Vaevaliset ja nördimust täis seedib Itaalia mõni nädal tagasi ilmsiks tulnud Tsiviilkaitse skandaali. Silme ees seisavad ikka veel kulutulel levinud õigusorganite poolt salvestatud telefonikõned, tänu millele saime teada, et lisaks räpasele “želatiinsele” äri ja poliitika korruptsioonikokteilile, eksisteerivad ka Tsiviilkaitse allettevõtjaid, kes Abruzzo maavärina öösel naersid, kuna miljoneid eurosid oli laekumas eesootavate ülesehitustöödega.
Itaalia valitsus püüab närviliselt telefonikõnede pealtkuulamisi oluliselt piirata – eriti nüüd kui nende abil taas on avalikkuseni jõudnud 56 aresti mitte sugugi vähem kõhuvalu tekitavas juhtumis: 2 miljardi euro suurune rahapesu läbi riiulifirmade, mille keskmes Itaalia suurimad telefonikompaniid Fastweb ja Telecom Sparkle. “Sajandi pettus”, nii nimetavad seda magistraadid pärast neli aastat kestnud eeluurimisi ületas uudisekünnise kohe ka rahusvahelises meedias – ka Eestis. Itaalia riigile tekitatud kahju ainuüksi võltsarvelduste tõttu laekumata jäänud käibemaksust ulatub 365 miljoni euroni. Tegemist on mänedžeride, poliitilise elu tegelaste ning paremäärmuslaste (kes muuhulgas Itaalia riigi eksisteerimist ei poolda) suhetevõrguga, mis tegutses “täielikult illegaalses kontekstis eesmärgiga petta Maksuametit, turgu ja aktsionäre”. Võrgustiku niidid jooksevad üle Itaalia Milanost Calabriani, USAst Šveitsini, läbi Prantsusmaa Aasiani välja. Areteeritute hulgas on ka mõned järelvalveorganite (DIA, GdF) esindajad.
Kõige suurema šoki avalikus arvamuses tekitas aga kindlasti telefonikõne PdLi (Berlusconi juhitav partei) parlamendiliikme Nicola Di Girolamo ning Gennaro Mokbeli, organiseeritud kuritegevusega seotud tegelase vahel (kes tunnistab muuhulgas ühes pealtkuulatud kõnes, et on sooritanud kümme mõrva):
“Sa hakkad mulle närvidele käima, Nico’! Kui sulle on külge hakanud parlamentääritõbi, siis on see sinu probleem...tänaseks on mul sinust kõrini”.
Tegemist on kõnelusega enne 2008 aasta valimisi. Pärast Di Girolamo parlamenditoolile istumist ei ole Mokbeli võimalik enam kaksiti mõista.
Di Nicola vabandab ühe oma “eksimuse” pärast ning Mokbel vastab (kahjuks oma eheduses tõlkimatut) mahlakat rooma murret kasutades: “Mul on täiesti kama, mida sa ütled...sa võid saada ka Vabariigi presidendiks, aga minu jaoks jääd sa ikka uksehoidjaks selles mõttes, et sa oled mu ori, sa oled sama palju väärt kui uksehoidja, jõudis kohale? Kas sulle meeldis end kellegina tunda? Nüüd tuleb sul võlg kinni maksta, oma elu arvelt, sest oma elu sul enam ei saa olema.” Seda kõike sellepärast, et Gennaro Mokbel garanteeris Nicola Di Girlamole koha parlamendis tänu oma sidemetele ‘ndranghetaga st. tänu nende poolt kontrollitud häältele...
Itaalia parlamendis istuvad mõned juba süüdimõistetud suhetes maffiaga, Majandusasjade asesekretäri (sottosegretario all’Economia) Nicola Cosentino pea kohal tihenenvad kohtupilved sidemete kohta Casaleside camorraklanniga, aga ‘ndrangheta oli veel institutsioonides esindamata... Nagu ütleb siinne kõige kriitilisema sulega ajakirjanik Marco Travaglio : “Par condicio, kõikidele (maffiatele) võrdsed tingimused!”
Di Girolamo teeb tagasiastumispalve, mis võetakse 3.märtsil parlamentääride poolt vastu suure hääleteenamusega. Tema kõnele, milles ta eitab oma suhteid organiseeritud kuritegevusega, järgnevad aplausid ja kallistused enamusparteide liikmete poolt. Taas reakodaniku seisuses, ootab Di Girolamot vangla.
Korruptsiooniskandaalidest särisevas kliimas elektriseeruvad ka poliitikud. Mantrana korrutavad nad iga päev, et ei ole tegemist Mani Pulitega nagu aastal 1992 kui niinimetatud Esimene Vabariik oma lõpu leidis. Pikapeale hakatakse seda ehk uskumagi, sest enamus asjaosalisi kinnitab, et nad on süütud ja kui ongi toimunud midagi ebaseaduslikku, siis ilma nende teadmata.
Mitu kohtuprotsessi kaelas, on Berlusconist on ühtäkki saanud aususe ning “puhaste“ valimisnimekirjade apostel, kes hakkab kiires korras välja töötama korruptsioonivastast seadust. Valimised on ligidal... Valimisnimekirja mahuvad kah Milani jalgpallimeeskonna füsioterapist Giorgio Puricelli, peaministri geomeeter Francesco Magnano ja tema poolt hiljuti avastatud uus "poliitiline talent" - hambahügieenik ja baleriin Nicole Minetti, kellega ta kohtus oma haiglasoleku ajal pärast Milano agressiooni. Eluaastaid 25, veetlevus ja rinnapartii märkimisväärsed, millised "teened" aga CVs, jääb valija oletada... Iroonilisel kombel on need kandidaadid aga võib-olla "puhtamad" pidades silmas kohtuaulaid...
