Ega mul polnudki plaanis sel aastal Sanremo kohta midagi kirjutada.
See, et ma ikkagi ümber mõtlesin, on tegelikult Lucio Dalla süü. Ta võtab kätte, läheb lihtsalt siit ilmast ning jätab meid kurba hämmingusse! Tead ju küll, et ega inimesed ei jää ju maa peale, aga kui on tegemist mõne sellisega, kelle lood on saatnud su elu paljusid olulisi hetki, siis oska seda nagu kuidagi aktsepteerida.
Kuulasin taas tema lugusid, et harjuda mõttega. Siis meenuski, et üks Lucio Dalla ilusaimaid laule "4.märts 1943"oli just Sanremo laulukonkursilt, aastast 1971.
No ma virisen ikka igal aastal nii Sanremo esinejate kui laulude tapva keskpärasuse üle.
Nii selgi aastal. Kohe mitte keegi eriti ei meeldinud.
Ühel viiest festivaliõhtust olid lauljate kõrvale pandud keegi vanematest ja tuntumatest. Sel hetkel märkasingi, kuidas laulud justkui rohkem elu sisse said. Ma ei tea kas oli see siis suurem elukogemus või -küpsus, aga laulud tundusid enam elu sisse võtvat. Mulle nimelt meeldib kui esitajal on oskust ennast esitatava suhtes tahaplaanile panna, esile tuua lugu, mitte niivõrd iseennast nagu pahatihti juhtub me patoloogiliselt nähtavusse ning eneseupitamisesse haigestunud ajastul.
Ja tõesti - ühel lool polnudki midagi viga... See oli Noemi esitatud "Solo parole".
Aga vist poleks osanud seda hinnata ilma Gaetano Curreri abita:
(Selgituseks niipalju, et Curreri on ka mitmete Vasco laulude kaasautor)
Ühtäkki oli ka Noemi värskel elujõul uus ning sügavam suund ning dimensioon.
Kui aus olla, siis on Sanremost aastakümnete jooksul väga palju häid laule välja tulnud.
Üks ilusaimaid oligi mu esimesel Sanremol aastal 1991. Unustamatu.
Võib-olla aga lihtsalt sellepärast, et oli esimene. Mäletan tollelt festivalilt veel paljusid teisigi laule.
See aga läks otse südamesse.
Pierangelo Bertoli ja Andrea Parodi/Tazenda "Spunta la luna dal monte"
Notte scura, notte senza la sera,
Öö tume ja õhtuta
notte impotente, notte guerriera.
sõjakas öö, võimetu öö
Per altre vie, con le mani le mie
mööda teisi radu, oma käel
cerco le tue, cerco noi due.
otsin meid kahte
otsin meid kahte
Spunta la luna dal monte
Tärkab kuu mäe tagant
spunta la luna dal monte
tärkab kuu mäe tagant
Tra volti di pietra, tra strade di fango
Kivist nägude, mudast teede vahel
cercando la luna, cercando.
otsin kuud
otsin
Danzandoti nella mente, sfiorando tutta la gente,
tantsides su meeles, kõiki puudutades
a volte sciogliendosi in pianto.
mõnikord nutma puhates
Un canto di sponde sicure, ben presto dimenticato,
kindlate randade laul, õige pea unustatud
voce di poveri resti di un sogno mancato.
täitumata unistuse vaeste jäänuste hääl
Vabandage mu kiirtõlge, aga ma ei taha riskida, et need imelised sõnad jääksid keelebarjäri taha kinni.
Ja nii ma siis mõtisklesingi Sanremo üle, natuke nostalgiliselt.
Eurovisooni vaatajat pole minust enam ammu. Eelmisel aastal heitsin sellele pilgu peale, aga šokeeritult vahetasin pärast 5 minutit kanalit. Arvan, et jään oma Sanremole truuks. Vaatamata kõigele.Jään truuks oma "Vita spericolata"le, oma "Volare"le, oma "Come foglie" le, oma "Con te partiro'"le.
Ja Lucio Dalla "4.märts 1943"le.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar