“Surevad alati ühed ja samad”, kõlab kuulsa koomiku Totò kuulus ütlus kirjeldades geniaalselt tunnet, mille kohaselt sureksid justkui ikka üht tüüpi inimesed - need, keda tahaksid igavesti elus näha.
Ajakirjanik Edmondo Berselli oli minu jaoks üks nendest.
Tema nimi on tuttav liiga vähestele.Enamalt jaolt nendele, kes Itaalia mõistmise püüdes ei jäta vahele ainustki ajaleheanalüüsi ega absurdsetele kellaaegadele surutud kultuuri tegevaid telesaateid. Aga kui sa teda lugema/kuulma sattusid, siis ei olnud võimalik unustada tema haruldasi tähelepanekuid ning vaimukaid tõeterasid.
Edmondo Berselli oskas olla irooniline olemata õel, sügav olemata intellektuaalne, kerge olemata pealispinnaline, halastamatu, aga armastav. Ta oli oskus seostada igapäevane erakordsega, kerge tõsisega ning seletada üht teise läbi. Ühesõnaga üdini itaallane, kahtlematult emilia-romagnalane.
Kui oleks minu otsustada, teeksin tema artiklid ja raamatud välismaalastele kohustuslikuks kirjanduseks, tema telesaated abimaterjaliks itaalia keele õppimisel - et koos keelega õppida seda tundeküllast ratsionaalsust (või ratsionaalset tundeküllust), mis on ainus võti vastuolulise Itaalia avastamiseks.
Mul on olnud mitu korda plaanis talle kirjutada, et lihtsalt aitäh ütelda.
Mõtlesin, et aega on. Täna olen aga siin, pannes kokku seda väikest kimpu tänusõnadest ja on liiga hilja.
Oleks justkui puudus sõbrast, kes jagaks tähelepnekuid juba tehtud reisilt.
Aga teekond jätkub...
Grazie di tutto!
Edmondo Berselli suri 59 aastaselt 11.aprillil 2010 Modenas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar