Kuvatud on postitused sildiga ühiskond. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ühiskond. Kuva kõik postitused

pühapäev, veebruar 26, 2012

Mida oleks Itaalial täna tähistada?

See pisikese mõtisklus sai alguse Janeki provotseerivast lausest: "Kui 52 aastat tagasi süttis Roomas olümpiatuli sajand varem sündinud rahva üle kinnitamaks nende uhkust ja sihikindlust uue riigi rajamise üle peale kaotatud Teist Maailmasõda ning näitamaks maailmale igavest linna, mille märksõnadeks olid La Dolce Vita, Trevi purskkaev, Anita Ekberg ja Federico Fellini, siis mida oleks Itaalial täna tähistada?"

Pigem juureldi asja üle aasta tagasi, 150. sünnipäeva pidustuste puhul ja need olid kõik enamlt jaolt huvitavad arutlused, kui välja jätta loomupärased virisejad, kel vaimusilm on negatiivsega niivõrd hõivatud olnud, et  ilusate asjade võnkesagedus on neile tunnetamatuks muutunud.

Kui Monti otsustas  2020 aasta Olümpiamängudele ei öelda, siis oli see meile suur kergendus ning paljude silmis punkt enam-vähem ikka veel nulli ja miinuste vahel kõikuva peaministri kasuks. Kellegil polnud tahtmist kinni maksta seda luksuslikku lõbu, mile sissetulekud oleks kuludele suure tõenäsosusega palju alla jäänud ning needki läinud täitma kahtlasi taskuid.

Selleks, et oma maad tähistada ei olegi tegelikult vaja suurt tsirkust või jumalteabmis suurüritusi.
Piisab, et silmad lahti hoida ning hinnata siinset ilu ning suurust, mis meid iga päev ümbritseb. Ma ei pea isegi silmas mitte kauneid loodus- või linnavaateid. Neid peetakse mõnikord rohkem õnnistuseks kui teeneks. 
Ma mõtlen nendele tavalistele inimestele, kes läbi keeruliste aegade on kõikvõimalikest raskustest läbi kõndimas, ilma kaotamata oma oskust pisikestest asjadest rõõmu tunda või naeratust, mis justkui õlale patsutaks.
Ma mõtlen nendele itaalia emmedele, kes pärast pikki tööpäevi oskavad nii suurt armastust oma lasagnedesse panna või ühest koolist teise lastele järele joostes suudavad neid ka harrastusringidesse viia. Et millestki puudu ei jääks.
Ma mõtlen nendele itaalia babbodele, kes pärast samu pikki tööpäevi on võimelised oma pisikeste pärast öösiti ües tõusma, sest camomilla soojendamine või pannolino vahetamine käib isaarmastuse juurde.
Ja kõigile neile, kes peresid loovad, vaatamata igasuguste lastetoetuste puudumisele.
Ma mõtlen kõigile nendele tavalistele tööinimestele, kes pärast hulgalisi vallandamisi või sotsiaalseid ebaõiglusi lahinguid peavad, et mitte kriipsu võrragi oma õigustest loobuda. Õigustest, mis on saavutatud juba teiste põlvkondade elu hinnaga ning millest loobumine tähendaks selle ohvri tühistamist.
Ma mõtlen NO TAV (Ei Kiirrongile Val di Susas) liikumisest osavõtjatele, kes põikpäiselt oma kodukohta kaitsevad võimu absurdsete projektide eest.
Võiks veel pikalt jätkata...

Minu jaoks on Itaalia rikkus tema inimesed ja seda saan ma õnneks iga päev tähistada. Kas nendesamade vastupidavate emmedega capuccinotassi taga oma laste mänge jälgimas või ühe koossöödud paninoga, kuulates vana hea tuttava, keda ammu näinud pole , lugusid sellest, kuidas ollakse hakkama saanud.
Saan alati tähistada mõne äkki tööta jäänud tuttava uut hulljulget ettevõtmist või hinnata neid, kellest vaid kuulen või ajaleheveergudel loen.
Saan tähistada iseg itaallaste halastamatut enesekriitikat, kuigi vahel on oht steriilsesse arvustamisesse langeda.
Rääkimata kõigist nendest, kes on juba oma erakordsusega unustamatuks saanud, olles ikka tavalised itaallased kõikide oma puudustega.


Ja saan ka tähistada seda, et olen osa sellest kõigest.


laupäev, jaanuar 28, 2012

Veelkord stereotüüpidest

Ei ole vist midagi kiusatuslikumat kui rahvuslikud stereotüübid.
Itaallased on lõbusad reeglirikkujad, venelased enesekesksed vodkasõbrad, sakslased ohmud korramaniakid, ameeriklased lärmakad lollid, eestlased napisõnalised ning süngevõitu. 
Rahvuslikud stereotüübid võimaldavad kahe sõnaga midagi vaimukat pilduda ka kõige väiksema silmaringiga inimesel. Lõppude lõpuks saab vaid veidi nalja.

Eelmises postituses kirjutasin just, et on mõttetu rõhutada rahvustevahelisi erinevusi. Kultuurilised eripärad on suur väärtus, igas neist on midagi õppida  ja neid võib hinnata ilma barjääre hoidmata.

Naljakal kombel ongi meil siin avaliku arutluse all "Der Spiegel"is 23.jaanuaril ilmunud Jan Fleisschhaueri artikkel , mis algab sõnadega: "Olgem ausad, kas kellelgi oli kahtlust, et Concordia laevaõnnetusega seotud kapten oli itaallane. Kas suudate ette kujutada, et sellise manöövri koos laevalt lahkumisega oleks teinud sakslane või veelgi parem - inglane?
Selliseid tunneb kergesti ära puhkusel mere ääres. Nad käituvad teatraalselt ning žestikuleerivad rääkides. Üldkokkuvõtes on ta kahjutu, aga teda ei peaks suurte masinate juurde laskma. Teha "bella figurat" - nii kutsutakse rahvuslikku sporti, mis seisneb endast hea mulje jätmises.Ka Francesco Schettino tahtis teha "bella figurat", aga jooksis karile."

Edasi võrdleb artikkel rahvuslike stereotüüpide kasutamist sugudevahelise ebavõrdsusega - need on mõlemad harjumused, mida peeatkse aegunuks, aga ometi väga vastupidavad ja  nendega põrkame igapäevases elus väga tihti kokku.
Provotseerivalt kirjutatud, on see lugu rahvuste erinevast psühholoogiast ja sellest, kuidas euro põhiliseks veaks on eri rahvuste surumine samadesse raamidesse.

Juhtus aga, et see mitte ehk kõige selgema intentsiooniga artikkel ajas vere keema meie nõmedikel. 
Nii ilmuski mõni päev hiljem , täpsemalt 27. jaanuaril - "Mälu päeval" (koonduslaagrite ohvrite mälestuspäeval) ajalehes "Il giornale" esilehel suur pealkiri "Meile Schettino, teile Auschwitz".
Algatati tobe üldistustel põhinev poleemika.
Kui meedial on vaja artileid müüa, siis vaadatakse vähe kui terve mõistuse pärane see on. Ülesässitatud lugejad jagunevad leerideks, kommentaaride hulk kasvab ja loetavus samuti.
Ja tegelikult peakski olema meie endi vastutus selline üldistustega reostatud mentaliteet välja juurida. Eelkõige me igapäevases elus.

Mulle meeldis ajakirjanik Marco Ventura arvamus:
"Tõsi, kiustaus üldistada, langetada tervele rahvusele süüd, mis on individuaalsed, on liiga suur ja mõnikord on peaaegu võimatu sellele vastu panna. Tahaksime öeda, et sakslased meid ei kannata. Oleme liiga erinevad. Rohutirtsud, ei siis sipelgad. Meie tekitame ehk natuke segadust, aga nemad on robotid. Meie pealispinnalised, nemad tähenärijad. Ainult, et nii ei lähe me millimeetritki edasi euroopa teadlikkuse kasvatamisel. Ku me taha üldistusi kasutada ka eurooplaste suhtes, riiakad, lahkuhoidvad, ennasthaavavad (autolesionisti)."

Ma ise asendaksin "euroopa teadlikuse" lihtsalt "inimeseks olemise teadlikkusega". Üldistused ei pea paika ka ei aafriklaste, aasialaste ega lõuna-ameeriklaste suhtes.
Ja kui üldistada,  siis tasub ehk leida üles positiivne, mis meile mõne rahvuse juures meeldib. Hoiame ära "sangue amaro"/"kibeda vere" ning kontsentreerume meeldivale . Sellega võidame kõik.

