teisipäev, detsember 28, 2010

Aasta, mis on tulekul



Armas sõber,
kirjutan Sulle, et väheke mõtteid eemale peletada. Ja kuna Sa oled väga kaugel, siis kirjutan veidi kõvemini. Sellest ajast, kui Sa ära läksid , on meil üks suur uudis. Aasta on juba lõppenud, aga siiski on siin üht-teist korrast ära.

Õhtuti käiakse vähe väljas. Ka pühade ajal. Mõned on pannud akende ligidale liivakotte ja ei räägi nädalate kaupa. Nendel, kel midagi öelda pole, jääb palju aega üle.

Televisioonis öeldi aga, et uus aasta toob endaga kaasa muutuse ja me kõik oleme selle ootel.
Jõulud tulevat kolm korda aastas ja püha kestvat terve päev. Iga Kristus tulevat ristilt maha ning linnukesed naasevat tagasi...

Süüa saab jätkuma kõigile ja valgust saab olema aasta läbi. Ka tummad hakkavad rääkima, kurdid teevadki seda juba. Igaüks võivat ühte heita kellega tahab. Ka preestrid saavad võimaluse abielluda, aga ainult teatud eas.
Keegi kaduvat ära, häirimata. Võib-olla need liiga kavalad ning kretiinid, ükskõik millises eas.

Näed, sõber, millest ma Sulle kirjutan ja pean ütlema, et olen õnnelik , et olen siin just sel hetkel. No näed siis...
Näed, kallis sõber, mida kõike ei pea välja mõtlema, et naerda asja üle ja et lootus jätkuks:)

Ja kui ka see aasta mööduks ainsa hetkega...näe, mu sõber, kuivõrd oluliseks muutub , et ka mina olen selles hetkes.
Aasta, mis on tulekul saab aasta pärast mööda.
Ma valmistan end.
See ongi uudis.

(Lucio Dalla)

teisipäev, detsember 21, 2010

San Gennaro rulez

Usun, et Püha Gennaro ei vaja enam suurt tutvustamist ka mitte põhjamaades. Igaks juhuks teen aga väikese lühikokkuvõtte.

Püha Gennaro (Caroniti, 272 – Pozzuoli, 19 settembre 305) oli Benevento piiskop. Minnes kokku saama Pozzuoli kristlastega, areteeriti ta Campania valitseja Dragonzio poolt. Süüdistatuna kristlikus propagandas määrati ta koos oma kaaslastega surma karude poolt lõhkirebimise läbi Pozzuoli amfiteatris, aga ootamatute asjaolude tõttu jäi see siiski ära ning suremise moodus vahetati välja pea maharaiumise vastu. Pärast Gennaro surma olevat üks naine tema vere kahte ampulli kogunud, mida nüüd hoitakse Naapoli toomkiriku San Gennaro Aarde Kuninglikus Kabelis. Kolm korda aastas (maikuu esimesele pühapäevale eelneval laupäval, 19.septembril ning 16. detsembril) muutub San Gennaro ärakuivanud veri imekombel taas vedelaks. Olenevalt selle toimumise viisist (aeg, konsistents jne) loetekse välja endeid. Kui veri ei vedeldu, siis on see muidugi kohutavalt halb märk.
Pärast on usklikel võimalus ampullidele suud anda.
San Gennaro ime tuuakse tavaliselt ära ka pressiuudistes ja selle talituse pühitsemisel osalevad ka linnapea ja regiooni valitsus.

Armastatuim Naapoli 52st kaitsepühakust pöördutakse tema poole kõikvõimalike ime- ja abipalvetega alates väravalöögiga jalgpallimatšis või superenalotto võiduga ja lõpetades töö leidmise või haigustest ravimisega.
Üle maailma ulatub San Gennaro kummardajate hulk 25 miljonini.

Aastasadade vältel on San Gennarole tehtud annetustest kokku kogunenud hiiglaslik varandus. Kui suur see aga täpsemalt on, oli siiamaani hindamata.
Kolm aastat tagasi hakkas seda uurima kahest kunstiajaloolasest, ühest arhiiviajaloolasest ja kolmest kalliskivieskperdist koosnev meeskond ja nüüd on nad oma tööga lõpule jõudnud.

Rooma "La Sapienza" ülikooli gemmoloog Ciro Paolillo ei taha aga avaldada San Gennaro aarde koguväärtust. Vähemalt mitte Naapoli linnale niivõrd delikaatsel momendil.
Küll aga ütleb ta nende arvu - 21 000.
"Mõtlesime, et leiame end hunniku kaelakeekeste ja muu tühja tähja eest, kui Banco di Napoli caveu kuumuses tööle hakkasime," ütleb ta. Selle asemel aga leiti Kolumbiast pärit mayade-ajastu smaragde, mis olid Naapolisse jõudnud hispaania conquistadoreste kaudu Genovast. Ja mitte ainult - kuningate, kunngannade, imperaatorite ja paavstide kingid, millel pole ainult rahaline , vaid ka hiiglaslik ajalooline väärtus. Ühesõnaga Inglise kuninganna Koh-i-noor ja Aafrika Tähed kahvatavat San Gennaro aarde kõrval.
"Via Toledo lööb üle Towers of London"
Kullast peekrid, ostensoriod (ostiate hoidjad), iseenesestmõistetavalt kalliskividega üle kallatud.
Mitra, ülekullatud hõbedast, 3328 teemanti, 198 smaragdi ja 168 rubiiniga, hind 7 milioni euro ringis.

Bonaparte poolt kingitud rist, puhtamaist smaragdist, mida tavaliselt müüakse miljon eurot karaadist. Rist on 26 karaadine.
Et lihtsalt üksikud näited tuua.

Aare kuulub Naapoli linnale ja seda haldab ilmalik (ja mitte vaimulik) institutsioon nimega La Deputazione della cappella del tesoro. Ärge minult ainult küsige, kuidas see eesti keeles kõlab :) Ennevanasti olid La Deputazione liikmed oma ametisse kinnitatud kuninga allkirjaga, nüüd aga Vabariigi presidendi ja siseministri omaga. Presidendiks on linnapea.


Kui juba jutt San Gennarole läks, kuidas siis mitte mainida Dino Risi 1966. aastal tehtud suurepärast komöödiat "Operatsioon San Gennaro" Nino Manfredi ja Toto'ga, millest ma kunagi ära ei tüdine.



ps. Nagu eelpool mainisin, San Gennaro on vaid üks Naapoli 52st kaitsepühakust. Kõige esimene neist oli Santa Maria Assunta, aga talle lisandusid aja jooksul (sulgudes "ametisse astumise" aasta):
San Tommaso d'Aquino (1605)
Sant'Andrea Avellino (1622)
Santa Patrizia Vergine (1625)
San Francesco di Paola (1625)
San Domenico di Guzman (1641)
San Giacomo della Marca (1647)
Sant'Antonio di Padova (1650)
San Francesco Saverio (1654)
Santa Teresa d'Avila (1664)
San Filippo Neri (1668)
San Gaetano di Thiene (1671)
Sant'Agnello abate (1671)
San Severo Vescovo di Napoli (1673)
Sant'Agrippino Vescovo di Napoli (1673)
Sant'Aspreno primo Vescovo di Napoli (1673)
Sant'Eufebio Vescovo di Napoli (1673)
Sant'Atanasio Vescovo di Napoli (1673)
San Nicola di Bari (1675)
San Gregorio Armeno Vescovo e Martire (1676)
Santa Chiara d'Assisi (1689)
San Biagio Vescovo e Martire (1690)
San Pietro da Verona (1690)
San Giuseppe sposo di Maria Vergine (1690)
San Michele Arcangelo (1691)
San Francesco d'Assisi (1691)
Santa Maria Maddalena de' Pazzi (1692)
San Giovanni Battista (1695)
San Francesco Borgia (1695)
Santa Candida Iuniore (1699)
Santa Maria Egiziaca (1699)
Sant'Antonio abate (1707)
Sant'Ignazio di Loyola (1751)
Santa Maria Maddalena (1757)
Santa Irene Vergine e Martire (1760)
Sant'Emidio Vescovo e Martire (1760)
San Raffaele Arcangelo (1797)
Sant'Anna madre di Maria Vergine (1805)
San Luigi Gonzaga (1835)
Sant'Agostino Vescovo e Dottore della Chiesa (1835)
San Vincenzo Ferrer (1838)
Sant'Alfonso Maria de' Liguori (1840)
San Francesco Caracciolo (1843)
San Giovan Giuseppe della Croce (1845)
San Pasquale Baylon (1845)
San Francesco di Geronimo (1845)
San Rocco (1856)
San Gioacchino padre di Maria Vergine (1895)
Santa Maria Francesca delle Cinque Piaghe (1901)
Santa Lucia Vergine e Martire (1903)
Santa Geltrude (1927)
Santa Rita da Cascia (1928)

neljapäev, detsember 02, 2010

Millest on tehtud itaallased?

Järgmisel aastal saab 150 aastat ühtse Itaalia loomisest.
Selle tõttu on kultuurimaastik täis poleemilist fermenti, et kas seda ühtset Itaaliat eksisteerib vaatamata 150 aastasele jõupingutusele, kas need jõupingutused olid hingestatud siiratest ideaalidest või olid nende taga hämarad poliitlised joonised, mida siiamaani eriti valgustada pole tahetud ning et mõtestada läbi selle klaasi meie tänast ja homset.

