neljapäev, veebruar 21, 2008

Perekonnast minu moodi

Ramloffi post emadest viis mind tagasi mu hiljutiste mõtiskluste juurde pere üle...
Pole olnud võimalust eriti kellegi teisega asja arutada ja võib-olla pole seda ka alateadlikult teha tahnud kartes liialt õli tulle valada. Sest mu arvamus on veidi ebakonventsionaalne.
La famiglia è un concetto mafioso.
Perekond on maffialik kontseptsioon. Ringkond, kuhu satud olude sunnil, kus oled moraalselt kohustatud ülejäänud liikmeid armastama ja millega oled soetud elu lõpuni. Kui otsustaksid mingil põhjusel välja astuda, siis oleks see kohutavaks koormaks kogu ülejäänud elu kestel. Võib psüühhikale isegi surmavalt mõjuda.
Mulle võidakse ette heita neid sõnu olles ma ise juba 15 aastat ilusat elu nautinud koos oma mehe ja kolme lapsega. Arvan, et see on võimalik olnud just tänu meiepoolsetele jõupingutustele , et tunnete manipuleerimisest eemale hoida, et igat ühte omaette armastusväärse ning täieõigusliku indiviidina näha. Teisiti ei peaks ma vastu. Kui arvata, et lastel pole õigus oma vanemaid kritiseerida, siis on see minu meelest emotsionaalne võimumäng, mis mõlemale poolele kannatusi kaasa toob.
Olen ikka arvanud, et armastust ei saa kelleltki nõuda, ei oma elukaaslaselt ega lastelt. Kas osakme seda tunnet üleval hoida või siis laseme temast lahti, kui elutee lihtsalt teises suunas läheb. Nagu näiteks laste puhul, kes omi valikuid tegema peavad ka siis ,kui see vanematele õudsena tundub. Tihti avastad just sellisel lahtilaskmise hetkel, et armastus on ellu jäänud...
Perekond on meie ühiskonna aluspõhi. Mõnikord kardan, et just traditsionaalse pere hierarhilise iseloomu tõttu, on ühiskond natuke viltu kasvanud. Inimestel on vaja õhku ja usaldust, mitte ahelaid. Lähedaste inimeste poolt konditsioneeritult on väga keeruline aru saada, kes SINA oled ja mida sul siin maailmas teha on.
Tahaksin näha perekondi, mis oleks vaba valiku pesad, killukesed mitte arvustavast, vaid usaldavast eluhoiakust. Äkki läheks me elu Maa peal siis veidi kergemaks...võib-olla...

3 kommentaari:

Tatsutahime ütles ...

Minu arvates on perekond maffialik konseptsioon ainult siis, kui me defineerime ta ühikuna, kus sa "pead" teist armastama.

Perekond, kui üksteist lõputult usaldavate ja lugupidavate inimeste kooslus ei ole maffialik konseptsioon.

Kas see pere, kus sa elad, ei olegi pere? On ju küll... Perekond on minu jaoks mingi solidaarsuse algühik, see, kus me kuulame, anname andeks ja anname võimalusi.

Minu perekond on need, kelle puhul ma tean, et kui nad tulevad jooksujalu minu juurde paberiga ja ütlevad "kirjuta ruttu alla", siis ma kirjutangi, lugemata, sest ma tean, et see paluja on kõik probleemid juba läbi vaadanud ja tal on väga kiiresti vaja seda allkirja - ning midagi ületamatut halba sellest ei sünni.

Nii nagu sa ütled - killukesed vabadusest, usaldusest ja vastutusest.

Kristel ütles ...

Peangi silmas asjaolu, et "pere" kui istitutsioon peaks põhinema vaimsel ning emotsionaalsel ühtekuuluvusel rohkem kui veresugulusel või abielul. On olnud kogemusi perekondadega, mille liikmed on sõltuvad vastastikkusest maailmanägemusest, et mis õige ja mis vale ning väga raske on otsustada enda südamehääle järgi, kui keegi sind selle eest süüdi mõistab. Väga harva olen näinud sellist suhtumist, mis perekonda OMANDUSEKS ei pea.
Ise olen üritanud (küll üle kivide ja kändude :))just sellisele ühtekuuluvusele rõhku panna,mis kõigile vabad valikud jätab ja...oh kui palju kriitikat olen ma selle pärast saanud...eriti, mis puutub sellesse, et ma ka laste arvamust täiesti lugupeetavaks pean ka siis kui see minu omaga ei klapi.

Ing. ütles ...

Väga vähesed inimesed käituvad oma lastega (aga ka abikaasaga) kui kallite külalistega, enamasti nähakse neid omandina, kellele pannakse mingisugused lootused, keda sunnitakse valima iseendale meelepäraseid asju, kellelt oodatakse iseenda ülalpidamist (morralselt või finanatsiliselt) vanaduspõlves ja seda kõike taotakse neile veel algusest saati pähe. Minu kodus sõna "Must" "Dovere" või "Kohustus" ei eksisteeri (selles mõttes, et midagi ei pea tegema vastutahtmist, aga kui lubatud, siis tuleb täita) - ainuüksi sellepärast, et ma ise vihkan ja trotsin neid sõnu, ei rakenda ma neid ei oma abikaasale ega lastele. Meie peres on olulisim hoopis lugupidamine ja koos lugupidamisega tuleb ka armastus, soov üksteist aidata, vabadus anda teistele ja võtta enesele vabadusi - samas alati endalt küsides, kas minu pere võidab sellest või kaotab ja ega ma äkki kellelegi liiga ei tee. Ma ei tea, kas selline tee töötab, me pere veel väheseid aastaid, aga esialgu tunsub olevat õige valik.