Kuvatud on postitused sildiga itaalia poliitika. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga itaalia poliitika. Kuva kõik postitused

kolmapäev, mai 18, 2011

Valimised 2011 minu mätta otsast

Einoh, üllatusi kui palju...
Näiteks see, et Berlusconi Milanos kaotas. Mitte et Partito Democratico kandidaadi Pisapia edu mind just hõiskama paneks, AGA EILEÕHTUNE VEINIKLAAS MAITSES TAVALISEST TSIPA PAREMINI...

Oleks ma milaanokas olnud, polekski teadnud, kellele hääl anda. Ei tekitanud minus mingit usaldust ka Beppe Grillo " 5 stelle" liikumise 20-aastane kandidaat. Pigem umbusku. Nimelt ei suuda ma tõsiselt võtta  Grillo väidet , et päris igaüks võiks linnapeaks olla, kah need ilma igasuguste kogemusteta. Eriti veel linnas nagu Milano, kus linnanõukogu ümber haikalad tiirlevad. Need tõelised. Aga "5 stelle" tulemus - 4% on tõepoolest tähelepanuväärne. 
Nende Bologna tulemusest  - 9, 4% ma ei räägigi. Suurepärane arvestades, et televisioonis polnud nende jaoks mingit ruumi. Ainsaks vahendiks Internet ja meet-up grupid.
Mulle meeldis ka Grillo kodanike vastutustundlikkusele koputav kommentaar pärast valimistulemusi: "Kõik need, kes hääletasid "5 stelle" liikumise poolt, peavad hakkama tööle, sest te ei andnud meile mitte volitust. Te võtsite kohutuse viia ellu üks programm oma linna heaks. Ja te peate meid aitama."

Ja siis veel ex-magistraat Luigi De Magistris  Napolis, kes oma 26, 8%ga läheb ballottaggiole (järgmisele valimiskorrale, kuna keegi ei saanud üle 50%). Kandideeris kah Clemente Mastella (tulemuseks 2%), endine justiitsminister ja DeMagistrise poolt uurimise alla pandud korruptsioonihõnguline poliitik. Tema väitis, et kui De Magistris võidab, siis pidavat ta end tapma. Kuigi  29/30 mai toimub ballottaggio, andis see ex- magistraadi ootamatu tulemus põhjust üle Interneti tögamiseks - "Clemente, kas nöör või püstol?". Aga see on nagu Punase Risti peale tulistamine (loodan, et ka eesti keeles on olemas väljend come sparare sulla Croce Rossa).
Igal juhul - forza, Gigi! :))

Latinas (Lazio) toimus aga omamoodi operatsioon kirjanik Antonio Pennacchi algatusel. Tema, põline kommunist. toetas fašistiminevikuga Gianfranco Fini nimekirja. Siit nende nimetus - "fasciocomunisti". Tulemus 1,06 %. Latina on tugevalt paremäärmuslikkuse mõju all olev piirkond. Pennacchi idee oli (on alati olnud), et "ka fašistid on inimesed" ja ei peaks vastastikku lõhkuma komunikatsioonisildu. Tugeva kriitika osaliseks saanud, ei meeldinud valijatele see üsna ekstravagantne katsetus. See polnud muidagi üllatus.

Ma ei ühine veel juubeldamisega, et Berlusconi ajastu on otsas. Ta on tuhandete resurssidega olevus. 
Ja see oli kõigest esimene round.



esmaspäev, mai 16, 2011

Double-face poliitika

Eile ja täna toimuvad administratiivsed valimised osades Itaalia linnades, millest tähtsamad on Milano, Bologna, Napoli ja Torino. Valimiskampaaniad olid tulisemad nendes suurtes linnades - Milano berluskonistlik linnapea Moratti sõimas autovargaks oma vastast Pisapiat, Napolis olevat pakutud hääle eest tasuta pileteid jalgpallistaadionile jna..Aga  ei puudunud põnevaid seike ka väiksemates kohtades...
Näiteks saab näha, kui nutikad on me kohalikud poliitikud, kes suurema taseme poliitikutele alla ei jää...

56 aastane Tiziano Pirani, Ferrara provintsis asuva Cento linna (35 000 elanikku) perekonnaseisuameti töötaja ning parempoolse linnavalitsuse nõunik, kandideeris end kodanikenimkirjas, kuigi tal oli selja taga juba pikem poliitiline karjäär kunagise Bettino Craxi (see, kes Mani Pulite eest Tuneesiasse põgenes) aegse Partito Socialista ridades. See Cento kodanikenimekiri toetab Berlusconi väärilise liitlase Bossi Põhjaliigat.

Selles poleks midagi imelikku, kui seesama Pirani poleks Finale Emilias (kust on pärit tema abikaasa) kandideerinud end ühe teise kodanikunimekirjaga. Noh, seegi pole iseenesest keelatud asi, aga värvikust annab seigale tõsiasi, et Finale Emilia kodanikenimekiri toetab vasaktsentristlikke opositsiooniparteisid - Partito Democratico, Italia dei Valori ning Sinistra Ecologia e Liberta'.

Pirani ise selgitas, et ta "toetab mõlemal juhul koalitsiooni, mida pean kohalikule kogukonnale paremaks"teooria põhjal, mille kohaselt hääletatakse inimesi ja mitte parteisid. Ega siis mitte sellepärast, et Finale Emilias on vasakpoolsel koalitsioonil suuremad võiduvõimalused!

Eks teooriaid on igasuguseid ja räägitakse, et vastasideoloogiad olevat surnud. Parteiprogrammid kah sarnanevad üha enam üksteisele...
Aga selline double-face poliitka tundub üsna praktiline olevat...

teisipäev, mai 10, 2011

Väljapressimine itaalia moodi ja sotsiaalvõrgustikud


Liiga vaimukas video, et seda mitte jagada :)

Kiirtõlge:

"Kohver rahaga, kus see on ? Saimon, kus on mu raha?"
"Millest sa räägid? Kas ma siis ei andnud juba?"
"Loen kümneni. Kas ütled mulle, kuhu peitsid raha või vahetan su facebooki staatuse!"
"Kuidas sul õnnestus sinna sinne pääseda?????? Kes andis sulle passwordi????????"
"Üks...........kaks........"
"Kuula mind...ma andsin sulle köik, mida sa tahtsid! Mida veel? Räägime...tsviilsete inimeste moodi"
"......kolm......."
"Mu jumal!!!!!! ok, ma palun sind, pane püstol ära, aga ma ei räägi sinuga sellistes tingimustes."
"Kuidas soovid......neli......"
"Su raha on Pariisis, aga kui sa jätad rahule mu profiili, siis ma vannun sulle, et....."
"Ei ole Pariisis..........viis........"
"......ma leian selle raha sul üles...Aga kui puutud mu profiili....kui sa seda puutud......ei anna ma sulle midagi!"
"...kuus..."
"Kuula mind!!!!! Ainus viis jõuda oma eesmärgini on sul ..........eiiiiiiiiii!!!!!eiiiiiiiiiiiii!!

(ähvardaja avaldab Saimoni profiilil tuntud berluskoonlaste laulu " Jumal tänatud, et Silvio on olemas")

"Kas arvad, et on tegemist mänguga!!!! Arvad, et on mäng!!!!!!!Ma hävitan su!!!!!!"
"Raisk!!!!!! Raisk!!!!!!!"

(ähvardaja kirjutab staatusesse "Ma hääletasin....")

"Kus on raha???? Seitse!!!!!
"Ma vannun,et ma tapan su!!!!! Vannun jumala ees, et tapan su!!!!!!!!!!!!!"
"Kaheksa!!!!!

(ähvardaja kirjutab staatusesse püstoliga "Hääletasin Berlusconit" suunates püstolitoru "send"i peale)

"Ma palun sind, sa ei tohi mind niimoodi hävitada.....ära tee seda..... mul on facebookis, sõbrad....ema...... ülemus..."
"Üheksa...!"
"Kuula mind....tahan kaastööd teha....aga kui sa selle asja avaldad, siis on minu jaoks kõik läbi....pead tegema, seda mis õige....seda, mis tead, et on õige....ära tee seda....."
....kümme...."

(ähvardaja vajutab "send"ile"

"EEEIIIIIIIIII!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! EEEEEEIIIIIIIIII!!!!!!!!"

(järgnevad kommentaarid facebookis:
- ja sa tunnistad seda? Milline julgus!
- näe, kes oli, kes teda hääletas! Kui ma su kätte  saan, siis peksan su läbi!
-(pruut) meie vahel on köik läbi. Addio!
-(isa, sirbi ja vasaraga profiilipildis) mu poeg, ma pettusin sinus
-parem gay kui berluskoonlane
-(ülemus) sa oled vallandatud
-(sõber) ma olen seda alati kahtlustanud
-ära naljata, ma ei usu...just sina :(
-ma kustutan su sõprade nimekirjast
-buuuuuuuh!
-ka mina hääletasin teda! Ta on suur!
-tahaksin olla sinu ajus, et natuke puhata


neljapäev, märts 17, 2011

Palju õnne Italia!

On ühe rahvuse sünnipäev
mida sel aastal tähistada
aga on raske teeselda nagu aastad polekski möödunud
et aja kortsud me armastatu näol
ei ole jätnud jälge
uskuda veel, et on ainus lipp
nagu nende südames
kes selle eest nutsid Donil, Isonzol
kõrbeliivadel, Anzio merel
mitte selleks et lahutada tema värvid
koos venetod ja sitsiillased
abruzzolased ja toskaanlased
...või selleks et irvitada ja solvata institutsioonides
mille eest seaduseinimesed ja tavalised kodanikud
oma elu andsid

Ka mitte selleks, et ehitada ühiskond
kust andekad põgenevad
ja jääb peale mittemidagiütlevus
kust põhja ja lõuna terroned
täitsid lootuste ja nostalgiaga oma pappkohvrid
ületades ookeani
tõestamaks, et oleme rahvus

Rahvus võimeline ehitama tulevikku rusudele
ja hämmastama kogu maailma geeniusega
mis tunneb vastaste austust ja töö väärikust

Et see tähtpäev kuuluks meile kõigile
Et õpiksime lõppude lõpuks hindama ühtkuuluvust
ja mitte oma poe pisikest kasumit
et ellu jääda üks teise arvelt
vaid igapäevast ühte hoidmist
et uhkuse ja leidlikkusega end vabastada

Et 150 küünalt mille täna kustutame
tuletaksid meile meelde
et vabadus on and mis tuleb minevikust
aga mis toitub tulevikust

Et see aasta annaks meile teadlikkuse
et see mis meil on
on kingiks saadud teistelt
ja see mis saab olema meie lastel
on see, mida oleme osanud anda teistele

Palju õnne Itaalia!



esmaspäev, jaanuar 10, 2011

Lihtne Itaalia, mis toimib

Nagu ma eelmises postituses mainisin, oli möödunud aastas nii mõndagi postiivset. Kahjuks kadusid need uudised itaalia poliitika alaliselt keevasse katlasse ära, ilma suuremat tähelepanu tekitamata. Ma pole kunagi aru saanud, et miks need nii hädavajalikud head uudised korralikku levi ja vastukaja osaliseks ei saa...(õigemini saan aru küll, aga ei suuda aktsepteerida üleliigset huvi kõige negatiivse vastu).

Niisiis, ilma igasuguste meediapasunateta sai Riace linnapea Domenico Lucano kolmanda koha ülemaailmsel linnapeade konkursil World Major Prize. Esimese preemia osaliseks sai Mexico City linnapea Marcelo Ebrard ja "hõbemedali" Oklahoma City linnapea Mick Cornett.

See on oluline tunnustus ühele väiksele Itaalia komuunile, mis asub Calabrias - ühel raskel 'ndrangheta käe all oleval territooriumil, ühes keerulises reaalsuses.
Riace on maailmale hästi tuntud sealsest merest leitud antiiksete imeliste pronkskujude tõttu, aga praegu on need Reggio Calabrias. Nagu ütles ilusti ajakirjanik Emanuele Rossi: "Riace ei nuta neid eriti taga, sest väikeses linnas on nüüd pronksivärvi nahaga uustulnukaid, keda võeti vastu külalislahkusega, mis on omane sellele Calabriale nurgale. Maale, kust on lahkunud paljud pagedes töötuse ja 'ndrangheta eest, jättes maha eluasemed ja töökojad."
Preemia määratigi Domenico Lucanole oskusliku ning hästi organiseeritud immigrantide integratsioonipoliitika eest.

Domenico Lucano meenutab , kuidas asi alguse sai:" 1998 saabus Riacesse erakordselt suur arv immigrante - meie 1700 elanikuga väikelinna tulid 300 kurdi Iraagist ja Türgist (Sõjajärgsel perioodil vähenes Riace elanike arv praktiliselt poole võrra : 3000lt langes 1600ni).Vanalinn oli praktiliselt agoonias.
Nii otsustasimegi alustada integratsiooniprogrammi, mis põhineb. koostöö arengul põliselanikega. Praeguseks on elanikke 1800, kellest sadakond on sisserännanud. 2001.aastast osaleb Riace programmis , mis võtab vastu põgenikke Lampedusa ja Crotone immigratsioonikeskustest. Enamalt jaolt kurdid, eritrealased, nigeerlased, somaallased.
Tegime regionaalse seaduse, mis annab toetusi projektidele, milles osalevad ka immigrandid. Tänu sellele restaureerime vanalinna ning anname uut lümfi käsitööle ja ettevõtlusele.
Võtsin telefonitoru kätte ja otsisin üles mahajäetud majade Lõuna- Ameerikasse, Austraaliasse, USAsse emigreerunud omanikud. Keegi neist ei ütelnud "ei", et anda peavari neile, kes tulid siia õnne otsima , samuti nagu nad ise aastakümneid tagasi.
Banca Etica (Eetilise Panga) abil restaureerisime vanu eluasemeid. Ehitati turismiküla-hotell-restoran "Riace Village", kus pakutakse alternatiivi mereäärsele kommertsturismile - ökoloogilist puhkust, mis austab kohalikke traditsioone. Teeme sorteeritud prügi korjamist eeslitega.
Kohalike ja immigrantide paremaks "segunemiseks" tehakse käsitööettevõtteid, kus üks osaline on põliselanik ja teine sisserännanud. On saabunud ka vabatahtlikke ja kultuurivahendajaid. Avasime uue kooligi. 25st õpilasest 15 on välismaalased. See on situatsioon, mis tekitab pingeid mujal Itaalias, aga meie jaoks on see uhkuse asi. Kõik lapsed räägivad juba calabria murret: serblased, eritrealased, iraaklased. Kogu maailm ainsas klassis!

Integratsiooniprojektis osaleb ka maffiavastase preestri (ja maffia käe läbi elu kaotanud) don Puglisi poolt asutatud no-profit ühing "Città Futura", kes organiseerib laboratooriume ja kultuuriringe, et tutvustada calabria noortele seda teistmoodi reaalsust, kus itaallannad ja rumeenlannad töötlevad samu tooteid ning kus afganistani põgenik teeb vaase, milles kasvavad Riace taimed."

Pingeid ei tekkkinud siin esiteks sellepärast, et resigneerumine ja stiimulite puudumne oli jõudnud tasandini, kus igasugune uus asi tekitas uusi võimalusi ning äratas uudishimu, mis oli kaduma läinud. Teiseks - meie territooriumil on veel värske emigratsiooniajalugu , aga ka tuhandete aastate vanune kultuur, mis on meid alati võõramaalstega kokkupuuteisse viinud. Kolmandaks - see integratsiooniprogramm oli väga intensiivne töö ja selle suurepärane mõju lokaalsele mikromajandusele on kõigile nähtav.

Mimmo Lucano valiti linnapeaks juba teist korda.
Kuigi ta kuulub vasakäärmusliku Rifondazione Comunista ridadesse, toetasid teda kodanikenimekirjad. Valimiskampaania käigus sai ta ähvarduste ning hoiatuste osaliseks (kaks kuuli restorani Taverna delle Rose (mida administreerib Città Futura) ukse sees ja Lucano mürgitatud koerad) ning tema tagasivalimine oli kõike muud kui etteaimatav. Seda enam, et nii parem- kui vasakpoolsed parteid olid moodustanud temavastase valimiskartelli.
Aga võit tuli. Vaid 49 häälega, aga siiski võit. Ja see oli suur asi.

"Alates teisest Berlusconi valitsusest esitasime avalduse, et võtta vastu poliitilise pagulase staatuse ja identifitseerimise ootel immigrante. Meil läheb vastuvõtt maksma vaid 20 eurot (pàevas) inimese kohta. Lampedusas ja teistes CPTdes (centro di permanenza temporanea, nüüdseks CIE - centri di identificazione ed espulsione) on maksumus immigrandi kohta 60- 70 eurot (pàevas). Selle tõttu võime pakkuda vastuvõttu 200le inimesele. Samal ajal kui Milaano linnapea Moratti pakus seda vaid 20le sisserännanule."

Inimlikud projektid on tihti hoopis odavamad kui vangilaagritele sarnanevad CPTd. Esimestele tuleb kasum inimlikus potentsiaalis, teistele sularahas...mis kindlasti ei haise kellegi rahakotti täites...
Õnneks on huvitavad projektid ka nakatavad. Pärast Riacet on samale teelel asunud kaks teist Calabria komuuni - Caulonia ja Stigliano.

Lihtne Itaalia, mis toimib.
Vaikselt.
'ndrangheta pärusmaal.



esmaspäev, aprill 05, 2010

L'Aquila - aasta hiljem

Homme kell 3.32, ööl 5. ja 6.aprilli vahel, magab muu maailm oma tavalist und.
L'Aquila mitte. Kuidas saada sõba silmale, kui jõuab taas kätte päev ja kellaaeg, mis muutis alatiseks su elu.

L'Aquila ja tema ümbuskonna külad on täna, aasta pärast maavärinat, sama viirastuslikus seisundis. Telkides, päris lahtise taeva all, pole enam kedagi. Kes on leidnud mingi elamislahenduse omapead, kellele on anutd korter kiiruga üles kerkinud "new town'ides", keegi on ikka veel ranniku-Abruzzo hotellides, sõites iga päev maha hulga kilomeetreid (ca 150 edasi-tagasi) et töökohani jõuda või et lapsi kooli viia.

Image and video hosting by TinyPic

Endistel elu täis piazzadel valitseb vaikus, mis elanikel klimbi kurku toob. Nende kodu, nende aastasadade vanune ajalugu, nende identiteet on ühtäkki hapraks ja õhuliseks muutunud. Piazzade asemel saadakse nüüd kokku kaubanduskeskuses - vanaisadest kuni lastelaseni. Pidepunktiks, sotsiaalse elu keskmeks on suur tarbimiskatedraal nimega "L'Aquilone".

"L'Aquila bella me come eri prima te voglio revedé," laulab põikpäine "kärurahvas", kes ämbrite ja kärudega rusudeookeanist igal pühapäeval eemaldavad seda tilka, mis nende võimuses.

Nüüd on möödas esimene aasta.
Rongkäigud tõrvikutega, mälestusmissad toimuvad täna õhtust kuni homme hommukuni paljudes Abruzzo linnades ja külades.
Ka seda on vaja - et minevikuga lepitust otsida ja et ennast taas oma tuleviku peremehena tunda.



reede, märts 26, 2010

Lootus on lõks


"Ma ei kuule lootust Teie sõnades, Maestro?"
"Lootus on lõks, lootus on üks kole sõna, seda ei tohi kasutada.
Lootus on välja mõeldud peremeeste poolt. Lootus on kui töö nõudjatele öeldakse, minge koju tagasi, mõne kuu pärast võtame teid uuest tööle, saate oma koha tagasi, küll kõik laheneb, uskuge.
Ärge lootke kunagi. Lootus on lõks. Lootus on närune asi, välja mõeldud nende poolt, kes kamandavad."
"Kuidas see film lõpeb, Maestro?"
"Ma ei tea, tahaksin, et lõpeks sellega, mida Itaalias kunagi toimunud pole , revolutsiooniga. Paljudes riikides on toimunud revolutsioon,e Itaalias mitte. Oleks vaja midagi sellist, mis lunstaks, mis annaks tagasi väärikuse rahvale, kes on alati kellegi ülemvõimu all olnud, kellegi ori. Lunastus ei ole kunagi lihtne, see on valuline. Midagi on vaja ohverdada... Ja kui see nii ei lähe, siis mingu pealgi rappa, nagu on läinud juba kolme generatsiooni vältel."