Teadmiseks:
Itaalis saadik Berliinis, Michele Valensise, kirjutas "Der Spiegelile" ka vastuse:
"Soovitan hr. Fleischhaueril  jätta rahule üldistused, eriti mis puutuvad rassi. Need kuuluvad eilsesse päeva, mida keegi taga ei nuta. Lõdvestuge ja tulge meile Itaaliasse külla."

Concordia õnnetuse puhul meenutame siiski aga ka neid, kes kangelaslikult käitusid. Neid oli rohkem  kui üks.


Meie ja nemad

See on jutt integreerumisest, omaks võtmisest.
Kui oled otsustanud elada maal, mis pole su sünnikoht.

Siis ollakse kas külalised, kui koduks jääb endiselt maa, kus ilmavalgust nägid, või saadakse omainimeseks. Viimasel juhul vahetab sõna "kodu", tähendust, värve ning lõhnu. Diventa casa mia.
Koht, kuhu kuulun.
Kogukond, millega oma saatuse seon. Minu südame paik.
Maa, mida hoida tahan.

Omainimeseks ei saa väga ruttu. 
See on pikk sotsiaalne, aga eelkõige kultuuriline protsess, mis teeb inimesest kogukonna liikme, seob teda ümbritsevaga. Aga ega paljud seda ihkagi. Polegi vaja. Igal meist on oma tee käia.

On neid, kes eelistavad jääda igavesteks külalisteks. Lihtsalt palju pikemaks kui vanasõna järgi kuulsaks saanud kolmeks päevaks. 
Ka sel juhul ei saa siiski vaid külaliseks jääda, vaid peab võõrustajate kombeid austama (ka siis kui ei taha neid omaks võtta ja mileks loomulikult keegi sunnitud pole), nendele kommetele mitte näpuga näitama. Pole ilus pererahvast kritiseerida või alla kriipsutada kuivõrd erinevad nad on. Ei saa nõuda, et nemad sind mõistaksid enne kui pole ise maksimumi teinud, et neid mõista.

Ka külalistel on moraalne kohustus pärast pikemat võõrsil olemist nõusid pesta, tolmulapp kätte võtta või kulude maksmisele  kaasa aidata st. aktiivselt kogukonna heaolu eest muretseda. Selleks peab olema muidugi piisavalt osavõtlikust, et end kursis hoida, millised on võõrustajate probleemid, millised on nende tagamaad ja kuidas saab igaüks nende lahendamisele kaasa aidata. On vaja ka taktitunnet, et oma arvamus sekka öelda arvestades nende inimeste kultuurierinevusi, väljendades igal juhul lugupidamist.

Usun, et integreerumine algab hetkel, mil lakkame piiri tõmbamast enda ja teiste oma kaasmaalaste vahel.
Itaalias elades on kaasmaalased itaallased. 
Integreerumiseks ei piisa pelgalt keeleoskusest. On vaja mõistmist, mis ei saa toimuda seni kuni eksisteerib barjäär, mis sunnib meid kasutama sõnu "mina/meie" ja "nemad".
Kui suudame vaid näha, et "nemad" on nii ja "meie" olema naa.
See on vaid toit stereotüüpidele, klišeedele. Neil, kel on võimalus ühte maad seestpoolt näha ning hinnata, on ka moraalne kohustus neid stereotüüpe mitte toita, vaid ümber lükata.

Võib imetleda inimestevahelisi eripärasid ilma seinu ehitamata. 
Ilma näpuga näitamata.
Arvamata, et "minu/meie" moodi on parem, õigem. Igal käitumisel on omad sügavad juured, omad head ja halvad pooled. 

Tundsin suurt tarvidust seda öelda, meelde tuletada,  
kuuldes ning lugedes Itaalia/itaalaste kohta ringiliikuvaid hinnanguid ja arvamusi.

Itaalia on tegelikut väga hea koht, kus õppida umiltà'd ning lahti saada pahest , mille nimi presunzione.




teisipäev, mai 10, 2011

Väljapressimine itaalia moodi ja sotsiaalvõrgustikud


Liiga vaimukas video, et seda mitte jagada :)

Kiirtõlge:

"Kohver rahaga, kus see on ? Saimon, kus on mu raha?"
"Millest sa räägid? Kas ma siis ei andnud juba?"
"Loen kümneni. Kas ütled mulle, kuhu peitsid raha või vahetan su facebooki staatuse!"
"Kuidas sul õnnestus sinna sinne pääseda?????? Kes andis sulle passwordi????????"
"Üks...........kaks........"
"Kuula mind...ma andsin sulle köik, mida sa tahtsid! Mida veel? Räägime...tsviilsete inimeste moodi"
"......kolm......."
"Mu jumal!!!!!! ok, ma palun sind, pane püstol ära, aga ma ei räägi sinuga sellistes tingimustes."
"Kuidas soovid......neli......"
"Su raha on Pariisis, aga kui sa jätad rahule mu profiili, siis ma vannun sulle, et....."
"Ei ole Pariisis..........viis........"
"......ma leian selle raha sul üles...Aga kui puutud mu profiili....kui sa seda puutud......ei anna ma sulle midagi!"
"...kuus..."
"Kuula mind!!!!! Ainus viis jõuda oma eesmärgini on sul ..........eiiiiiiiiii!!!!!eiiiiiiiiiiiii!!

(ähvardaja avaldab Saimoni profiilil tuntud berluskoonlaste laulu " Jumal tänatud, et Silvio on olemas")

"Kas arvad, et on tegemist mänguga!!!! Arvad, et on mäng!!!!!!!Ma hävitan su!!!!!!"
"Raisk!!!!!! Raisk!!!!!!!"

(ähvardaja kirjutab staatusesse "Ma hääletasin....")

"Kus on raha???? Seitse!!!!!
"Ma vannun,et ma tapan su!!!!! Vannun jumala ees, et tapan su!!!!!!!!!!!!!"
"Kaheksa!!!!!

(ähvardaja kirjutab staatusesse püstoliga "Hääletasin Berlusconit" suunates püstolitoru "send"i peale)

"Ma palun sind, sa ei tohi mind niimoodi hävitada.....ära tee seda..... mul on facebookis, sõbrad....ema...... ülemus..."
"Üheksa...!"
"Kuula mind....tahan kaastööd teha....aga kui sa selle asja avaldad, siis on minu jaoks kõik läbi....pead tegema, seda mis õige....seda, mis tead, et on õige....ära tee seda....."
....kümme...."

(ähvardaja vajutab "send"ile"

"EEEIIIIIIIIII!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! EEEEEEIIIIIIIIII!!!!!!!!"

(järgnevad kommentaarid facebookis:
- ja sa tunnistad seda? Milline julgus!
- näe, kes oli, kes teda hääletas! Kui ma su kätte  saan, siis peksan su läbi!
-(pruut) meie vahel on köik läbi. Addio!
-(isa, sirbi ja vasaraga profiilipildis) mu poeg, ma pettusin sinus
-parem gay kui berluskoonlane
-(ülemus) sa oled vallandatud
-(sõber) ma olen seda alati kahtlustanud
-ära naljata, ma ei usu...just sina :(
-ma kustutan su sõprade nimekirjast
-buuuuuuuh!
-ka mina hääletasin teda! Ta on suur!
-tahaksin olla sinu ajus, et natuke puhata


teisipäev, detsember 28, 2010

Aasta, mis on tulekul



Armas sõber,
kirjutan Sulle, et väheke mõtteid eemale peletada. Ja kuna Sa oled väga kaugel, siis kirjutan veidi kõvemini. Sellest ajast, kui Sa ära läksid , on meil üks suur uudis. Aasta on juba lõppenud, aga siiski on siin üht-teist korrast ära.

Õhtuti käiakse vähe väljas. Ka pühade ajal. Mõned on pannud akende ligidale liivakotte ja ei räägi nädalate kaupa. Nendel, kel midagi öelda pole, jääb palju aega üle.

Televisioonis öeldi aga, et uus aasta toob endaga kaasa muutuse ja me kõik oleme selle ootel.
Jõulud tulevat kolm korda aastas ja püha kestvat terve päev. Iga Kristus tulevat ristilt maha ning linnukesed naasevat tagasi...

Süüa saab jätkuma kõigile ja valgust saab olema aasta läbi. Ka tummad hakkavad rääkima, kurdid teevadki seda juba. Igaüks võivat ühte heita kellega tahab. Ka preestrid saavad võimaluse abielluda, aga ainult teatud eas.
Keegi kaduvat ära, häirimata. Võib-olla need liiga kavalad ning kretiinid, ükskõik millises eas.