On ilmunud hulganisti raamatuid, mis aitavad tutvuda nonde ammuste sündmuste peakangelastega - Cavour, Mazzini, Garibaldi, Crispi...Üks põnevam kui teine. On selline aeg, kus on enesemõistmise vajadus.150nes sünnpäev annab selleks vaid hea ettekäände.
Kurikuulus Massimo D'Azeglio lause:"Abbiamo fatto l'Italia ora dobbiamo fare gli italiani"/"Tegime Itaalia, nüüd on vaja teha itaallased" poleks justkui kunagi oma aktuaalsust kaotanud... Ja ometigi...

Ometigi on midagi väga ühtset sellel imelisel maal, kus möödanik ei lähe kunagi mööda ning kus miski ei ole nii nagu esialgu näib,
Need on asjad, mis tekitavad emotsioone Friulist Calabriani.
Midagi, milles ennast ära tunda.

Asjad, millest on tehtud itaallased (nimekiri saatest "Vieni via con me").



- Indro Montanelli Lettera 22 (Olivetti legendaarne kirjutusmasin)
- Fabrizio De Andre' kitarr
- piazza della Loggia prügikorv Brescias
- Federico Fellini megafon
- Luciano Lama piip
- Massimo D' Antona portfel
- Luigi Calabresi "Cinquecento"
- Vittorio Foa paksud prilliklaasid
- Umberto Veronesi kittel
- Bologna jaama kell
- Luigi Tenco mikrofon
- Enrico Berlingueri naeratus
- Roberto Baggio jalgpallikingad
- don Lorenzo Milani preestrirüü
- Marco Biagi jalgratas
- Tiziano Terzani habe
- Pier Paolo Pasolini tumedad prillid
- Ustica lennuk
- Rita Levi Montalcini rinnanõel
- Alcide De Gasperi ümmargused prillid
- 1982 aasta maailmakarikas
- Itaalia Põhiseadus
- Sergio Leone "ciak"
- Maurizio Pollini klaver
- Ilaria Alpi märkmik
- Luciano Pavarotti kübar
- Sandro Pertini ja Enzo Bearzoti piibud
- Walter Bonatti käed
- Anna Magnani Rooma
- Tazio Nuvolari Alfa Romeo
- Eugenio Montale käed
- Coppi ja Bartali veepudel
- Marcello Mastroianni pilk
- Alda Merini sigarett
- Luigi Pirandello kikilips
- Papa Giovanni paavstimüts
- Sofia Loreni silmad
- Toto' kõvakübar
- Annia Maria Ortese juustepael
- Italo Calvino kortsud
- Alberto Sordi maccheroni
- Enzo Ferrari prillid
- Eduardo De Filippo kohvi
- Alberto Moravia kulmud
- Aldo Moro melanhoolia
- Roberto Benigni graatsia
- Vittorio De Sica hääl
- Giancarlo Siani mehari
- Primo Levi valu
- Walter Tobagi sall

Minu nimekirjas oleksid veel
- Vasco Rossi "eeeh..."
- Mina žestid
- Mario Monicelli iroonia
- Falcone ja Borsellino naeratus

Ja tegelikult ongi see nimekiri lõputu.

kolmapäev, detsember 01, 2010

Ci mancherà e basta....

Mario Monicelli (16.mai 1915-29.november 2010) elu lõppes tema vabal tahtel, tema enda viimase režiina üleeile Roomas.



"Muoiono soltanto gli stronzi" /"Surevad ainult sitapead"



"Colosseumi juures...on Monti linnaosa" Mario Monicelli dokumentaalfilm oma kodusest Monti linnaosast esitletud 65ndal Venezia filmifestivalil

pühapäev, juuli 18, 2010

Mammmmamiaaa...!

Ma tean väga hästi, et maitse üle ei vaielda, aga need juhuslikult nähtud fotod ei taha kuidagi silme eest ära minna.
Kuidas saab toiduga niimoodi ümber käia???
Taldrikule kontseptsioonitult kuhjatud toiduainetest ei sünni rooga nii nagu mõttetult ritta pandud sõnadest ei saa aforismi.

Söögikultuure on küll igasuguseid, kultuuritusi aga samuti.

Image and video hosting by TinyPic
"Nuudlid kana ja tomatitega"

Image and video hosting by TinyPic
"Spagetid juustuga, kõrvale heeringa-muna-rohelise sibula-tilli salat hapukoorega, lisaks veel paprika ja oma tehtud värske hapukurk "

De gustibus non est disputandum...
De gustibus non est disputandum...
De gustibus non est disputandum...

reede, juuni 18, 2010

Suvalise pere suvalised mälestused

Vanad fotod on liigutavad.
Ka siis, kui on tegemist võhivõõrastega või hoopis teiste generatsioonidega.
Ükskõik millised ajalised, ruumilised või kultuurilised vahemaad ka ei lahutaks sind fotol olevate inimestega, näed nende pilkudes ja nende elude fotodele jäädvustatud hetkedest rabavat sarnasust - samades poosides mustvalged emad-isad, sama vaoshoitud õnnesära silmis armunutena, sama ärevus pulmapiltidel, sama imetlus fotole sätitud laste vastu, samasuguste kohmakate pilkudega vanavanemad.
Foto mäega tagaplaanil. Foto mere ääres. Foto vastsündinuga. Foto laste koolinäitemängul. Foto parimate riietega. Foto sünnipäevapeol. Foto karnevali ajal.
Kui paneksin ritta enda pere vanad pildid, ei erineks see palju selle tundmatu itaalia pere albumist.
Erinevad elud, aga sarnased mälestused.
Vaatan neid ja püüan ära arvata selle pere rõõme ja muresid. Tõenäoliselt ei erinegi palju meie omadest...
Kuulan laulu, mis on colonna sonoraks valitud. Laul on vana ja väga tuntud, olen seda mitu korda kuulnud ja imestan, et kuuleksin nagu sõnu esimest korda. Räägib mälestustest ja lootustest. "...quella carezza della sera o quella voglia di avventura..."
Nende eiteakelle vanade fotode taustal võtavad omamoodi südamelähedase tähenduse.
Erinevad elud, aga sarnased mälestused. Õhtuhellitustest, seiklushimust.
Justkui oleks midagi ühist, justkui oleks samast perest.
Justkui kuuluksid need lootused ja mälestused natuke meile kõigile.

teisipäev, aprill 20, 2010

Vittoriole, Larale, Roomale

21.aprill on üks ilus päev.
Peab sünnipäeva mu kodulinn, mu mees ja üks mu parimatest sõbrannadest.
See fakt on mind alati veidi hämmastanud. Justkui koonduksid ühte kohta paljude emotsioonide kiired. Ja juhul, kui olen argipäeva vajunud, siis on võimatu mitte mõelda kogu sellele armastuse ja mõistmise hulgale, mille osaliseks olen saanud neilt kolmelt.

Täna mõtlen tahes tahtmata veel ühele tähendusele. On algamas 21. aasta , mille jooksul on Itaalia mulle koduks olnud. See on selline tasakaalupunkt, mil Eestis ja Itaalias elatud aastad on võrdsed.
21 + 21. Seegi number on 21...
Seejärel muutub tasakaaal Itaalia kasuks, kuigi mu südames on see tasakaal juba ammu Itaalia pole vajunud, sest siin elatud aastad on olnud teadlikuma elu aastad, mille jooksul on toimunud olulisim mu elus.
Ja see on olnud väga ilus. Mitte kerge, aga ilus.
Muu pole oluline.

Ve vojo 'na cifra de bene.

Rara la vita in due... fatta di lievi gesti,
Haruldane on elu kahekesi...täis vaevumärgatavaid žeste

e affetti di giornata... consistenti o no,
ja hetki...kaalukaid või mitte

bisogna muoversi... come ospiti... pieni di premure
tuleb liikuda...nagu külalised... hoolivalt

con delicata attenzione... per non disturbare
õrna tähelepanuga...et mitte häirida

ed è in certi sguardi che... si vede l'infinito
ja on teatud pilkudes...kus näed lõpmatust

Stridono le auto... come bisonti infuriati,
Kriiskavad autod...nagu vihased piisonid

le strade sono praterie...
tänavad on justkui preeriad

accanto a grattacieli assolati,
päikeset valgustatud pilvelõhkujate kõrval

come possiamo... tenere nascosta... la nostra intesa
kuidas võiksimegi...hoida peidus... omavahelist mõistmist

ed è in certi sguardi... che s'intravede l'infinito
ja on teatud pilkudes...kus näed lõpmatust

Tutto... l'universo... obbedisce... all'amore,
Kogu... universum...kuuletub...armastusele

come... puoi tenere... nascosto... un amore.
kuidas...võiksimegi hoida peidus...üht armastust

ed è così... che ci trattiene... nelle sue catene,
ja nii...hoiabki ta meid...oma ahelates,

tutto... l'universo... obbedisce... all'amore
kogu...universum...kuuletub...armastusele

Come possiamo... tenere nascosta... la nostra intesa
Kuidas võiksimegi...hoida peidus... omavahelist mõistmist

ed è in certi sguardi... che si nasconde l'infinito
ja on teatud pilkudes...kuhu peitub lõpmatus

Tutto... l'universo... obbedisce... all'amore
come... puoi tenere... nascosto... un amore,
ed è così... che ci trattiene... nelle sue catene
tutto... l'universo... obbedisce all'amore...
(obbedisce all'amore)

teisipäev, aprill 13, 2010

Ciao Edmondo...Lillekimbu asemel

“Surevad alati ühed ja samad”, kõlab kuulsa koomiku Totò kuulus ütlus kirjeldades geniaalselt tunnet, mille kohaselt sureksid justkui ikka üht tüüpi inimesed - need, keda tahaksid igavesti elus näha.