Maestro on suurim Itaalia elavatest režissööridest Mario Monicelli. Vanus 95 aastat.
Oma unustamatute filmide kaudu on ta alati kritiseerinud suure humaansuse, geniaalse teravuse ning vastutustundliku valulikkusega itaalia ühiskonda läbi aegade. Ja vakka ei ole ta praegugi, mil Itaalia on läbi elamas üht väga tumedat perioodi.
Tema oli ainult üks paljudest kultuuritegelastest, kes osalesid eilses "Annozero" saate internetiülekandes. RAI (riigitelevisiooni) saatekavadest oli välja jäetud enamik poliitilise analüüsi teleprogramme ja seda tänu peaminister Berlusconi pressingutele RAI ning meedia järelvalveorganite (Agcom) juhtide peale, seega polnud võimalik saate regulaarne eetrisseminek. Tsensuuriga mitte leppides kanti "Annozero" üle Internetis ja satelliitkanalitel, kriitilisem ja kõrgetasemelisem kui kunagi varem.
Saade toimus Bolognas, aga paljudel Itaalia väljakutel olid üles pandud ekraanid, kus seda ühiselt vaadata. See ühtehoidmise tunne, see tahe sellelt Itaalialt, kes ei nõustu alla andma, oli niivõrd tugev, et täna tundub olevat mulle natukene teistmoodi. Veidi kompaktsem, veidi otsustavam, veidi tugevam.

Ja pühapäeval lähen valima.

neljapäev, märts 18, 2010

Kuidas Alfredo võileib demokraatiat raputas

Et kõik otsast peale ära rääkida, peab alustama ühest võileivast. Sellest, mida nõudis Alfredo Milioni tühi kõht natuke enne 27. veebruari keskpäeva, just enne kui oli vaja esitada Rooma Kohtus regionaalsetel valimistel osalevate parteide valimisnimekirjad koos vajalike arvu allkirjadega. Linnavalitsuse liige ja Popolo della Libertà esindaja Milioni jõudis küll kohtumajja 20 minutit enne dokumentide vastuvõtmise lõpetamise tähtaega, pidi seejärel aga uuesti lahkuma, kuna paberite hulgas puudus üht-teist. Tagasi tulles oli aga kell juba üle kehtestatud limiitaja tiksunud. “Kasutasin ka juhust, et ühe võileiva hamba alla panna...”("... so' annato a magnà 'n panino...") ütleb Milioni seletamaks oma mõnekümne minutilist hilinemist ja üritab sellele vaatamata dokumente üle anda. Teise parteide esindajad protesteerivad ning PDL annab kohtusse radikaalid, kes olla füüsilise vägivallaga takistanud nimekirjade üleandmist. Selle versiooni paikapidavus jääb pärast kohtunike otsustada.

Itaallased on küll harjunud igasuguste tragikoomiliste olukordadega, aga sel puhul tekib küsimus , kas on tegemist saamatuse, ebakompetentsuse või ülbe reeglitest mittehoolimisega. Ükskõik milline nendest kolmest võimalusest tekitab kõhedustunde, sest kui ei olda võimelised teatud nõudmiste kohaselt koostatud dokumente teatud ajaks tetud punkti toimetama, mida mõelda siis nende inimeste haldamisvõimest?

Alfredost ja tema võileivast saavad päevapealt veebistaarid läbi arvukate karikatuuride, satiiriliste videote ning facebooki fännilehekülgede. Nali naljaks, aga tegelikult seisame tõsise küsimuse ees - kas on võimalik üle astuda reeglitest, mis seadustavad ühiskondlikust elust osavõtu garanteerides kõigile võrdsed tingimused, üle astumise tagajärgede eest vastutamata?
Seadusega määratud reeglite kohaselt oleksid pidanud PDLi valimisnimekiri Rooma provintsis valimistel välja jääma, kuna dokumendid ei olnud esitatud tähtaegselt. Sellise otsuse Appellatsioonikohus tegigi, aga mida muidugi PDL juhtidel ning juba valimiskamaania peale raha kulutanud kandidaatidel oli võimatu alla neelata.

Ära ootamata Regionaalse Administratiivkohtu otsust viidi 5.märtsi hilisõhtul läbi erakorraline Ministrite Nõukogu , kes 35 minutiga võttis vastu dekreedi, mis tegi võimalikuks PDL nimekirjade vastuvõtmise, seega ebareeglipärasest reeglipäraseks tegemise.Kui toime pandu ei käi kokku seadusega, siis saab ju seadust “interpreteerida”.Valitsus nimetas selle eufemistlikult "tõlgendavaks dekreediks", sest seaduse muutmine valimisperioodil on Põhiseaduse vastane ja tegelikult on regionaalne valimisseadus hoopis regioonide enda õigusvallas.

Juba öösel oli sadakond meeleavaldajat Alamkoja ees protesteerimas. Manifestatsioonid jätkusid igal järgneval päeval enamuses Itaalia linnades.Lihtkodanikud näevad iga päev, kuidas nende elu probleemid ei leia lahendust tänu valele pitserile või mõnele puuduvale allkirjale. Aga reeglid ei kehti päris kõigile samaväärselt...
Häält tõstsid samuti juristid ning kohtunikud - kui keegi arvab, et ühe riigi õigust saab “tõlgendada” nii, et see võimu esindajatele mugav oleks, astudes üle Põhiseaduse printsiipidest, siis ei ole enam mõtet rääkida demokraatiast.

Kohtuorganid lükkasid PDLi valimisnimekirja tagasi veel kolm korda. Valijatel on muidugi õigus võimalusele anda hääl parteile, mida ta enam usaldab, aga seda ilma ohvriks toomata seaduslikkust.
Jääb üle näha, kui paljud peavad vajalikuks väljakule minna, kas siis 13.märtsi opositsioonimeeleavaldusele või hoopis 20.märtsil Berlusconi poolt tõotatud “tulevärksele” Vabaduse Rahva kogunemisele. Eesmärgiga kaitsta kas demokraatiat või selle “tõlgendust”. Või jääda hoopis koju ka valimiste päeval, võileib seedimata ning demokraatiast küllastunult, et suurendada mitte valijate partei niigi võimsaid ridu.

Fotol oleval plakatil on Dantelt laenuks võetud lause:"Jätke kõik lootus, teie, kes valite"
Fotod 13.märtsi meeleavalduselt piazza del Popolol

teisipäev, märts 16, 2010

Kellelgi on kõrini

Vaevaliset ja nördimust täis seedib Itaalia mõni nädal tagasi ilmsiks tulnud Tsiviilkaitse skandaali. Silme ees seisavad ikka veel kulutulel levinud õigusorganite poolt salvestatud telefonikõned, tänu millele saime teada, et lisaks räpasele “želatiinsele” äri ja poliitika korruptsioonikokteilile, eksisteerivad ka Tsiviilkaitse allettevõtjaid, kes Abruzzo maavärina öösel naersid, kuna miljoneid eurosid oli laekumas eesootavate ülesehitustöödega.

Itaalia valitsus püüab närviliselt telefonikõnede pealtkuulamisi oluliselt piirata – eriti nüüd kui nende abil taas on avalikkuseni jõudnud 56 aresti mitte sugugi vähem kõhuvalu tekitavas juhtumis: 2 miljardi euro suurune rahapesu läbi riiulifirmade, mille keskmes Itaalia suurimad telefonikompaniid Fastweb ja Telecom Sparkle. “Sajandi pettus”, nii nimetavad seda magistraadid pärast neli aastat kestnud eeluurimisi ületas uudisekünnise kohe ka rahusvahelises meedias – ka Eestis. Itaalia riigile tekitatud kahju ainuüksi võltsarvelduste tõttu laekumata jäänud käibemaksust ulatub 365 miljoni euroni. Tegemist on mänedžeride, poliitilise elu tegelaste ning paremäärmuslaste (kes muuhulgas Itaalia riigi eksisteerimist ei poolda) suhetevõrguga, mis tegutses “täielikult illegaalses kontekstis eesmärgiga petta Maksuametit, turgu ja aktsionäre”. Võrgustiku niidid jooksevad üle Itaalia Milanost Calabriani, USAst Šveitsini, läbi Prantsusmaa Aasiani välja. Areteeritute hulgas on ka mõned järelvalveorganite (DIA, GdF) esindajad.

Kõige suurema šoki avalikus arvamuses tekitas aga kindlasti telefonikõne PdLi (Berlusconi juhitav partei) parlamendiliikme Nicola Di Girolamo ning Gennaro Mokbeli, organiseeritud kuritegevusega seotud tegelase vahel (kes tunnistab muuhulgas ühes pealtkuulatud kõnes, et on sooritanud kümme mõrva):
“Sa hakkad mulle närvidele käima, Nico’! Kui sulle on külge hakanud parlamentääritõbi, siis on see sinu probleem...tänaseks on mul sinust kõrini”.

Tegemist on kõnelusega enne 2008 aasta valimisi. Pärast Di Girolamo parlamenditoolile istumist ei ole Mokbeli võimalik enam kaksiti mõista.

Di Nicola vabandab ühe oma “eksimuse” pärast ning Mokbel vastab (kahjuks oma eheduses tõlkimatut) mahlakat rooma murret kasutades: “Mul on täiesti kama, mida sa ütled...sa võid saada ka Vabariigi presidendiks, aga minu jaoks jääd sa ikka uksehoidjaks selles mõttes, et sa oled mu ori, sa oled sama palju väärt kui uksehoidja, jõudis kohale? Kas sulle meeldis end kellegina tunda? Nüüd tuleb sul võlg kinni maksta, oma elu arvelt, sest oma elu sul enam ei saa olema.” Seda kõike sellepärast, et Gennaro Mokbel garanteeris Nicola Di Girlamole koha parlamendis tänu oma sidemetele ‘ndranghetaga st. tänu nende poolt kontrollitud häältele...

Itaalia parlamendis istuvad mõned juba süüdimõistetud suhetes maffiaga, Majandusasjade asesekretäri (sottosegretario all’Economia) Nicola Cosentino pea kohal tihenenvad kohtupilved sidemete kohta Casaleside camorraklanniga, aga ‘ndrangheta oli veel institutsioonides esindamata... Nagu ütleb siinne kõige kriitilisema sulega ajakirjanik Marco Travaglio : “Par condicio, kõikidele (maffiatele) võrdsed tingimused!”
Di Girolamo teeb tagasiastumispalve, mis võetakse 3.märtsil parlamentääride poolt vastu suure hääleteenamusega. Tema kõnele, milles ta eitab oma suhteid organiseeritud kuritegevusega, järgnevad aplausid ja kallistused enamusparteide liikmete poolt. Taas reakodaniku seisuses, ootab Di Girolamot vangla.

Korruptsiooniskandaalidest särisevas kliimas elektriseeruvad ka poliitikud. Mantrana korrutavad nad iga päev, et ei ole tegemist Mani Pulitega nagu aastal 1992 kui niinimetatud Esimene Vabariik oma lõpu leidis. Pikapeale hakatakse seda ehk uskumagi, sest enamus asjaosalisi kinnitab, et nad on süütud ja kui ongi toimunud midagi ebaseaduslikku, siis ilma nende teadmata.

Mitu kohtuprotsessi kaelas, on Berlusconist on ühtäkki saanud aususe ning “puhaste“ valimisnimekirjade apostel, kes hakkab kiires korras välja töötama korruptsioonivastast seadust. Valimised on ligidal... Valimisnimekirja mahuvad kah Milani jalgpallimeeskonna füsioterapist Giorgio Puricelli, peaministri geomeeter Francesco Magnano ja tema poolt hiljuti avastatud uus "poliitiline talent" - hambahügieenik ja baleriin Nicole Minetti, kellega ta kohtus oma haiglasoleku ajal pärast Milano agressiooni. Eluaastaid 25, veetlevus ja rinnapartii märkimisväärsed, millised "teened" aga CVs, jääb valija oletada... Iroonilisel kombel on need kandidaadid aga võib-olla "puhtamad" pidades silmas kohtuaulaid...

"Süüdimõistetud jäädu välja," ütleb ka Lega Nordi liider Umberto Bossi, kes on ära unustanud iseenda kohta käiva lõpliku kohtuotsuse 90ndatel Enimonti maxi-altkäemaksus (Bossi arvel on ka veel teine lõplik kohtuotsus Itaalia lipu solvamise eest, kui ta sellega tagumikku lubas pühkida) Parito Democratico teeb üldiseid noomitusi, sest kuu aja pärast tulevatel regionaalsetel valimistel on nad kandidaatideks esitanud mõne Prokuratuuridele hästi tuttava subjekti.

