Ma ei kirjuta kuigi tihti oma abikaasast.Või õigemini Elu-kaaslasest. Tema olemasolek on niivõrd iseenestmõistetav.
Iseenesestmõistetavad on tema kõvahäälsed kulinaarsaadete paroodiad, millega ta oma gastronoomilisi ettevõtmisi kommenteerib.
Iseenesestmõistetavad on harjutustunnid, mil kontrabass on tema ainukeseks väljendusvahendiks ja tuldpurskavad pilgud, kui miski neid tunde häirib...
Aga sama iseenesestmõistetavad on tema pikad töised äraolekud, mil me tema lollimängimisest, cazzeggiost puudus tunneme.
Iseenesestmõistetavad on me filosoofilised arutelud, mille käigus on niivõrd hea taasavastada kuivõrd tore on kellegagi samal lainel olla, aga veelgi suurepärasem on mõnikord imestada, kuidas inimene, kellega oled 18 aastat igat oma päeva jaganud, suudab sind siiski veel üllatada.
See, mis ei ole iseenestmõistetav, on igapäevane tahe leida tasakaalu ja oskus hoida harmooniat kõikvõimalikes olukordades, mille kaudu elu ikka aeg-ajalt meid proovile paneb. Hoida peret ja igat koosoldud päeva kui loomingut. See ei ole iseenestmõistetav. See on suur anne ja armastus.
Auguri, babbo!
Laste poolt tehtud video "Sonsini story" babbost, tema poolt kirjutatud muusikaga
Peab sünnipäeva mu kodulinn, mu mees ja üks mu parimatest sõbrannadest.
See fakt on mind alati veidi hämmastanud. Justkui koonduksid ühte kohta paljude emotsioonide kiired. Ja juhul, kui olen argipäeva vajunud, siis on võimatu mitte mõelda kogu sellele armastuse ja mõistmise hulgale, mille osaliseks olen saanud neilt kolmelt.
Täna mõtlen tahes tahtmata veel ühele tähendusele. On algamas 21. aasta , mille jooksul on Itaalia mulle koduks olnud. See on selline tasakaalupunkt, mil Eestis ja Itaalias elatud aastad on võrdsed.
21 + 21. Seegi number on 21...
Seejärel muutub tasakaaal Itaalia kasuks, kuigi mu südames on see tasakaal juba ammu Itaalia pole vajunud, sest siin elatud aastad on olnud teadlikuma elu aastad, mille jooksul on toimunud olulisim mu elus.
Ja see on olnud väga ilus. Mitte kerge, aga ilus.
Muu pole oluline.
Ve vojo 'na cifra de bene.
Rara la vita in due... fatta di lievi gesti,
Haruldane on elu kahekesi...täis vaevumärgatavaid žeste
e affetti di giornata... consistenti o no,
ja hetki...kaalukaid või mitte
bisogna muoversi... come ospiti... pieni di premure
tuleb liikuda...nagu külalised... hoolivalt
con delicata attenzione... per non disturbare
õrna tähelepanuga...et mitte häirida
ed è in certi sguardi che... si vede l'infinito
ja on teatud pilkudes...kus näed lõpmatust
Stridono le auto... come bisonti infuriati,
Kriiskavad autod...nagu vihased piisonid
le strade sono praterie...
tänavad on justkui preeriad
accanto a grattacieli assolati,
päikeset valgustatud pilvelõhkujate kõrval
come possiamo... tenere nascosta... la nostra intesa
kuidas võiksimegi...hoida peidus... omavahelist mõistmist
ed è in certi sguardi... che s'intravede l'infinito
ja on teatud pilkudes...kus näed lõpmatust
Tutto... l'universo... obbedisce... all'amore,
Kogu... universum...kuuletub...armastusele
come... puoi tenere... nascosto... un amore.
kuidas...võiksimegi hoida peidus...üht armastust
ed è così... che ci trattiene... nelle sue catene,
ja nii...hoiabki ta meid...oma ahelates,
tutto... l'universo... obbedisce... all'amore
kogu...universum...kuuletub...armastusele
Come possiamo... tenere nascosta... la nostra intesa
Kuidas võiksimegi...hoida peidus... omavahelist mõistmist
ed è in certi sguardi... che si nasconde l'infinito
ja on teatud pilkudes...kuhu peitub lõpmatus
Tutto... l'universo... obbedisce... all'amore
come... puoi tenere... nascosto... un amore, ed è così... che ci trattiene... nelle sue catene tutto... l'universo... obbedisce all'amore... (obbedisce all'amore)
Kui me lõpuks abiellusime, oli meil selja taga üheksa aastat kooselu ning kodus kolme lapse kilked.
Olime kasvanud koos nendega suuremaks.
Olime nagu üksainus hing, mis viieks saanud.
Olime õppinud üksteise kõrval edasi minema.
Igasugustes tingimustes. Kannatlikult ja kannatuse katkedes. Puhates ja öid läbi üleval istudes - mõnikord mures ja mõnikord unistades. Rahaga ja rahatult. Eksides ja vabandust paludes.
Nii kestab see praegugi, seitse aastat hiljem.
Otsides vastutustundlikku tasakaalu enesearmastuse ning egoismist loobumise vahel.
Miski meie elus pole läinud tavalistes skeemides või mugavates rööbastes.