Ajakirjanik Edmondo Berselli oli minu jaoks üks nendest.
Tema nimi on tuttav liiga vähestele.Enamalt jaolt nendele, kes Itaalia mõistmise püüdes ei jäta vahele ainustki ajaleheanalüüsi ega absurdsetele kellaaegadele surutud kultuuri tegevaid telesaateid. Aga kui sa teda lugema/kuulma sattusid, siis ei olnud võimalik unustada tema haruldasi tähelepanekuid ning vaimukaid tõeterasid.
Edmondo Berselli oskas olla irooniline olemata õel, sügav olemata intellektuaalne, kerge olemata pealispinnaline, halastamatu, aga armastav. Ta oli oskus seostada igapäevane erakordsega, kerge tõsisega ning seletada üht teise läbi. Ühesõnaga üdini itaallane, kahtlematult emilia-romagnalane.
Kui oleks minu otsustada, teeksin tema artiklid ja raamatud välismaalastele kohustuslikuks kirjanduseks, tema telesaated abimaterjaliks itaalia keele õppimisel - et koos keelega õppida seda tundeküllast ratsionaalsust (või ratsionaalset tundeküllust), mis on ainus võti vastuolulise Itaalia avastamiseks.

Mul on olnud mitu korda plaanis talle kirjutada, et lihtsalt aitäh ütelda.
Mõtlesin, et aega on. Täna olen aga siin, pannes kokku seda väikest kimpu tänusõnadest ja on liiga hilja.
Oleks justkui puudus sõbrast, kes jagaks tähelepnekuid juba tehtud reisilt.
Aga teekond jätkub...
Grazie di tutto!

Edmondo Berselli suri 59 aastaselt 11.aprillil 2010 Modenas




esmaspäev, aprill 05, 2010

L'Aquila - aasta hiljem

Homme kell 3.32, ööl 5. ja 6.aprilli vahel, magab muu maailm oma tavalist und.
L'Aquila mitte. Kuidas saada sõba silmale, kui jõuab taas kätte päev ja kellaaeg, mis muutis alatiseks su elu.

L'Aquila ja tema ümbuskonna külad on täna, aasta pärast maavärinat, sama viirastuslikus seisundis. Telkides, päris lahtise taeva all, pole enam kedagi. Kes on leidnud mingi elamislahenduse omapead, kellele on anutd korter kiiruga üles kerkinud "new town'ides", keegi on ikka veel ranniku-Abruzzo hotellides, sõites iga päev maha hulga kilomeetreid (ca 150 edasi-tagasi) et töökohani jõuda või et lapsi kooli viia.

Image and video hosting by TinyPic

Endistel elu täis piazzadel valitseb vaikus, mis elanikel klimbi kurku toob. Nende kodu, nende aastasadade vanune ajalugu, nende identiteet on ühtäkki hapraks ja õhuliseks muutunud. Piazzade asemel saadakse nüüd kokku kaubanduskeskuses - vanaisadest kuni lastelaseni. Pidepunktiks, sotsiaalse elu keskmeks on suur tarbimiskatedraal nimega "L'Aquilone".

"L'Aquila bella me come eri prima te voglio revedé," laulab põikpäine "kärurahvas", kes ämbrite ja kärudega rusudeookeanist igal pühapäeval eemaldavad seda tilka, mis nende võimuses.

Nüüd on möödas esimene aasta.
Rongkäigud tõrvikutega, mälestusmissad toimuvad täna õhtust kuni homme hommukuni paljudes Abruzzo linnades ja külades.
Ka seda on vaja - et minevikuga lepitust otsida ja et ennast taas oma tuleviku peremehena tunda.



reede, märts 26, 2010

Lootus on lõks


"Ma ei kuule lootust Teie sõnades, Maestro?"
"Lootus on lõks, lootus on üks kole sõna, seda ei tohi kasutada.
Lootus on välja mõeldud peremeeste poolt. Lootus on kui töö nõudjatele öeldakse, minge koju tagasi, mõne kuu pärast võtame teid uuest tööle, saate oma koha tagasi, küll kõik laheneb, uskuge.
Ärge lootke kunagi. Lootus on lõks. Lootus on närune asi, välja mõeldud nende poolt, kes kamandavad."
"Kuidas see film lõpeb, Maestro?"
"Ma ei tea, tahaksin, et lõpeks sellega, mida Itaalias kunagi toimunud pole , revolutsiooniga. Paljudes riikides on toimunud revolutsioon,e Itaalias mitte. Oleks vaja midagi sellist, mis lunstaks, mis annaks tagasi väärikuse rahvale, kes on alati kellegi ülemvõimu all olnud, kellegi ori. Lunastus ei ole kunagi lihtne, see on valuline. Midagi on vaja ohverdada... Ja kui see nii ei lähe, siis mingu pealgi rappa, nagu on läinud juba kolme generatsiooni vältel."

Maestro on suurim Itaalia elavatest režissööridest Mario Monicelli. Vanus 95 aastat.
Oma unustamatute filmide kaudu on ta alati kritiseerinud suure humaansuse, geniaalse teravuse ning vastutustundliku valulikkusega itaalia ühiskonda läbi aegade. Ja vakka ei ole ta praegugi, mil Itaalia on läbi elamas üht väga tumedat perioodi.
Tema oli ainult üks paljudest kultuuritegelastest, kes osalesid eilses "Annozero" saate internetiülekandes. RAI (riigitelevisiooni) saatekavadest oli välja jäetud enamik poliitilise analüüsi teleprogramme ja seda tänu peaminister Berlusconi pressingutele RAI ning meedia järelvalveorganite (Agcom) juhtide peale, seega polnud võimalik saate regulaarne eetrisseminek. Tsensuuriga mitte leppides kanti "Annozero" üle Internetis ja satelliitkanalitel, kriitilisem ja kõrgetasemelisem kui kunagi varem.
Saade toimus Bolognas, aga paljudel Itaalia väljakutel olid üles pandud ekraanid, kus seda ühiselt vaadata. See ühtehoidmise tunne, see tahe sellelt Itaalialt, kes ei nõustu alla andma, oli niivõrd tugev, et täna tundub olevat mulle natukene teistmoodi. Veidi kompaktsem, veidi otsustavam, veidi tugevam.

Ja pühapäeval lähen valima.

neljapäev, märts 18, 2010

Kuidas Alfredo võileib demokraatiat raputas

Et kõik otsast peale ära rääkida, peab alustama ühest võileivast. Sellest, mida nõudis Alfredo Milioni tühi kõht natuke enne 27. veebruari keskpäeva, just enne kui oli vaja esitada Rooma Kohtus regionaalsetel valimistel osalevate parteide valimisnimekirjad koos vajalike arvu allkirjadega. Linnavalitsuse liige ja Popolo della Libertà esindaja Milioni jõudis küll kohtumajja 20 minutit enne dokumentide vastuvõtmise lõpetamise tähtaega, pidi seejärel aga uuesti lahkuma, kuna paberite hulgas puudus üht-teist. Tagasi tulles oli aga kell juba üle kehtestatud limiitaja tiksunud. “Kasutasin ka juhust, et ühe võileiva hamba alla panna...”("... so' annato a magnà 'n panino...") ütleb Milioni seletamaks oma mõnekümne minutilist hilinemist ja üritab sellele vaatamata dokumente üle anda. Teise parteide esindajad protesteerivad ning PDL annab kohtusse radikaalid, kes olla füüsilise vägivallaga takistanud nimekirjade üleandmist. Selle versiooni paikapidavus jääb pärast kohtunike otsustada.

Itaallased on küll harjunud igasuguste tragikoomiliste olukordadega, aga sel puhul tekib küsimus , kas on tegemist saamatuse, ebakompetentsuse või ülbe reeglitest mittehoolimisega. Ükskõik milline nendest kolmest võimalusest tekitab kõhedustunde, sest kui ei olda võimelised teatud nõudmiste kohaselt koostatud dokumente teatud ajaks tetud punkti toimetama, mida mõelda siis nende inimeste haldamisvõimest?

Alfredost ja tema võileivast saavad päevapealt veebistaarid läbi arvukate karikatuuride, satiiriliste videote ning facebooki fännilehekülgede. Nali naljaks, aga tegelikult seisame tõsise küsimuse ees - kas on võimalik üle astuda reeglitest, mis seadustavad ühiskondlikust elust osavõtu garanteerides kõigile võrdsed tingimused, üle astumise tagajärgede eest vastutamata?
Seadusega määratud reeglite kohaselt oleksid pidanud PDLi valimisnimekiri Rooma provintsis valimistel välja jääma, kuna dokumendid ei olnud esitatud tähtaegselt. Sellise otsuse Appellatsioonikohus tegigi, aga mida muidugi PDL juhtidel ning juba valimiskamaania peale raha kulutanud kandidaatidel oli võimatu alla neelata.

Ära ootamata Regionaalse Administratiivkohtu otsust viidi 5.märtsi hilisõhtul läbi erakorraline Ministrite Nõukogu , kes 35 minutiga võttis vastu dekreedi, mis tegi võimalikuks PDL nimekirjade vastuvõtmise, seega ebareeglipärasest reeglipäraseks tegemise.Kui toime pandu ei käi kokku seadusega, siis saab ju seadust “interpreteerida”.Valitsus nimetas selle eufemistlikult "tõlgendavaks dekreediks", sest seaduse muutmine valimisperioodil on Põhiseaduse vastane ja tegelikult on regionaalne valimisseadus hoopis regioonide enda õigusvallas.

