reede, veebruar 19, 2010

Elu Võrgu sees ehk Kuues Võim (2)

Küsides mõnelt tuttavalt, kes Internetti ohtralt kasutab (5-6 tundi päevas), et miks ta seda teeb, näen tihti vastuseks hämmeldunud nägu - miks ma seda küsin?? Kas ma siis tõesti ei saa aru, kuivõrd oluline on "ajaga sammu pidada"? Kuidas võin ma nii rumala küsimuse esitada elades Berlusconi režiimi all, kus kõik meediasse jõudvad uudised on filtreeritud ja kus Internet on ainus "vabaduse kants"?

Teatud aja pidasin isegi veebi asendamatuks instrumendiks, et saada infot organiseerimisel olevatest meeleavaldustest ja kohtumistest või et lugeda artikleid ning arvamusi meie ühiskonna suundade kohta. Olin kursis sellega, mis Internetis toimus ning osalesin. Kui aga tuli kätte aeg bilanssi teha, siis avastasin, et tulemus oli nulli ligidal. Aga "arvutirevolutsionääridele" pole seda suurt mõtet ütlema minna... Agressiivselt meelekindlusega toovad nad näiteks Berlusconi tagasiastumise nõudmiseks korraldatud No Berlusconi Day 5.detsembril, mis oli nende meelest "konkreetne" tulemus. Hästi, 6 -700 000 inimest on osalemise poolest korda läinud ettevõtmine. Sõna "tulemus" tähendus pole aga ilmselt veebiülistajatel päris selge. Kas Berlusconi astus tagasi? Nõrgestas kogu see energiahulk teda kriipsugi võrra? Ei. Ja kuna ühtegi teist näidet Interneti "konkreetsusest" pole tuua, siis jääb mu bilansi-indikaator ikkagi nulli ligidale võbisema. Samuti on mul raske uskuda neid, kes arvavad, et Võimul on hirm veebirahva ees... Näen vaimusilmas suurpankurite, -töösturite või tipp-poliitikute muiet, kui me ise "vastu-informatsiooni" tehes neile oma mõtete suunad, nõrkused ja psühholoogia kandikul (Internetil) ette kanname...

Kui televisiooni peetakse viiendaks võimuvahendiks inimese reaalsel valitsemisel, siis Internet annab selleks veelgi peenemad võimalused. Ahelad on veelgi vähem nähtavad ja veelgi kergemad (virtuaalsemad) kanda, aga selle eest on nad ka vastupidavamad.

Arvan, et Elu on energia haldamise küsimus. Kuhu on suunatud meie energia?
Televisooni on demoniseeritud, kuna ta on vahend, millele me passiivselt allume, oleme pealtvaatajd. Internet on interaktiivne st. saame selles osaleda ja oma panuse anda. Küsimuseks jääb, KES on selleks aktiivseks osalejaks, mida see meile tegelikult annab (ka kui palju ära võtab) ning millist meie poolt see toidab.

Minu seisukohalt on suur probleem nähtavuse kultuuris, mida on meile sünnist saadik sisse süstitud. Kõik me tahame olla "nähtavad". Televisoonis on see võimalus väga vähestel. Kel see on õnnestunud, seda kadestatakse. Internetis on igaühel võimalus oma nartsisismi toita. Ka enesega kõige rangemal indiviidil jookseb naudingujuding üle selja, kui näeb oma blogilugejate hulka kasvamas, oma postitusi mujal lingitutena, rohkeid kommentaare Facebookis või on lihtsalt oma nickname'iga väikeseks web-celebrityks muutumas. Pudrumäed meie Egole, kes märkamatult me elus ja vaimumaailmas ohjad enda kätte haarab. Arenenud (aretatud) Egoga inimest on võimalik aga mängida nagu vilepilli, tema reaktsioonid on etteaimatavd ning emotsioonid elementaarsed. Ülimalt mugav Võimule. On täiesti ebaoluline, kas tegemist on Võimu pooldajaga või selle vastasega.