Kogu maailmas huvi äratanud ja Berlusconiga kaassüüdlase rollis Millsi protsess lõppes aga vahepeal kuriteo aegumisega. Mills on süüdi korruptsioonis, kuna võttis vastu 600 000 dollarit altkäemaksu Itaalia praeguselt peaministrilt kohtuorganitele valetamise eest, aga ta pole enam karistatav, kuna peaminister võttis mõni aasta tagasi vastu seaduse aegumise tähtaegade lühendamise kohta. Berlusconi entourage ning temale ustavad meediakanalid hõiskavad võitu ja kasutavad häbematult sõna “õigeksmõistmine”, mil pole muidugi midagi ühist “aegumisega”. Aga see käib praegu kehtiva videokraatia juurde - oluline on, kuidas asjad tele-ekraanilt paistavad, kuna suur osa itaallasi hangivad informatsiooni ainult telekanalitest.

Berlusconile aga sellest ei piisa: ”Tahan täielikku õigeksmõistmist!”. Ei tea, kas ta siis on otsustanud kohtusaali oma nägu näidata või arvab, et teda mõistetakse õigeks lihtsalt sellepärast, et nõudmine on sisse antud. “Talibanidest kohtunike kamp on hullem kui kriminaalid. Nad on demokraatia kõige tõsisem patoloogia,” jätkab peaminister. Väidab, et justiitsreform on vältimatu, et võtta võim ära magistraatidelt ja anda tagasi “suveräänsele rahvale”, kelle all mõistab ta ilmselt enda pooldajaid.

“Stop ka telefonikõnede pealtkuulamisele, elame nagu politseiriigis. Me ei ütle nendele ei, aga nende elluviimiseks on vaja tõsiseid süütõendeid.” Selles loogikas on tõesti midagi patoogilist.Telefonikõnede pealtkuulamiste k a u d u leitakse tõsiseid süütõendeid, kui viimased olemas, siis pole enam mõtet resursse pealtkuulamiste peale raisata. Kui reform ellu viiakse, siis jäävad need loo alguses mainitud šokeerivad dialoogid avalikule arvamusele teadmata.

27.veebruaril värvus aga Piazza del Popolo aga lillaks - lillad lipud, sallid, loosungid, “lilla rahvas” on Berlusconivastase rahvaliikumise nimetus – kandes sõnumeid nagu "Väike mees, suur korruptsioon", "Tahame tagasiastumist." Organisaatorite andmetel 200 000 itaallast, kes nõudsid, et seadus kõigile võrdne oleks. Osalejaid küll pea kolm korda vähem kui liikumise esimesel meeleavaldusel, 5. detsembri No Berlusconi Dayl, aga sedakorda toimus kogu organisatsioon ilma ühegi partei rahalise ning logistilise abita, küll aga ühinesid rahva eestvõtmisega eranditult kõik opositsiooniparteid. Lihtkodanikud nõudsid, et tehtaks lõpp ad personam seadustega Berlusconi tarbeks, mille arv on jõudnud 36ni. Manifestatsiooniga liitus rohkesti kultuuritegelasi, kellest kõige aplaudeeritum oli 95 aastane üks armastatuimaid itaalia režissööre Mario Monicelli. "Olen siin teile ütlemaks - pidage vastu, ärge andke alla,ajage minema korruptandid, tehke plats puhtaks kogu juhtklassist, kelle käes on tervishoid , haridus ning poliitikutest."

L'Aquila elanikud juba alustasidki. Pärast eelmise pühapäeva meeleavaldust "Võtame oma linna tagasi", mille vallandas Tsiviilkaitse skandaal, tungisid 6000 inimest ka sel pühapäeval läbi politseinikerea Aquila kesklinna "punasesse tsooni", kuhu sissepääs on keelatud. Aga mitte tühjade kätega, vaid kärudega, mille abil alustada rusude eemaldamist. Vaatamata valitsuse kuulutustele on ajalooline kesklinn ikka veel samas seisus nagu 11 kuud tagasi. On püsti pandud uusi identiteedituid äärelinnu, aga abruzzolased ei loobu nii kergesti oma kaunist kodulinnast. Linn on 4 ja poole miljoni tonni rusude all, millest on eemaldatud vaid ääretult väike osa. Juba teist pühapäeva muutus hauavikne L'Aquila kesklinn taas elusaks. Juba see on reageerimise märk ja vastus läbi telefoniliinide kuuldud ahne naeru. "Kärude mäss" aga jätkub, lubavad L'Aquila elanikud, kes jonnakuses ning põikpäisuses ei jää sugugi alla eestlastele.

Adesso basta!

teisipäev, märts 09, 2010

"Olen Italistani kodanik"

Üks ajalehele "La Repubblica" saadetud kiri:

"Tere, olen Italistani kodanik. Elan Milano 2 linnosas, peaministri poolt ehitatud elamus. Töötan ühes Milaano ettevõttes, mille aktsionär on peaminister. Autokindlustus on peaministri oma, samuti nagu minu pensioni kindlustus. Ostan ajalehti, mille omanikuks on peaminister või tema vend, mis teeb sama välja. Käin peaministri pangas. Pärast tööd teen sisseoste peaministri kaubanduskeskuses, kus ostan peaministri osalusega ettevõtete kaupu. Kui otsustan kinno minna, siis võin ma valida ühe kinosaali peaministri omanduses olevast kinosaalide võrgustikust, kus ma vaatan peaministri filmikompanii poolt toodetud ja levitatud filmi (neid filme finantseeritakse ka avalike rahadega, mida määrab peaminister).

Kui jään koju, siis vaatan peaministri televisioonikanaleid digitaaldecoderiga, mida toodab peaministri firma ja kus näidatakse peaministri filmikompaniide poolt toodetud filme ja mida katkestavad peaministri reklaamifirmade poolt tehtud reklaamiklipid. Elan kaasa jalgpallimeeskonnale, mille omanikuks on peaminister.
Vaatan ka RAId (riiklikku televisiooni), mille juhtkond on määratud peaministri poolt valitud parlamentääride poolt. Kui ma televiisorit ei taha vaadata, siis loen raamatut, mille kirjastus on peaministri oma. Peaminister teeb seadusi, mille kiidab heaks Parlament, kus mitmed enamuskoalitsiooni saadikud on peaministri alluvad ja/või tema advokaadid, aga mis valitseb eranditult minu huvides. Issand, milline õnn!!"

esmaspäev, detsember 14, 2009

Hull

Hull oli eile Milanos piazza del Duomol. Teda nähti liikumas rahvamassi seas, ründamas agressivselt Põhiseadust, magistraate ja neid, kes temaga nõus pole:



Politseil oli samal ajal tegemist , et tagasi hoida neid, kes Bonaiuti sõnul on niivõrd hullud, et tulevad väljakule 13.detsembril (!),perioodi mil NORMAALSED inimesed SHOPPAVAD (!!!), ja karjuvad "fuori la mafia dallo Stato"/"mafia välja Riigist":

Hull oli ka see, kes metallsuveniiri kasutusele võttis, aga tema oli juba kümme aastat üritanud ennast ravida...õnnetuseks oli ravi edutu ja nüüd on tollest, kes laval pröökas, ohver saanud. Ilmselt jäävad tükiks ajaks tahaplaanile viimase protsessid ja kriminaalsed seadused.