Juba öösel oli sadakond meeleavaldajat Alamkoja ees protesteerimas. Manifestatsioonid jätkusid igal järgneval päeval enamuses Itaalia linnades.Lihtkodanikud näevad iga päev, kuidas nende elu probleemid ei leia lahendust tänu valele pitserile või mõnele puuduvale allkirjale. Aga reeglid ei kehti päris kõigile samaväärselt...
Häält tõstsid samuti juristid ning kohtunikud - kui keegi arvab, et ühe riigi õigust saab “tõlgendada” nii, et see võimu esindajatele mugav oleks, astudes üle Põhiseaduse printsiipidest, siis ei ole enam mõtet rääkida demokraatiast.

Kohtuorganid lükkasid PDLi valimisnimekirja tagasi veel kolm korda. Valijatel on muidugi õigus võimalusele anda hääl parteile, mida ta enam usaldab, aga seda ilma ohvriks toomata seaduslikkust.
Jääb üle näha, kui paljud peavad vajalikuks väljakule minna, kas siis 13.märtsi opositsioonimeeleavaldusele või hoopis 20.märtsil Berlusconi poolt tõotatud “tulevärksele” Vabaduse Rahva kogunemisele. Eesmärgiga kaitsta kas demokraatiat või selle “tõlgendust”. Või jääda hoopis koju ka valimiste päeval, võileib seedimata ning demokraatiast küllastunult, et suurendada mitte valijate partei niigi võimsaid ridu.

Fotol oleval plakatil on Dantelt laenuks võetud lause:"Jätke kõik lootus, teie, kes valite"
Fotod 13.märtsi meeleavalduselt piazza del Popolol

teisipäev, märts 16, 2010

Kellelgi on kõrini

Vaevaliset ja nördimust täis seedib Itaalia mõni nädal tagasi ilmsiks tulnud Tsiviilkaitse skandaali. Silme ees seisavad ikka veel kulutulel levinud õigusorganite poolt salvestatud telefonikõned, tänu millele saime teada, et lisaks räpasele “želatiinsele” äri ja poliitika korruptsioonikokteilile, eksisteerivad ka Tsiviilkaitse allettevõtjaid, kes Abruzzo maavärina öösel naersid, kuna miljoneid eurosid oli laekumas eesootavate ülesehitustöödega.

Itaalia valitsus püüab närviliselt telefonikõnede pealtkuulamisi oluliselt piirata – eriti nüüd kui nende abil taas on avalikkuseni jõudnud 56 aresti mitte sugugi vähem kõhuvalu tekitavas juhtumis: 2 miljardi euro suurune rahapesu läbi riiulifirmade, mille keskmes Itaalia suurimad telefonikompaniid Fastweb ja Telecom Sparkle. “Sajandi pettus”, nii nimetavad seda magistraadid pärast neli aastat kestnud eeluurimisi ületas uudisekünnise kohe ka rahusvahelises meedias – ka Eestis. Itaalia riigile tekitatud kahju ainuüksi võltsarvelduste tõttu laekumata jäänud käibemaksust ulatub 365 miljoni euroni. Tegemist on mänedžeride, poliitilise elu tegelaste ning paremäärmuslaste (kes muuhulgas Itaalia riigi eksisteerimist ei poolda) suhetevõrguga, mis tegutses “täielikult illegaalses kontekstis eesmärgiga petta Maksuametit, turgu ja aktsionäre”. Võrgustiku niidid jooksevad üle Itaalia Milanost Calabriani, USAst Šveitsini, läbi Prantsusmaa Aasiani välja. Areteeritute hulgas on ka mõned järelvalveorganite (DIA, GdF) esindajad.

Kõige suurema šoki avalikus arvamuses tekitas aga kindlasti telefonikõne PdLi (Berlusconi juhitav partei) parlamendiliikme Nicola Di Girolamo ning Gennaro Mokbeli, organiseeritud kuritegevusega seotud tegelase vahel (kes tunnistab muuhulgas ühes pealtkuulatud kõnes, et on sooritanud kümme mõrva):
“Sa hakkad mulle närvidele käima, Nico’! Kui sulle on külge hakanud parlamentääritõbi, siis on see sinu probleem...tänaseks on mul sinust kõrini”.

Tegemist on kõnelusega enne 2008 aasta valimisi. Pärast Di Girolamo parlamenditoolile istumist ei ole Mokbeli võimalik enam kaksiti mõista.

Di Nicola vabandab ühe oma “eksimuse” pärast ning Mokbel vastab (kahjuks oma eheduses tõlkimatut) mahlakat rooma murret kasutades: “Mul on täiesti kama, mida sa ütled...sa võid saada ka Vabariigi presidendiks, aga minu jaoks jääd sa ikka uksehoidjaks selles mõttes, et sa oled mu ori, sa oled sama palju väärt kui uksehoidja, jõudis kohale? Kas sulle meeldis end kellegina tunda? Nüüd tuleb sul võlg kinni maksta, oma elu arvelt, sest oma elu sul enam ei saa olema.” Seda kõike sellepärast, et Gennaro Mokbel garanteeris Nicola Di Girlamole koha parlamendis tänu oma sidemetele ‘ndranghetaga st. tänu nende poolt kontrollitud häältele...

Itaalia parlamendis istuvad mõned juba süüdimõistetud suhetes maffiaga, Majandusasjade asesekretäri (sottosegretario all’Economia) Nicola Cosentino pea kohal tihenenvad kohtupilved sidemete kohta Casaleside camorraklanniga, aga ‘ndrangheta oli veel institutsioonides esindamata... Nagu ütleb siinne kõige kriitilisema sulega ajakirjanik Marco Travaglio : “Par condicio, kõikidele (maffiatele) võrdsed tingimused!”
Di Girolamo teeb tagasiastumispalve, mis võetakse 3.märtsil parlamentääride poolt vastu suure hääleteenamusega. Tema kõnele, milles ta eitab oma suhteid organiseeritud kuritegevusega, järgnevad aplausid ja kallistused enamusparteide liikmete poolt. Taas reakodaniku seisuses, ootab Di Girolamot vangla.

Korruptsiooniskandaalidest särisevas kliimas elektriseeruvad ka poliitikud. Mantrana korrutavad nad iga päev, et ei ole tegemist Mani Pulitega nagu aastal 1992 kui niinimetatud Esimene Vabariik oma lõpu leidis. Pikapeale hakatakse seda ehk uskumagi, sest enamus asjaosalisi kinnitab, et nad on süütud ja kui ongi toimunud midagi ebaseaduslikku, siis ilma nende teadmata.

Mitu kohtuprotsessi kaelas, on Berlusconist on ühtäkki saanud aususe ning “puhaste“ valimisnimekirjade apostel, kes hakkab kiires korras välja töötama korruptsioonivastast seadust. Valimised on ligidal... Valimisnimekirja mahuvad kah Milani jalgpallimeeskonna füsioterapist Giorgio Puricelli, peaministri geomeeter Francesco Magnano ja tema poolt hiljuti avastatud uus "poliitiline talent" - hambahügieenik ja baleriin Nicole Minetti, kellega ta kohtus oma haiglasoleku ajal pärast Milano agressiooni. Eluaastaid 25, veetlevus ja rinnapartii märkimisväärsed, millised "teened" aga CVs, jääb valija oletada... Iroonilisel kombel on need kandidaadid aga võib-olla "puhtamad" pidades silmas kohtuaulaid...

"Süüdimõistetud jäädu välja," ütleb ka Lega Nordi liider Umberto Bossi, kes on ära unustanud iseenda kohta käiva lõpliku kohtuotsuse 90ndatel Enimonti maxi-altkäemaksus (Bossi arvel on ka veel teine lõplik kohtuotsus Itaalia lipu solvamise eest, kui ta sellega tagumikku lubas pühkida) Parito Democratico teeb üldiseid noomitusi, sest kuu aja pärast tulevatel regionaalsetel valimistel on nad kandidaatideks esitanud mõne Prokuratuuridele hästi tuttava subjekti.

Kogu maailmas huvi äratanud ja Berlusconiga kaassüüdlase rollis Millsi protsess lõppes aga vahepeal kuriteo aegumisega. Mills on süüdi korruptsioonis, kuna võttis vastu 600 000 dollarit altkäemaksu Itaalia praeguselt peaministrilt kohtuorganitele valetamise eest, aga ta pole enam karistatav, kuna peaminister võttis mõni aasta tagasi vastu seaduse aegumise tähtaegade lühendamise kohta. Berlusconi entourage ning temale ustavad meediakanalid hõiskavad võitu ja kasutavad häbematult sõna “õigeksmõistmine”, mil pole muidugi midagi ühist “aegumisega”. Aga see käib praegu kehtiva videokraatia juurde - oluline on, kuidas asjad tele-ekraanilt paistavad, kuna suur osa itaallasi hangivad informatsiooni ainult telekanalitest.

Berlusconile aga sellest ei piisa: ”Tahan täielikku õigeksmõistmist!”. Ei tea, kas ta siis on otsustanud kohtusaali oma nägu näidata või arvab, et teda mõistetakse õigeks lihtsalt sellepärast, et nõudmine on sisse antud. “Talibanidest kohtunike kamp on hullem kui kriminaalid. Nad on demokraatia kõige tõsisem patoloogia,” jätkab peaminister. Väidab, et justiitsreform on vältimatu, et võtta võim ära magistraatidelt ja anda tagasi “suveräänsele rahvale”, kelle all mõistab ta ilmselt enda pooldajaid.