Näed, sõber, millest ma Sulle kirjutan ja pean ütlema, et olen õnnelik , et olen siin just sel hetkel. No näed siis...
Näed, kallis sõber, mida kõike ei pea välja mõtlema, et naerda asja üle ja et lootus jätkuks:)

Ja kui ka see aasta mööduks ainsa hetkega...näe, mu sõber, kuivõrd oluliseks muutub , et ka mina olen selles hetkes.
Aasta, mis on tulekul saab aasta pärast mööda.
Ma valmistan end.
See ongi uudis.

(Lucio Dalla)

reede, veebruar 19, 2010

Elu Võrgu sees ehk Kuues Võim (2)

Küsides mõnelt tuttavalt, kes Internetti ohtralt kasutab (5-6 tundi päevas), et miks ta seda teeb, näen tihti vastuseks hämmeldunud nägu - miks ma seda küsin?? Kas ma siis tõesti ei saa aru, kuivõrd oluline on "ajaga sammu pidada"? Kuidas võin ma nii rumala küsimuse esitada elades Berlusconi režiimi all, kus kõik meediasse jõudvad uudised on filtreeritud ja kus Internet on ainus "vabaduse kants"?

Teatud aja pidasin isegi veebi asendamatuks instrumendiks, et saada infot organiseerimisel olevatest meeleavaldustest ja kohtumistest või et lugeda artikleid ning arvamusi meie ühiskonna suundade kohta. Olin kursis sellega, mis Internetis toimus ning osalesin. Kui aga tuli kätte aeg bilanssi teha, siis avastasin, et tulemus oli nulli ligidal. Aga "arvutirevolutsionääridele" pole seda suurt mõtet ütlema minna... Agressiivselt meelekindlusega toovad nad näiteks Berlusconi tagasiastumise nõudmiseks korraldatud No Berlusconi Day 5.detsembril, mis oli nende meelest "konkreetne" tulemus. Hästi, 6 -700 000 inimest on osalemise poolest korda läinud ettevõtmine. Sõna "tulemus" tähendus pole aga ilmselt veebiülistajatel päris selge. Kas Berlusconi astus tagasi? Nõrgestas kogu see energiahulk teda kriipsugi võrra? Ei. Ja kuna ühtegi teist näidet Interneti "konkreetsusest" pole tuua, siis jääb mu bilansi-indikaator ikkagi nulli ligidale võbisema. Samuti on mul raske uskuda neid, kes arvavad, et Võimul on hirm veebirahva ees... Näen vaimusilmas suurpankurite, -töösturite või tipp-poliitikute muiet, kui me ise "vastu-informatsiooni" tehes neile oma mõtete suunad, nõrkused ja psühholoogia kandikul (Internetil) ette kanname...

Kui televisiooni peetakse viiendaks võimuvahendiks inimese reaalsel valitsemisel, siis Internet annab selleks veelgi peenemad võimalused. Ahelad on veelgi vähem nähtavad ja veelgi kergemad (virtuaalsemad) kanda, aga selle eest on nad ka vastupidavamad.

Arvan, et Elu on energia haldamise küsimus. Kuhu on suunatud meie energia?
Televisooni on demoniseeritud, kuna ta on vahend, millele me passiivselt allume, oleme pealtvaatajd. Internet on interaktiivne st. saame selles osaleda ja oma panuse anda. Küsimuseks jääb, KES on selleks aktiivseks osalejaks, mida see meile tegelikult annab (ka kui palju ära võtab) ning millist meie poolt see toidab.

Minu seisukohalt on suur probleem nähtavuse kultuuris, mida on meile sünnist saadik sisse süstitud. Kõik me tahame olla "nähtavad". Televisoonis on see võimalus väga vähestel. Kel see on õnnestunud, seda kadestatakse. Internetis on igaühel võimalus oma nartsisismi toita. Ka enesega kõige rangemal indiviidil jookseb naudingujuding üle selja, kui näeb oma blogilugejate hulka kasvamas, oma postitusi mujal lingitutena, rohkeid kommentaare Facebookis või on lihtsalt oma nickname'iga väikeseks web-celebrityks muutumas. Pudrumäed meie Egole, kes märkamatult me elus ja vaimumaailmas ohjad enda kätte haarab. Arenenud (aretatud) Egoga inimest on võimalik aga mängida nagu vilepilli, tema reaktsioonid on etteaimatavd ning emotsioonid elementaarsed. Ülimalt mugav Võimule. On täiesti ebaoluline, kas tegemist on Võimu pooldajaga või selle vastasega.

Ainus asi, mida pole võimalik manipuleerida on arenenud Hing. Selleks läheb vaja tundide kaupa vaikust, meie sees ja meie ümber, ääretut enesekontrolli, tugevat distsipliini. Kulub palju aega, et õppida tundma oma energia varjundeid ning et sisse seada see ainus "ühendus", mida inimolendil tarvis, et vaba olla - ühendus Eluga, ühendus omaenda Hingega.
Iga väljamõeldis, iga suhe, mis suunab me tähelepanu sellest eemale, on takistuseks tõelise vabaduse poole.
Siinkohal võivad "materialistid" muidugi nina kirtsudada, sest hinge peavad paljud folkloristlikuks elemendiks. Mina aga olen kogenud, et ei ole midagi praktilisemat kui enda Hingele pööratud tähelepanu, sest nagu on öeldud :"Et midagi teha, peab enne keegi olema."

Uutel tehnoloogiatel on veel mitu omapärast toimet. Nendest on kirjutanud politoloog Giovanni Sartori ning Umberto Galimberti, filosoof ja psühholoog.

Jätame päris kõrvale sõltuvuse aspekti, sest igal asjal, millest ei suuda enam ilma olla, on iseenesestmõistetavalt negatiivne mõju. On ka teisi tegureid, mille mõju on laiahaardelisem, pikaajalisem ja vähem märgatavam.
Esimene vastuväide, mida tavaliselt tehakse Interneti mõjust rääkides, et Internet on ainult vahend. Et sõltub meist endast, kuidas me teda kasutame.
Günther Anders väidab, et "ükski vahend pole ainult vahend". Ükski suhtlemistehnika pole inimloomuse suhtes neutraalne, sest ta muudab inimsuhete rütmi ja mudelit.Ta muudab eksistentsi organiseerimise ning tajumise viisi. Ei ole võimalik jääda puudutamatuks.
Üks nendest teguritest on asjaolu, et ühine vahendi tarbimine ei ole sama, mis tõeline ühiselt kogetu. See, mida Internetis jagatakse, jääb alati isiklikuks reaalsuseks ega muutu kunagi jagatud reaalsuseks.
Andersi visiooni kaudu on tegemist "lõpmatu arvu massi-eremiitidega, kes edastavad maailmanägemisi, nagu nende eraklast paistab, üksteisest eraldatud, igaüks omas munakoores, nagu endise aja mungad oma mäetippudel, aga mitte selleks, et maailmast loobuda, vaid selleks, et mitte jumalapärast kaduma lasta ühtegi raasukest "piltide" maailmast."
Umbero Galimberti lisab sellele oma kokkuvõtte:" Läbi personal computer 'i võltsesitluse genereeritakse üha enam massi-inimest ja selleks ei lähe enam tarvis mitte ookeanisuuruseid masse, vaid ookeanisuuruseid üksindusi, kes individuaalsuse kaitse ettekäändel toodavad, justkui kodutöölised, massitooteid ning tarbivad samuti teiste üksinduste poolt loodud massitooteid.

Image and video hosting by TinyPic


Galimberti arvates on tegeliult toimumas koperniklik revolutsioon, sest maailm ei ole enam püsiv, paigalolev. Paigalolev on nüüd inimene ja maailm pöörleb (arvuti vahendusel) tema ümber, keerates pea peale ürgajast saadik kehtinud elukogemuse terminid.
Muutume mitte maailma kogejateks, vaid maailma tarbijateks.
Ja kui seegi jõuab meieni eelkõige piltide (immagini) vahendusel, siis muutume me maailma "viirastuse" tarbijaks.
Ja kui me suudame selle viirastuse esile kutsuda igal hetkel kui me seda soovime, tunneme end kõikvõimsana. See kõikvõimsus muutub aga reaalsuses maailma voyeristlikuks vaatamiseks
olemata võimeline maailmaga suhtlema.
Tihti unustame, et kommunikatsioonivahendid ei vii meid mitte suhtesse maailmaga, vaid selle esitlusega.
Kui inimeseks olemise asemel valime "digimeseks" olemise, siis võime pikapeale kaotada oma väärtuslikuma võime - võime kogeda.
Midagi "teha" saab üha enam mõistetavaks kui "liigutada sõrmi klahvistkul".