Ainus asi, mida pole võimalik manipuleerida on arenenud Hing. Selleks läheb vaja tundide kaupa vaikust, meie sees ja meie ümber, ääretut enesekontrolli, tugevat distsipliini. Kulub palju aega, et õppida tundma oma energia varjundeid ning et sisse seada see ainus "ühendus", mida inimolendil tarvis, et vaba olla - ühendus Eluga, ühendus omaenda Hingega.
Iga väljamõeldis, iga suhe, mis suunab me tähelepanu sellest eemale, on takistuseks tõelise vabaduse poole.
Siinkohal võivad "materialistid" muidugi nina kirtsudada, sest hinge peavad paljud folkloristlikuks elemendiks. Mina aga olen kogenud, et ei ole midagi praktilisemat kui enda Hingele pööratud tähelepanu, sest nagu on öeldud :"Et midagi teha, peab enne keegi olema."

Uutel tehnoloogiatel on veel mitu omapärast toimet. Nendest on kirjutanud politoloog Giovanni Sartori ning Umberto Galimberti, filosoof ja psühholoog.

Jätame päris kõrvale sõltuvuse aspekti, sest igal asjal, millest ei suuda enam ilma olla, on iseenesestmõistetavalt negatiivne mõju. On ka teisi tegureid, mille mõju on laiahaardelisem, pikaajalisem ja vähem märgatavam.
Esimene vastuväide, mida tavaliselt tehakse Interneti mõjust rääkides, et Internet on ainult vahend. Et sõltub meist endast, kuidas me teda kasutame.
Günther Anders väidab, et "ükski vahend pole ainult vahend". Ükski suhtlemistehnika pole inimloomuse suhtes neutraalne, sest ta muudab inimsuhete rütmi ja mudelit.Ta muudab eksistentsi organiseerimise ning tajumise viisi. Ei ole võimalik jääda puudutamatuks.
Üks nendest teguritest on asjaolu, et ühine vahendi tarbimine ei ole sama, mis tõeline ühiselt kogetu. See, mida Internetis jagatakse, jääb alati isiklikuks reaalsuseks ega muutu kunagi jagatud reaalsuseks.
Andersi visiooni kaudu on tegemist "lõpmatu arvu massi-eremiitidega, kes edastavad maailmanägemisi, nagu nende eraklast paistab, üksteisest eraldatud, igaüks omas munakoores, nagu endise aja mungad oma mäetippudel, aga mitte selleks, et maailmast loobuda, vaid selleks, et mitte jumalapärast kaduma lasta ühtegi raasukest "piltide" maailmast."
Umbero Galimberti lisab sellele oma kokkuvõtte:" Läbi personal computer 'i võltsesitluse genereeritakse üha enam massi-inimest ja selleks ei lähe enam tarvis mitte ookeanisuuruseid masse, vaid ookeanisuuruseid üksindusi, kes individuaalsuse kaitse ettekäändel toodavad, justkui kodutöölised, massitooteid ning tarbivad samuti teiste üksinduste poolt loodud massitooteid.

Image and video hosting by TinyPic


Galimberti arvates on tegeliult toimumas koperniklik revolutsioon, sest maailm ei ole enam püsiv, paigalolev. Paigalolev on nüüd inimene ja maailm pöörleb (arvuti vahendusel) tema ümber, keerates pea peale ürgajast saadik kehtinud elukogemuse terminid.
Muutume mitte maailma kogejateks, vaid maailma tarbijateks.
Ja kui seegi jõuab meieni eelkõige piltide (immagini) vahendusel, siis muutume me maailma "viirastuse" tarbijaks.
Ja kui me suudame selle viirastuse esile kutsuda igal hetkel kui me seda soovime, tunneme end kõikvõimsana. See kõikvõimsus muutub aga reaalsuses maailma voyeristlikuks vaatamiseks
olemata võimeline maailmaga suhtlema.
Tihti unustame, et kommunikatsioonivahendid ei vii meid mitte suhtesse maailmaga, vaid selle esitlusega.
Kui inimeseks olemise asemel valime "digimeseks" olemise, siis võime pikapeale kaotada oma väärtuslikuma võime - võime kogeda.
Midagi "teha" saab üha enam mõistetavaks kui "liigutada sõrmi klahvistkul".