Hullumeelne on fakt, et kui kumminuiaga saavad kooliõpilased ja töötud, kes oma õigusi nõuavad, siis ei karju keegi skandaalsele vägivalla õhutamisele... nende verel on ilmselt teine väärtus...



Hull asi on lugeda eesti keeles analüüse ja artikleid , millest ilmneb kuivõrd pealiskaudne on autorite Itaalia tundmine.
Ja mul on sellest hullupööra hale. Ju siis jookseb hulluse tont üle Euroopa.

Hulluseni võib viia Internet oma pöörase tendentsiga, et on vaja lausuda kiirelt reageerides arvamusi. Tavaliselt lihtsalt selleks, et mitte oma digitaalset "nähtavust" kaotada, et olla sündmuste "sees".
Energia suundub sinna, kuhu pöördub tähelepanu. 99% inimeste tähelepanu on kas televiisoris või arvutis. Absurde kommenteerides. Pritsides sententse, mis õigupoolest kedagi ei huvita. Vast ainult neid, kes vaieldes vastutasuks omakorda nähtavust otsivad.
Mõnikord on tunne, et kui televisooni ohvriks on ohtralt teadlikkust läinud, siis Internetil on võimalus ka selles suhtes silmad ette teha.

Hullusega on see asi, et toimib nagu turbiin. Niipea kui liiga ligidale lähed (kasvõi selleks,et paremini näha või asja selgitada), kisub ta sind enda keerisesse ilma et sa sellest arugi saaksid.
Liiga tihti unustan ma selle isegi ära.
Hull mis hull...

teisipäev, november 03, 2009

Nii rääkis Ennio Flaiano...

On mitmeid mooduseid pärale jõudmiseks. Parim neist on mitte minema hakata.

Ci sono molti modi di arrivare; il migliore è di non partire.(Il gioco e il massacro )



Psühhoanalüüs on ühe juudi poolt välja mõeldud pseudoteadus, et panna protestante käituma katoliiklaste moodi.

La psicanalisi è una pseudo-scienza inventata da un ebreo per convincere i protestanti a comportarsi come i cattolici.(Frasario essenziale per passare inosservati in società)



Unistaja on inimene, kel jalad kindlalt pilvedes.

Sognatore è un uomo con i piedi fortemente appoggiati sulle nuvole.(Diario degli errori)



30 aasta pärast ei ole Itaalia mitte selline nagu teda on teinud valitsus, vaid selline nagu teda on teinud televisioon,

Fra 30 anni l'Italia non sarà come l'avranno fatta i governi, ma come l'avrà fatta la TV.(Don’t forget)



Unustamatuid päevi on inimese elus kõigega kokku viis või kuus. Ülejäänud on kohatäiteks.

I giorni indimenticabili della vita di un uomo sono cinque o sei in tutto. Gli altri fanno volume.(Autobiografia del Blu di Prussia )



Mul on vähe ideid, aga selle eest on nad segased.

Ho poche idee, ma confuse.(Diario notturno)



Halvim, mis võib juhtuda geeniusele, on olla mõistetud.

Il peggio che può capitare ad un genio è di essere compreso.(Taccuino del Marziano)



Armastuses peab loobuma südametunnistusest mitte kedagi austamata. Kui vaja tuleb minna voodisse enda naisega.

In amore bisogna essere senza scrupoli, non rispettare nessuno. All'occorrenza essere capaci di andare a letto con la propria moglie.Autobiografia del Blu di Prussia



Reklaam ühendab alati meeldiva kasutuga.

La pubblicità unisce sempre l'inutile al dilettevole.(Il gioco e il massacro)



Kunst on kapitalide investeering, kultuur alibi.

L'arte è un investimento di capitali, la cultura un alibi.(Taccuino del Marziano)



Kunagi tulid mul süümepiinad pärast armulugu, nüüd enne seda.

Nelle mie storie d'amore una volta il rimorso veniva dopo, adesso mi precede.(Il gioco e il massacro)



Täna jätsin ma maha oma pere, sest olin tüdinenud end üksi tundmast.

Oggi ho lasciata la mia famiglia perché ero stanco di sentirmi solo.



Minu kass teeb kõike seda, mida tahaksin teha mina, aga vähema kirjandusega.

Il mio gatto fa tutto quello che io vorrei fare, ma con meno letteratura. (Taccuino del Marziano)



Ma ei ole kommunist. Ma ei saa sellist lõbu endale lubada.

Io non sono comunista perché non me lo posso permettere.



Raamatud unistavad. Raamat on ainus elutu ese, millel võivad olla unistused.

Un libro sogna. Il libro è l'unico oggetto inanimato che possa avere sogni.(Diario degli errori)



Ta põeb samaväärsuskompleksi. Ta ei pea ennast kellestki alamaks.

Afflitto da un complesso di parità. Non si sente inferiore a nessuno. ( Diario degli errori)



Teiste inimeste rumalus on võluv, aga ma eelistam enda oma.

La stupidità degli altri mi affascina, ma preferisco la mia.(Il gioco e il massacro)



Mu ainus usk on sõna. Sõna haavab, sõna veenab, sõna leevendab. See on minu jaoks kirjutamise mõte.


Rumalus on suurt progressi teinud. Sellest on saanud päike, mida on võimatu lahtiste silmadega vaadata. Tänu kommunikatsioonivahenditele pole see enam see, mis varem. Ta toitub uutest müütidest, müüb ennast hästi, teeb naeruväärseks terve mõistuse ja külvab terrorit.

Io credo soltanto nella parola. La parola ferisce, la parola convince, la parola placa. Questo, per me, è il senso dello scrivere.

La stupidità ha fatto progressi enormi. È un sole che non si può più guardare fissamente. Grazie ai mezzi di comunicazione, non è più nemmeno la stessa, si nutre di altri miti, si vende moltissimo, ha ridicolizzato il buon senso, spande il terrore intorno a sé. (da Ombre grigie, elzeviro sul Corriere della sera, 13 marzo 1969)



Julgelt edasi, parim on möödas.

Coraggio, il meglio è passato.