“Stop ka telefonikõnede pealtkuulamisele, elame nagu politseiriigis. Me ei ütle nendele ei, aga nende elluviimiseks on vaja tõsiseid süütõendeid.” Selles loogikas on tõesti midagi patoogilist.Telefonikõnede pealtkuulamiste k a u d u leitakse tõsiseid süütõendeid, kui viimased olemas, siis pole enam mõtet resursse pealtkuulamiste peale raisata. Kui reform ellu viiakse, siis jäävad need loo alguses mainitud šokeerivad dialoogid avalikule arvamusele teadmata.

27.veebruaril värvus aga Piazza del Popolo aga lillaks - lillad lipud, sallid, loosungid, “lilla rahvas” on Berlusconivastase rahvaliikumise nimetus – kandes sõnumeid nagu "Väike mees, suur korruptsioon", "Tahame tagasiastumist." Organisaatorite andmetel 200 000 itaallast, kes nõudsid, et seadus kõigile võrdne oleks. Osalejaid küll pea kolm korda vähem kui liikumise esimesel meeleavaldusel, 5. detsembri No Berlusconi Dayl, aga sedakorda toimus kogu organisatsioon ilma ühegi partei rahalise ning logistilise abita, küll aga ühinesid rahva eestvõtmisega eranditult kõik opositsiooniparteid. Lihtkodanikud nõudsid, et tehtaks lõpp ad personam seadustega Berlusconi tarbeks, mille arv on jõudnud 36ni. Manifestatsiooniga liitus rohkesti kultuuritegelasi, kellest kõige aplaudeeritum oli 95 aastane üks armastatuimaid itaalia režissööre Mario Monicelli. "Olen siin teile ütlemaks - pidage vastu, ärge andke alla,ajage minema korruptandid, tehke plats puhtaks kogu juhtklassist, kelle käes on tervishoid , haridus ning poliitikutest."

L'Aquila elanikud juba alustasidki. Pärast eelmise pühapäeva meeleavaldust "Võtame oma linna tagasi", mille vallandas Tsiviilkaitse skandaal, tungisid 6000 inimest ka sel pühapäeval läbi politseinikerea Aquila kesklinna "punasesse tsooni", kuhu sissepääs on keelatud. Aga mitte tühjade kätega, vaid kärudega, mille abil alustada rusude eemaldamist. Vaatamata valitsuse kuulutustele on ajalooline kesklinn ikka veel samas seisus nagu 11 kuud tagasi. On püsti pandud uusi identiteedituid äärelinnu, aga abruzzolased ei loobu nii kergesti oma kaunist kodulinnast. Linn on 4 ja poole miljoni tonni rusude all, millest on eemaldatud vaid ääretult väike osa. Juba teist pühapäeva muutus hauavikne L'Aquila kesklinn taas elusaks. Juba see on reageerimise märk ja vastus läbi telefoniliinide kuuldud ahne naeru. "Kärude mäss" aga jätkub, lubavad L'Aquila elanikud, kes jonnakuses ning põikpäisuses ei jää sugugi alla eestlastele.

Adesso basta!

teisipäev, märts 09, 2010

Õppetund

Mõnikord saab Elult õppetunni läbi lähedaste inimeste, kes käituvad nii nagu ei oska oodata.
Teinekord jälle tuleb see õppetund võhivõõraste kaudu, kellelt niikuinii midagi ei oota.
On sedagi ette tulnud, et üllatad ennast ise oma etteaimamatute tunnete või käitumisega.
See kass aga tundub olevat Valgustuse osaliseks saanud...
Ja nii ta meenubki mulle ikka ja jälle praegusel stressi täis perioodil, kui see, kellest õppust võtta...

"Olen Italistani kodanik"

Üks ajalehele "La Repubblica" saadetud kiri:

"Tere, olen Italistani kodanik. Elan Milano 2 linnosas, peaministri poolt ehitatud elamus. Töötan ühes Milaano ettevõttes, mille aktsionär on peaminister. Autokindlustus on peaministri oma, samuti nagu minu pensioni kindlustus. Ostan ajalehti, mille omanikuks on peaminister või tema vend, mis teeb sama välja. Käin peaministri pangas. Pärast tööd teen sisseoste peaministri kaubanduskeskuses, kus ostan peaministri osalusega ettevõtete kaupu. Kui otsustan kinno minna, siis võin ma valida ühe kinosaali peaministri omanduses olevast kinosaalide võrgustikust, kus ma vaatan peaministri filmikompanii poolt toodetud ja levitatud filmi (neid filme finantseeritakse ka avalike rahadega, mida määrab peaminister).

Kui jään koju, siis vaatan peaministri televisioonikanaleid digitaaldecoderiga, mida toodab peaministri firma ja kus näidatakse peaministri filmikompaniide poolt toodetud filme ja mida katkestavad peaministri reklaamifirmade poolt tehtud reklaamiklipid. Elan kaasa jalgpallimeeskonnale, mille omanikuks on peaminister.
Vaatan ka RAId (riiklikku televisiooni), mille juhtkond on määratud peaministri poolt valitud parlamentääride poolt. Kui ma televiisorit ei taha vaadata, siis loen raamatut, mille kirjastus on peaministri oma. Peaminister teeb seadusi, mille kiidab heaks Parlament, kus mitmed enamuskoalitsiooni saadikud on peaministri alluvad ja/või tema advokaadid, aga mis valitseb eranditult minu huvides. Issand, milline õnn!!"

reede, veebruar 19, 2010

Elu Võrgu sees ehk Kuues Võim (2)

Küsides mõnelt tuttavalt, kes Internetti ohtralt kasutab (5-6 tundi päevas), et miks ta seda teeb, näen tihti vastuseks hämmeldunud nägu - miks ma seda küsin?? Kas ma siis tõesti ei saa aru, kuivõrd oluline on "ajaga sammu pidada"? Kuidas võin ma nii rumala küsimuse esitada elades Berlusconi režiimi all, kus kõik meediasse jõudvad uudised on filtreeritud ja kus Internet on ainus "vabaduse kants"?

Teatud aja pidasin isegi veebi asendamatuks instrumendiks, et saada infot organiseerimisel olevatest meeleavaldustest ja kohtumistest või et lugeda artikleid ning arvamusi meie ühiskonna suundade kohta. Olin kursis sellega, mis Internetis toimus ning osalesin. Kui aga tuli kätte aeg bilanssi teha, siis avastasin, et tulemus oli nulli ligidal. Aga "arvutirevolutsionääridele" pole seda suurt mõtet ütlema minna... Agressiivselt meelekindlusega toovad nad näiteks Berlusconi tagasiastumise nõudmiseks korraldatud No Berlusconi Day 5.detsembril, mis oli nende meelest "konkreetne" tulemus. Hästi, 6 -700 000 inimest on osalemise poolest korda läinud ettevõtmine. Sõna "tulemus" tähendus pole aga ilmselt veebiülistajatel päris selge. Kas Berlusconi astus tagasi? Nõrgestas kogu see energiahulk teda kriipsugi võrra? Ei. Ja kuna ühtegi teist näidet Interneti "konkreetsusest" pole tuua, siis jääb mu bilansi-indikaator ikkagi nulli ligidale võbisema. Samuti on mul raske uskuda neid, kes arvavad, et Võimul on hirm veebirahva ees... Näen vaimusilmas suurpankurite, -töösturite või tipp-poliitikute muiet, kui me ise "vastu-informatsiooni" tehes neile oma mõtete suunad, nõrkused ja psühholoogia kandikul (Internetil) ette kanname...

Kui televisiooni peetakse viiendaks võimuvahendiks inimese reaalsel valitsemisel, siis Internet annab selleks veelgi peenemad võimalused. Ahelad on veelgi vähem nähtavad ja veelgi kergemad (virtuaalsemad) kanda, aga selle eest on nad ka vastupidavamad.

Arvan, et Elu on energia haldamise küsimus. Kuhu on suunatud meie energia?
Televisooni on demoniseeritud, kuna ta on vahend, millele me passiivselt allume, oleme pealtvaatajd. Internet on interaktiivne st. saame selles osaleda ja oma panuse anda. Küsimuseks jääb, KES on selleks aktiivseks osalejaks, mida see meile tegelikult annab (ka kui palju ära võtab) ning millist meie poolt see toidab.

Minu seisukohalt on suur probleem nähtavuse kultuuris, mida on meile sünnist saadik sisse süstitud. Kõik me tahame olla "nähtavad". Televisoonis on see võimalus väga vähestel. Kel see on õnnestunud, seda kadestatakse. Internetis on igaühel võimalus oma nartsisismi toita. Ka enesega kõige rangemal indiviidil jookseb naudingujuding üle selja, kui näeb oma blogilugejate hulka kasvamas, oma postitusi mujal lingitutena, rohkeid kommentaare Facebookis või on lihtsalt oma nickname'iga väikeseks web-celebrityks muutumas. Pudrumäed meie Egole, kes märkamatult me elus ja vaimumaailmas ohjad enda kätte haarab. Arenenud (aretatud) Egoga inimest on võimalik aga mängida nagu vilepilli, tema reaktsioonid on etteaimatavd ning emotsioonid elementaarsed. Ülimalt mugav Võimule. On täiesti ebaoluline, kas tegemist on Võimu pooldajaga või selle vastasega.

Ainus asi, mida pole võimalik manipuleerida on arenenud Hing. Selleks läheb vaja tundide kaupa vaikust, meie sees ja meie ümber, ääretut enesekontrolli, tugevat distsipliini. Kulub palju aega, et õppida tundma oma energia varjundeid ning et sisse seada see ainus "ühendus", mida inimolendil tarvis, et vaba olla - ühendus Eluga, ühendus omaenda Hingega.
Iga väljamõeldis, iga suhe, mis suunab me tähelepanu sellest eemale, on takistuseks tõelise vabaduse poole.
Siinkohal võivad "materialistid" muidugi nina kirtsudada, sest hinge peavad paljud folkloristlikuks elemendiks. Mina aga olen kogenud, et ei ole midagi praktilisemat kui enda Hingele pööratud tähelepanu, sest nagu on öeldud :"Et midagi teha, peab enne keegi olema."

Uutel tehnoloogiatel on veel mitu omapärast toimet. Nendest on kirjutanud politoloog Giovanni Sartori ning Umberto Galimberti, filosoof ja psühholoog.

Jätame päris kõrvale sõltuvuse aspekti, sest igal asjal, millest ei suuda enam ilma olla, on iseenesestmõistetavalt negatiivne mõju. On ka teisi tegureid, mille mõju on laiahaardelisem, pikaajalisem ja vähem märgatavam.
Esimene vastuväide, mida tavaliselt tehakse Interneti mõjust rääkides, et Internet on ainult vahend. Et sõltub meist endast, kuidas me teda kasutame.
Günther Anders väidab, et "ükski vahend pole ainult vahend". Ükski suhtlemistehnika pole inimloomuse suhtes neutraalne, sest ta muudab inimsuhete rütmi ja mudelit.Ta muudab eksistentsi organiseerimise ning tajumise viisi. Ei ole võimalik jääda puudutamatuks.
Üks nendest teguritest on asjaolu, et ühine vahendi tarbimine ei ole sama, mis tõeline ühiselt kogetu. See, mida Internetis jagatakse, jääb alati isiklikuks reaalsuseks ega muutu kunagi jagatud reaalsuseks.
Andersi visiooni kaudu on tegemist "lõpmatu arvu massi-eremiitidega, kes edastavad maailmanägemisi, nagu nende eraklast paistab, üksteisest eraldatud, igaüks omas munakoores, nagu endise aja mungad oma mäetippudel, aga mitte selleks, et maailmast loobuda, vaid selleks, et mitte jumalapärast kaduma lasta ühtegi raasukest "piltide" maailmast."
Umbero Galimberti lisab sellele oma kokkuvõtte:" Läbi personal computer 'i võltsesitluse genereeritakse üha enam massi-inimest ja selleks ei lähe enam tarvis mitte ookeanisuuruseid masse, vaid ookeanisuuruseid üksindusi, kes individuaalsuse kaitse ettekäändel toodavad, justkui kodutöölised, massitooteid ning tarbivad samuti teiste üksinduste poolt loodud massitooteid.

Image and video hosting by TinyPic


Galimberti arvates on tegeliult toimumas koperniklik revolutsioon, sest maailm ei ole enam püsiv, paigalolev. Paigalolev on nüüd inimene ja maailm pöörleb (arvuti vahendusel) tema ümber, keerates pea peale ürgajast saadik kehtinud elukogemuse terminid.
Muutume mitte maailma kogejateks, vaid maailma tarbijateks.
Ja kui seegi jõuab meieni eelkõige piltide (immagini) vahendusel, siis muutume me maailma "viirastuse" tarbijaks.
Ja kui me suudame selle viirastuse esile kutsuda igal hetkel kui me seda soovime, tunneme end kõikvõimsana. See kõikvõimsus muutub aga reaalsuses maailma voyeristlikuks vaatamiseks
olemata võimeline maailmaga suhtlema.
Tihti unustame, et kommunikatsioonivahendid ei vii meid mitte suhtesse maailmaga, vaid selle esitlusega.
Kui inimeseks olemise asemel valime "digimeseks" olemise, siis võime pikapeale kaotada oma väärtuslikuma võime - võime kogeda.
Midagi "teha" saab üha enam mõistetavaks kui "liigutada sõrmi klahvistkul".

Võime ka jälgida, kuidas uued komunikatsioonivahendid on muutnud 2000 aasta kestnud analüüsiva mõtlemise globaalseks ehk holistiliseks mõtlemiseks, mis on esimesest üldistavama iseloomuga. Iseenesest pole see taunitav, sest enne analüütilisele mõtlemisele üleminemist valitses inimkonnas holistlik mõtlemisviis (kuhu me nüüd jälle tagasi oleme suundumas).
Tekib küsimus - kas me sellega midagi kaotame?

Kui läksime informtasiooni hankimisel üle kuulmiselt nägemisele, siis oli see suur muutus. Pidime õppima tõlgendama tähemärke, neid omakorda sõnadeks, millest oli vaja kontseptsioone konstrueerida. Sellest sai alguse sekventsiaalne intellekt - info "aheldub" ,, "haakub" järgneva elemendiga. Homo sapiensi omadus ongi märke dekodeerida ning välja töödelda abstraktseid mõisteid.
Peaaegu kogu me teaduslik-teoreetiline sõnavara koosneb abstraktsetest mõistetest st.sõnadest millel pole täpset silmaga nähtavat vastet. Näiteks "rahvus", "esindus", "demokraatia", "õiglus", "vabadus", "õnn" või ka "töötus". Kogu meie võime administeerida ühiskonda, sotsiaalset ning majanduslikku reaalsust põhineb kontseptuaalsel mõtlemisel, mida peetakse mõtlemise arenenumaks vormiks võrreldes simultaanse intelligentsiga, ms põhineb nägemisel. Selle viimase puhul on võimalik koguda samaaegselt palju informatsiooni, aga kannatab võime nähtut korrastada ning mõista.

Vaadata on lihtsam kui lugeda. Selle tõttu näeme praegu, kuidas Homo sapiens annab järjest rohkem ruumi Homo videns'ile. Giovanni Sartori kirjutas Homo vidensist ja tema ühiskondlikust käitumsest pikalt oma samanimelises raamatus.
Erinevalt Homo sapiensist ei ole Homo videns mitte mõtte-kandja, vaid piltide kasutaja, kelle abstraktsioonivõime paratamatult kängub. "Nähtav" (video) ülemvõimutseb "mõistetava" (kontseptsioonide) üle.Koos sellega muutub ta üsna lihtsaks saagiks ükskõik millisele võimule.
Veebi ja arvuti kasulikkus on Sartori jaoks on piiratud, ja sedagi vaid juhul, kui nad ei muuda Elu kasutuks ,mõttetuks aja raiskamiseks .

Galimberti ütleb, et Internet pole mitte "vahend", vaid "maailm".Selles maailmas olemiseks vajame tehnoloogiat, mida paljud nimetavad saavutatud "vabaduse" sümboliteks, aga nende mitte-omamine lõikab meid välja ka sellest ainukesest maailmast, kuhu me tegelikult kuulume. Kui kõigel, mis toimub, on ainsaks eesmärgiks olla digitaalselt levitatud, siis ei ole meil palju teist valikut, kui sellesse digitaalsesse maailma siseneda.

"Keelduda vältimatust on pateetiline, aga valvel olla on kohustus. Kasvõi ära hoidmaks, et ajalugu toimuks meie teadmata." (U.Galimberti)

PS. Pidin oma eesti keele oskust kõvasti pingutama, et jagada kuidagi neid mõtteid, mida sugugi jagamata jätta ei tahtnud. Kui arusaadavus sellga kannatad sai, siis soovitan itaalia keele oskajatele soojalt Umberto Galimberti äsjailmunud "I miti del nostro tempo"/"Meie aja müüdid" ja Giovanni Sartori raamatut "Homo videns" (1997).

reede, veebruar 12, 2010

Valge Rooma

Lumi Roomas selline harv nähtus, et viib elevile täiskasvanudki, lastest rääkimata. Viimati oli selline lumesadu aastal 1985. Hetk, mida ei saa nautimata jätta, sest see kaob sama äkki kui algab. Sagedamini on nendel harukordsetel juhtudel tegemist pooletunnise hõreda sajuga, aga sedakorda jätkus lund, neid päris kopsakaid lumehelbeid, mis aeglaselt allapoole hõljuvad, terveks hommikupoolikuks. Need on fotod on täna hommikul Domenico De Simone poolt tehtud:

Image and video hosting by TinyPic

Via del Plebiscito

Image and video hosting by TinyPic

Pantheon

Image and video hosting by TinyPic

largo Argentina

Image and video hosting by TinyPic

piazza Venezia

Image and video hosting by TinyPic

via del Plebiscito
Ja veel kaks vaadet mu koduaknast:

Image and video hosting by TinyPic


Image and video hosting by TinyPic

Tõesti eksootiline päev...arvestades, et mu viimane kokkkupuude lumega oli 5 aastat tagasi ja seegi Pescinas...
Aga nagu ütlevad roomlased - jumal tänatud, et Roomas sajab lund üks kord 20 aasta jooksul, muidu jääks maailm seisma lummuses teda imetledes... Täpselt nagu me kõik, linnaelanikud ja turistid, kes me vaatepildist vaimustatult naeratasime.

neljapäev, veebruar 11, 2010

Elu Võrgu sees ehk Kuues Võim (1)

Vajutad nupule ja tunned, kuidas sind kerge rahuldustunne valdab.
Monitor lööb helendama... veel hetk ootust... ning tuttav heli avab väravad Maailma.
Esimesena kontrollid meilid. Logid Skype'i sisse.
Seejärel loed ajalehed, vaatad, mis facebookis sünnib, teed tiiru peale foorumitele ja blogidele.
Kõikvõimalik teave ainsa kliki ulatuses, arutlused inimestelt, keda elus näinud pole, fotod, videod, artiklid...
Kui uuesti kella vaatad, on möödunud paar-kolm tundi.

Mõni aeg tagasi oli me peres üksainus arvuti. Nüüd 4, sest igal ühel on omad otsingud, omad meilid, omad suhted, omad profiilid sotsiaalvõrgustikes.
Usun, et kui keegi meid nelja kõrvalt vaataks, siis leiaks stseeni üsnagi matrixliku olevat: inimteadvused imetud dimensiooni, mis on, aga ei ole.

Image and video hosting by TinyPic


Uljaid võrdlusi aga kõrvale jättes :) on siiski vaieldamatu, et midagi on meie mõtlemisviisis muutunud. Midagi on meie olemises muutunud. Ma ei ole sugugi kindel, et see mulle meeldib.

Usun, et ma ei liialda öeldes, et Itaalias on Internetikultus.
"Internet on meie ainus ja tõeliselt pluralistlik informatsioon," väidavad sotsiaalsete liikumiste aktivistid . "Tõeliselt demokraatlik vahend, mis annab võimaluse kõigile ennast avaldada" . Peab tunnistama, et tihti levib tõesti teisiti kättesaamatu info ja meediavabadusega on siin riigis nii nagu ta on...
"Internet aitab sotsialiseeruda," argumenteerivad need, kes hoolikalt oma profiile "kultiveerivad". Kui läheb õnneks ja suudad rohkesti inimesi huvituma panna, siis saad hulga kommentaare. Edukus seegi...

Hiljuti lugesin ajakirjast "Internazionale" küsitlust teemal, kuidas Internet on meid muutnud.
See sattus mulle kätte just hetkel, mil minus oli süvenemas teatud ebamugavustunne arvuti ja virtuaalse maailma vastu. Ehk oli see loomulik reaktsioon pärast üle aasta kestnud on-line elu, mil püüdsime oma sõpradega koguda ning ühendust võtta nendega, kes tahtsid aktiivselt nõuda Berlusconi tagasiastumist, esialgu petitsioonide ja allkirjade, hiljem meeleavalduse abil. Tulemuste üle juureldes ja nendest kokkuvõtteid tehes leidsin end samal lainel mõnede Paolo Barnardi ja Antonella Randazzo artiklitega.
Barnardi oma algas nii:
"Mina ja teie, kes te loete, vaesed sitapead, Võim on meil taas perse lohku tõmmanud.
Püha jumal! Võim on meile taas ära teinud, vaesed sitapead, kes me kõik oleme, sulemehed Millegivastu ja teie, veebi narkomaanid." Vaesed, vaesed lollikesed. Millist südantlõhestavat haledust me väärime!"
Ja sealt edasi illusiooni vastu, et veebi kaudu on võimalik konkreetset korda saata. Internet on tema meelest väga rafineeritud lõks, mis kogub endasse inimeste energia, et see hiljem veebiavarustesse tühjaks lasta joosta. Nii ei jätku seda tõeliste praktiliste muutuste elluviimiseks
Ma ei ole küll Barnardi eriline fänn, aga jutus oli suurt mõtet. Sinna olin jõudnud tasapisi isegi. Barnard rääkis küll itaalia kontekstis, aga sealt läks mõte sellele, et millised on siis interneti kasutamise konkreetsed tulemused.
Selles mõttes oli ääretult huvitav kätte sattunud "Internazionale" küsitlus pealkirjaga "Internet ergo sum".
Toon siin ära enamuse avaldatud arvamustest (kuigi lühendatult ja võib-olla mitte just kõige õigemini termineid tõlkides). Minu meelest on nad seda väärt.
Kasvõi selleks, et endale sama küsimus esitada.

Ajakirjanik Kevin Kelly leidis, et suurim muutus, mis temas tänu Internetile on toimunud, on võime aktsepteerida ebakindlust. "Täna ei püüagi ma enam informatsiooni mällu talletada, sest kõik on veebis olemas. Veeb on mu paber ja pliiats, ja mina olen oskuslikum info kogumisel. Samas on mu teadmised hapramad. Igal infol, mille leian, on oma vastuinfo. Kõikidel andmetel oma vastu-andmed. Mõned on rumalad, mõned usutavad. Ei saa uskuda ka eskperte, sest igale eksperdile eksisteerib anti-ekspert, sama tubli kui see esimene. Mul ei ole enam kindlust. Pean ise endale kindlused looma. Üha enam olen suunitud eeldama, et see, mis tean, on vale. See tähendab ka, et mul on suuremaid võimalusi muuta oma arvamust valedel põhjustel.
Mu huvid sünnivad ja surevad väga kiiesti. Üritades kokku panna tõdesid pooltõedest tunnen, et mu mõte on "vedel" - võttes arvesse alternatiive ja leppides ajutiste veendumustega.
Üha väiksemad informatsioonifragmendid domineerivad mu tähelepanu. Reageerimaks sellele bit-ide tulevärgile lammutatakse suured tööd väikesteks osadeks. Muusikaalbumeid müüakse laulude kaupa, filmidest saavad trailerid või üksikud stseenid, ajalehtedest twitteri sõnumid, teadustööd muutuvad tsiteeringuteks Google'is. Ja mina ujun õndsalt selles fragmentide ookeanis.
Mu mõte on aktiivsem, vähem mõtisklev. Selle asemel, et otsida mingit vastust või järgida intuitsiooni, võtan kohe midagi ette oma teadmatuse põhjal.
Ma ei oota. Viin kohe oma mõtted praktikasse.
Veebilehekülgede administraatorid, on-line kommenteerijate hordid, Hollywoodi produtsendid, kes vastu tahtmist lasemad meil oma filme vaadata - nad ei arva, et nad on lihtsad pixelid ühes globaalses etenduses.
Praeguseks on veeb üksainus ühik."

Richard Dawkins on äärmiselt entusaslik. "Veeb on üks suurimaid inimkonna saavutusi."
Ta kiidab Wikipedia pädevust, aga samas tunnistab ta vajalikkust olla kriitilisem, sest prahti liigub veebis rohkem kui trükisõnas. Võib-olla sellepärast, et trükkimine võtab raha.
Vaatamata sellele, et Internet võib saada sõltuvuseks ja suureks aja raiskamiseks, leiab ta olevat põneva, et maailma ühendamine, mis toimub tänu Internetile, sarnaneb mitmerakulise loomade närvisüsteemi evolutsioonile.

Teadlane Clay Shirky arvab, et on liiga vara, et teha järeldusi mõtteviisi muutuste kohta. Võttes arvesse praegust Internetti, on võimalik, et veebist võib saada tilk hariduslikku materiali nartsisimi ning sotsiaalsete maaniate ookeanis.

Psühholog Steven Pinker on veendunud, et digitaalsed kommunikatsioonivahendid ei muuda mitte kunagi informatsiooni töötlemise protsesse ajus. Pigem on kohanenud veeb meie mõtlemisviisile.

Majandusteadlane Nassim. N. Taleb on vähendanud oma elus Interneti kasutust. Informatsiooni kättesaadavus teeb inimesi liiga enesekindlaks, eriti aladel kus see on mässitud suure hulga kära sisse. Oleme veendunud, et me teadmised on suuremad kui nad tegelikkuses on. Tehnooogia on tema arvates kena asi, aga tema kõrvalefektid võivad olla hirmuäratavad ja ettenägematud.
" Kui ma olen raamatukogus, eemal informatsiooni saastast, tunnen end harmoonilises kooskõlas oma geenidega, tunnen, et olen taas arenemas.
Lugeda sõnu monitoril või IPhone'il pole sama, mis lugeda neid samu sõnu raamatus. Raamat võtab kogu meie tähelepanu, isoleerib meid igapäevase elu meelt kõrvaljuhtivates asjaoludest. Arvuti teeb täpselt vastupidis : ta on leiutatud tähelepanu hajutamiseks."

Et kontsentratsioonivõime on häguseks muutunud, seda tunnistab ka kirjanik Nicholas Carr, kes loeb ja otsib infot ainult arvuti kaudu. Sama sünnib ka mõtlemisega, mis on üha laialivalguvam sügavuse arvelt. Lõpparvet tehes arvab ta, et Internetiga kaotame sama palju kui võidame.

Filosoof Thomas Metzinger:
"Internet mõjutab enese tunnetust ja teeb seda väga sügaval tasemel. Teadvus on tahtliku tähelepanu paik. Kasutame tähelepanu, et suunata oma teadvuse taskulamp teatud sihile, objektiivile. Paljudel juhutudel nõrgeneb inimeste võime olla tähelepanuagendiks ja seega nõrgeneb ka nende enese tunnetus.
Üks näide tähelepanuta teadvusest on unenägu. Ka teistel juhtudel, nagu näiteks joobeolekus, kaotame võime oma tähelepanu juhtida. See, mille pealtvaatajaks me täna oleme, ei ole mitte ainult organiseeritud rünnak teadvuseruumile vaid ka isikusetustamise kerge vorm. Uued kommunikatsioonivahendid võivad luua teatud ärkveloleku vormid, segu unenäost, jaburusest, joobest ja lapsikusest. Pregu juhtub see meiega iga päev. Mina nimetan seda avalikuks unenäoks."

Apple'i e Microsofti ex-manager Linda Stone:
"Kui Interneti veel polnud, käisin rohkem raamatukogus ja tegin rohkem telefonikõnesid, kõndisin rohkem. Ka seksisin rohkem. Mida enam ma veebi armastasin, seda suuremks läks pinge mu füüsilise ja digitaalse elu vahel, aga see kontrast aitas mul taas hinnata füüsilise elu mõnusid. Praegu liigun ma suurema kindlusega nende kahe maailma vahel, pimedalt allumata ühele või teisele."

