Lumi Roomas selline harv nähtus, et viib elevile täiskasvanudki, lastest rääkimata. Viimati oli selline lumesadu aastal 1985. Hetk, mida ei saa nautimata jätta, sest see kaob sama äkki kui algab. Sagedamini on nendel harukordsetel juhtudel tegemist pooletunnise hõreda sajuga, aga sedakorda jätkus lund, neid päris kopsakaid lumehelbeid, mis aeglaselt allapoole hõljuvad, terveks hommikupoolikuks. Need on fotod on täna hommikul Domenico De Simone poolt tehtud:
Via del Plebiscito
Pantheon
largo Argentina
piazza Venezia
via del Plebiscito
Ja veel kaks vaadet mu koduaknast:
Tõesti eksootiline päev...arvestades, et mu viimane kokkkupuude lumega oli 5 aastat tagasi ja seegi Pescinas...
Aga nagu ütlevad roomlased - jumal tänatud, et Roomas sajab lund üks kord 20 aasta jooksul, muidu jääks maailm seisma lummuses teda imetledes... Täpselt nagu me kõik, linnaelanikud ja turistid, kes me vaatepildist vaimustatult naeratasime.
Ma elan näppaja elu, kellel südametunnistus alati natuke kipitab. Varastan uneajast aega lugemisele ja siis, kui lapsed tähelepanu nõuavad, avastan, et olen tukkuma jäämas. Jätan sinnapaika nõudepesu, et kirja panna ning viimistleda see kena lause, mis supermercato järjekorras pähe tuli. Võtan aega selleks,et jooksma minna ja seejärel unustan tagasi tulles pesu ööseks välja kuivama...
Eile, kui olin sügavkülmetuse lahti sulatanud ning ära puhastanud, siis tundus, et võib-olla olen seekord ära teeninud üksildase linnapeal jalutamise. Aeg-ajalt on see mulle hädavajalik. Uitan mööda vanalinna ja kui näen mõnda kutsuvat tänavakohvikut, siis maitsen klaasi veini koos oma kalli Roomaga. Praegu hakkab pimedaks minema kella viie paiku ja siis ehib Rooma ennast nagu õhturiietesse. Süttivad jõulukaunistused, tänavalambid ning tõrvikud restoranide ees, mis väljas istujatele seltsiks ja soojuseks on. Ta jagab armastust nagu pruut, kes toa romantiliselt küünaldega ehib. Ka praegu, vihmast räsituna ja veest ikka veel pungis Tiberiga. Koos meenutame vanu aegu ja mõtleme tuleviku peale, mis, loodame, on ikka emotsioonirikas.
Tahaksin, et oleks võimalik teda kallistada ...tänudundest, Igavesele Linnale, mis alati su käest kinni hoiab ja kus sa kunagi üleliigne pole. A te , Roma.
A te che sei l'unica al mondo Sulle, kes oled ainus maailmas L’unica ragione per arrivare fino in fondo Ainus põhjus, et minna lõpuni Ad ogni mio respiro iga oma hingetõmbega Quando ti guardo Kui sind vaatan Dopo un giorno pieno di parole pärast sõnaderohket päeva Senza che tu mi dica niente ilma , et sa midagi ütleksid Tutto si fa chiaro saab kõik selgemaks A te che mi hai trovato Sulle, kes sa leidsid mind All’ angolo coi pugni chiusi nurgast, käed rusikateks surutult Con le mie spalle contro il muro seljaga vastu seina Pronto a difendermi valmis ennast kaitsma Con gli occhi bassi silmad maha löödud Stavo in fila con i disillusi Seisin illusioonitute seas Tu mi hai raccolto come un gatto Sa korjasid mind üles nagu kassipoja E mi hai portato con te ja viisid endaga A te io canto una canzone Sulle alulan ühe laulu Perché non ho altro Sest muud Niente di meglio da offrirti paremat mul pakkuda pole Di tutto quello che ho sellest, mida oman Prendi il mio tempo Võta mu aeg E la magia ja maagia Che con un solo salto mis üheainsa hüppega Ci fa volare dentro all’aria viib õhku Come bollicine nagu seebimullid A te che sei Sulle, kes oled Semplicemente sei Lihtsalt oled Sostanza dei giorni miei Mu päevade sisu Sostanza dei giorni miei A te che sei il mio grande amore Sulle, kes oled mu suur armastus Ed il mio amore grande ja kõige kallim A te che hai preso la mia vita Sulle, kes võtsid mu elu E ne hai fatto molto di più ja tegid sellest midagi enamat A te che hai dato senso al tempo Sina, kes andsid ajale mõtte Senza misurarlo ilma seda mõõtmata A te che sei il mio amore grande Ed il mio grande amore A te che io Sulle, keda olen näinud Ti ho visto piangere nella mia mano nutmas oma käte vahel Fragile che potevo ucciderti Nii õrn, et oleksin võinud sind tappa Stringendoti un po’ kui oleksid kõvemini pigistanud E poi ti ho visto Ja siis nägin sind Con