Põhjamaalt Itaaliat vaadates võib see tunduda üsna eksootiline paik. Mõnikord võib see eksootika seisneda ka korrektsuses ja aususes keset finantskriise, toksilisi varasid ja paadunud spekulaatoreid- omadused, mida pahatihti eelarvamused ei luba Itaaliaga seostada.
Aga ometi on neid inimesi, kes usuvad, et ettevõtlust saab ka õiglaselt edasi viia. Usuvad kohe nii kangekaelselt, et on nõus loobuma osast oma kasumist, et mitte kedagi vallandada, et oma töötajate töökindlusesse ning parematesse töötingimustesse investeerida. Selle eksootilise mehe nimi on Vittorio Giulini, tema firma nimi "Liolà", õmblusvabrik, mis tegeleb ka trikotaaži töötlemisega, ja see omapärane oaas asub Borgomaneros, Novara provintsis.
Oma intervjuus saatele "Report" Rai3s tunnistab ta, et tal on küll olnud vahel kiusatus toomisprotsess Aasiasse viia, sest Itaalias tootmine on keeruline ja ei ole tasuv. On ju lihtsam osta Vietnamist või Bangladeshist valmistoodangut ja sellele etiketid peale õmmelda (nagu teevad valdav enamus firmadest). Ilmselt oleks ta peale sellise paljukasutatud taktika omaksvõtmist praegu palju rikkam. Vittorio Giulini otsustas aga austada jõupingutusi, mida selle pere firma koos oma töölistega on pikki aastakümneid teinud. Vabrikus on 200 töötajat, 200 peret, kellele "Liolà" tahab endiselt sissetulekut garanteerida. Out-sourcing teenuseid ei kasutata isegi mitte masinate korrashoidmiseks ega sööklas.
Poleks muidu ehk uskuma jäänudki, kui poleks oma silmaga näinud 22 aastast naeratavat tütarlast, kellel on TÄHTJATU leping. Ei tea, kuidas Eestis, aga siinmaal on see täielik anomaalia! Või siis eakas daam, kes räägib, et on selles vabrikus töötanud 40 aastat, alates 15ndast eluaastast.
Giulini ütleb, et tal on õnnestunud oma ettevõtet läbi kriiside juhtida nii, et on suutnud isegi võlgadest eemale hoida, investeerides inimestesse, nende oskustesse, väärikusse ja integraalsesse made in Italy kvaliteeti ja tuletab meelde, et tööstusel pole ühiskonnas mitte ainult majanduslik, vaid ka SOTSIAALNE roll.
Tahan veel ära tuua saatejuht Milena Gabanelli lõpusõnad:"See ettevõtja on saavutanud edu riskides isiklikult, ilma võlgu võtmata, loobudes lihtsalt AHNUSEST. On tõsi, et kui süsteem laguneb, siis on üksikisik kaitsetu, aga riigis, mis on üles ehitatud väike- ja keskettevõtlusele, sõltub saatus ka üksikisikust."
2 kommentaari:
Eestis on nn tähtajatut lepingut lihtne saada, kui ise mingi looder ega kaabakas pole - neid sektoreid, kes tähtajalisi lepinguid annavad on vähe ja neid nimetatakse lihtsalt projekttöödeks. Samas ei ole Eestis tööandajl muret, et kui tööline teeb tööluusi, looderdab või varastab, et teda siis lahti ei saaks lasta. Kuigi tavaliselt palutakse siis töötajal lahkumisavaldus esitada või koondatatkse töökoht, vallandamine on tööandajale tülikas ja sed atehakse vaid mõjuva põhjusega.Mina sain esimese ajatu lepingu 19aastaselt, olles läbinud kolmekuuse katseaja (seoses noorusega ja kuna ma polnud ise kindel, kas soovin samas linnas edasi elada, siis töötasin esimese aasta tähtajalise lepinguga), kolm kuud enne lepingu lõppemist paluti mind vestlusele, et kas olen ise otsustanud, mida edasi soovin teha ja siis öeldi, et nemad on minuga rahul ning sooviksid tähtajatut lepingut pakkuda. Tähtajatu lepingu sõlmimisel tõsteti palka pisut (iga kolme aasta järel oli üldiselt palgatõus tervele personalile ettenähtud, kui selleks just majanduslikku vastuseisu polnud), sotsiaalsed garantiid olid mõlema lepingu puhul samasugused.
Mul oli, jah, kahtlus, et mujal Euroopas on see asi tunduvalt parem! :)
Postita kommentaar