neljapäev, veebruar 11, 2010

Elu Võrgu sees ehk Kuues Võim (1)

Vajutad nupule ja tunned, kuidas sind kerge rahuldustunne valdab.
Monitor lööb helendama... veel hetk ootust... ning tuttav heli avab väravad Maailma.
Esimesena kontrollid meilid. Logid Skype'i sisse.
Seejärel loed ajalehed, vaatad, mis facebookis sünnib, teed tiiru peale foorumitele ja blogidele.
Kõikvõimalik teave ainsa kliki ulatuses, arutlused inimestelt, keda elus näinud pole, fotod, videod, artiklid...
Kui uuesti kella vaatad, on möödunud paar-kolm tundi.

Mõni aeg tagasi oli me peres üksainus arvuti. Nüüd 4, sest igal ühel on omad otsingud, omad meilid, omad suhted, omad profiilid sotsiaalvõrgustikes.
Usun, et kui keegi meid nelja kõrvalt vaataks, siis leiaks stseeni üsnagi matrixliku olevat: inimteadvused imetud dimensiooni, mis on, aga ei ole.

Image and video hosting by TinyPic


Uljaid võrdlusi aga kõrvale jättes :) on siiski vaieldamatu, et midagi on meie mõtlemisviisis muutunud. Midagi on meie olemises muutunud. Ma ei ole sugugi kindel, et see mulle meeldib.

Usun, et ma ei liialda öeldes, et Itaalias on Internetikultus.
"Internet on meie ainus ja tõeliselt pluralistlik informatsioon," väidavad sotsiaalsete liikumiste aktivistid . "Tõeliselt demokraatlik vahend, mis annab võimaluse kõigile ennast avaldada" . Peab tunnistama, et tihti levib tõesti teisiti kättesaamatu info ja meediavabadusega on siin riigis nii nagu ta on...
"Internet aitab sotsialiseeruda," argumenteerivad need, kes hoolikalt oma profiile "kultiveerivad". Kui läheb õnneks ja suudad rohkesti inimesi huvituma panna, siis saad hulga kommentaare. Edukus seegi...

Hiljuti lugesin ajakirjast "Internazionale" küsitlust teemal, kuidas Internet on meid muutnud.
See sattus mulle kätte just hetkel, mil minus oli süvenemas teatud ebamugavustunne arvuti ja virtuaalse maailma vastu. Ehk oli see loomulik reaktsioon pärast üle aasta kestnud on-line elu, mil püüdsime oma sõpradega koguda ning ühendust võtta nendega, kes tahtsid aktiivselt nõuda Berlusconi tagasiastumist, esialgu petitsioonide ja allkirjade, hiljem meeleavalduse abil. Tulemuste üle juureldes ja nendest kokkuvõtteid tehes leidsin end samal lainel mõnede Paolo Barnardi ja Antonella Randazzo artiklitega.
Barnardi oma algas nii:
"Mina ja teie, kes te loete, vaesed sitapead, Võim on meil taas perse lohku tõmmanud.
Püha jumal! Võim on meile taas ära teinud, vaesed sitapead, kes me kõik oleme, sulemehed Millegivastu ja teie, veebi narkomaanid." Vaesed, vaesed lollikesed. Millist südantlõhestavat haledust me väärime!"
Ja sealt edasi illusiooni vastu, et veebi kaudu on võimalik konkreetset korda saata. Internet on tema meelest väga rafineeritud lõks, mis kogub endasse inimeste energia, et see hiljem veebiavarustesse tühjaks lasta joosta. Nii ei jätku seda tõeliste praktiliste muutuste elluviimiseks
Ma ei ole küll Barnardi eriline fänn, aga jutus oli suurt mõtet. Sinna olin jõudnud tasapisi isegi. Barnard rääkis küll itaalia kontekstis, aga sealt läks mõte sellele, et millised on siis interneti kasutamise konkreetsed tulemused.
Selles mõttes oli ääretult huvitav kätte sattunud "Internazionale" küsitlus pealkirjaga "Internet ergo sum".
Toon siin ära enamuse avaldatud arvamustest (kuigi lühendatult ja võib-olla mitte just kõige õigemini termineid tõlkides). Minu meelest on nad seda väärt.
Kasvõi selleks, et endale sama küsimus esitada.