la forza di un aeroplano lennuki jõuga Prendere in mano la tua vita kuidas sa end kätte võtsid E trascinarla in salvo ja ennast päästsid A te che mi hai insegnato i sogni Sulle, kes õpetasid mulle unistusi E l’arte dell’avventura ja seikluse kunsti A te che credi nel coraggio Sulle, kes usud julgusesse E anche nella paura ja ka hirmu A te che sei la miglior cosa Sulle, kes oled parim Che mi sia successa mis on mulle juhtunud A te che cambi tutti i giorni Sulle, kes muutud iga päev E resti sempre la stessa Ja jääd alati samaks A te che sei Semplicemente sei Sostanza dei giorni miei Sostanza dei sogni miei A te che sei Essenzialmente sei Sostanza dei sogni miei Sostanza dei giorni miei A te che non ti piaci mai Sulle, kes sa endale ei meeldi E sei una meraviglia ja oled imeilus Le forze della natura si concentrano in te Loodusjõud koonduvad sinusse Che sei una roccia sei una pianta sei un uragano oled kalju, taim, üks keeristorm Sei l’orizzonte che mi accoglie quando mi allontano oled silmapiir, mis mind ootab, kui kaugle lähen A te che sei l’unica amica Sulle, kes oled ainus sõbranna Che io posso avere keda oman L’unico amore che vorrei Ainus armastus, mida tahaksin Se io non ti avessi con me Kui sind minuga poleks a te che hai reso la mia vita bella da morire, che riesci a render la fatica un immenso piacere, Sulle, kes tegid mu elu hirmuäratavalt ilusaks ja kes teed vaevast suure mõnu. a te che sei il mio grande amore ed il mio amore grande, a te che hai preso la mia vita e ne hai fatto molto di più, a te che hai dato senso al tempo senza misurarlo, a te che sei il mio amore grande ed il mio grande amore, a te che sei, semplicemente sei, sostanza dei giorni miei, sostanza dei sogni miei... e a te che sei, semplicemente sei, compagna dei giorni miei...sostanza dei sogni...
Valge vares istus mu mõtetesse otse Elviina blogist. Siis sai ta toitu me Itaalia eestlaste foorumist, kus avastasin, et paljud läheksid kohe Eestisse tagasi, kui selleks majanduslikud tingimused tekiksid (vastupidiselt minule). Lõpuks sai sellest valgest varesest päris rammus olend tänu mu poolepäevasele reisile Abruzzosse,kus pikka aega elasin.
Eks see valge varese (või õigemini musta lamba) tunne on tegelikult mind sünnist saati jälitanud. Ikka selline tunne, et see, mis ümbritseb pole päris sinu maailm. See sundis mind ka Eestist lahkuma ja pikka aega eesti keelt ainult olude sunnil rääkima. Aga koht, mis pärast esimest umbusklikku pilku mind täielikult omaks võttis, oli ootamatult hoopis siin, 30 km Türreeni mere äärest, Kõiksuse Värav, Igavene Linn. Palju aastaid on sellest ajast mööda läinud, aga mu kiindumus Rooma vastu on üha kasvanud, vaatan teda endiselt armunud ja tänulike silmadega. Ja siinkohal tuleb valge vares jälle mängu. Rooma ongi valgeid vareseid täis. Sellepärast on mul siin hea - omasuguste keskel. Enamus inimesi on eri kultuuridest sisserändajaid, nii Itaalia siseselt kui üle maailma. I romani de Roma, Rooma roomlaseid st. päriselanikke polegi enam väga palju. Selle tõttu on omamoodi valged varesed nemadki...Aga pole neid kunagi kuulnud selle üle nurisemas. See on vana, uhke ja sitke tõug, kes on ääretult uhked oma linna üle ja ääretult lahked ka seda jagama. See on koht, mis on mitmekesisusest oma väärtuse teinud juba sajandeid tagasi ja vaatamata selle oma eripära ohverdamata.
Mõnes mõttes olen valge vares edasi, sest mu kaaslinlastega ei saa ma kindlasti Tammsaarest ja Kivirähkust rääkida ega hapukapsa lõhna poeetikat seletada. Ma küll püüan, aga neil on raske mu tütre nimegi hääldada - Johanna. Aga samas ei ole ma kunagi ennast ükskikuna tundnud, ka mitte kõige karmimatel hetkedel.
Vahel pööran pead, kui kuulen tänaval prantslase noobli r-iga "mortacci tua" või kohtan tõmmut noort nägu, kes puhtaimas rooma murdes vastab mõne proua küsimusele "Di dove sei?/Kust sa oled?" - "A signò, so' de Roma!"/"Olen roomlane!". Siis naeratan.
Õiguse roomlaseks olemisele saad siis, kui armastad südamest seda imelist paika. Ja selle hetke tunned kohe ära. Oma valge varese kannatada saanud südamega teiste valgete vareste seas.