Kummaline oli ka meie kahepäevane pulmareis Sardiinial - turnee jätk mu muusikust abikaasale, mina jälgimas juba pähe kulunud aga ikkagi kaasahaaravat etendust. Et mõni päev lihtsalt lastevabalt koos olla.
Ei mingeid kruiise ega eksootilisi reise...
Mu mehele oli see tavaline tööpäev, ainus vahe, et kaunistatud meie pulmadele pühendatud õhtusöögiga kolleegide keskel.
Ja ometigi unustamatu, sest külaliseks oli ka Andrea Parodi, kes kontserti oli kuulama tulnud.
Tavapärase õnnsoovikõne asemel kinkis ta meile ühe õnnistuse lauldes sardide iluisaima armastuslaulu "No potho reposare".
Sel hetkel teadvustasin endale väga hästi, kuivõrd "fortunata" ma olin.
Ilusaim pulmakink, mida ma eales soovida oleksin osanud...
Üks sellistest asjadest, mis jääb alatiseks.
Mulle meeldib mõelda, et meie "teekond" jätkunud niimoodi tänu sellele õnnistusele.
Teisiti ei suudaks ma seletada, kuidas me ikka ja jälle suudame teineteiselt/üksteiselt (kui lapsed kaasa arvata) õppida läbi kõikvõimalike valestimõistmiste ja uste paugutamiste.
"No potho reposare" on vana sardiinia rahvalaul, ülilihtne lugu hingest, kes hoolib.
Olgu ta siis tasaseks õnnistuseks individualistlikel, küünilistel ja ükskõiksetel aegadel.
Mis kindlasti mööda lähevad, kui õpime ühte hoidma.
Kannatlikult ja kannatuse katkedes.
Eksides ja vabandust paludes.
Et üksteise kõrval edasi minna.
Olgu pealegi utoopia.
Non potho reposare amore 'e coro, pensendo a tie so d' onzi mamentu. No istes 'in tristura prenda 'e oro, nè in dipsoaghere o pessamentu.
T' assicuro che a tie solu bramo, ca t'amo forte t'amo, t'amo, t'amo:
Si m'essere possibile, d'Anghelu s' ispiritu invisibile piccabo; Sas formas che furabo dae chelu, su sole, sos isteddos e formabo
Unu mundu bellissimu pro tene, pro poder dispensar cada bene
TRADUZIONE:
Non posso riposare amore del mio cuore, perché penso a te ogni momento. Non essere triste gioiello dorato, né dispiaciuta o preoccupata. Ti assicuro che voglio solo te, perché ti amo tanto, ti amo, ti amo.
Se mi fosse possibile, prenderei lo spirito invisibile di un Angelo; Ruberei tutte le forme dal cielo, il sole, le stelle e creerei
Un mondo bellissimo per te, per poterti dare ogni bene
TÕLGE:
Rahu ma ei saa, mu südame arm,
sest sulle mõtlen ma igal hetkel.
Ära lase nukrust hinge, kullakallis,
ei muret ega vaeva ära tunne.
Tea alati, et sind vaid ihkan,
sest kuulun sulle, ainult sulle.
Kui oleks vaid mul see võimalus,
Ingli nähtamatu hinge võtaksin;
kõik taevakujud haaraksin,
päikese ja tähed, looksin
imelise maailma sinu tarbeks,
selleks et jagada kõike head.
(Video lõpukaadrid on Andrea Parodi viimaselt kontserdilt enne ta surma 2006 aasta sügisel.
"Aitäh kõigile, kes on uskunud...minusse ja kes andsid mulle võimaluse õnnelikule elule,sest ei ole midagi ilusamat, kui kodust kaks kätt taskus välja minna ja kanda endaga kaasas kõike, mis äraelamiseks vajalik. Minul on mu hääl.")
Seekord oli kõigil kolmel hea meel, et kooli algas. Neljal, kui mind kah kaasa arvata. Pärast esimesi siia-sinna jooksmise päevi peaks jääma hommikuti natuke aega iseenda jaoks. Kõik kolm eri koolides ja erinevate kellaaegadega... See on väiksema tütre algkool Testaccios
Keskmine poeg saab õnneks ise minemise-tulemisega hakkama, aga vanemal tütrel on sellest aastast uus kool kesklinnas ja vähemalt paar-kolm nädalat saatmist-järelkäimist.Teen seda tegelikult suure heameelega, sest kool on fantastiline. Rooma vanim lütseum ning iimeeeiiluuus. Ma pole Lidiat veel niivõrd õpihimulisena näinud.Kooli ümbritseva õhkkonna teene. Loodame, et entusiasm kestab ka pärast esimesi kreeka ja ladina keele tunde... Siin ta on, väljast ja seest:
Ausalt öeldes annaksin eiteamida, et isegi temaga koos kooli minna. Üks asi on tema õpikutesse piiluda, toredam oleks muidugi professoreid kuulata ja ,miks ka mitte, vastamas käia ning kontrolltöid teha. Eile lugesin poja educazione civile (vastab ehk ühiskonnaõpetusele?) ja konstitutsiooni õpikut. See oli suurpärane lugemine. Oleks vaja ka täiskasvanutele. Täna tegin lahti ladina keele õpiku esimesest kättejuhtuvast kohast...Lause oli:"Bis pueri senes"...