Võime ka jälgida, kuidas uued komunikatsioonivahendid on muutnud 2000 aasta kestnud analüüsiva mõtlemise globaalseks ehk holistiliseks mõtlemiseks, mis on esimesest üldistavama iseloomuga. Iseenesest pole see taunitav, sest enne analüütilisele mõtlemisele üleminemist valitses inimkonnas holistlik mõtlemisviis (kuhu me nüüd jälle tagasi oleme suundumas).
Tekib küsimus - kas me sellega midagi kaotame?

Kui läksime informtasiooni hankimisel üle kuulmiselt nägemisele, siis oli see suur muutus. Pidime õppima tõlgendama tähemärke, neid omakorda sõnadeks, millest oli vaja kontseptsioone konstrueerida. Sellest sai alguse sekventsiaalne intellekt - info "aheldub" ,, "haakub" järgneva elemendiga. Homo sapiensi omadus ongi märke dekodeerida ning välja töödelda abstraktseid mõisteid.
Peaaegu kogu me teaduslik-teoreetiline sõnavara koosneb abstraktsetest mõistetest st.sõnadest millel pole täpset silmaga nähtavat vastet. Näiteks "rahvus", "esindus", "demokraatia", "õiglus", "vabadus", "õnn" või ka "töötus". Kogu meie võime administeerida ühiskonda, sotsiaalset ning majanduslikku reaalsust põhineb kontseptuaalsel mõtlemisel, mida peetakse mõtlemise arenenumaks vormiks võrreldes simultaanse intelligentsiga, ms põhineb nägemisel. Selle viimase puhul on võimalik koguda samaaegselt palju informatsiooni, aga kannatab võime nähtut korrastada ning mõista.

Vaadata on lihtsam kui lugeda. Selle tõttu näeme praegu, kuidas Homo sapiens annab järjest rohkem ruumi Homo videns'ile. Giovanni Sartori kirjutas Homo vidensist ja tema ühiskondlikust käitumsest pikalt oma samanimelises raamatus.
Erinevalt Homo sapiensist ei ole Homo videns mitte mõtte-kandja, vaid piltide kasutaja, kelle abstraktsioonivõime paratamatult kängub. "Nähtav" (video) ülemvõimutseb "mõistetava" (kontseptsioonide) üle.Koos sellega muutub ta üsna lihtsaks saagiks ükskõik millisele võimule.
Veebi ja arvuti kasulikkus on Sartori jaoks on piiratud, ja sedagi vaid juhul, kui nad ei muuda Elu kasutuks ,mõttetuks aja raiskamiseks .

Galimberti ütleb, et Internet pole mitte "vahend", vaid "maailm".Selles maailmas olemiseks vajame tehnoloogiat, mida paljud nimetavad saavutatud "vabaduse" sümboliteks, aga nende mitte-omamine lõikab meid välja ka sellest ainukesest maailmast, kuhu me tegelikult kuulume. Kui kõigel, mis toimub, on ainsaks eesmärgiks olla digitaalselt levitatud, siis ei ole meil palju teist valikut, kui sellesse digitaalsesse maailma siseneda.

"Keelduda vältimatust on pateetiline, aga valvel olla on kohustus. Kasvõi ära hoidmaks, et ajalugu toimuks meie teadmata." (U.Galimberti)

PS. Pidin oma eesti keele oskust kõvasti pingutama, et jagada kuidagi neid mõtteid, mida sugugi jagamata jätta ei tahtnud. Kui arusaadavus sellga kannatad sai, siis soovitan itaalia keele oskajatele soojalt Umberto Galimberti äsjailmunud "I miti del nostro tempo"/"Meie aja müüdid" ja Giovanni Sartori raamatut "Homo videns" (1997).

neljapäev, veebruar 11, 2010

Elu Võrgu sees ehk Kuues Võim (1)

Vajutad nupule ja tunned, kuidas sind kerge rahuldustunne valdab.
Monitor lööb helendama... veel hetk ootust... ning tuttav heli avab väravad Maailma.
Esimesena kontrollid meilid. Logid Skype'i sisse.
Seejärel loed ajalehed, vaatad, mis facebookis sünnib, teed tiiru peale foorumitele ja blogidele.
Kõikvõimalik teave ainsa kliki ulatuses, arutlused inimestelt, keda elus näinud pole, fotod, videod, artiklid...
Kui uuesti kella vaatad, on möödunud paar-kolm tundi.

Mõni aeg tagasi oli me peres üksainus arvuti. Nüüd 4, sest igal ühel on omad otsingud, omad meilid, omad suhted, omad profiilid sotsiaalvõrgustikes.
Usun, et kui keegi meid nelja kõrvalt vaataks, siis leiaks stseeni üsnagi matrixliku olevat: inimteadvused imetud dimensiooni, mis on, aga ei ole.

Image and video hosting by TinyPic


Uljaid võrdlusi aga kõrvale jättes :) on siiski vaieldamatu, et midagi on meie mõtlemisviisis muutunud. Midagi on meie olemises muutunud. Ma ei ole sugugi kindel, et see mulle meeldib.

Usun, et ma ei liialda öeldes, et Itaalias on Internetikultus.
"Internet on meie ainus ja tõeliselt pluralistlik informatsioon," väidavad sotsiaalsete liikumiste aktivistid . "Tõeliselt demokraatlik vahend, mis annab võimaluse kõigile ennast avaldada" . Peab tunnistama, et tihti levib tõesti teisiti kättesaamatu info ja meediavabadusega on siin riigis nii nagu ta on...
"Internet aitab sotsialiseeruda," argumenteerivad need, kes hoolikalt oma profiile "kultiveerivad". Kui läheb õnneks ja suudad rohkesti inimesi huvituma panna, siis saad hulga kommentaare. Edukus seegi...

Hiljuti lugesin ajakirjast "Internazionale" küsitlust teemal, kuidas Internet on meid muutnud.
See sattus mulle kätte just hetkel, mil minus oli süvenemas teatud ebamugavustunne arvuti ja virtuaalse maailma vastu. Ehk oli see loomulik reaktsioon pärast üle aasta kestnud on-line elu, mil püüdsime oma sõpradega koguda ning ühendust võtta nendega, kes tahtsid aktiivselt nõuda Berlusconi tagasiastumist, esialgu petitsioonide ja allkirjade, hiljem meeleavalduse abil. Tulemuste üle juureldes ja nendest kokkuvõtteid tehes leidsin end samal lainel mõnede Paolo Barnardi ja Antonella Randazzo artiklitega.
Barnardi oma algas nii:
"Mina ja teie, kes te loete, vaesed sitapead, Võim on meil taas perse lohku tõmmanud.
Püha jumal! Võim on meile taas ära teinud, vaesed sitapead, kes me kõik oleme, sulemehed Millegivastu ja teie, veebi narkomaanid." Vaesed, vaesed lollikesed. Millist südantlõhestavat haledust me väärime!"
Ja sealt edasi illusiooni vastu, et veebi kaudu on võimalik konkreetset korda saata. Internet on tema meelest väga rafineeritud lõks, mis kogub endasse inimeste energia, et see hiljem veebiavarustesse tühjaks lasta joosta. Nii ei jätku seda tõeliste praktiliste muutuste elluviimiseks
Ma ei ole küll Barnardi eriline fänn, aga jutus oli suurt mõtet. Sinna olin jõudnud tasapisi isegi. Barnard rääkis küll itaalia kontekstis, aga sealt läks mõte sellele, et millised on siis interneti kasutamise konkreetsed tulemused.
Selles mõttes oli ääretult huvitav kätte sattunud "Internazionale" küsitlus pealkirjaga "Internet ergo sum".
Toon siin ära enamuse avaldatud arvamustest (kuigi lühendatult ja võib-olla mitte just kõige õigemini termineid tõlkides). Minu meelest on nad seda väärt.
Kasvõi selleks, et endale sama küsimus esitada.