Muusik Brian Eno:
"Olen muutunud ühenduses olemise orjaks, kontrollin meilikasti mitu korda päevas ja sõnumid, millele ma veel vastanud pole tekitavad minus rahutust. Mul on raske veeta terve hommikupoolik ilma tähelepanu hajutamata ja olen tähele pannud, et inimesed ootavad, et sa meilidele kohe vastaksid. Selle tagajärjel olen palju impulsiivsem."

Visuaalsed kunstnikud Eric Fische ja April Gornik
"Muutused on sügavad. Oleme kaotanud eelkõige dimensioonide ja erinavate materialide tunnetuse. Visuaalne informatsioon käib paregu ainult läbi piltide (immagini). Kogemus on välja vahetatud faksimilega.

Füüsik Lee Molin:
"Internet ei ole muutnud meie mõtlemisviisi, vaid konteksti, milles me mõtleme ja töötame. Enne harisime mõtet, nüüd oleme muutunud piltide ja informatsiooni jahtijateks-korjajateks. Võib-olla muutub rohkem siis, kui Internet sisestatakse meie prillidesse ja monitor asendatakse laseriga, mis edastab pildi otse võrkkestale."

Kõige vaimukam oli aga neuroloog Sam Harris:
"Kindlast pole ma arvti fänn, ma pole kirjas üheski sotsiaalvõrgustikus, ma ei kasuta Twitterit ega Flickrit. Aga ka mina, kui tahan leida vastust küsimusele "tunne iseennast", pean internetis otsingu tegema."

Siinkohal naeran omaette. Kui asi nii edasi läheb, siis on täitsa võimalik, et pikapeale hakkavad uued põlvkonnad arvama, et see ülima tarkuse kontsentraat - gnôthi seautón - tähendab iseenda läbi guugeldamist...

(jätkub)

neljapäev, jaanuar 14, 2010

Ettekuulutus

Aastaarv on vahetunud.
Uus number on selline , mis tekitab tunde nagu oleks võimalik tulevikku nuusutada, aga elul on sellest ükskõik.
Juhtuvad asjad, mis on ikka juhtunud. Isegi Tiber ujutab üle nagu eelmiselgi aastal.
Ometigi tahaksin mõnikord, et Muutus oleks käega katsutavam, ilmsem, kärmem.
Oodates nagu Columbuse laeval, millal maa paistma hakkab, teadmata kas see, mis tuleb, on õnnistus või vaev.

Uuesti tuleb ka jõhkrus, võimutsemine.
Calabrias, Rosarnos tõusid üles aafriklased. Keegi kohalikest tulistas nende pihta. Justkui aastal 2008 Castel Volturnos. Ka siis otsustasid nad vastu hakata. Prügikaste põletades, autosid tagudes nagu kõik nurka aetud elusolendid, kui otsustavad, et nüüd on piir.
Orjad ja Calabria - seegi on kummalisel kokkusattumusel juba juhtunud. Aastatuhandeid tagasi
Tollaegsetel orjadel oli juht nimega Spartacus. Neil praegustel pole sedagi.Neil pole Spartacuse ja tema kaaslaste gladiaatorlikke võitlusi, vaid prügirottide paskne argipäev. Korjates tomateid, apelsine või mandariine ebainimlikes tingimustes, janus ja näljas, kellegi rikkuse oma eluga kinni makstes.
Need on territooriumid, kus 'ndrangheta on ainsaks permeheks. Puuleht ei liigu, koerad ei haugu ilma nende teadmata. Rosarno linnanõukogu on maffia "sisseimbumise" tõttu laialisaadetud ja sama on sündinud veel 15 ümbruskonna väikelinnades või külades.
'ndranghetal on sallijad, sõbrad, kaastöölised, teenrid ja orjad.
Orjad hakkasid vastu.
Ülejäänud mitte. Ka see on vana tuttav lugu.

Üks võimutsev väike valge mees, kes istub siseministri toolil, ütleb, et immigrantidega (orjadega) on liiga tolerantsed oldud.
Aastatuhandetega pole vist kuigi palju muutunud - see, kes võimul, skandaliseerub rõhutu vastuhakust. Kui jõhker...! Milline vägivald!

Ja kuidas mitte mõelda Pier Paolo Pasolinile, kelle Ettekuulutus jõuab meieni 45 aasta tagant...


Profezia (PierPaolo Pasolini 1965,
katkend luuletusest Toni Servillo esituses)

Alì dagli occhi azzurri
Sinisilmne Alì

uno dei tanti figli di figli,
üks paljudest laste lastest,

scenderà da Algeri, su navi
jõuab siia Algerist, laevadel

a vela e a remi.
purjetes või aerudel.

Saranno
con lui migliaia di uomini
koos temaga tuhanded inimesed,

coi corpicini e gli occhi
kel kehakesed ja silmad

di poveri cani dei padri
justkui isade vaestel kortel

sulle barche varate nei Regni della Fame.
Näljakuningriikides sisseõnnistatud paatidel.

Porteranno con sé i bambini
Toovad endaga lapsed

E il pane e il formaggio, nelle carte gialle del Lunedì di
Pasqua
.
ja leiva ja juustu Lihavõtte-esmaspäeva kollases paberis

Porteranno le nonne e gli asini, sulle triremi rubate ai
toovad vanaemad ja eeslid, paatidel mis varastatud

porti coloniali.
koloniaalsetest sadamatest.

Sbarcheranno a Crotone o a Palmi,
randuvad Crotones ja Palmis

a milioni, vestiti di stracci
asiatici, e di camicie americane……
miljoneid, aasia räbalates ja ameerika särkides...

Subito i Calabresi diranno,
Kohe lausuvad calabrialased

come da malandrini a malandrini:
kelmidena kelmidele:

«Ecco i vecchi fratelli,
"Siin nad on, ammused vennad,

coi figli e il pane e formaggio!»
laste, leiva ja juustuga!"

Da Crotone o Palmi saliranno
Crotonest ja Palmist rändavad nad

a Napoli, e da lì a Barcellona,
Napolisse ja sealt Barcellonasse

a Salonicco e a Marsiglia,
Salonikisse ja Marseilles'sse

nelle Città della Malavita.
kuritegevuse linnadesse.

Anime e angeli, topi e pidocchi,
hinged ja inglid, rotid ja täid,

col germe della Storia Antica
Antiikse Ajaloo pisikuga

voleranno davanti alle willaye.
willayede ees lennates

essi sempre umili,
nemad alati alandlikud
essi sempre deboli
nemad alati nõrgad
essi sempre timidi
nemad alati ujedad
essi sempre infimi
nemad alati viimased
essi sempre colpevoli
nemad ala ti süüdlased
essi sempre sudditi
nemad ala ti alamad
essi sempre piccoli
nemad alati väikesed
essi che non vollero mai sapere, essi che ebbero occhi
nemad, kes kunagi teada ei tahtnud, nemad, kel jätkus silmi
solo per implorare……………
vaid nurumiseks.................

essi che vissero come assassini sotto terra,
nemad, kes elasid nagu mõrvarid maa all
essi che vissero come banditi
nemad, kes elasid nagu bandiidid
in fondo al mare,
merepõhjas,

essi che vissero come pazzi in mezzo al cielo,
nemad, kes elasid nagu hullud keset taevast
essi che si costruirono
nemad, kes valmistasid
leggi fuori dalla legge,
seadusi väljaspool seadust
essi che si adattarono
nemad, kes kohanesid
a un mondo sotto il mondo
maailmaga, mis väljaspool maailma
essi che credettero
nemad, kes uskusid
in un Dio servo di Dio,
Jumalat, kes Jumalat teenib,

essi che cantavano
nemad, kes laulsid

ai massacri dei re,
kuningate tapatalgudel

essi che ballarono
nemad, kes tantsisid

alle guerre borghesi,
kodanlaste sõdadele,

essi che pregarono
nemad, kes palvetasid

alle lotte operaie...
tööliste võitluseks...

... deponendo l'onestà
delle religioni contadine,
...loobudes
põllumeeste usu aususest

dimenticando l'onore
della malavita,
unustades bandiitide au,

tradendo il candore
dei popoli barbari,
reetes barbarite siirust,

dietro ai loro Alì
dagli occhi azzurri - usciranno da sotto la terra per uccidere -
oma sinisilmsete Alìde õhutusel -
tõusevad maa alt, et tappa

usciranno dal fondo del mare per aggredire - scenderanno
tõusevad mere põhjast, et kallale tulla - laskuvad

dall'alto del cielo per derubare -
taevakõrgest, et röövida -

per insegnare ai compagni operai la gioia della vita
et õpetada seltsimeestele töölistele rõõmu elust

per insegnare ai borghesi la gioia della libertà –
et õpetada kodanlastele rõõmu vabadusest

per insegnare ai cristiani la gioia della morte
et õpetada kristlastele rõõmu suremisest

- distruggeranno Roma
- hävitavad Rooma

e sulle sue rovine
ja jätavad tema varemetele

deporranno il germe
della Storia Antica.
Antiikse Ajaloo alged.

Poi col Papa e ogni sacramento
andranno su come zingari
verso nord-ovest
Seejärel suunduvad Paavsti ja sakramentidega
mustlaste kombel kirdesse

con le bandiere rosse
di Trotzky al vento...
Trotski punased lipud
tuules lehvimas...

.