otsutanud. Kahekultuurilistel (no ma ei oska kuidagi paremini öelda) tekib alati mingil hetkel elus küsimus Kes ma olen? (see küsimus tekib muidugi kõigil, aga neil lisaks ka rahvuse kontekstis). Oled sa kohanud mõnd kakskeelset või -kultuurset, kes ei oleks huvitatud oma mõlemast päritolumaast? Võib-olla jah mõni salgab või eitab, kuid selle taga on kas viha või häbi ja mitte lihtsalt ükskõiksus.
Väikestel lastel ei saagi keele kui sellise vastu suurt huvi tekkida, muidugi eelistavad nad siin elades itaalia keelt, kuid see ei tähenda, et eesti keele ja meele peaks aknast välja saatma.
Miks sa vastandad juuri ja traditsioone armastusega? Üks ei välista ju teist.
Mina tunnen, et ma just pean oma lastele ka seda eesti poolt pakkuma, mitte ainult keelt vaid kõike -kultuuri, traditsioone jne, sest siis on neil ehk kunagi kergem ka iseendast aru saada.
Sa kirjutad nii: Olen katsunud ära hoida seda, et nad kohendaksid oma eelistusi minu heameele ärateenimiseks, et neid oma olemisviisiga kammitseda.
Kas sa mitte just seda ei tee?
Parimate kavatsustega, Külli
Cara Külli,
mulle on tähtis,et nad ise otsustaksid, mis neile on tähtis. Eesti keelt pole ma aknast välja visanud :) nagu näed ja uks sinnapoole jääb neile eluks ajaks minu kaudu paokile...siiamaani on nad sellest mööda vaadanud kuigi iga päev silme ees.Jumal teab, mis tulevik toob,olen igale võimalusele lahti.Aga mis on "eesti meel", see jääb mulle mõistatuseks... Mina isiklikult hakkasin endast aru saama ainult pärast seda, kui olin kõik "sovrastrutture" (vabandust:)) maha raputanud. Näen oma eesti sõbranna lapsi siin Roomas, kes uhkelt eesti keeles rääkida üritavad, sest tunnevad, et neil on midagi "rohkem". Õige ka see, kuna niimoodi on see loomulikult läinud. Olen oma laste loomulikke huvisid järginud - Lidia elab näiteks peaga hoopis Jaapanis (nagu ta blogist näha:)ja ei jõua ära oodata jaapani keele kursuseid...
Aga ei, meil on neile kõik teed lahti jäetud, aga kättpidi pole ma neid kunagi juhatada tahtnud. Olen alati nendepoolset huvi oodanud.
Aitäh arvamuse eest!
Un abbraccio!
Sinu suhtumine eestisse ja oma juurtesse ongi ju kogu põhjus sellele et nad pole huvitatud olnud keelest , kirjutad et tytar sul on huvitatud jaapani keelest , aga miks poleks võinud olla see eesti keel ...
samas saan sust aru sest ega kui sind ennast ei huvita sinu juured siis on seda kõike raske ka edasi anda nii et teisi huvitama hakkaks.
...oleks jah vòinud olla eesti keel, milleks on mingi alus ja vòimalus ja mida oleksin ka mina eelistanud...aga on hoopis Jaapan(vàhemalt praegusel hetkel), mis on minu elust tàiesti vàljas. See on tema oma vaba valik.
Ornella Muti, kelle ema on eestlane, ei ole enda väitel kunagi eriti oma juuri otsinud, kuigi teab, et Eesti on olemas. Inimesed on erinevad. Mina ei usu mitte üks raas seda juttu, et "alati hakkad oma juuri otsima". Siis hakkad, kui sind kasvatatakse juuri müstifitseerima.
Minu ema keel ei olnud sugugi eesti keel, oli võru murre hoopis. Mina sündisin Tartus ja seal enam nii palju murret ei räägitud, et mulle oleks mõtet olnud seda teise keelena õpetada. Samas suved olin ikka seal, kus kõneldi murret, nagu tegid ka minu vanavanemad - ja muidugi õppisin sellest kiiresti aru saama ja ka kasutama. Ma olen alati teadnud, et kui mul on juured, siis just võrumaal, mis siis, et ma seda keelt enam nii ei valda, nagu mu esivanemad.
Siit moraal: kunagi pole hilja ja juured pole mingid kivistunud asjad ja keeli võib õppida alati - need ei pruugi üldse identiteeti konstrueerivad osad olla... Kui Kristeli lapsed küsivad endalt kes nad on, siis võivad nad ennast osaliselt eestlasena määratleda ilma igasuguse eesti keele oskuseta. Keel on oluline ja mul on hea meel, et ma seda oskan, aga keel ei ole mingi kuldvasikas ilma milleta meid justkui enam ei ole.
Postita kommentaar