pühapäev, veebruar 10, 2008

Jumal tänatud, et millestki jälle vaimustuda




Aastaid on mööda läinud korrast, kui midagi vaimustuse väärset lugesin või kogesin. Olen püüdnud edasi elada tänu kunagiste hingeseisude värskendamisele Vasco laulude või mõningate raamatute abiga, mille nimekiri on õnneks üsna pikk. Olin juba lootust kaotamas. Kartsin ühte kahest - et kas inimlik loominguvõime on nii mandunud ja turuseaduste poolt jalge alla tallatud või on liikvel "aardeid", mis ei leia teed tundmatuse rüpest väljapoole. Minu põikpäisus tahtis uskuda viimast varianti.
Ja nüüd hoiangi ma teda käes - Gregory David Roberts "Shantaram". 1174 lehekülge täis elu, mõtisklusi ning avameelsust. Üks nendest raamatutest, mida tahaksid, et ei lõpeks kunagi ära. Nagu Tolkien, nagu Melville.
Juba avasõnadega oli armastus esimesest silmapilgust, mis järjest süvenes "müts maha"-tundeni. Just see, millest puudus tundsin - et kui raamatu kinni paned oled natuke parem inimene kui seda alustades
Robertsi raamat on autobiograafiline, käsikiri kirjutatud vangla-aastatel , seejärel kaduma läinud ning kaks korda ümber kirjutatud.

"Hingel ei ole kultuuri. Hingel ei ole rahvust. Hingel ei ole värvi, aktsenti, elustiili. Hing on igaveseks. Hing on üks. Ja kui süda tunneb ära tõe- ja valuhetke, siis ei suuda hing jääda liikumatuks..."






2 kommentaari:

Linda Järve ütles ...

Sain nüüd ka endale selle raamatu, mille lugemisimpulsi sain Su blogist. Alustan alles, aga aitäh hea lugemissoovituse eest.

Kristel ütles ...

Cara Iltaka, see tàidab mu sùdame ròòmuga. Loodan, et saad sealt samasugust inspiratsiooni eluks ning mòtiklusteks. Head lugemist ja...buona Vita!