Ma ju ütlesin, et võimu juures olijatel on ränke psühholoogilisi probleeme!!!
Kui minus kümmenkond aastat tagasi esimest korda kahtluseuss pead tõstis, et kogu see vabaduse ja demokraatia jutt on suur silmakirjalikkus, siis mõtlesin, et ma vist ei ole päris normaalne. Tundus olevat nii ilmne, et kurikaval pettus on toimimas, aga kui keegi teine seda ei näe, siis olen see loll ikkagi mina. Siis leidsin vandenõuteooriad (mulle meeldib küll rohkem sõna "komplotism") ja oma suureks kergenduseks mõtlesin, et kui olengi hull, siis pole ma vähemalt ainus :)
Olen täiesti tavaline ja keskmine pragmaatiline pereema, kes nii lihtsalt end igasuguste teooriatega kaasa vedada ei lase, aga alalhoidlik emavaist haistab kõrbelõhna ja mu "kutsikate" saatus vaevab mu südant.
See selleks.
Vaadeldes viimase 10 aasta sündmusi (nii siin kui mujal maailmas), on minus üha kasvanud veendumus, et poliitikutel pole kõik kruvid päris oma koha peal. Olen kindel nende haiges vaimus, aga olen sunnitud nende poolt kehtestatud seadusi järgima ning ennast "valitseda" laskma. Hullumeelsetel, niisiis...Et suurem osa meist, maailmakodanikest, ei köhata, siis tekkib mul taas tunne, et lolli roll jääb minu (ja võib-olla ka mu laste) kanda.
Nüüd siis leian, et aastakümneid enne mind on haritud inimesed tõsiseid uurimusi teostanud ja ühele teadusharule (kui nii öelda võib) aluse pannud. Järgnev on vaba tõlge (õigemini kokkuvõte) paarist väga heast itaaliakeelsest blogist - "Tra Cielo e Terra" ja Segni del Tempo.
2006 aastal avaldas Kanada kirjastus Red Pill Press poola psühholoogi Andrzej M. Lobaczewski uurimuse "Poltical ponerology", milles autor lahkab, kuidas ta oma pikaajalise karjääri jooksul on avastanud korrelatsiooni nähtuste, mida tavaliselt "kurjuseks" nimetatakse, ja vaimse patoloogia vahel. Diagnoos oleks "sotsiopaatia" st. täielik empaatiavõime ja südametunnistuse puudumine suhtlemises teiste ühiskonna liikmete või elusolenditega üldises plaanis. Lobazcewski ja ta kolleegid ei piirdunud mitte lihtsalt selle nähtuse kirjeldamisega, vaid analüüsisid ka sotsiopaatia rolli sotsiaalsetes gruppides, valitsustes, ühiskonna- ja majanduslikus elus.
Poliitiline poneroloogia on teadus (kreeka keelest poneros- kurjus) poliitilistele eesmärkidele kohandatud kurjuse (halva) olemusest. Kui see levib suurele skaalale, väljendub see "patokraatias" ehk vaimuhaigete valitsuses.
Sotsiopaadid on maailma elanikkonnast umbes 6%, aga nende roll on olnud kõikides kultuurides (kaasaarvatud meie oma) domineeriv.
Miks? Iga meile tuntud kultuur (civiltà) on alguse saanud orjusest ja massimõrvadest. Meie ajalugu on olnud vägivalla ajalugu. Psühhopaatide oluline roll on tingitud sellest, et nad on väga aldid valetama, tapma, petma, varastama, piinama, manipuleerima ning ka üldiselt kannatusi põhjustama oma kaaskodanikele ilma selle pärast vähimatki südametunnistuse piina tundmata. Ainsaks eesmärgiks enesekindluse säilitamine ja autoriteedi kinnitamine. Esimene suguharu pealik, kes ajuloputuse abil 100st mõrtsukast sõjaväe tegi, oli kindlasti geneetiliste puuetega psühhopaat. Sellest ajast peale on neil olnud sotsiaalne edumaa võimu juurde pääsemisel ning selle ellu viimisel.
Kogu me ajaloo näiliku hullumeelsuse taga on nende psühhopaatide janu võimu järele, millest nad IGA hinna eest kinni hoiavad. Viimase 50 aastaga on neil õnnestunud hõivata kõik toolid "nuppude toas", aga samas võime märgata, et MITTE ÜKSKI poliitikutest pole oma illegaalsete tegude eest tõeliselt vastutanud. Tekitatakse tulemusteta skandaale, mis juhivad tähelepanu kõrvale ning loovad mulje, nagu demokraatia toimiks.
Protsentuaalselt jagab Lobazcewski süsteemi selliselt: 1% olemuslikke (essentsiaalseid) psühhopaate, kes moodustavad Võrgustiku tuuma. 5 % on teisi aktiivseid ja käitumishäiretega elemente, mis moodustavad nö. esimese tasandi. Neid omakorda ümbritsevad 12% "normaalseks" sündinud, aga liiga kaua psühhopaatide mõju alla jäänud kas perekondlike, sotsiaalsete või lihtsalt iseloomu nõrkuse tõttu ning selle pärast sekundeerivad esimeste tahet.
