reede, märts 26, 2010

Lootus on lõks


"Ma ei kuule lootust Teie sõnades, Maestro?"
"Lootus on lõks, lootus on üks kole sõna, seda ei tohi kasutada.
Lootus on välja mõeldud peremeeste poolt. Lootus on kui töö nõudjatele öeldakse, minge koju tagasi, mõne kuu pärast võtame teid uuest tööle, saate oma koha tagasi, küll kõik laheneb, uskuge.
Ärge lootke kunagi. Lootus on lõks. Lootus on närune asi, välja mõeldud nende poolt, kes kamandavad."
"Kuidas see film lõpeb, Maestro?"
"Ma ei tea, tahaksin, et lõpeks sellega, mida Itaalias kunagi toimunud pole , revolutsiooniga. Paljudes riikides on toimunud revolutsioon,e Itaalias mitte. Oleks vaja midagi sellist, mis lunstaks, mis annaks tagasi väärikuse rahvale, kes on alati kellegi ülemvõimu all olnud, kellegi ori. Lunastus ei ole kunagi lihtne, see on valuline. Midagi on vaja ohverdada... Ja kui see nii ei lähe, siis mingu pealgi rappa, nagu on läinud juba kolme generatsiooni vältel."

Maestro on suurim Itaalia elavatest režissööridest Mario Monicelli. Vanus 95 aastat.
Oma unustamatute filmide kaudu on ta alati kritiseerinud suure humaansuse, geniaalse teravuse ning vastutustundliku valulikkusega itaalia ühiskonda läbi aegade. Ja vakka ei ole ta praegugi, mil Itaalia on läbi elamas üht väga tumedat perioodi.
Tema oli ainult üks paljudest kultuuritegelastest, kes osalesid eilses "Annozero" saate internetiülekandes. RAI (riigitelevisiooni) saatekavadest oli välja jäetud enamik poliitilise analüüsi teleprogramme ja seda tänu peaminister Berlusconi pressingutele RAI ning meedia järelvalveorganite (Agcom) juhtide peale, seega polnud võimalik saate regulaarne eetrisseminek. Tsensuuriga mitte leppides kanti "Annozero" üle Internetis ja satelliitkanalitel, kriitilisem ja kõrgetasemelisem kui kunagi varem.
Saade toimus Bolognas, aga paljudel Itaalia väljakutel olid üles pandud ekraanid, kus seda ühiselt vaadata. See ühtehoidmise tunne, see tahe sellelt Itaalialt, kes ei nõustu alla andma, oli niivõrd tugev, et täna tundub olevat mulle natukene teistmoodi. Veidi kompaktsem, veidi otsustavam, veidi tugevam.

Ja pühapäeval lähen valima.

3 kommentaari:

Tatsutahime ütles ...

Keegi lõpuks räägib täpselt nende sõnadega, mis su enda sees on. Ja praegu... on järsku mõtet valima minna.

Ma tahan Raiperunanotte DVD-d selle pärast, et saaks lastelastele näidata, mismoodi see kõik algas, kuigi neid algusesädemeid on olnud teisigi, aga ükskord nad kokku saavad.

Ah, ja Bologna üle ma olen uhke ka :) :) Sa oleks võinud ikka tulla.

Ruudi ütles ...

Mina olen ka uhke Bologna üle :)
Itaalia üle ka...

Kristel ütles ...

Olen alati uskunud Itaaliasse, mille ùle uhke olla :)ja eile oli see nii kàegakatsutav.

Veensin isegi valima minema paar astensionisti :)). Siin ,Lazios, on see vàga oluline.