Manzoni "Kihlatud" 10 minutiga

Neile, kes itaalia keelt räägivad

ja kes on huvitatud Manzoni romaanist "I promessi sposi",

tahaksin soovitada seda mõnusalt leidlikku videot.

Eriti nauditav juhul, kui tunned natuke

viimase viie aastakümne

itaalia kerget muusikat :)

Kasutatud laulud:

Ti amo-Tozzi

Brava-Mina

Perchè lo fai-Masini

Un senso-Rossi

Porta Portese-Baglioni

Io vagabondo-Nomadi

Luci-ah-Battisti

Volare-Modugno

Agnese-Graziani

Lucy in the sky with diamonds-Beatles

Luci a San Siro-Vecchioni

La fisarmonica-Morandi

Che cosa c'è-Paoli

Romeo-Aristogatti

Aggiungi un postoa a tavola

I Watussi-Vianello

Una lacrima sul viso-Solo

Caro amico ti scrivo-Dalla

Centro di gravità permanente-Battiato

Vorrei incontrarti fra cent'anni-Ron -

Gianna

"Gomorra" - Itaalia kandidaat Oscar 2009

Nüüd on ametlikult maha öeldud - Matteo Garrone "Gomorra" läheb siis Hollywoodi Itaaliat esindama! Mulle oleks meeldinud rohkem see teine kandidaat - Paolo Sorrentino režiiga "Il Divo". Aga ka "Gomorra" on väärt töö ja võib-olla on tal ka suurem võiduvõimalus. "Il Divo" on "Gomorraga" võrreldes tunduvalt rafineeritum ning "euroopalik".
Mõlemad filmid käsitlevad võimu teemat."Gomorra" teeb seda läbi camorristide elu ning "Il Divo" läbi Giulio Andreotti poliitikukarjääri. Tänu nendele kahele filmile on lootust , et itaalia mainekas filmikunst üle pikkade aastate uuesti talveunest ärkab ning oma kunagise koha tagasi võidab.

Roberto Saviano samanimelise menuraamatu järgi tehtud "Gomorra" võitis žürii preemia Cannes´i filmifestivalil.
In bocca al lupo!

Minu armsad Pinocchiod

Mõni päev tagasi vaatasin õige mitmendat korda Luigi Comencini 1972.a. telefilmi "Pinocchio"- Carlo Collodi poolt loodud puunukust tegelane, eestlasele tuntum Buratino nime all. Mõtlesin omaette, et Benignil oli ikka julgust, et seda lugu pärast Comencini ületamatut meistritööd uuesti filmiks teha. Tema 2002 aasta kahvatu tõlgendus, mis kriitika poolt (õigustatult!) "vähese poeetikaga cliché'ks" tembeldati, jääb üheks Benigni kehvematest filmidest.
Comencini "Pinocchio" on täis omapäraseid, aga väga elulisi atmosfääre. Tegevuspaigaks on 19.sajandi TÕELINE Itaalia oma vasturääkivuste ning vaesusega.Puusepp Geppetto on Nino Manfredi geniaalses esituses unustamatu. Samuti nagu Kass ja Rebane Franchi ning Ingrassia näol, Gina Lollobrigida Fata Turchinana ja Vittorio De Sica väike pärl Kohtuniku rollis. Juba näitlejate valik annab tõendust omapärasest tõlgendusvõtmest.
Kui paljud meist on endalt kunagi küsinud, milline on "Pinocchio" moraal?
Comencini sunnib meid tahes tahtmata selle peale mõtlema. Kui tahad täieõiguslikuks elusolendiks areneda, pead õppima head halvast eristama, oma pea ja südametunnistuse järgi, kuulamata neid, kel alati õige retsept kõige jaoks käepärast. Mitte kuulekus kuulekuse pärast, mitte autoriteedile tumm allumine, vaid teadlik tegutsemine. Vabadusel on vaja meie endi poolt peale pandud ohjasid ja seda ainsa autoriteedi nimel,kelle ees tasub kummardada - Armastus.
Comencini loob sürreaalseid ja samas nii elulähedasi olukordi, abiks maetro Fiorenzo Carpi kõnekas muusika, näitlejate meisterlikkus ning nende poolt kasutatud toskaana murre.
Eks me kõik ole natuke Pinocchiod, kes oma vabadust, selle piire ning maailmas olemise võimalusi otsivad teadmises, et kuskil on armastusväärne "babbo" Geppetto, ikka lootust kaotamata meie kallistust ootamas.
Saan ma siis usku kaotada sellesse suuresse rahvasse, vaatamata sellele, et nad jälle kord Kassi ja Rebast (Berlusconi ja Bossi)usaldasid?