Niisiis kokkuvõttes on Süsteemis osalejaid 18%. Ühiskondlikesse terminitesse teisendades oleks 6 % nö aristokraatiat ja 12% kõrgkodanlust, kellel on iseenesestmõistetavalt ka tugev majanduslik seljatagune.
Psühhopaatidel on suur edumaa sotsiaalses elus, kuna ei oma moraali, eetikat, halastust ega solidaarsustunnet ning saavad selle tõttu probleemideta petta ("tõemasin" ei registreeri nende puhul mingeid olulisi parameetrite võnkeid ka ilmsemate valede välja ütlemisel ) ning jõuda oma eesmärgile. Olukordades, kus tavaline inimene jääb seisma tänu südametunnistusele ning vastutustundele, läheb sotsiopaat rahumeeles edasi nagu teerull, jättes enda teel maha laipaderea -suurepärane omadus hierarhiaredelite tippu jõudmiseks.
Ühiskonnas, mille liidrite tegevusest on ilmselgelt näha, et edu on saavutatav ainult pettuse ja ebaaususe läbi, tekib väga lihtsalt tendents neid eeskujuks võtta ning seega ühiskonna enda pääsematult allakäigule määrata.
Need psühhopaadid mõtlevad ülejäänud inimkonnast erinaval kombel ja on võimelised tavalisele inimesele täiesti ettekujutamatuteks tegudeks. Tihtipeale on nad äärmiselt karismaatilised ning suudavad masse endaga kaasa viia. Tundub ka, et neil puudub praktiline käsitlus tulevikust ning tegutsevad ainult impulsiivselt oma hetkelisi soove järgides. Vaene ja infantiilne sisemine elu sunnib neid pidevalt järjest tugevamaid adrenaliinilaenguid taga ajama, saades joovastust teiste inimeste manipuleerimisest tulenevast võimust.
Lobaszewski juhib tähelepanu sotsiopaatide heale psühholoogilisele vaistule. Nad analüüsivad väga hästi tavalise inimese mõttemaailma ja teavad kõiki meie nõrku kohti, millele nad osavalt vajutavad oma eesmärkide saavustamiseks. Neil on teatud hüpnootiline mõju, mis pärsib ja hägustab me mõtlemisvõimet ning hakkame selgemalt asju nägema alles pärast seda, kui meil on õnnestunud nende mõjuväljast vabaneda.
Sotsipaadid ei himusta mitte ainult võimu ja varandust, vaid tunnevad mõnu selle välja petmisest (mitte selle välja teenimisest). Nad tunnevad, et neil on kõik õigused selleks.
Teeseldes lojaalsust oma rahvale, tirivad nad inimesi mitteoluliste põhjuste pärast konfliktidesse (Ruanda, Palestiina) kasutades ära kergesti silmatorkavaid füüsilisi, ideoloogilisi ja religioosseid erinevusi. Nad tunnetavad väga hästi oma erinevust teistest ja on välja arendanud võime omasuguseid juba lapseeast ära tundma. Nad teavad, et neil teatud inimlikud omadused puuduvad (tähtsaim neist armastusvõime) ning seetõttu jälgivad tähelepanelikult me tundeid, et neid siis simuleerida manipuleerides külmavereliselt teiste eksistentse.
Probleemiks on patokraatia teadvustamine, selle absurdse mängu läbi nägemine. Kui rahvas selleni jõuaks, siis oleks meil olemas mingi alternatiiv, siis võiksime teha mingi jõupingutuse, et lokaalselt ja detsentraliseeritult leida lahendus rahumeelsele suuna muutmisele. Selleks oleks vaja inspireeritud juhte, kelle võimalused on praegustes hierarhiates eos purustatud. Loota, et läbi valimiste leida mehi-naisi, kas hakkavad vastu võtma mõistuspäraseid inimlikke otsuseid kasutades südametunnistust, on puhas fantaasia. Psühhopaat on oma mängulavastuses me unistused õiglasest ühikonnast ette näinud ja kindlustab, et need jäävadki unistusteks.
On kaks asja, mis psühhopaati alistuma paneks : veelgi suurem psühhopaat või mitte-vägivaldne vastuseis (ükskõik, milliseid tagajärgi see ka siis ei tooks). Viimane oleks teostatav. Kui üha rohkem rahvast keelduks sõrmegi tõstmast järjekordse psühhopaadi nõudel - kui keelduksime makse maksmast, kui sõdurid keelduksid võitlemast, kui teeksime üldstreike, siis süsteem kukuks kokku iseenesest.
Peame õppima eristama inimlikke ja psühhopaatilisi väärtusi, mis paneks aluse VASTUTUSTUNDELE, tänu millele on võimalik uus inimväärne kultuur üles ehitada.
Ikka ja jälle sama lugu - üks aasta saab otsa, aga see uus ei saabu enne 7.jaanuari. Pühadepaus kestab 25.detsembrist kuni 6.jaanuarini, mil tuleb la Befana, luuaga nõiamoor, kes toob headele lastele sukatäie kingitusi, aga halbadele sütt (kõvad ja suhkrused musta värvi maiustused). Capodanno (aastavahetuse) ja Epifania vahel selline õõnes periood, kus elu nagu seiskub, et hoogu võttes tulevikku sukelduda.
6ndal võtan traditsiooni järgides maha ka kuuse (või presepe), mille traditsiooni järgides 8.detsembril üles panime. Õnneks saan maha võtta ka tähekese ukse pealt, mille väiksem tütar koolis tegi ja mille ülesriputamise ideest ei tahtnud ta loobuda. Nüüd on me uks juba kaks nädalat selline välja näinud:) Ei ole anarhistide kokkusaamiskoht ega trotskistide baas, lihtsalt väike põikpäine tüdruk, kes oma kätetöö üle hirmus uhke on. Eks tegelikult ole me, täiskasvanud, kes lihtsates asjades erilisi tähendusi näevad.
Piazza Navonal kestab pühadeturg, kust on ikka kena läbi jalutada. Lõbustuste ja lõdvestuse paik, kus on tunda käegakatsutavat lootust, et Befana vabastav luud vana minema pühiks.
Vahetasime Vittorioga kõneka pilgu, kui eelmisest päevast ülejäänud spaghettitaldrikut külmetuses nägime. Paljud kooseluaastad on viinud meid sellesse õndsasse punkti, et pole enm sõnu vaja, et teada, millised mõtted teisel peast läbi käivad... Need spagettid tuletasid meile meelde ühe imelise lõuna ning unustamatu söögielamuse Naapolis (Da Ciro piazza Dante ja Spaccanapoli juures), kus restoranipidaja toidu ooteks spagettimunarooga pakkus (lihtsalt külalislahkusest ja tasuta, kuna tegemist oli eelmise päeva pastaga). Loodan, et keegi nüüd irooniliselt ei muiga, sest vähe on maailmas roogasid,mis on maitsvamad kui eelmise päeva pasta...kas munaga praetud või siis ahjus parmesaniga üle soojendatult (pasta al forno). Pikk pasta sobib munaroaks ja lühike ahjus tegemiseks.
Nagu ikka itaalia köögi puhul, on asi geniaalselt lihtne: 1 muna 100 gr spaghetti peale (st 400 gr-4 muna)ütleb ametlik naapoli retsept, aga mina panen ikka 1 muna juurde 1 200 grammine (keskmine) mozzarella, kui ei ole,võib ka välja jääda 2 spl parmigianot vöi pecorinot 2 spl extravergine oliiviõli sool (ka pipar, kellele meeldib)
Klopime munad, koos soola(pipra)ja parmigianoga. Lisame sinna kuubikuteks lõigatud mozzarella. Segame selle spagettidega ja seejärel kohe kuuma panni peale. Parem on teha suure tulega (fuoco alto), et vähem aega läheks, kuna pasta ei peaks enam uuesti liialt läbi küpsema. Kui ühelt poolt valmis, keerame munaroa suure taldriku abil ümber ja küpsetame ka teiselt poolt kuldseks.
Tulemus on suurepärane ja sobib hästi ka külmalt söömiseks.
Meie puhul andis maitset juurde ka veel ilus mälestus ja igatsuseiva Naapoli järele.
-Arreteeriti meie tänava (via Ostiense) apteeker! Jumal teab, kuidas ma teda ei kannata. Ei anna kunagi ostutšekki ning eksib vahetusrahaga eksimatult enda kasuks. Seejuures püüab sulle selgeks teha, et loll oled sina. Ükskord nõudsin, et ta arvutiga kontrolliks kui palju teeb, kui 15 eurost 11.30 eurot maha võtad. Õnneks ei ole matemaatika ainult arvamus, aga selle peale julges ta ka veel vihaselt puhkida. Väldin seda apteeki igal võimalusel, aga kui lastel on ruttu mingit rohtu vaja, olen ikka sunnitud sinna minema. Nuga hammaste vahel.
Kõigepealt lugesin uudist ajalehest ja seejärel tõendas ka naabrimees baariomanik Martin, et nägi, kui prouat autoga otse apteegist ära viidi.
Süüdistuseks on riikliku tervishoiusüsteemi pettus. 43 inimesega suutsid nad välja petta 10 miljonit eurot lastes korrupteeritud arstidel võltsretsepte välja kirjutada ning tegelike patsientide nimel "anti" tervishoiusüsteemi poolt välja makstud ravimeid, mis seejärel prügikasti läksid. Arstidele maksti ka "naturaalteenustega".
Õnneks on igal oinal ka paregu veel oma mihklipäev! Kes teab, millal Suurte Oinaste kätte järjekord tuleb?
-Sain teada, et olen rikas! Et mulle muidugi vaestekaarti ei anta (40 eurot kuus pluss alandus kassa juures see välja võtta), oli kohe selge. Ega ma seda solvangut polekski tahtnud, aga rahaline toetus peredele,mis võib kuni 1000 euroni ulatuda, oleks küll ära kulunud. Meie pere 2007 aasta sissetulekud ületavad piiri 1 tuhande euro võrra. Ja aluseks võetakse eelmise aasta seisukord, mil ma veel töötasin. Aga kuna toetus on una tantum ,siis järgmisel aastal seda olema ei saa. Jääb vähemalt rahuldus, et saan ennast heal järjel olevaks kodanikuks pidada...
-Kui me kriisist välja ei tule, siis on ka minu süü! Berlusconi ütles eile, et valitsus on teinud kõik võimaliku pankade ja ettevõtete toetuseks. Kriisi allikad on ravitud, edaspidine sõltub tarbijatest. Ma lihtsameelne arvasin, et oleme ikka kodanikud, aga näe, nüüd kasutatakse ainult terminit "tarbija" st. lüpsilehm. Ja pean ikka enne hästi järele mõtlema, kui oma raha rahakotis hoian, ettevõtjatel on seda hädasti vaja! Optimismi, lehmakari! Kui kriis süveneb, siis pole me piisavalt hästi kodanikukohust täitnud st.tarbinud.
-Vatikan ei kirjuta alla ÜRO konventsioonile geide ja invaliidide õiguste kaitsmiseks. Esimene julgustavat homoseksuaalsust ja teises pole selget abordivastast seisukohta. Maailmas on 91 riiki, kus homoseksuaalsus on seadusega karistatav, mõnel juhul isegi surmanuhtlusega. Nii et võitleme siis elu eest, aga geisid - pooge neid pealegi! "Kui suureks saan, võiksin ju paavstiks hakata! Mul poleks vaja nimegi vahetada. Aga tiaaral vahetaks värvi - valge asemel puna-kollane(nagu AS Romal)! Jagaksin raha vaestele ja laseksin preestritel abielluda.Togo(tõlkimatu)!"ütleb mu keskmine poeg Gregorio entusiasmiga."Kõlab ju hästi - Gregoorius Suur II"...
Johanna teatas koolist tulles, et tahab "rohelisi lihapalle,mida koolisööklas tehkase". Mu umbusklikele järelpärimistele koostise kohta ei osanud ta peale värvi muidugi midagi öelda. Lõpuks tuvastasin kaks fakti, millest tema soovi täitmiseks kinni hakata: lihapallides pole liha ja lisaks rohelisele väljanägemisele on seal ka midagi valget.
Ma tahtsin õigupoolest käega lüüa. Mäletan veel väga hästi, kui ise palusin teha emal midagi koolimenüüst ja regulaarselt oli see TÄIESTI teistsugune asi selles, mida mina silmas pidasin. Sööki ei saa ju nii umbkaudu teha, eriti kui tellijal oma pilt silme ees.
Seejärel võttis olukorra ohjad enda kätte meie kodune kulinaariageenius "babbo" ehk issi Vittorio.
Pean täpsuse huvides mainima, et kõik, mida ma kokkamisest tean, tuleb temalt. Meie armastus sai alguse tonnikalaga spagettidest kell kaks öösel ja tema on ikka see maag kes võlub fantastilise toidu välja ka siis, kui minu meelest külmetuskapis üldse midagi pole. Võib-olla on seda naturaalset talenti kosutanud keemiaõpingud ülikoolis või hoopis muusika-alkeemia konservatooriumis, aga fakt on see, et tal on maitset ja harmooniataju, mis mind pärast 16 aastast kooselu ikka veel üllatab.Kes on näinud "Ratatouille"d, see võib endale rahumeeles keskealist Remyd ette kujutada...
Vittorio võttis spinati, keetis selle soolastatud vees, seejärel hakkis ta , lisas sinna värske kohupiima, 1 muna ja natuke riivitud parmiggiano juustu. Tegi segu pallikesteks ja veeretas korraks riivsaiast läbi. Hoidis neid tunnikese taldrikul, et "kuivatada" ja seejärel praadis väga vähese õliga. Tulemus on Lidia (suurema tütre) tehtud pildi peal. Oleks ma teadnud, et ta seda pildistab oleksin taldrikut natuke kaunistanud,aga tema käib nagu maniakk fotoaparaadiga mööda tube ringi ja plõksutab. Noh ja tuligi kasuks, sest 10 minuti pärast neid spinatipalle seal taldrikul enam polnud...
Nr.1
Lidia 13 aastane
"Su arvuti taga olemise aeg on tänaseks otsa saanud. Juba 10 minutit tagasi, muide."
"Tean isegi, ära käi kogu aeg närvidele!"
"Esiteks, miks sa siis sellest kinni ei pea!! Ja teiseks, ära luba endale sellist tooni!"
"Millist tooni!?! Und näed või?!"
"Just sellist! Oleksid võinud ju vastata:Jah, kohe lõpetan, vabanda, aeg läks üle. Peab siis alati häält tõstma? Tuba on teil korda tehtud?"
"Ikka olen mina see, kelle käest kõike nõutakse!"
Nr.2
Gregorio 11 aastane
"Ära jäta riideid tugitooli peale vedelema.Pane palun kappi."(Püha jumal, räägin nagu mu ema 25 aastat tagasi)
"Küll ma panen, kus see kiire on."
"Kui ma olen suure osa oma päevast koristamisele ja korrastamisele kulutanud, siis meeldiks mulle, et keegi sellest lugu peaks..."
"Oled ikka monotoonne! Che rottura di palle!(tõlkimatu)"
"Ma võin sedasama sinu kohta öelda nähes, et pärast kümnendat meeldetuletamist läheb sul asi järjepidevalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja."
"Ikka olen mina see must lammas, kelle kallal kõik õiendavad!"
Nr.3
Johanna 6 aastane
"Ciao, amore! Kuidas koolis läks?"
"Halvasti!!"
"Miks siis? Flaviano käib mulle närvidele ja Giorgia ei taha enam mu sõbranna olla."
"No küll need asjad ära lahenevad..."
"Ei lahene, ma tean! Sa ei saa aru..."
"Saan ikka! Ka minul tuli koolis selliseid asju ette."
"Ah sinu ajal oli teistmoodi! Minul on omad probleemid.Ära arva, et sa kõiketeadja oled.""
20 aastaselt oli kindel, et minust kunagi emat ei saa. Ma polnud sugugi "jumalkuinunnutaon"-tüüp ega pole seda praegugi.
Lapsed tulid mu ellu Suurest Armastusest, Mis Kõik Muudab ja jumal teab, kust tekkinud teadlikkusest, et elud tahavad minu kaudu ilma tulla. Mina ainult kuuletusin, järgides Armastust ja suurt õrnust, mida nad mu ellu tõid.
Mõnikord üeldakse, et "ma pole veel piisavalt küps", et lapsi saada. Olen jõudnud järeldusele, et küps ei saa olla kunagi. Lapsed ongi need, kes "küpsetavad.
Et paned toore toidu potti ja ootad küpseks saamist ilma tuld alla panemata. Lapsed on tuli. Ka õnnistus, mis sunnib pidevalt vaatekohti muutma ja mis ei luba sul kunagi seiskuma jääda. Pead iga päev oma kindlusi küsimärgi alla panema. Pead kasvatama endas üliinimliku kannatuse, mis aga avab uks võrsuvatesse maailmadesse, kuhu on teisiti raske pääseda, mil on meie omaga vähe ühist.
Vanasti tuhnisid vanemad päevikutes. Praegu on õnneks kõik online. Otsin üles oma tütre You Tube´i profiili ning katsun mõista seda, mis tema päevi ja mõtteid täidab.
Issake, millised lemmiklaulud...Ega ma ei saa nõuda, et ta Pink Floydi kuulaks, aga noh....vähemalt Codplay!
Tavaliselt ei pista ma oma nina laste kodustesse ülesannetesse, aga seekord kuuldus lastetoast hingepõhjast tulevaid sajatusi professor De Lillo aadressil. Ka minule ei ole ta eriti sümpaatne ja läksin vaatama, kas ehk on mul põhjust tütre needustega ühineda. Põhjuseks olid "operazioni con i polinomi" (eesti keeles täpselt ei tea - ehk lihtsalt võrrandid?).
Võtsin enesekindalt paberilehe ette - lõppude lõpuks on ju tegemist 13 aastaste tuisupeade koolitükkidega! Jäin paariks minutiks mõtlema..., siis veel paariks...ja pliiats ei nihkunud sugugi paigalt. Oot-oot, kuidas see nüüd oligi...Üritan meeleheitlikult õigeid neuroone põlema panna, aga mida pole seda pole. Elavhõbe enesehinnangu kraadiklaasis teeb järsu languse, kui käsi Lidia matemaatikaõpiku järele sirutub. Sukeldun reeglitesse ja tunnen, kuidas ootamatul tärkab minus sõjakus: no vaatame, kas ma seda siis tõesti ära ei lahenda!
Issake, alles nüüd meenub se vana tuttav valem, nüüd, mil teda must-valgel kirjas näen: (a+b)²= a²+2ab+b².
Asun uuesti võrrandi kallale, aga vastus ei tule välja...Ei ole võimalik!
Lidia kannatus hakkb katkema. "No mis sa jamad! Homme ütlen, et ei saanud aru. Küll ta uuesti seletab." Minu põikpäisus on aga haistnud väljakutset nagu haikala verd. Kas mina või tema!
Pärast tunniajalist võitlust võrrandiga tunnen, kuidas mõistus hakkab hägunema. Numbrid ja tähed ruudus, kuubis ja viiendas astmes virvendavad silme ees. No on ju õige!Miks ta siis välja ei tule!?
Lõpuks märkan ühte plussi, mis hoopis miinus peaks olema. Bastardo!!!! E vieni....!!!!!!! Chi sono!!!!!!!!Kuulen kõrvus "Oodi rõõmule" ja viskan enda ümber üleoleva pilgu stiilis "kas võisite kahelda??" Võidurõõm on suur, mis sest, et see rõõm sarnaneb rohkem tundele, mis oleks täitnud jahimehe südant, kes hiirt tulistab...aga saak ikkagi!
Otsustasin iga päev ühe ülesande ära lahendada, et ajurakud enneaegsele pensionile ei jääks. Sain ka väikese elu õppetunni - ka õigest valemist on vähe kasu, kui plussid ja miinused paigas pole...