Võime ka jälgida, kuidas uued komunikatsioonivahendid on muutnud 2000 aasta kestnud analüüsiva mõtlemise globaalseks ehk holistiliseks mõtlemiseks, mis on esimesest üldistavama iseloomuga. Iseenesest pole see taunitav, sest enne analüütilisele mõtlemisele üleminemist valitses inimkonnas holistlik mõtlemisviis (kuhu me nüüd jälle tagasi oleme suundumas).
Tekib küsimus - kas me sellega midagi kaotame?

Kui läksime informtasiooni hankimisel üle kuulmiselt nägemisele, siis oli see suur muutus. Pidime õppima tõlgendama tähemärke, neid omakorda sõnadeks, millest oli vaja kontseptsioone konstrueerida. Sellest sai alguse sekventsiaalne intellekt - info "aheldub" ,, "haakub" järgneva elemendiga. Homo sapiensi omadus ongi märke dekodeerida ning välja töödelda abstraktseid mõisteid.
Peaaegu kogu me teaduslik-teoreetiline sõnavara koosneb abstraktsetest mõistetest st.sõnadest millel pole täpset silmaga nähtavat vastet. Näiteks "rahvus", "esindus", "demokraatia", "õiglus", "vabadus", "õnn" või ka "töötus". Kogu meie võime administeerida ühiskonda, sotsiaalset ning majanduslikku reaalsust põhineb kontseptuaalsel mõtlemisel, mida peetakse mõtlemise arenenumaks vormiks võrreldes simultaanse intelligentsiga, ms põhineb nägemisel. Selle viimase puhul on võimalik koguda samaaegselt palju informatsiooni, aga kannatab võime nähtut korrastada ning mõista.

Vaadata on lihtsam kui lugeda. Selle tõttu näeme praegu, kuidas Homo sapiens annab järjest rohkem ruumi Homo videns'ile. Giovanni Sartori kirjutas Homo vidensist ja tema ühiskondlikust käitumsest pikalt oma samanimelises raamatus.
Erinevalt Homo sapiensist ei ole Homo videns mitte mõtte-kandja, vaid piltide kasutaja, kelle abstraktsioonivõime paratamatult kängub. "Nähtav" (video) ülemvõimutseb "mõistetava" (kontseptsioonide) üle.Koos sellega muutub ta üsna lihtsaks saagiks ükskõik millisele võimule.
Veebi ja arvuti kasulikkus on Sartori jaoks on piiratud, ja sedagi vaid juhul, kui nad ei muuda Elu kasutuks ,mõttetuks aja raiskamiseks .

Galimberti ütleb, et Internet pole mitte "vahend", vaid "maailm".Selles maailmas olemiseks vajame tehnoloogiat, mida paljud nimetavad saavutatud "vabaduse" sümboliteks, aga nende mitte-omamine lõikab meid välja ka sellest ainukesest maailmast, kuhu me tegelikult kuulume. Kui kõigel, mis toimub, on ainsaks eesmärgiks olla digitaalselt levitatud, siis ei ole meil palju teist valikut, kui sellesse digitaalsesse maailma siseneda.

"Keelduda vältimatust on pateetiline, aga valvel olla on kohustus. Kasvõi ära hoidmaks, et ajalugu toimuks meie teadmata." (U.Galimberti)

PS. Pidin oma eesti keele oskust kõvasti pingutama, et jagada kuidagi neid mõtteid, mida sugugi jagamata jätta ei tahtnud. Kui arusaadavus sellga kannatad sai, siis soovitan itaalia keele oskajatele soojalt Umberto Galimberti äsjailmunud "I miti del nostro tempo"/"Meie aja müüdid" ja Giovanni Sartori raamatut "Homo videns" (1997).

1 kommentaar:

Tiiu ütles ...

Ajalugu toimub enamuse teadmata, niiditõmbajad on nähtamatud rahahaid, 35% inimkonnast on mõtlemisvõimetud, 5% nägijaist välja arvatud.

Aitäh selle teksti eeswt!