"Aga mis sa sellest saad?"

On sõnu ja lauseid, mis jätavad me sisse täiesti konkreetse jälje - siis, kui keegi meid nendega nagu lumepalliga viskab või siis, kui need tasapisi, märkamatult omaks võtad. Esimesel juhul saad suure mustja sinika, mis hingele tükk aega ebameeldivust tekitab. Teisel juhul saab nendest sõnadest üks haigus, mis esialgu vaid jala ukse vahele paneb, et ennast sinu maailma sisse lükata ning seejärel kogu mõtteruumi vallutab. Just nagu vähkkasvaja.

On lauseid, mis on väikesed ja pretensioonitud, aga tegelikkuses osutuvad omakasu ning arvepidamise kultuuri algpisikuks.

Üks nendest lausetest, või täpsemalt kontseptidest, on - "aga mis sa sellest saad?".
Haiglaslik sõnadeühend, mis kannab endas hävitavat viirust ja mida me ekslikult kaitsvaks vaktsiiniks peame. Me arvame, et see on vajalik küsimus julmas võitlusvalmis maailmas ja et hoiab ära , et keegi meid ära ei kasutaks, et keegi meilt jumala pärast midagi tasuta ei saaks. Tõhus meetod takistamaks, et maailmas midagi muutuks.

On igapäevaseid tegusid ja sõnu, mille üle kunagi ei juurdle ega arvesta pöördumatut liblikaefekti, millele nad alguse panevad.
Teine selline lause on "meie ei otsusta ju midagi".

On ideid, mis kipuvad jäävama ainult ideedeks, sest nende ellu viimiseks tuleks unustada need eelpool nimetatud kaks lauset. Ülejäänu teostaks liblikaefekt.

Roomale (kus jälle päike välja tuli!)

Ma elan näppaja elu, kellel südametunnistus alati natuke kipitab.
Varastan uneajast aega lugemisele ja siis, kui lapsed tähelepanu nõuavad, avastan, et olen tukkuma jäämas.
Jätan sinnapaika nõudepesu, et kirja panna ning viimistleda see kena lause, mis supermercato järjekorras pähe tuli.
Võtan aega selleks,et jooksma minna ja seejärel unustan tagasi tulles pesu ööseks välja kuivama...

Eile, kui olin sügavkülmetuse lahti sulatanud ning ära puhastanud, siis tundus, et võib-olla olen seekord ära teeninud üksildase linnapeal jalutamise. Aeg-ajalt on see mulle hädavajalik.
Uitan mööda vanalinna ja kui näen mõnda kutsuvat tänavakohvikut, siis maitsen klaasi veini koos oma kalli Roomaga.
Praegu hakkab pimedaks minema kella viie paiku ja siis ehib Rooma ennast nagu õhturiietesse. Süttivad jõulukaunistused, tänavalambid ning tõrvikud restoranide ees, mis väljas istujatele seltsiks ja soojuseks on. Ta jagab armastust nagu pruut, kes toa romantiliselt küünaldega ehib. Ka praegu, vihmast räsituna ja veest ikka veel pungis Tiberiga.
Koos meenutame vanu aegu ja mõtleme tuleviku peale, mis, loodame, on ikka emotsioonirikas.

Tahaksin, et oleks võimalik teda kallistada ...tänudundest, Igavesele Linnale, mis alati su käest kinni hoiab ja kus sa kunagi üleliigne pole. A te , Roma.