"Süüdimõistetud jäädu välja," ütleb ka Lega Nordi liider Umberto Bossi, kes on ära unustanud iseenda kohta käiva lõpliku kohtuotsuse 90ndatel Enimonti maxi-altkäemaksus (Bossi arvel on ka veel teine lõplik kohtuotsus Itaalia lipu solvamise eest, kui ta sellega tagumikku lubas pühkida) Parito Democratico teeb üldiseid noomitusi, sest kuu aja pärast tulevatel regionaalsetel valimistel on nad kandidaatideks esitanud mõne Prokuratuuridele hästi tuttava subjekti.
Kogu maailmas huvi äratanud ja Berlusconiga kaassüüdlase rollis Millsi protsess lõppes aga vahepeal kuriteo aegumisega. Mills on süüdi korruptsioonis, kuna võttis vastu 600 000 dollarit altkäemaksu Itaalia praeguselt peaministrilt kohtuorganitele valetamise eest, aga ta pole enam karistatav, kuna peaminister võttis mõni aasta tagasi vastu seaduse aegumise tähtaegade lühendamise kohta. Berlusconi entourage ning temale ustavad meediakanalid hõiskavad võitu ja kasutavad häbematult sõna “õigeksmõistmine”, mil pole muidugi midagi ühist “aegumisega”. Aga see käib praegu kehtiva videokraatia juurde - oluline on, kuidas asjad tele-ekraanilt paistavad, kuna suur osa itaallasi hangivad informatsiooni ainult telekanalitest.
Berlusconile aga sellest ei piisa: ”Tahan täielikku õigeksmõistmist!”. Ei tea, kas ta siis on otsustanud kohtusaali oma nägu näidata või arvab, et teda mõistetakse õigeks lihtsalt sellepärast, et nõudmine on sisse antud. “Talibanidest kohtunike kamp on hullem kui kriminaalid. Nad on demokraatia kõige tõsisem patoloogia,” jätkab peaminister. Väidab, et justiitsreform on vältimatu, et võtta võim ära magistraatidelt ja anda tagasi “suveräänsele rahvale”, kelle all mõistab ta ilmselt enda pooldajaid.
“Stop ka telefonikõnede pealtkuulamisele, elame nagu politseiriigis. Me ei ütle nendele ei, aga nende elluviimiseks on vaja tõsiseid süütõendeid.” Selles loogikas on tõesti midagi patoogilist.Telefonikõnede pealtkuulamiste k a u d u leitakse tõsiseid süütõendeid, kui viimased olemas, siis pole enam mõtet resursse pealtkuulamiste peale raisata. Kui reform ellu viiakse, siis jäävad need loo alguses mainitud šokeerivad dialoogid avalikule arvamusele teadmata.
27.veebruaril värvus aga Piazza del Popolo aga lillaks - lillad lipud, sallid, loosungid, “lilla rahvas” on Berlusconivastase rahvaliikumise nimetus – kandes sõnumeid nagu "Väike mees, suur korruptsioon", "Tahame tagasiastumist." Organisaatorite andmetel 200 000 itaallast, kes nõudsid, et seadus kõigile võrdne oleks. Osalejaid küll pea kolm korda vähem kui liikumise esimesel meeleavaldusel, 5. detsembri No Berlusconi Dayl, aga sedakorda toimus kogu organisatsioon ilma ühegi partei rahalise ning logistilise abita, küll aga ühinesid rahva eestvõtmisega eranditult kõik opositsiooniparteid. Lihtkodanikud nõudsid, et tehtaks lõpp ad personam seadustega Berlusconi tarbeks, mille arv on jõudnud 36ni. Manifestatsiooniga liitus rohkesti kultuuritegelasi, kellest kõige aplaudeeritum oli 95 aastane üks armastatuimaid itaalia režissööre Mario Monicelli. "Olen siin teile ütlemaks - pidage vastu, ärge andke alla,ajage minema korruptandid, tehke plats puhtaks kogu juhtklassist, kelle käes on tervishoid , haridus ning poliitikutest."
L'Aquila elanikud juba alustasidki. Pärast eelmise pühapäeva meeleavaldust "Võtame oma linna tagasi", mille vallandas Tsiviilkaitse skandaal, tungisid 6000 inimest ka sel pühapäeval läbi politseinikerea Aquila kesklinna "punasesse tsooni", kuhu sissepääs on keelatud. Aga mitte tühjade kätega, vaid kärudega, mille abil alustada rusude eemaldamist. Vaatamata valitsuse kuulutustele on ajalooline kesklinn ikka veel samas seisus nagu 11 kuud tagasi. On püsti pandud uusi identiteedituid äärelinnu, aga abruzzolased ei loobu nii kergesti oma kaunist kodulinnast. Linn on 4 ja poole miljoni tonni rusude all, millest on eemaldatud vaid ääretult väike osa. Juba teist pühapäeva muutus hauavikne L'Aquila kesklinn taas elusaks. Juba see on reageerimise märk ja vastus läbi telefoniliinide kuuldud ahne naeru. "Kärude mäss" aga jätkub, lubavad L'Aquila elanikud, kes jonnakuses ning põikpäisuses ei jää sugugi alla eestlastele.
Adesso basta!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar