Pühade lähenedes...

... jälgin huviga inimeste sekeldusi. 

Keegi sõidab kuskile - nostalgilisemad sünnipaika, uute emotsioonide otsijad välismaale, hingesoojust ihkajad sõprade juurde.

Keegi jääb koju - harjumusest või mugavusemõnust.

Mõnedele meeldib olla iseendaga. Mõned otsivad seltskonda.

Minul on õnn teha kõike seda samaaegselt. Mu kodulinna tulevad imetlema inimesed igalt poolt maailma. Maailm tuleb koju kätte.

See on mu uuestisünni paik ja emotsioonidegamma, mida siin tunda saab, on lõputu. Mõnikord ühest äärmusest teise.

See on koht, kus saab olla vabalt iseendaga, aga ümbritsetud soojusega ja mitte mahajäetult.

Linn, millega koos muutuda ja koos igavikku otsida.

Paik, mis suudab olla armastatu, sõbranna, ema, vanavanavanavanem, maestro, lohutaja, norija. 

Õlg, mille najal nutta ning käsi, mis vajaduse korral vastu nägu lajatab.

Ikka ja jälle.

Tema, Roma.

Tema

nägu, mis ei unune

uhkus ja julgus

nagu aare

kuld ta silmades

Tema

hommikuvalgus, mis ei lähe kaotsi

peegel, milles end näha

sellisena nagu oled

Tema,

päev, mis meelde jääb

tuhat tundmatut asja

mida vaid temalt õppida
Tema

Ilusaid pühi igasse koju ja südame paika!