A te che sei l'unica al mondo
Sulle, kes oled ainus maailmas
L’unica ragione per arrivare fino in fondo
Ainus põhjus, et minna lõpuni
Ad ogni mio respiro
iga oma hingetõmbega
Quando ti guardo
Kui sind vaatan
Dopo un giorno pieno di parole
pärast sõnaderohket päeva
Senza che tu mi dica niente
ilma , et sa midagi ütleksid
Tutto si fa chiaro
saab kõik selgemaks
A te che mi hai trovato
Sulle, kes sa leidsid mind
All’ angolo coi pugni chiusi
nurgast, käed rusikateks surutult
Con le mie spalle contro il muro
seljaga vastu seina
Pronto a difendermi
valmis ennast kaitsma
Con gli occhi bassi
silmad maha löödud
Stavo in fila con i disillusi
Seisin illusioonitute seas
Tu mi hai raccolto come un gatto
Sa korjasid mind üles nagu kassipoja
E mi hai portato con te
ja viisid endaga
A te io canto una canzone
Sulle alulan ühe laulu
Perché non ho altro
Sest muud
Niente di meglio da offrirti
paremat mul pakkuda pole
Di tutto quello che ho
sellest, mida oman
Prendi il mio tempo
Võta mu aeg
E la magia
ja maagia
Che con un solo salto
mis üheainsa hüppega
Ci fa volare dentro all’aria
viib õhku
Come bollicine
nagu seebimullid
A te che sei
Sulle, kes oled
Semplicemente sei
Lihtsalt oled
Sostanza dei giorni miei
Mu päevade sisu
Sostanza dei giorni miei
A te che sei il mio grande amore
Sulle, kes oled mu suur armastus
Ed il mio amore grande
ja kõige kallim
A te che hai preso la mia vita
Sulle, kes võtsid mu elu
E ne hai fatto molto di più
ja tegid sellest midagi enamat
A te che hai dato senso al tempo
Sina, kes andsid ajale mõtte
Senza misurarlo
ilma seda mõõtmata
A te che sei il mio amore grande
Ed il mio grande amore
A te che io
Sulle, keda olen näinud
Ti ho visto piangere nella mia mano
nutmas oma käte vahel
Fragile che potevo ucciderti
Nii õrn, et oleksin võinud sind tappa
Stringendoti un po’
kui oleksid kõvemini pigistanud
E poi ti ho visto
Ja siis nägin sind
Con la forza di un aeroplano
lennuki jõuga
Prendere in mano la tua vita
kuidas sa end kätte võtsid
E trascinarla in salvo
ja ennast päästsid
A te che mi hai insegnato i sogni
Sulle, kes õpetasid mulle unistusi
E l’arte dell’avventura
ja seikluse kunsti
A te che credi nel coraggio
Sulle, kes usud julgusesse
E anche nella paura
ja ka hirmu
A te che sei la miglior cosa
Sulle, kes oled parim
Che mi sia successa
mis on mulle juhtunud
A te che cambi tutti i giorni
Sulle, kes muutud iga päev
E resti sempre la stessa
Ja jääd alati samaks
A te che sei
Semplicemente sei
Sostanza dei giorni miei
Sostanza dei sogni miei
A te che sei
Essenzialmente sei
Sostanza dei sogni miei
Sostanza dei giorni miei
A te che non ti piaci mai
Sulle, kes sa endale ei meeldi
E sei una meraviglia
ja oled imeilus
Le forze della natura si concentrano in te
Loodusjõud koonduvad sinusse
Che sei una roccia sei una pianta sei un uragano
oled kalju, taim, üks keeristorm
Sei l’orizzonte che mi accoglie quando mi allontano
oled silmapiir, mis mind ootab, kui kaugle lähen
A te che sei l’unica amica
Sulle, kes oled ainus sõbranna
Che io posso avere
keda oman
L’unico amore che vorrei
Ainus armastus, mida tahaksin
Se io non ti avessi con me
Kui sind minuga poleks
a te che hai reso la mia vita bella da morire, che riesci a render la fatica un immenso piacere,
Sulle, kes tegid mu elu hirmuäratavalt ilusaks ja kes teed vaevast suure mõnu.
a te che sei il mio grande amore ed il mio amore grande,
a te che hai preso la mia vita e ne hai fatto molto di più,
a te che hai dato senso al tempo senza misurarlo,
a te che sei il mio amore grande ed il mio grande amore,
a te che sei, semplicemente sei, sostanza dei giorni miei, sostanza dei sogni miei...
e a te che sei, semplicemente sei, compagna dei giorni miei...sostanza dei sogni...

...:)

Leitud siit

Kui taldrikutäis spagette üle jääb

Vahetasime Vittorioga kõneka pilgu, kui eelmisest päevast ülejäänud spaghettitaldrikut külmetuses nägime. Paljud kooseluaastad on viinud meid sellesse õndsasse punkti, et pole enm sõnu vaja, et teada, millised mõtted teisel peast läbi käivad...
Need spagettid tuletasid meile meelde ühe imelise lõuna ning unustamatu söögielamuse Naapolis (Da Ciro piazza Dante ja Spaccanapoli juures), kus restoranipidaja toidu ooteks spagettimunarooga pakkus (lihtsalt külalislahkusest ja tasuta, kuna tegemist oli eelmise päeva pastaga). Loodan, et keegi nüüd irooniliselt ei muiga, sest vähe on maailmas roogasid,mis on maitsvamad kui eelmise päeva pasta...kas munaga praetud või siis ahjus parmesaniga üle soojendatult (pasta al forno). Pikk pasta sobib munaroaks ja lühike ahjus tegemiseks.