"Lost"ist ,eneseteadvusest ning elu mõttest

Leian "Lost"is mõnevõrra tänapäeva ühiskonna metafoori. Et satud ühte paika, mida ei tunne, seejärel leiad, et oled mõistetamatult "teiste"-poolse vägivalla ohver. Peas kõlab küsimus -miks on see kõik nii julm ja mõttetu?
Mulle meeldis idee, et moodustati ühiskond, kus igaüks võttis endale sobiva rolli järgides oma sisimat kutsumust.
Mulle meeldis ka saatuse-aimdus, mis iga inimese käekäiku mõjutas ning hullumeelselt õigeid otsuseid sundis vastu võtma.
Mulle meeldis eneseteadvus, mis ka kõige nõrgemates ja ebakindlamates teed rajas ning pead tõstis.
Mulle meeldis valmidus oma eneseteadvuse pärast surra.
Kui eneseteadvus pead tõstab, paneb küsimärgi alla igasuguse autoriteedi ja hirmu tundmatuse ees.
Alzare la testa e agire!
Pea püsti ajada ning tegutseda! Kui palju on nendes lihtsates sõnades energiat. Kena oli ka seda filmikaadrites näha.
Vahel lähen mõttes mõne põlvkonna võrra tagasi. Neil oli selline suur ülesanne - diktatuurihullustele lõpp peale teha ning rusudest jälle midagi üles ehitada. Nad viisid oma ülesande auga lõpuni, vaatamata sellele, et nende head usku (buona fede) kasutasid ära uued võimuahned. See, mis tundus meie eelkäijatele parim viis maailmas olemiseks (demokraatia) tühjendati oma sisust , muudeti lõksuks nig kasvatati üles (kultuuri labastamise ning TV abil) uus põlvkond laboratooriumihiiri, kellel poleks enam vaimset võimet pettust läbi näha.
Milles seisneb pettus?
Samal ajal, kui meie oma vasak- ja parempoolseid võitlusi peame, on keegi, kes maksab palka mõlemile. Ükskõik, kes võimul, ohjad on ikka pankurite ning ülejäänud vabamüürlaste käes. Ja meil on "vaba valiku illusioon"! Naeruväärse palga eest anname ühiskonnale - NENDE ÄRANÄGEMISE JÄRGI SALAKAVALALT VOOLITUD ÜHISKONNALE- kõige kallima, mis meil on. Oma eksistentsi, oma elukogemuse. 1500 euro eest kuus müüme oma Elu, sest töö hõlmab 90% meie ajast, mis teisiti kuuluks enesetäiendamisele või oma lastele ligemal olemisele... mis teisiti kuluks lihtsalt sellele, et ilma igasuguse olelusvõitluseta, -võistluseta keskenduda ÕNNELIKUKS OLEMISELE...Usun ,et oleme selleks Maa peale sündinud...
Õnneks on inimlik enesetadvus vintske surema. Elab veel kõige kiuste paljudes meist!
Mina arvan, et meie põlvkonna ülesanne on see pettus paljastada, mitte alistuda, mitte lubada endale sellist armetut ühiskonda pähe määrida, kus raha väärtus on suurem kui inimelu, kus mõttesuurust naeruväärsusega surmatakse.
Niisiis, alziamo la testa! Siamo Esseri Umani sul Pianeta più bello!Pea püsti! Me oleme Inimesed ilusaimal planeedil! Meie Teadvus on suurim väärtus!
"Lost"ist alustasin ja "Lost"iga lõpetan.
Ehk nii mõnedki meist peavad seda nõmedaks TVseriaaliks.Võimalik ,et tegijatel oligi selline kavatsus.Mina arvan et Lost on nagu õunauss, kes on võimeline meie veendumuste sisse kahtluste tunneleid uuristama. Paljudele pikka aega televiisori ees olijatele võib äkki avaneda värav eneseteadvuse juurde.
Le vie del Signore sono Infinite...
Elu teed on lõputud...