Vanad fotod on liigutavad.
Ka siis, kui on tegemist võhivõõrastega või hoopis teiste generatsioonidega.
Ükskõik millised ajalised, ruumilised või kultuurilised vahemaad ka ei lahutaks sind fotol olevate inimestega, näed nende pilkudes ja nende elude fotodele jäädvustatud hetkedest rabavat sarnasust - samades poosides mustvalged emad-isad, sama vaoshoitud õnnesära silmis armunutena, sama ärevus pulmapiltidel, sama imetlus fotole sätitud laste vastu, samasuguste kohmakate pilkudega vanavanemad.
Foto mäega tagaplaanil. Foto mere ääres. Foto vastsündinuga. Foto laste koolinäitemängul. Foto parimate riietega. Foto sünnipäevapeol. Foto karnevali ajal.
Kui paneksin ritta enda pere vanad pildid, ei erineks see palju selle tundmatu itaalia pere albumist.
Erinevad elud, aga sarnased mälestused.
Vaatan neid ja püüan ära arvata selle pere rõõme ja muresid. Tõenäoliselt ei erinegi palju meie omadest...
Kuulan laulu, mis on colonna sonoraks valitud. Laul on vana ja väga tuntud, olen seda mitu korda kuulnud ja imestan, et kuuleksin nagu sõnu esimest korda. Räägib mälestustest ja lootustest. "...quella carezza della sera o quella voglia di avventura..."
Nende eiteakelle vanade fotode taustal võtavad omamoodi südamelähedase tähenduse.
Erinevad elud, aga sarnased mälestused. Õhtuhellitustest, seiklushimust.
Justkui oleks midagi ühist, justkui oleks samast perest.
Justkui kuuluksid need lootused ja mälestused natuke meile kõigile.