Nagu ikka itaalia köögi puhul, on asi geniaalselt lihtne:
1 muna 100 gr spaghetti peale (st 400 gr-4 muna)ütleb ametlik naapoli retsept, aga mina panen ikka 1 muna juurde
1 200 grammine (keskmine) mozzarella, kui ei ole,võib ka välja jääda
2 spl parmigianot vöi pecorinot
2 spl extravergine oliiviõli
sool (ka pipar, kellele meeldib)

Klopime munad, koos soola(pipra)ja parmigianoga.
Lisame sinna kuubikuteks lõigatud mozzarella.
Segame selle spagettidega ja seejärel kohe kuuma panni peale.
Parem on teha suure tulega (fuoco alto), et vähem aega läheks, kuna pasta ei peaks enam uuesti liialt läbi küpsema.
Kui ühelt poolt valmis, keerame munaroa suure taldriku abil ümber ja küpsetame ka teiselt poolt kuldseks.

Tulemus on suurepärane ja sobib hästi ka külmalt söömiseks.

Meie puhul andis maitset juurde ka veel ilus mälestus ja igatsuseiva Naapoli järele.

Jõulueelset kriisihuumorit

Viimaste päevadel olen paberile pannud oma tähelepanekuid itaallaste huumorimeelest, vaadanud rohkesti filme suurest itaalia komööditraditsioonist (eriti 60ndatest kuni 80ndateni). Nii olen veetnud pikke tunde Alberto Sordi, Ugo Tognazzi, Nino Manfredi, Vittorio Gassmanni ja Monica Vitti seltsis.
Ja mõtelnud selle üle, kui suur ja tõsine(!) sotsiaalne roll on tegelikult siinses ühiskonnas naerul.

Igal mu neljapäevaõhtul on kohustuslik eeskava - 21.00 Annozero Rai2-l, Itaalia päevakajalisi probleeme analüüsiv saade. Siin blogis ka üks mu sellest saatest inspiratsiooni saanud mõtisklus.
Hindan saatejuhti Michele Santorot, kes oma hüüdnimele San Toro (Püha Härg) ikka au teeb ja suudab vastasleere kuidagi vaos hoida. Hindan ka alalist külalist Marco Travagliot, kes tavaliselt saateotsad lahti teeb selgitades fakte, tagamaid ning informatsiooni, mis nii lihtsalt lihtkodanikuni ei jõua. Nagu näiteks, millistes ärilistes või sõprussuhetes on kohalikud poliitikud ning ettevõtjad ja kuidas need huvitaval kombel alati risti-rästi põimuvad.
Annozero on päris tõsine saade, aga kirsikesena tordil on seal karikaturist Vauro, kes igal saatele punkti paneb.

Tõlgin mõned karikatuurid eilsest saatest:

Berlusconi ütles hiljuti, et tema valitsus on paradiis. Pildil Vanajumal, kes protesteerib: "Tegelikult on taevariik ikka minu oma..."
ja Berlusconi vastab:"Vanaisa, katsu mitte närvidele käia, muidu kirjutan lisaks Konstitutsioonile ka Piibli ümber!"



Praegusel hetkel on üles kerkinud moraaliprobleem vasaktsentristlikus parteis PDs - vargad on nii paremal kui vasakul. Berlusconi tõttas kohe näpuga näitama, mille peale Pd vastas: "Sina oled viimane, kes õppetunde võib anda!"
Tekst karikatuuril: PD ei aktsepteeri õppetunde Berlusconilt moraaliküsimuses. Ja Berlusconi vastus:"Ärge siis hiljen halisege, kui vahele jääte!"
Selles, kuidas terve nahaga seaduse käest pääseda, on tõesti tema suurim asjatundja...


Rai2 kärpis "Brockeback Mountain´i saladusi" lõigates välja geisuudlused.
Televiisori ees istuv mees ütleb:" Kui ei näidata kahte cowboyd,kes musitavad, mis siis veel meist, töölistest, rääkida, kellele iga päev p...se keeratakse!"