Ajakirjanik Kevin Kelly leidis, et suurim muutus, mis temas tänu Internetile on toimunud, on võime aktsepteerida ebakindlust. "Täna ei püüagi ma enam informatsiooni mällu talletada, sest kõik on veebis olemas. Veeb on mu paber ja pliiats, ja mina olen oskuslikum info kogumisel. Samas on mu teadmised hapramad. Igal infol, mille leian, on oma vastuinfo. Kõikidel andmetel oma vastu-andmed. Mõned on rumalad, mõned usutavad. Ei saa uskuda ka eskperte, sest igale eksperdile eksisteerib anti-ekspert, sama tubli kui see esimene. Mul ei ole enam kindlust. Pean ise endale kindlused looma. Üha enam olen suunitud eeldama, et see, mis tean, on vale. See tähendab ka, et mul on suuremaid võimalusi muuta oma arvamust valedel põhjustel.
Mu huvid sünnivad ja surevad väga kiiesti. Üritades kokku panna tõdesid pooltõedest tunnen, et mu mõte on "vedel" - võttes arvesse alternatiive ja leppides ajutiste veendumustega.
Üha väiksemad informatsioonifragmendid domineerivad mu tähelepanu. Reageerimaks sellele bit-ide tulevärgile lammutatakse suured tööd väikesteks osadeks. Muusikaalbumeid müüakse laulude kaupa, filmidest saavad trailerid või üksikud stseenid, ajalehtedest twitteri sõnumid, teadustööd muutuvad tsiteeringuteks Google'is. Ja mina ujun õndsalt selles fragmentide ookeanis.
Mu mõte on aktiivsem, vähem mõtisklev. Selle asemel, et otsida mingit vastust või järgida intuitsiooni, võtan kohe midagi ette oma teadmatuse põhjal.
Ma ei oota. Viin kohe oma mõtted praktikasse.
Veebilehekülgede administraatorid, on-line kommenteerijate hordid, Hollywoodi produtsendid, kes vastu tahtmist lasemad meil oma filme vaadata - nad ei arva, et nad on lihtsad pixelid ühes globaalses etenduses.
Praeguseks on veeb üksainus ühik."

Richard Dawkins on äärmiselt entusaslik. "Veeb on üks suurimaid inimkonna saavutusi."
Ta kiidab Wikipedia pädevust, aga samas tunnistab ta vajalikkust olla kriitilisem, sest prahti liigub veebis rohkem kui trükisõnas. Võib-olla sellepärast, et trükkimine võtab raha.
Vaatamata sellele, et Internet võib saada sõltuvuseks ja suureks aja raiskamiseks, leiab ta olevat põneva, et maailma ühendamine, mis toimub tänu Internetile, sarnaneb mitmerakulise loomade närvisüsteemi evolutsioonile.

Teadlane Clay Shirky arvab, et on liiga vara, et teha järeldusi mõtteviisi muutuste kohta. Võttes arvesse praegust Internetti, on võimalik, et veebist võib saada tilk hariduslikku materiali nartsisimi ning sotsiaalsete maaniate ookeanis.

Psühholog Steven Pinker on veendunud, et digitaalsed kommunikatsioonivahendid ei muuda mitte kunagi informatsiooni töötlemise protsesse ajus. Pigem on kohanenud veeb meie mõtlemisviisile.

Majandusteadlane Nassim. N. Taleb on vähendanud oma elus Interneti kasutust. Informatsiooni kättesaadavus teeb inimesi liiga enesekindlaks, eriti aladel kus see on mässitud suure hulga kära sisse. Oleme veendunud, et me teadmised on suuremad kui nad tegelikkuses on. Tehnooogia on tema arvates kena asi, aga tema kõrvalefektid võivad olla hirmuäratavad ja ettenägematud.
" Kui ma olen raamatukogus, eemal informatsiooni saastast, tunnen end harmoonilises kooskõlas oma geenidega, tunnen, et olen taas arenemas.
Lugeda sõnu monitoril või IPhone'il pole sama, mis lugeda neid samu sõnu raamatus. Raamat võtab kogu meie tähelepanu, isoleerib meid igapäevase elu meelt kõrvaljuhtivates asjaoludest. Arvuti teeb täpselt vastupidis : ta on leiutatud tähelepanu hajutamiseks."

