esmaspäev, oktoober 13, 2008

Emaks olemise eelised

Tavaliselt ei pista ma oma nina laste kodustesse ülesannetesse, aga seekord kuuldus lastetoast hingepõhjast tulevaid sajatusi professor De Lillo aadressil. Ka minule ei ole ta eriti sümpaatne ja läksin vaatama, kas ehk on mul põhjust tütre needustega ühineda. Põhjuseks olid "operazioni con i polinomi" (eesti keeles täpselt ei tea - ehk lihtsalt võrrandid?).

Võtsin enesekindalt paberilehe ette - lõppude lõpuks on ju tegemist 13 aastaste tuisupeade koolitükkidega! Jäin paariks minutiks mõtlema..., siis veel paariks...ja pliiats ei nihkunud sugugi paigalt. Oot-oot, kuidas see nüüd oligi...Üritan meeleheitlikult õigeid neuroone põlema panna, aga mida pole seda pole. Elavhõbe enesehinnangu kraadiklaasis teeb järsu languse, kui käsi Lidia matemaatikaõpiku järele sirutub. Sukeldun reeglitesse ja tunnen, kuidas ootamatul tärkab minus sõjakus: no vaatame, kas ma seda siis tõesti ära ei lahenda!

Issake, alles nüüd meenub se vana tuttav valem, nüüd, mil teda must-valgel kirjas näen: (a+b)²= a²+2ab+b².

Asun uuesti võrrandi kallale, aga vastus ei tule välja...Ei ole võimalik!

Lidia kannatus hakkb katkema. "No mis sa jamad! Homme ütlen, et ei saanud aru. Küll ta uuesti seletab." Minu põikpäisus on aga haistnud väljakutset nagu haikala verd. Kas mina või tema!

Pärast tunniajalist võitlust võrrandiga tunnen, kuidas mõistus hakkab hägunema. Numbrid ja tähed ruudus, kuubis ja viiendas astmes virvendavad silme ees. No on ju õige!Miks ta siis välja ei tule!?

Lõpuks märkan ühte plussi, mis hoopis miinus peaks olema. Bastardo!!!!
E vieni....!!!!!!! Chi sono!!!!!!!!Kuulen kõrvus "Oodi rõõmule" ja viskan enda ümber üleoleva pilgu stiilis "kas võisite kahelda??" Võidurõõm on suur, mis sest, et see rõõm sarnaneb rohkem tundele, mis oleks täitnud jahimehe südant, kes hiirt tulistab...aga saak ikkagi!

Image and video hosting by TinyPic

Otsustasin iga päev ühe ülesande ära lahendada, et ajurakud enneaegsele pensionile ei jääks. Sain ka väikese elu õppetunni - ka õigest valemist on vähe kasu, kui plussid ja miinused paigas pole...

2 kommentaari:

Tatsutahime ütles ...

Tubli!!!!

Minu laurea in matematica on mulle õpetanud just peamiselt seda, et kui välja ei tule, siis kõige tõenäolisemalt on märgiviga... Hmm, võib-olla oleks tõesti tollest seitsmendast klassist piisanud?

Aga matemaatika on hea küll, ma hommikuti rongis viidan oma aega sellega, et tõestan endale Itaalia keeles miks ühe ja miinus ühe vahel ikka null asub ja muid lõbusaid asju. Kohe äratab üles. Viva la matematica!

Muide, eesti keeles üteldakse polünoomide teisendamine.

Kristel ütles ...

Suur tànu tòlke eest!