FAO andmetel on maailmas miljard näljast.
Päästeorganisatsiooni ametnik näitab dokumenti neegrilapsele:"Loe seda!"
"Mis see on?"
"Ülemaailmne Inimõiguste Deklaratsioon"
"Ma lootsin juba, et menüü..."

Saade oli nukker, sest nägin meeleheitel perekondi ja pärast jäi tükk valu südamesse. Huumor oleks võinud ju tunduda kohatu, aga tänu sellele naeratusele, mis Vauro joonistuste läbi mu näole ilmus, veetsin mõne lõdvestunud minuti ja jäin magama mingi heledama valgusega südames. Ilmselt seesama, mis on itaallastel aidanud minna läbi tumedate aastakümnete ikka ja jälle naeratuse õlekõrrest kinni hoides.

Päeva lause

Kõik inimesed, kõigil ajastutel, kaasa arvatud tänapäev, jagunevad orjadeks ja vabadeks; sest, kes ei ole peremees kahe kolmandiku üle oma päevast, on ori. Olgu ta muidu siis riigimees, ärimees, teenistuja, õpetlane. (F.Nietzsce 1878 Umano,troppo umano)

Nädala sündmused isiklikus soustis

-Arreteeriti meie tänava (via Ostiense) apteeker! Jumal teab, kuidas ma teda ei kannata. Ei anna kunagi ostutšekki ning eksib vahetusrahaga eksimatult enda kasuks. Seejuures püüab sulle selgeks teha, et loll oled sina. Ükskord nõudsin, et ta arvutiga kontrolliks kui palju teeb, kui 15 eurost 11.30 eurot maha võtad. Õnneks ei ole matemaatika ainult arvamus, aga selle peale julges ta ka veel vihaselt puhkida. Väldin seda apteeki igal võimalusel, aga kui lastel on ruttu mingit rohtu vaja, olen ikka sunnitud sinna minema. Nuga hammaste vahel.

Kõigepealt lugesin uudist ajalehest ja seejärel tõendas ka naabrimees baariomanik Martin, et nägi, kui prouat autoga otse apteegist ära viidi.

Süüdistuseks on riikliku tervishoiusüsteemi pettus. 43 inimesega suutsid nad välja petta 10 miljonit eurot lastes korrupteeritud arstidel võltsretsepte välja kirjutada ning tegelike patsientide nimel "anti" tervishoiusüsteemi poolt välja makstud ravimeid, mis seejärel prügikasti läksid. Arstidele maksti ka "naturaalteenustega".

Õnneks on igal oinal ka paregu veel oma mihklipäev! Kes teab, millal Suurte Oinaste kätte järjekord tuleb?

-Sain teada, et olen rikas!
Et mulle muidugi vaestekaarti ei anta (40 eurot kuus pluss alandus kassa juures see välja võtta), oli kohe selge. Ega ma seda solvangut polekski tahtnud, aga rahaline toetus peredele,mis võib kuni 1000 euroni ulatuda, oleks küll ära kulunud. Meie pere 2007 aasta sissetulekud ületavad piiri 1 tuhande euro võrra. Ja aluseks võetakse eelmise aasta seisukord, mil ma veel töötasin. Aga kuna toetus on una tantum ,siis järgmisel aastal seda olema ei saa.
Jääb vähemalt rahuldus, et saan ennast heal järjel olevaks kodanikuks pidada...

-Kui me kriisist välja ei tule, siis on ka minu süü!
Berlusconi ütles eile, et valitsus on teinud kõik võimaliku pankade ja ettevõtete toetuseks. Kriisi allikad on ravitud, edaspidine sõltub tarbijatest.
Ma lihtsameelne arvasin, et oleme ikka kodanikud, aga näe, nüüd kasutatakse ainult terminit "tarbija" st. lüpsilehm. Ja pean ikka enne hästi järele mõtlema, kui oma raha rahakotis hoian, ettevõtjatel on seda hädasti vaja! Optimismi, lehmakari!
Kui kriis süveneb, siis pole me piisavalt hästi kodanikukohust täitnud st.tarbinud.