Ajakirjanik Kevin Kelly leidis, et suurim muutus, mis temas tänu Internetile on toimunud, on võime aktsepteerida ebakindlust. "Täna ei püüagi ma enam informatsiooni mällu talletada, sest kõik on veebis olemas. Veeb on mu paber ja pliiats, ja mina olen oskuslikum info kogumisel. Samas on mu teadmised hapramad. Igal infol, mille leian, on oma vastuinfo. Kõikidel andmetel oma vastu-andmed. Mõned on rumalad, mõned usutavad. Ei saa uskuda ka eskperte, sest igale eksperdile eksisteerib anti-ekspert, sama tubli kui see esimene. Mul ei ole enam kindlust. Pean ise endale kindlused looma. Üha enam olen suunitud eeldama, et see, mis tean, on vale. See tähendab ka, et mul on suuremaid võimalusi muuta oma arvamust valedel põhjustel.
Mu huvid sünnivad ja surevad väga kiiesti. Üritades kokku panna tõdesid pooltõedest tunnen, et mu mõte on "vedel" - võttes arvesse alternatiive ja leppides ajutiste veendumustega.
Üha väiksemad informatsioonifragmendid domineerivad mu tähelepanu. Reageerimaks sellele bit-ide tulevärgile lammutatakse suured tööd väikesteks osadeks. Muusikaalbumeid müüakse laulude kaupa, filmidest saavad trailerid või üksikud stseenid, ajalehtedest twitteri sõnumid, teadustööd muutuvad tsiteeringuteks Google'is. Ja mina ujun õndsalt selles fragmentide ookeanis.
Mu mõte on aktiivsem, vähem mõtisklev. Selle asemel, et otsida mingit vastust või järgida intuitsiooni, võtan kohe midagi ette oma teadmatuse põhjal.
Ma ei oota. Viin kohe oma mõtted praktikasse.
Veebilehekülgede administraatorid, on-line kommenteerijate hordid, Hollywoodi produtsendid, kes vastu tahtmist lasemad meil oma filme vaadata - nad ei arva, et nad on lihtsad pixelid ühes globaalses etenduses.
Praeguseks on veeb üksainus ühik."

Richard Dawkins on äärmiselt entusaslik. "Veeb on üks suurimaid inimkonna saavutusi."
Ta kiidab Wikipedia pädevust, aga samas tunnistab ta vajalikkust olla kriitilisem, sest prahti liigub veebis rohkem kui trükisõnas. Võib-olla sellepärast, et trükkimine võtab raha.
Vaatamata sellele, et Internet võib saada sõltuvuseks ja suureks aja raiskamiseks, leiab ta olevat põneva, et maailma ühendamine, mis toimub tänu Internetile, sarnaneb mitmerakulise loomade närvisüsteemi evolutsioonile.

Teadlane Clay Shirky arvab, et on liiga vara, et teha järeldusi mõtteviisi muutuste kohta. Võttes arvesse praegust Internetti, on võimalik, et veebist võib saada tilk hariduslikku materiali nartsisimi ning sotsiaalsete maaniate ookeanis.

Psühholog Steven Pinker on veendunud, et digitaalsed kommunikatsioonivahendid ei muuda mitte kunagi informatsiooni töötlemise protsesse ajus. Pigem on kohanenud veeb meie mõtlemisviisile.

Majandusteadlane Nassim. N. Taleb on vähendanud oma elus Interneti kasutust. Informatsiooni kättesaadavus teeb inimesi liiga enesekindlaks, eriti aladel kus see on mässitud suure hulga kära sisse. Oleme veendunud, et me teadmised on suuremad kui nad tegelikkuses on. Tehnooogia on tema arvates kena asi, aga tema kõrvalefektid võivad olla hirmuäratavad ja ettenägematud.
" Kui ma olen raamatukogus, eemal informatsiooni saastast, tunnen end harmoonilises kooskõlas oma geenidega, tunnen, et olen taas arenemas.
Lugeda sõnu monitoril või IPhone'il pole sama, mis lugeda neid samu sõnu raamatus. Raamat võtab kogu meie tähelepanu, isoleerib meid igapäevase elu meelt kõrvaljuhtivates asjaoludest. Arvuti teeb täpselt vastupidis : ta on leiutatud tähelepanu hajutamiseks."

Et kontsentratsioonivõime on häguseks muutunud, seda tunnistab ka kirjanik Nicholas Carr, kes loeb ja otsib infot ainult arvuti kaudu. Sama sünnib ka mõtlemisega, mis on üha laialivalguvam sügavuse arvelt. Lõpparvet tehes arvab ta, et Internetiga kaotame sama palju kui võidame.

Filosoof Thomas Metzinger:
"Internet mõjutab enese tunnetust ja teeb seda väga sügaval tasemel. Teadvus on tahtliku tähelepanu paik. Kasutame tähelepanu, et suunata oma teadvuse taskulamp teatud sihile, objektiivile. Paljudel juhutudel nõrgeneb inimeste võime olla tähelepanuagendiks ja seega nõrgeneb ka nende enese tunnetus.
Üks näide tähelepanuta teadvusest on unenägu. Ka teistel juhtudel, nagu näiteks joobeolekus, kaotame võime oma tähelepanu juhtida. See, mille pealtvaatajaks me täna oleme, ei ole mitte ainult organiseeritud rünnak teadvuseruumile vaid ka isikusetustamise kerge vorm. Uued kommunikatsioonivahendid võivad luua teatud ärkveloleku vormid, segu unenäost, jaburusest, joobest ja lapsikusest. Pregu juhtub see meiega iga päev. Mina nimetan seda avalikuks unenäoks."

Apple'i e Microsofti ex-manager Linda Stone:
"Kui Interneti veel polnud, käisin rohkem raamatukogus ja tegin rohkem telefonikõnesid, kõndisin rohkem. Ka seksisin rohkem. Mida enam ma veebi armastasin, seda suuremks läks pinge mu füüsilise ja digitaalse elu vahel, aga see kontrast aitas mul taas hinnata füüsilise elu mõnusid. Praegu liigun ma suurema kindlusega nende kahe maailma vahel, pimedalt allumata ühele või teisele."

Muusik Brian Eno:
"Olen muutunud ühenduses olemise orjaks, kontrollin meilikasti mitu korda päevas ja sõnumid, millele ma veel vastanud pole tekitavad minus rahutust. Mul on raske veeta terve hommikupoolik ilma tähelepanu hajutamata ja olen tähele pannud, et inimesed ootavad, et sa meilidele kohe vastaksid. Selle tagajärjel olen palju impulsiivsem."

Visuaalsed kunstnikud Eric Fische ja April Gornik
"Muutused on sügavad. Oleme kaotanud eelkõige dimensioonide ja erinavate materialide tunnetuse. Visuaalne informatsioon käib paregu ainult läbi piltide (immagini). Kogemus on välja vahetatud faksimilega.

Füüsik Lee Molin:
"Internet ei ole muutnud meie mõtlemisviisi, vaid konteksti, milles me mõtleme ja töötame. Enne harisime mõtet, nüüd oleme muutunud piltide ja informatsiooni jahtijateks-korjajateks. Võib-olla muutub rohkem siis, kui Internet sisestatakse meie prillidesse ja monitor asendatakse laseriga, mis edastab pildi otse võrkkestale."

Kõige vaimukam oli aga neuroloog Sam Harris:
"Kindlast pole ma arvti fänn, ma pole kirjas üheski sotsiaalvõrgustikus, ma ei kasuta Twitterit ega Flickrit. Aga ka mina, kui tahan leida vastust küsimusele "tunne iseennast", pean internetis otsingu tegema."

Siinkohal naeran omaette. Kui asi nii edasi läheb, siis on täitsa võimalik, et pikapeale hakkavad uued põlvkonnad arvama, et see ülima tarkuse kontsentraat - gnôthi seautón - tähendab iseenda läbi guugeldamist...

(jätkub)

neljapäev, jaanuar 14, 2010

Ettekuulutus

Aastaarv on vahetunud.
Uus number on selline , mis tekitab tunde nagu oleks võimalik tulevikku nuusutada, aga elul on sellest ükskõik.
Juhtuvad asjad, mis on ikka juhtunud. Isegi Tiber ujutab üle nagu eelmiselgi aastal.
Ometigi tahaksin mõnikord, et Muutus oleks käega katsutavam, ilmsem, kärmem.
Oodates nagu Columbuse laeval, millal maa paistma hakkab, teadmata kas see, mis tuleb, on õnnistus või vaev.

Uuesti tuleb ka jõhkrus, võimutsemine.
Calabrias, Rosarnos tõusid üles aafriklased. Keegi kohalikest tulistas nende pihta. Justkui aastal 2008 Castel Volturnos. Ka siis otsustasid nad vastu hakata. Prügikaste põletades, autosid tagudes nagu kõik nurka aetud elusolendid, kui otsustavad, et nüüd on piir.
Orjad ja Calabria - seegi on kummalisel kokkusattumusel juba juhtunud. Aastatuhandeid tagasi
Tollaegsetel orjadel oli juht nimega Spartacus. Neil praegustel pole sedagi.Neil pole Spartacuse ja tema kaaslaste gladiaatorlikke võitlusi, vaid prügirottide paskne argipäev. Korjates tomateid, apelsine või mandariine ebainimlikes tingimustes, janus ja näljas, kellegi rikkuse oma eluga kinni makstes.
Need on territooriumid, kus 'ndrangheta on ainsaks permeheks. Puuleht ei liigu, koerad ei haugu ilma nende teadmata. Rosarno linnanõukogu on maffia "sisseimbumise" tõttu laialisaadetud ja sama on sündinud veel 15 ümbruskonna väikelinnades või külades.
'ndranghetal on sallijad, sõbrad, kaastöölised, teenrid ja orjad.
Orjad hakkasid vastu.
Ülejäänud mitte. Ka see on vana tuttav lugu.

Üks võimutsev väike valge mees, kes istub siseministri toolil, ütleb, et immigrantidega (orjadega) on liiga tolerantsed oldud.
Aastatuhandetega pole vist kuigi palju muutunud - see, kes võimul, skandaliseerub rõhutu vastuhakust. Kui jõhker...! Milline vägivald!

Ja kuidas mitte mõelda Pier Paolo Pasolinile, kelle Ettekuulutus jõuab meieni 45 aasta tagant...


Profezia (PierPaolo Pasolini 1965,
katkend luuletusest Toni Servillo esituses)

Alì dagli occhi azzurri
Sinisilmne Alì

uno dei tanti figli di figli,
üks paljudest laste lastest,

scenderà da Algeri, su navi
jõuab siia Algerist, laevadel

a vela e a remi.
purjetes või aerudel.

Saranno
con lui migliaia di uomini
koos temaga tuhanded inimesed,

coi corpicini e gli occhi
kel kehakesed ja silmad

di poveri cani dei padri
justkui isade vaestel kortel

sulle barche varate nei Regni della Fame.
Näljakuningriikides sisseõnnistatud paatidel.

Porteranno con sé i bambini
Toovad endaga lapsed

E il pane e il formaggio, nelle carte gialle del Lunedì di
Pasqua
.
ja leiva ja juustu Lihavõtte-esmaspäeva kollases paberis

Porteranno le nonne e gli asini, sulle triremi rubate ai
toovad vanaemad ja eeslid, paatidel mis varastatud

porti coloniali.
koloniaalsetest sadamatest.

Sbarcheranno a Crotone o a Palmi,
randuvad Crotones ja Palmis

a milioni, vestiti di stracci
asiatici, e di camicie americane……
miljoneid, aasia räbalates ja ameerika särkides...

Subito i Calabresi diranno,
Kohe lausuvad calabrialased

come da malandrini a malandrini:
kelmidena kelmidele:

«Ecco i vecchi fratelli,
"Siin nad on, ammused vennad,

coi figli e il pane e formaggio!»
laste, leiva ja juustuga!"

Da Crotone o Palmi saliranno
Crotonest ja Palmist rändavad nad

a Napoli, e da lì a Barcellona,
Napolisse ja sealt Barcellonasse

a Salonicco e a Marsiglia,
Salonikisse ja Marseilles'sse

nelle Città della Malavita.
kuritegevuse linnadesse.

Anime e angeli, topi e pidocchi,
hinged ja inglid, rotid ja täid,

col germe della Storia Antica
Antiikse Ajaloo pisikuga

voleranno davanti alle willaye.
willayede ees lennates

essi sempre umili,
nemad alati alandlikud
essi sempre deboli
nemad alati nõrgad
essi sempre timidi
nemad alati ujedad
essi sempre infimi
nemad alati viimased
essi sempre colpevoli
nemad ala ti süüdlased
essi sempre sudditi
nemad ala ti alamad
essi sempre piccoli
nemad alati väikesed
essi che non vollero mai sapere, essi che ebbero occhi
nemad, kes kunagi teada ei tahtnud, nemad, kel jätkus silmi
solo per implorare……………
vaid nurumiseks.................

essi che vissero come assassini sotto terra,
nemad, kes elasid nagu mõrvarid maa all
essi che vissero come banditi
nemad, kes elasid nagu bandiidid
in fondo al mare,
merepõhjas,

essi che vissero come pazzi in mezzo al cielo,
nemad, kes elasid nagu hullud keset taevast
essi che si costruirono
nemad, kes valmistasid
leggi fuori dalla legge,
seadusi väljaspool seadust
essi che si adattarono
nemad, kes kohanesid
a un mondo sotto il mondo
maailmaga, mis väljaspool maailma
essi che credettero
nemad, kes uskusid
in un Dio servo di Dio,
Jumalat, kes Jumalat teenib,

essi che cantavano
nemad, kes laulsid

ai massacri dei re,
kuningate tapatalgudel

essi che ballarono
nemad, kes tantsisid

alle guerre borghesi,
kodanlaste sõdadele,

essi che pregarono
nemad, kes palvetasid

alle lotte operaie...
tööliste võitluseks...

... deponendo l'onestà
delle religioni contadine,
...loobudes
põllumeeste usu aususest

dimenticando l'onore
della malavita,
unustades bandiitide au,

tradendo il candore
dei popoli barbari,
reetes barbarite siirust,

dietro ai loro Alì
dagli occhi azzurri - usciranno da sotto la terra per uccidere -
oma sinisilmsete Alìde õhutusel -
tõusevad maa alt, et tappa

usciranno dal fondo del mare per aggredire - scenderanno
tõusevad mere põhjast, et kallale tulla - laskuvad

dall'alto del cielo per derubare -
taevakõrgest, et röövida -

per insegnare ai compagni operai la gioia della vita
et õpetada seltsimeestele töölistele rõõmu elust

per insegnare ai borghesi la gioia della libertà –
et õpetada kodanlastele rõõmu vabadusest

per insegnare ai cristiani la gioia della morte
et õpetada kristlastele rõõmu suremisest

- distruggeranno Roma
- hävitavad Rooma

e sulle sue rovine
ja jätavad tema varemetele

deporranno il germe
della Storia Antica.
Antiikse Ajaloo alged.

Poi col Papa e ogni sacramento
andranno su come zingari
verso nord-ovest
Seejärel suunduvad Paavsti ja sakramentidega
mustlaste kombel kirdesse

con le bandiere rosse
di Trotzky al vento...
Trotski punased lipud
tuules lehvimas...

.

reede, november 13, 2009

Rikkad kuid koledad



Usun, et praeguse aja itaallased on õnnetumad kui nood pärastsõjajärgsed. Usun, et selle rahvusliku inetuse on põhjustanud raha, mis on tunginud eluväärtuste esimesele kohale. Pean silmas, et tänased vaesed on samaväärsetes majanduslikes tingimustes vaesemad kui need vaesed, kes elasid 50 aastat tagasi.


Üks 1957 aasta roosa neorealismi film “Vaesed kuid ilusad” peaks täna nime kandma “Rikkad kuid koledad”. Tol ajal identifitseeriti end vaestega. Dino Risi film (stsenaariumi autoriks tihti ebaõiglaselt unustatud Pasquale Festa Campanile) räägib kahest vaesest nolgist, lapsepõlvesõbrast, kes armuvad samasse tüdrukusse, ühte õmblustöökoja müüjannasse, kes omakorda armub ühte kolmandasse. Üks poiss on vetelpäästja, teine töötab plaadipoes. Nagu tänapäevalgi, oli neorealismis, ka tolles roosas, tihti juttu rahast. Selle vahega, et rikkad olid siis kõrvalosades: itaallased samastasid end vaestega, võib-olla pisut naiivsetega, mõnikord pisisulidega, aga igal juhul “ilusatega”.

Vaesed oli tol ajal “romantilised” kangelased. Võib-olla on see mage lohutus, aga siiski on siin mainimisväärne erinevus.
Vaene olla ei olnud häbiasi nagu tänapäeval, mil raha on poliitika, kultuuri ja vaba aja kuningas.


Tänase Itaalia film on “Rikkad kuid koledad”. Pealkiri ja osatäitjaskond on pea peale pööratud. Vaesed pole enam isegi mitte kõrvalosades, nad on muutunud heal juhul statistideks. Peakangelasteks on rikkad, need kes ennast selleks peavad ja kõik, kes müüksid saatanale oma viimse hingeraasu, et omada tükike võimu, rikkust või “hetke” nähtavust televisoonis. Olla vaene ei ole enam ülev või boheemlaslik, ei ole ei mässumeelne ega poeetiline, ei ole ei õrn ega hoopleja, ei ole enam ei noorte ega vanade asi. Ei jäta enam, ka kinolinal mitte, lootuse illusiooni.
Itaalias, 50 aastat hiljem, on jälk olla vaene.

Usun, et selle maa vähk peitubki siin.
Pole juhus, et vaesed hääletavad massiliselt Itaalia kõige rikkamat meest.


Vasakpoolsed räägivad aeg-ajalt vaeste nimel. Vasakpoolsed ütlevad aeg-ajalt midagi “vasakpoolset”. Aga kunagi, mitte kunagi pole nad võimelised tegema mingit “vaskpoolset” žesti. Ka mitte nemad pole enam vaesed kuid ilusad.


Ma ei nuta taga ei talupoegliku Itaalia vaesust ega sõjajärgseid varemeid. Mul pole usku ei poliitilistesse ega religioossetesse ideoloogiatesse, mis eelmist sajandit veristasid. Aga ma eelistan jätkuvalt ilma rahata inimest rahale ilma inimeseta. On loomulik rikkust hinnata, aga ignoreerida sisemist ebamugavust, mille 50 aastat välist heaolu, meis, itaallastes, on loonud, seda võib austalt nimetada samaväärseks enesetapuga.
Pidurdamatu konsumerism on teinud meist rikkad kuid koledad ja selles veendumiseks piisab televiisori sisselülitamisest. Sama ilmselt pole üha kasvaval vaesusel enam ei väärikust, ei sõnaõigust ega esindajaid parlamendis. Taandada kogu asi häälteenamuseks Berlusconi poolt või vastu ei vii meid mitte kuhugi.
Võib juhtuda, et tuleb päev (aga seda ma ei soovi), kui nutame taga praeguseid hädasid.


See vähk tekitab juba metastaase meie lastes. Isade pahed, mida kunagi anti edasi verega läbi põlvkondade, nakatavad täna reaalajas ühe klikiga: ning juba nad ongi DNAs.

Viimasel ajal näen tihti unes seda, mis juhtub meie riigis tegelikult. Need “reaalsed unenäod” muutuvad koos ajalehtede esilehekülgedega, aga lõpp on neil ikka ühesugune. Üks lohutav hääleke ütleb mulle hommikul:” Nägid, see kõik oli ainult nali!” Nii ärkangi hommikul naeratusega huultel, aga pisab hetkest tõdemaks, et kõik on reaalne ja et nalja heitis unenägu.


Peaks ma end ravima? Võib-olla. Kui mul oleks mingi retsept, siis jagaksin seda tasuta, tõesõna. Kahjuks pole mul mingit ravimit. On selle eest kõva kahtlus, et ma pole ainus, kes niisuguste unenägude ja nende tagajärgede käes vaevleb. Kas lohutab teadmine, et “jagatud mure on pool muret”. Ei. Me ei saa ka langeda niipalju, et elada lootusega peaministri tagasiastumisele või Superenalotto võidule.
Oleksin silmakirjalik eitades, et üks kahest või isegi mõlemad õnnekad juhtumid mu valu ei vähendaks.
Aga kardan, et eufooria möödudes leiakasime end uuesti kõrvalosades filmis “Rikkad kuid koledad”.


Itaalial on vaja uut filmi, uusi näitlejaid, aga eelkõige uusi tundeid, uusi kirgi ja uusi emotsioone. Olla sellest teadlik (ka kehvast stsenaariumist, mis me elusid juhib) oleks iseenesest juba suur võit. Kuidas ka ei lõpeks, see oleks lõpuks siiski meie film ja mitte üks pidev ülenämmutamine loost, mis meile ei kuulu ja mis meid ei innusta.

Ütleme ausalt, “Rikkad kuid koledad” on sitt film.

teisipäev, november 03, 2009

Nii rääkis Ennio Flaiano...

On mitmeid mooduseid pärale jõudmiseks. Parim neist on mitte minema hakata.

Ci sono molti modi di arrivare; il migliore è di non partire.(Il gioco e il massacro )



Psühhoanalüüs on ühe juudi poolt välja mõeldud pseudoteadus, et panna protestante käituma katoliiklaste moodi.

La psicanalisi è una pseudo-scienza inventata da un ebreo per convincere i protestanti a comportarsi come i cattolici.(Frasario essenziale per passare inosservati in società)



Unistaja on inimene, kel jalad kindlalt pilvedes.

Sognatore è un uomo con i piedi fortemente appoggiati sulle nuvole.(Diario degli errori)



30 aasta pärast ei ole Itaalia mitte selline nagu teda on teinud valitsus, vaid selline nagu teda on teinud televisioon,

Fra 30 anni l'Italia non sarà come l'avranno fatta i governi, ma come l'avrà fatta la TV.(Don’t forget)



Unustamatuid päevi on inimese elus kõigega kokku viis või kuus. Ülejäänud on kohatäiteks.

I giorni indimenticabili della vita di un uomo sono cinque o sei in tutto. Gli altri fanno volume.(Autobiografia del Blu di Prussia )



Mul on vähe ideid, aga selle eest on nad segased.

Ho poche idee, ma confuse.(Diario notturno)



Halvim, mis võib juhtuda geeniusele, on olla mõistetud.

Il peggio che può capitare ad un genio è di essere compreso.(Taccuino del Marziano)



Armastuses peab loobuma südametunnistusest mitte kedagi austamata. Kui vaja tuleb minna voodisse enda naisega.

In amore bisogna essere senza scrupoli, non rispettare nessuno. All'occorrenza essere capaci di andare a letto con la propria moglie.Autobiografia del Blu di Prussia



Reklaam ühendab alati meeldiva kasutuga.

La pubblicità unisce sempre l'inutile al dilettevole.(Il gioco e il massacro)



Kunst on kapitalide investeering, kultuur alibi.

L'arte è un investimento di capitali, la cultura un alibi.(Taccuino del Marziano)



Kunagi tulid mul süümepiinad pärast armulugu, nüüd enne seda.

Nelle mie storie d'amore una volta il rimorso veniva dopo, adesso mi precede.(Il gioco e il massacro)



Täna jätsin ma maha oma pere, sest olin tüdinenud end üksi tundmast.

Oggi ho lasciata la mia famiglia perché ero stanco di sentirmi solo.



Minu kass teeb kõike seda, mida tahaksin teha mina, aga vähema kirjandusega.

Il mio gatto fa tutto quello che io vorrei fare, ma con meno letteratura. (Taccuino del Marziano)



Ma ei ole kommunist. Ma ei saa sellist lõbu endale lubada.

Io non sono comunista perché non me lo posso permettere.



Raamatud unistavad. Raamat on ainus elutu ese, millel võivad olla unistused.

Un libro sogna. Il libro è l'unico oggetto inanimato che possa avere sogni.(Diario degli errori)



Ta põeb samaväärsuskompleksi. Ta ei pea ennast kellestki alamaks.

Afflitto da un complesso di parità. Non si sente inferiore a nessuno. ( Diario degli errori)



Teiste inimeste rumalus on võluv, aga ma eelistam enda oma.

La stupidità degli altri mi affascina, ma preferisco la mia.(Il gioco e il massacro)



Mu ainus usk on sõna. Sõna haavab, sõna veenab, sõna leevendab. See on minu jaoks kirjutamise mõte.


Rumalus on suurt progressi teinud. Sellest on saanud päike, mida on võimatu lahtiste silmadega vaadata. Tänu kommunikatsioonivahenditele pole see enam see, mis varem. Ta toitub uutest müütidest, müüb ennast hästi, teeb naeruväärseks terve mõistuse ja külvab terrorit.

Io credo soltanto nella parola. La parola ferisce, la parola convince, la parola placa. Questo, per me, è il senso dello scrivere.

La stupidità ha fatto progressi enormi. È un sole che non si può più guardare fissamente. Grazie ai mezzi di comunicazione, non è più nemmeno la stessa, si nutre di altri miti, si vende moltissimo, ha ridicolizzato il buon senso, spande il terrore intorno a sé. (da Ombre grigie, elzeviro sul Corriere della sera, 13 marzo 1969)



Julgelt edasi, parim on möödas.

Coraggio, il meglio è passato.



Sulle on määratud elunuhtlus. Armupalve on tagasi lükatud.

