Pühadeks

Hull

Hull oli eile Milanos piazza del Duomol. Teda nähti liikumas rahvamassi seas, ründamas agressivselt Põhiseadust, magistraate ja neid, kes temaga nõus pole:

Politseil oli samal ajal tegemist , et tagasi hoida neid, kes Bonaiuti sõnul on niivõrd hullud, et tulevad väljakule 13.detsembril (!),perioodi mil NORMAALSED inimesed SHOPPAVAD (!!!), ja karjuvad "fuori la mafia dallo Stato"/"mafia välja Riigist":

Hull oli ka see, kes metallsuveniiri kasutusele võttis, aga tema oli juba kümme aastat üritanud ennast ravida...õnnetuseks oli ravi edutu ja nüüd on tollest, kes laval pröökas, ohver saanud. Ilmselt jäävad tükiks ajaks tahaplaanile viimase protsessid ja kriminaalsed seadused.

Hullumeelne on fakt, et kui kumminuiaga saavad kooliõpilased ja töötud, kes oma õigusi nõuavad, siis ei karju keegi skandaalsele vägivalla õhutamisele... nende verel on ilmselt teine väärtus...



Hull asi on lugeda eesti keeles analüüse ja artikleid , millest ilmneb kuivõrd pealiskaudne on autorite Itaalia tundmine.
Ja mul on sellest hullupööra hale. Ju siis jookseb hulluse tont üle Euroopa.

Hulluseni võib viia Internet oma pöörase tendentsiga, et on vaja lausuda kiirelt reageerides arvamusi. Tavaliselt lihtsalt selleks, et mitte oma digitaalset "nähtavust" kaotada, et olla sündmuste "sees".
Energia suundub sinna, kuhu pöördub tähelepanu. 99% inimeste tähelepanu on kas televiisoris või arvutis. Absurde kommenteerides. Pritsides sententse, mis õigupoolest kedagi ei huvita. Vast ainult neid, kes vaieldes vastutasuks omakorda nähtavust otsivad.
Mõnikord on tunne, et kui televisooni ohvriks on ohtralt teadlikkust läinud, siis Internetil on võimalus ka selles suhtes silmad ette teha.

Hullusega on see asi, et toimib nagu turbiin. Niipea kui liiga ligidale lähed (kasvõi selleks,et paremini näha või asja selgitada), kisub ta sind enda keerisesse ilma et sa sellest arugi saaksid.
Liiga tihti unustan ma selle isegi ära.
Hull mis hull...