Olen mõnikord endamisi mõelnud, et milline side on ühe piirkonna loodusel selle elanike käitumisviisidega.
Abruzzo (pean silmas ikka seda mägi-Abruzzot ja Marsicat, sest mere poole minnes muutuvad taas perspektiivid) on üks kaunis koht ja minu meelest ei jää see sugugi alla Trentino - Alto Adige alpilisele ilule.
Olen ikka imestanud, kuidas need võimsad ja rahulikud maastikud on seoses elanike jäiga ning kinnise mõtlemisviisiga. Jäigad ja kanged nagu mäed? Endassetõmbund nagu orud? Jahedad kui ööd isegi augustikuul? Liigutamatud kui hiiglaslikud tammepuud?
Ja kui eksisteerib selline side, miks tunnen ma end ülihästi "pagedes" külast välja?
Mägede kangus annab mulle energiat, aga see inimeste oma on vastuvõetamatu.
Orud hiilgavad rahu, mis lainestab kõiksusega. Inimeste poolt elatud rahu on aga ükskõikne, nüri, osavõtmatu, küüned enda poole. Puud selle eest jagavad kõike.
Pescinas elamise aastate jooksul (1998-2006) pidasin vaimselt vastu tänu armastusele ja mõistmisele saadud nende elutuks peetud, aga suure hingega entiteetidele.
See kaitses mind elu kandvate, aga väikese hingega kahejalgsete eest. Ja ma ei väsi imestamast, miks neid siinkandis niivõrd palju on...
Meis elavad kõrvuti hea ja halb (mõõdupuuks saab olla ainult süda), mõnedes kohtades tuleb esile halvim, teistes parim.
Teatud kohtades oled suunitud end kaitsma. Kasvõi lihtsalt külmuse eest.
Märkamatult muutud ükskõikseks ning keerad end lukku.
Märkamatult leid end teelt, mis läheb Elule vastupidises suunas.
Siis on vaja leida õlekõrs, millest kinni hakata. Minu jaoks oli see Giovanni, üks kastanipuu Collarmele küla kuuendal kilomeetril. Minu jooksupingutuste esimene eesmärk. Aastatega läksid jooksurajad üha kaugemale, aga leidsin alati selle minuti, et Giovannit tervitada ning oma selga tema krobelise ja vaiguse tüve peale toetada. Et üksteist lähestikku tunda.
Ka praegu, selleks et end Abruzzole lähemal tunda, pean Pescinast kaugemale minema.
Eiteamitmendat korda uitasime mööda ääretut rahvusparki, käies läbi Pescasseroli külast (Pescinast 40 km kaugusel). Veel mõni aasta tagasi oli see vaatamata oma Rahvuspargi pärli nimele päris tavaline hallivõitu
kohake, aga praegu on temast saanud värvi- ja rahvarikas turismikeskus - kesk-Itaalia Cortina D'Ampezzo. Oli hea meel näha seda maanurka elava ja uhkelt jagamisrõõmusena.
Veelgi suuremat rõõmu tundsin aga, kui nägin Enzo Avitabile kontserdi kuulutust Gioia dei Marsi keskplatsil. Pärast ümberkaudsete külapidude iiveldama ajavat karaoke- ning kahjuks "igihaljaste" kommertscovergruppide "kultuuriprogramme"(?), oli võimalus osa saada ühest elamusest, mida tõesti kultuuriks võib nimetada. Selle polnudki organiseerinud mitte kohalik peokomitee, vaid tuntud kirjanik Dacia Maraini, kes juba üheksandat aastat Rahvuspargis Teatrifestivali organiseerib. Kannatlikult, visalt ilma fondideta ning armastusega.
Dacia Maraini valis Pescasseroli oma inspiratsioonipesaks ja sellest ajast peale on ta end pühendanud siinse iseenda saatuse hooleks jäetud kultuuri elustamisele.
Enzo Avitabile ja Bottari (vaadimängijad) on küll Naapolist, aga abruzzolastel ja põhja -Campania elanikel on ühised antiiksetest sanniitidest esiisad. Pärandina on jäänud väga sarnane murre, mis tundes seda marsica oma võimaldab mul hästi aru saada ka naapoli omast. Ja ikka tuleb mul tahtmine küsida, miks on neil nii sarnane murre, aga nii erinev olemisviis.
Naapoli aval ning elujõuline muusika. Mõned vanad sõbrad-tuttavad nagu müütiline Faustone San Benedetto külast. Ligi kahemeetriline alati lõbus habemik, kes 50 arrosticini suudab ära süüa, kes armastub bluesi ja Harley Davidsoni, aga elab 7 kuud aastas Amatsoonia vihmametsas indiote keskel.
Kontsert oli üks sellistest, mida on raske ära unustada.
Tantsisime Faustonega tarantellat ja tänasime proua Marainit ilusa elamuse eest. Arvasime, et ehk tegi me avaldatud tänu talle heameelt , sest publikut oli vähe, umbes 150 inimest. Cesoli küla "kultuuriprogrammis" oli samal päeval sagra delle pappardelle al cinghiale (metssaelihaga papparedellede sööming), ning enamus ümbruskonnast otsustas kõhutäitmise kasuks. Räägiti, et Cesolis olevat olnud järjekord lausa kahetunnine.
Eks igaüks valib omale elamusi, millega oma eksistentsi rikastada...
Meile jäi bottaride energia, mis kajas nagu südametukse, Enzo Avitabile umile avatus ning küllaktse Faustonelt Ventsueela vihmametsa...jumal teab, äkki tõesti...