Sei stato condannato alla pena di vivere. La domanda di grazia, respinta. (Autobiografia del Blu di Prussia)



Kes keeldub unistamast, peab ennast reaalsusega masturbeerima.

Chi rifiuta il sogno deve masturbarsi con la realtà (Taccuino del Marziano)



Itaalia poliitiline olukord on raske, aga mitte tõsine.

La situazione politica in Italia è grave ma non è seria.(Diario notturno)



Millal kunagi on rumal süütu olnud? Ka süütuim loll leiab alati vastukaja oma sama rumalate kaasaegsete südametes ning ajus. Ja neid on alati rohkesti. Mõtetu on lisada, et mitte miski pole ohtlikum, kui puupea, kellele mingi idee kohale jõuab ja see sünnib ärevusttekitava sagedusega. Kui rumalale jõuab kohale üks idee, siis on kõik läbi. Sellele ideele ehitab ta üles süsteemi ja sunnib teisi seda jagama.

Quando mai uno stupido è stato innocuo? Lo stupido più innocuo trova sempre un'eco favorevole nel cuore e nel cervello dei suoi contemporanei che sono almeno stupidi quanto lui: e sono sempre parecchi. Inutile poi aggiungere che niente è più pericoloso di uno stupido che afferra un'idea, il che succede con una frequenza preoccupante. Se uno stupido afferra un'idea, è fatto: su quella costruirà un sistema e obbligherà gli altri a condividerlo.Diario notturno



Kollektiivseid nimetusi on vaja segaduse tekitamiseks. “Rahvas, publik...” Ühel heal päeval märkad, et oleme meie. Ja sina uskusid, et tegemist oli teistega.

I nomi collettivi servono a far confusione. «Popolo, pubblico...». Un bel giorno ti accorgi che siamo noi. Invece, credevi fossero gli altri.(Diario notturno)



Halva ilma tõttu on Revolutsioon määramata ajaks edasi lükatud.

A causa del cattivo tempo, la Rivoluzione è stata rinviata a data da destinarsi.(Diario notturno)



Fašistid on mittetähelepanuväärne enamus. Kunagi hakatakse neid psühhoanalüüsiga ravima.

I fascisti sono una trascurabile maggioranza. [...] Un giorno il fascismo sarà curato con la psicoanalisi.(Diario notturno)



Oopiumist on tänaseks saanud rahvaste religioon.

L’oppio è ormai la religione dei popoli .(Frasario essenziale per passare inosservati in società)



Homoseksuaalsus ei ole vaestele mitte pahe, vaid viis kõrgemasse klassi pääseda.

L’omosessualità per la classe povera non è un vizio ma un modo per accedere alle classi superiori.(Frasario essenziale per passare inosservati in societa)



Ühe intervjuu lõpp: “Kas te arvate, et televisioon on vaatajaskonna kultuuritaset madaldanud?”

“Ei, ma usun, et ta on haritlaste kultuuritaset madaldanud.”

Fine di intervista. «Lei crede che la televisione abbia abbassato il livello culturale del pubblico?» «No, credo che abbia abbassato il livello culturale degli intellettuali.»



Ma kuulun vaikse vähemuse hulka. Ma olen üks nendest vähestest, kel pole enam midagi öelda ja on ootamas. Mida? Et asjad saaksid selgemaks? Eaga on minus kasvanud kindlus, et miski ei selgine: sel maal, mida ma armastan, ei eksisteeri tõde. Meie omast palju väiksemad ja tähtsamad maad omavad oma tõde, aga meie omame lõpmatu arv versioone sellest. Mis põhjusel? Jätan selle ülesande ajaloolastele, sotsioloogidele, psühholoogidele, ümarlaudadele. Mina võtan enda peale selle tagajärjed. Ja veel mõned teised vähesed, sest kõigil on oma lahendus välja pakkuda, oma tõde, see tähandab miski, mis ei ole vastuolus nende huvidega. Ümarlaua taha tuleb kutsuda ka üks kunstiajaloolane, et ta meile seletaks, millist mõju on meie psühholoogiale avaldanud barokk.

Itaalias on tõepoolest lühimaks tee kahe punkti vahel arabesk. Elame arabeskide võrgus.

Appartengo alla minoranza silenziosa. Sono di quei pochi che non hanno più nulla da dire e aspettano. Che cosa? Che tutto si chiarisca? L'età mi ha portato la certezza che niente si può chiarire: in questo paese che amo non esiste semplicemente la verità. Paesi molto più piccoli e importanti del nostro hanno una loro verità, noi ne abbiamo infinite versioni. Le cause? Lascio agli storici, ai sociologi, agli psicanalisti, alle tavole rotonde il compito di indicarci le cause, io ne subisco gli effetti. E con me pochi altri: perché quasi tutti hanno una soluzione da proporci: la loro verità, cioè qualcosa che non contrasti i loro interessi. Alla tavola rotonda bisognerà anche invitare uno storico dell'arte per fargli dire quale influenza può avere avuto il barocco sulla nostra psicologia.
In Italia infatti la linea più breve tra due punti è l'arabesco. Viviamo in una rete d'arabeschi.



Mida te teeksite, kui avastaksite, et teie abikaasa armuke petab teda teise naisega?

Cosa fareste se scopriste che l'amante di vostra moglie la tradisce con un'altra?



Ta otsustas elu muuta ja varaseid hommikutunde ära kasutada. Ta tõusis kell kuus, käis duši all, ajas habeme, nautis hommikusööki, tõmbas mõned suitsud, istus töölaua taha ning ärkas keskpäeva paiku.

Decise di cambiar vita, di approfittare delle ore del mattino. Si levò alle sei, fece la doccia, si rase, si vestì, gustò la colazione, fumò un paio di sigarette, si mise al tavolo di lavoro e si svegliò a mezzogiorno.



Edutus on mulle pähe hakanud.

L'insuccesso mi ha dato alla testa.



Milleks läks meil vaja Stalini õppetundi? Ei milleksi. Juba ongi neid, kes üritavad ellu viia isikusetusekultust.

A che è servita la lezione di Stalin? A niente. C'è già qualcuno che tenta di instaurare il culto della mancanza di personalità. (La Solitudine del Satiro)



Elame spetsialistide keskajal. Tänapäeval on ka kretiinid spetsialiseerunud.

Viviamo nel medioevo degli specialisti. Oggi anche il cretino è specializzato.



Ja ometigi on inimesi, kes elavad ja töötavad Maceratas...

Eppure c'è gente che vive e lavora a Macerata...



Kes ei ole fašist, komunist või kristlik demokraat, sellel on vähe võimalusi itaallaseks olemiseks

In Italia chi non è fascista,comunista o democristiano ha poche probabilità di essere italiano.



Pessimist on hästi informeeritud inimene.

Un pessimista è uno che si è informato.



Ta otsis Tõde ja kui ta selle leidis, siis sai ta suure pettumuse osaliseks. Tõde oli inimtühi, kohutav. Lisaks kõigele oli seal külm.

Cercava la verità, e quando la trovò ci rimase male: era deserta, orrribile. Ci faceva freddo



“Tuli välja režissöör See ja Too uus film”

“Kas tõesti? Ma ei suuda ära oodata, et selle vaatamisest loobuda!”

"E' uscito l'ultimo film del regista Tal dè Tali"
- "Davvero? Non vedo l'ora di perdermelo!"






Ennio Flaiano, itaalia ajakirjanik, stsenarist, kriitik ja kirjanik, sündis 5.märtsil 1910 Abruzzos, Pescara linnas. Lapsepõlves vahetas tihti elukohti, koole ja kolleegiume. Roomas algasid tema ülikooliõpingud, mida ta siiski lõpuni ei viinud.

30ndate aastate alguses alustas kaastööd ajakirjadega ja alates 1943 astus ta filmimaailma töötades koos Federico Fellini, Mario Monicelli ja Michelangelo Antonioniga. Ennio Flaiano sulest ja ideedest sündisid paljude hinnatud itaalia filmide stsenaariumid: “Roma città libera (1948), Guardie e ladri (1951), Peccato che sia una canaglia (1955), Fantasmi a Roma (1961). Koos Felliniga töötas ta filmide “I vitelloni” (1953), “La dolce vita” (1960) ja “8 1/2” stesenaariumi või süžee valmimisel.

Pärast infarkti 1971. aastal pühendas Flaiano ennast oma märkmete ja ülestähenduste korrastamisele, millest suur osa ilmus pärast tema surma Roomas 20.novembril 1972.