Et kontsentratsioonivõime on häguseks muutunud, seda tunnistab ka kirjanik Nicholas Carr, kes loeb ja otsib infot ainult arvuti kaudu. Sama sünnib ka mõtlemisega, mis on üha laialivalguvam sügavuse arvelt. Lõpparvet tehes arvab ta, et Internetiga kaotame sama palju kui võidame.

Filosoof Thomas Metzinger:
"Internet mõjutab enese tunnetust ja teeb seda väga sügaval tasemel. Teadvus on tahtliku tähelepanu paik. Kasutame tähelepanu, et suunata oma teadvuse taskulamp teatud sihile, objektiivile. Paljudel juhutudel nõrgeneb inimeste võime olla tähelepanuagendiks ja seega nõrgeneb ka nende enese tunnetus.
Üks näide tähelepanuta teadvusest on unenägu. Ka teistel juhtudel, nagu näiteks joobeolekus, kaotame võime oma tähelepanu juhtida. See, mille pealtvaatajaks me täna oleme, ei ole mitte ainult organiseeritud rünnak teadvuseruumile vaid ka isikusetustamise kerge vorm. Uued kommunikatsioonivahendid võivad luua teatud ärkveloleku vormid, segu unenäost, jaburusest, joobest ja lapsikusest. Pregu juhtub see meiega iga päev. Mina nimetan seda avalikuks unenäoks."

Apple'i e Microsofti ex-manager Linda Stone:
"Kui Interneti veel polnud, käisin rohkem raamatukogus ja tegin rohkem telefonikõnesid, kõndisin rohkem. Ka seksisin rohkem. Mida enam ma veebi armastasin, seda suuremks läks pinge mu füüsilise ja digitaalse elu vahel, aga see kontrast aitas mul taas hinnata füüsilise elu mõnusid. Praegu liigun ma suurema kindlusega nende kahe maailma vahel, pimedalt allumata ühele või teisele."

Muusik Brian Eno:
"Olen muutunud ühenduses olemise orjaks, kontrollin meilikasti mitu korda päevas ja sõnumid, millele ma veel vastanud pole tekitavad minus rahutust. Mul on raske veeta terve hommikupoolik ilma tähelepanu hajutamata ja olen tähele pannud, et inimesed ootavad, et sa meilidele kohe vastaksid. Selle tagajärjel olen palju impulsiivsem."

Visuaalsed kunstnikud Eric Fische ja April Gornik
"Muutused on sügavad. Oleme kaotanud eelkõige dimensioonide ja erinavate materialide tunnetuse. Visuaalne informatsioon käib paregu ainult läbi piltide (immagini). Kogemus on välja vahetatud faksimilega.

Füüsik Lee Molin:
"Internet ei ole muutnud meie mõtlemisviisi, vaid konteksti, milles me mõtleme ja töötame. Enne harisime mõtet, nüüd oleme muutunud piltide ja informatsiooni jahtijateks-korjajateks. Võib-olla muutub rohkem siis, kui Internet sisestatakse meie prillidesse ja monitor asendatakse laseriga, mis edastab pildi otse võrkkestale."

Kõige vaimukam oli aga neuroloog Sam Harris:
"Kindlast pole ma arvti fänn, ma pole kirjas üheski sotsiaalvõrgustikus, ma ei kasuta Twitterit ega Flickrit. Aga ka mina, kui tahan leida vastust küsimusele "tunne iseennast", pean internetis otsingu tegema."

Siinkohal naeran omaette. Kui asi nii edasi läheb, siis on täitsa võimalik, et pikapeale hakkavad uued põlvkonnad arvama, et see ülima tarkuse kontsentraat - gnôthi seautón - tähendab iseenda läbi guugeldamist...

(jätkub)

2 kommentaari:

iltaka ütles ...

Väga huvitav tekst. Ootan põnevusega järge.
Hüva tiigriaasta algust ja sõbrapäeva Sulle ka!

Kristel ütles ...

Grazie! Samuti sulle:))