Olen üks nendest (vist vähestest) inimestest, kes pole kunagi oma juuri taga ajanud. See lihtsalt ei kuulu minu maailmanägemusse. Ma pole kunagi huvitunud ei sugupuudest ega traditsioonidest. Juba lapsest saadik oli mu pilk pigem taevas kui maamullas ning kasvades avastasin, et kui tahad õhku tõusta, siis pead vabanema paljudest kammitsatest, nii emotsionaalsetest kui vaimsetest. Seetõttu pole ma kunagi oma eesti päritolule rõhku pannud, pole vajadust tundnud. Samuti ei häirinud mind, kui mõtted ja unenäod tasapisi itaalia keelde üle läksid. Vastupidi - tundsin, kuidas midagi minus muutus, kuidas avanes üks uks, kuhu hea meelega sisenesin. See maailm oli hubane, sõbralik, aga ka universaalne ja piiritu.Lastega rääkisin esialgu eesti keeles, aga nähes nende loomulikku ja iseenesestmõistetavat itaalia keele eelistust ning vähest huvi eesti keele vastu, ei hakanud ma peale käima. Ilmselt polnud see uks neile sama ahvatlev, kui mulle itaaliakeelne maailm. Inimelu ülevus ei seisne juurte sügavuses, vaid lennu vabaduses ja selle graatsilisuses -selline veendumus on mind alati saatnud. Jätkuvust ja järelpidavust näen ma pigem uute värvide ja perspektiivide lisamises eelkäijate kaleidoskoopi.
Elasin pika perioodi oma elust külas, mis paikneb Kesk-Itaalia Appenniinides, mu mehe sünnikoht. See küla on tugevasti kinni traditsioonides ning juurte-juttu kuuleb seal väga tihti. See osa "puust" aga mis maa peale jääb, on kivistunud, muutumatuse mull Kõiksuses, inimesed umbusklikud, konservatiivsed ja ettevaatlikud. Nii mõnigi elanik tõmbas paralleele Macondoga Marquez´i raamatust "Sada aastat üksindust". Mu esimesed aastad seal kulusid lihtsalt toibumiseks hoobist, mille see "sügavajuureline" kultuur mu lennuvõimele andis. Metafoor metafooriks, aga lõpuks sain ma sellest üle joostes mägede vahel. Piisavalt kõrgele jõudes sirutasin käed tiibadena laiali ja lasin end täiel kiirusel allamäge joosta. Võib-olla oli see hirmus lapsik, aga väga vabastav...
Lapsed kasvasid üles selles külas, aga imekombel ei hakanud neile külge isegi mitte murre, mida 98% kohalikest oma igapäevases suhtlemises kasutab (ka lasteaias ja koolis). Ma ise armastan väga nii murdeid kui keeli, aga selles ei sarnane mu lapsed mulle üldse. Olen katsunud ära hoida seda, et nad kohendaksid oma eelistusi minu heameele ärateenimiseks, et neid oma olemisviisiga kammitseda.Tean , kui palju aega võtab hiljem iseenda ülesleidmine...
Ka perekonda ei suuda ma näha üksusena, millel juured ja traditsioonid. Pere on pesa, kus on ainuvalitsev väärtus - Armastus, salapärane liim, mis universumeid koos hoiab Kus on Armastuse juured? Mis keeles ta räägib? Mida annan ma endast oma lastele? Tähtsamaks, kui juured pean seda Armastuse, lennuvõime ja vabadusevaliku seemet, mis ei ole seotud paiga, tavade või teatud sõnavaraga. Seemet, mida ükskõik millisesse maailmanurka kaasa võtta ja mida ükskõik millises keeles edasi anda. Seemet, kus võrsub see Armastus, mis ei nõua ema-isa tõekspidamiste ja tavade järgimist, vaid kohustab iseenda omasid leidma.
Need, kes on lugenud "Sõrmuste Isandat", mäletavad ehk sellist võimsat eset nagu palantir. Sauroni salaside naaberriikidega, mis avas tee kurjusele Sarumani südames ja viis hulluseni Denethori. Meie pere palantir on arvutihiir - side netisügavuste lõpmatusega, nabanöör ahvatleva digitaalmaailmaga.
Ükskõik, kes meist viiest oma käpa selle peale saab, tunneb seletamatut rahuldust tungimas soontesse, mis elektriseerib käsivarre ning hakkab kergelt pähe. "Ma ju ütlesin juba eile, et mina olen esimene!"viriseb ilmajääja. "Nüüd ma juba alustasin.Ootad!" kõlab närviline vastus. Sellest hetkest tasub muuta taktikat. Tuleb teeselda ükskõiksust. Aga niipea, kui hiireomanik püsti tõuseb ja tualeti poole suundub, siis tuleb oma tagumik kohe tooli peale sättida. "Ma ainult hetkeks...kontrollin posti...oota, ma kirjutan kohe vastuse...kõigest paar minutit" Hiirevõimust ilmajäänu põrnitseb rahulolematult käed ristis rinnal.
Võib mõjuda ka aitamise strateegia. "Tee niimoodi - on lihtsam..." ja kui käsi kord hiire peal, siis sellest enam lahti ei lase. Arvuti taga istuja tüdineb su õpetamisest ning annab alla.
Olukord muutub pingelisemaks perioodidel, mil nonna Eestist meie juures ja tahab eesti ajalehti lugeda. "No kas tõesti ei jätku siis seda kümmet minutit vaninimesele," rõhub ta osavalt halastustunde nupule meie mitte just eriti osavõtlikes südametes. Aga ka nonna muutub, kui hiire kätte saab. Kümne minuti asemel vallutab arvuti pooleks tunniks ja kui püsti tõuseb, ütleb kerge trotsiga hääles: "Noh, eks tehke siis teie..." Ühes asjas oleme ühel nõul. Sõnatul kokkuleppel ei näita me kunagi välja seda joovastavat võlu 84 aastasele itaalia nonnale. Ei või iial teda...