-Vatikan ei kirjuta alla ÜRO konventsioonile geide ja invaliidide õiguste kaitsmiseks.
Esimene julgustavat homoseksuaalsust ja teises pole selget abordivastast seisukohta.
Maailmas on 91 riiki, kus homoseksuaalsus on seadusega karistatav, mõnel juhul isegi surmanuhtlusega. Nii et võitleme siis elu eest, aga geisid - pooge neid pealegi!
"Kui suureks saan, võiksin ju paavstiks hakata! Mul poleks vaja nimegi vahetada. Aga tiaaral vahetaks värvi - valge asemel puna-kollane(nagu AS Romal)! Jagaksin raha vaestele ja laseksin preestritel abielluda.Togo(tõlkimatu)!"ütleb mu keskmine poeg Gregorio entusiasmiga."Kõlab ju hästi - Gregoorius Suur II"...

Mumbai, "Shantaram"i õrnuse linn

Mumbai sündmused puudutasid mind ootamatult sügavalt. Olin just lõpetanud Gregory David Robertsi raamatu "Shantaram" kolmanda lugemise, nautisin selle fantastilise kirjaniku abil Mumbai linna, tema elanikke ning tukslevat elu, mille Robertsi ergas tundlikkus lugejale jäädavalt omaseks teeb.

Kuulsin, et uudistes nimetati Cafè Leopoldi ning Taj Mahali ja jäin uskumatu ilmega mitmeks päevaks sündmusi jälgima. Leopold on raamatus saatuste risttee, tegelaste tundmaõppimise ning suhete jälgimise koht.Tekkis tunne, mingi side selle omapärase paigaga. Rünnakud Mumbais pigistasid südant nagu oleks tegemist vanade tuttavate ja armastatud paikadega.

"Corriere della Sera"st saab lugeda intervjuud Robertsiga. Tõlgin mõned lõigud.

"Istusin "Leopoldis" rünnakute hommikul. Lähen sinna iga kord, kui võimalik. Elan sealkandis. Mumbai on haavatud, aga ta pole kaotanud endast parimat: õrnust."

Kas rünnati Leopoldi, kuna see on välismaalaste kokkusaamispaik?

"Rünnati tolerantsuse sümbolit. Õrnus on Mumbai, India ja Leopoldi kõige iseloomulikum joon.Teistes kohtades on tunda, et oled hindude baaris või moslemite kohvikus. Leopoldis mitte. See on party cafè. Siin kohtutakse, naljatatakse, arutletakse. See meenutab mulle üht ilusaimat Islami osa, palverännakut Meccasse,kui usklikud riietuvad kõik valgesse. Kuningas või kerjus, siis on kõik võrdsed."

Tapeti 2 kelnerit ja 5 külastajat.
"Mulle öeldi. Omanikud on kaks venda:Farzad ja Farhang.Töötavad samade inimestega aastaid, kohtlevad neid nagu sugulasi. On hull mõelda, et 12 enne nende surma olin seal küsimas oma tavalist granaatõuna mahla."

Kas on normaalne, et läks nii kaua aega terroristide neutraliseerimiseks? nemad tundsin hästi Taj´i plaani, "nahkpead" mitte...
"Paljud kritiseerivad ebaõigustatult. India luureteenistus on parim.2006 aasta veresaunade autorid leiti kohe kätte. Kas te ei küsigi, kuidas neid rünnakuid vältida?"

Noh kuidas siis?
"Elimineerida ebaõiglused, lahendada Palestiina küsimus, toetada mõõdukaid islamiusulisi, panna kinni Pakistani laagrid ja teha lõpp silmakirjalikkusele:kes võidab vabade valimistega, peab valitsema ka siis, kui see Läänemaailmale ei meeldi."

Ohvrite hulgas oli ka neid, kes tulid Indiasse mediteerima, Kas pole ohtu, et maa kaotab niimoodi oma spirituaalse "firmamärgi"?
"Ei. Indias pole sul midagi vaja, et ennast armastatuna tunda, kui tuled lahtise südamega.Rahvas näitab seda praegu haiglates, tänavatel. Sajad inimesed on surnud, armid jäävad alles. Kaotasime süütuse, aga õrnuse aeg pole läbi."

Taas täitub ka minu süda õrnusega, kuulates Robertsit, tema maailmataju ja armastamisvõimet, mis häbi ei tunne ega karda naeruväärne olla.
Oma raamatus ütleb ta , et India on Aasia Itaalia ja et itaallased on Euroopa indialased.

Kasutan juhust, et teha varjamatut ja kirglikku reklaami "Shantaramile". Tasub lugeda!!