Sulle on määratud elunuhtlus. Armupalve on tagasi lükatud.

Sei stato condannato alla pena di vivere. La domanda di grazia, respinta. (Autobiografia del Blu di Prussia)



Kes keeldub unistamast, peab ennast reaalsusega masturbeerima.

Chi rifiuta il sogno deve masturbarsi con la realtà (Taccuino del Marziano)



Itaalia poliitiline olukord on raske, aga mitte tõsine.

La situazione politica in Italia è grave ma non è seria.(Diario notturno)



Millal kunagi on rumal süütu olnud? Ka süütuim loll leiab alati vastukaja oma sama rumalate kaasaegsete südametes ning ajus. Ja neid on alati rohkesti. Mõtetu on lisada, et mitte miski pole ohtlikum, kui puupea, kellele mingi idee kohale jõuab ja see sünnib ärevusttekitava sagedusega. Kui rumalale jõuab kohale üks idee, siis on kõik läbi. Sellele ideele ehitab ta üles süsteemi ja sunnib teisi seda jagama.

Quando mai uno stupido è stato innocuo? Lo stupido più innocuo trova sempre un'eco favorevole nel cuore e nel cervello dei suoi contemporanei che sono almeno stupidi quanto lui: e sono sempre parecchi. Inutile poi aggiungere che niente è più pericoloso di uno stupido che afferra un'idea, il che succede con una frequenza preoccupante. Se uno stupido afferra un'idea, è fatto: su quella costruirà un sistema e obbligherà gli altri a condividerlo.Diario notturno



Kollektiivseid nimetusi on vaja segaduse tekitamiseks. “Rahvas, publik...” Ühel heal päeval märkad, et oleme meie. Ja sina uskusid, et tegemist oli teistega.

I nomi collettivi servono a far confusione. «Popolo, pubblico...». Un bel giorno ti accorgi che siamo noi. Invece, credevi fossero gli altri.(Diario notturno)



Halva ilma tõttu on Revolutsioon määramata ajaks edasi lükatud.

A causa del cattivo tempo, la Rivoluzione è stata rinviata a data da destinarsi.(Diario notturno)



Fašistid on mittetähelepanuväärne enamus. Kunagi hakatakse neid psühhoanalüüsiga ravima.

I fascisti sono una trascurabile maggioranza. [...] Un giorno il fascismo sarà curato con la psicoanalisi.(Diario notturno)



Oopiumist on tänaseks saanud rahvaste religioon.

L’oppio è ormai la religione dei popoli .(Frasario essenziale per passare inosservati in società)



Homoseksuaalsus ei ole vaestele mitte pahe, vaid viis kõrgemasse klassi pääseda.

L’omosessualità per la classe povera non è un vizio ma un modo per accedere alle classi superiori.(Frasario essenziale per passare inosservati in societa)



Ühe intervjuu lõpp: “Kas te arvate, et televisioon on vaatajaskonna kultuuritaset madaldanud?”

“Ei, ma usun, et ta on haritlaste kultuuritaset madaldanud.”

Fine di intervista. «Lei crede che la televisione abbia abbassato il livello culturale del pubblico?» «No, credo che abbia abbassato il livello culturale degli intellettuali.»



Ma kuulun vaikse vähemuse hulka. Ma olen üks nendest vähestest, kel pole enam midagi öelda ja on ootamas. Mida? Et asjad saaksid selgemaks? Eaga on minus kasvanud kindlus, et miski ei selgine: sel maal, mida ma armastan, ei eksisteeri tõde. Meie omast palju väiksemad ja tähtsamad maad omavad oma tõde, aga meie omame lõpmatu arv versioone sellest. Mis põhjusel? Jätan selle ülesande ajaloolastele, sotsioloogidele, psühholoogidele, ümarlaudadele. Mina võtan enda peale selle tagajärjed. Ja veel mõned teised vähesed, sest kõigil on oma lahendus välja pakkuda, oma tõde, see tähandab miski, mis ei ole vastuolus nende huvidega. Ümarlaua taha tuleb kutsuda ka üks kunstiajaloolane, et ta meile seletaks, millist mõju on meie psühholoogiale avaldanud barokk.

Itaalias on tõepoolest lühimaks tee kahe punkti vahel arabesk. Elame arabeskide võrgus.

Appartengo alla minoranza silenziosa. Sono di quei pochi che non hanno più nulla da dire e aspettano. Che cosa? Che tutto si chiarisca? L'età mi ha portato la certezza che niente si può chiarire: in questo paese che amo non esiste semplicemente la verità. Paesi molto più piccoli e importanti del nostro hanno una loro verità, noi ne abbiamo infinite versioni. Le cause? Lascio agli storici, ai sociologi, agli psicanalisti, alle tavole rotonde il compito di indicarci le cause, io ne subisco gli effetti. E con me pochi altri: perché quasi tutti hanno una soluzione da proporci: la loro verità, cioè qualcosa che non contrasti i loro interessi. Alla tavola rotonda bisognerà anche invitare uno storico dell'arte per fargli dire quale influenza può avere avuto il barocco sulla nostra psicologia.
In Italia infatti la linea più breve tra due punti è l'arabesco. Viviamo in una rete d'arabeschi.



Mida te teeksite, kui avastaksite, et teie abikaasa armuke petab teda teise naisega?

Cosa fareste se scopriste che l'amante di vostra moglie la tradisce con un'altra?



Ta otsustas elu muuta ja varaseid hommikutunde ära kasutada. Ta tõusis kell kuus, käis duši all, ajas habeme, nautis hommikusööki, tõmbas mõned suitsud, istus töölaua taha ning ärkas keskpäeva paiku.

Decise di cambiar vita, di approfittare delle ore del mattino. Si levò alle sei, fece la doccia, si rase, si vestì, gustò la colazione, fumò un paio di sigarette, si mise al tavolo di lavoro e si svegliò a mezzogiorno.



Edutus on mulle pähe hakanud.

L'insuccesso mi ha dato alla testa.



Milleks läks meil vaja Stalini õppetundi? Ei milleksi. Juba ongi neid, kes üritavad ellu viia isikusetusekultust.

A che è servita la lezione di Stalin? A niente. C'è già qualcuno che tenta di instaurare il culto della mancanza di personalità. (La Solitudine del Satiro)



Elame spetsialistide keskajal. Tänapäeval on ka kretiinid spetsialiseerunud.

Viviamo nel medioevo degli specialisti. Oggi anche il cretino è specializzato.



Ja ometigi on inimesi, kes elavad ja töötavad Maceratas...

Eppure c'è gente che vive e lavora a Macerata...



Kes ei ole fašist, komunist või kristlik demokraat, sellel on vähe võimalusi itaallaseks olemiseks

In Italia chi non è fascista,comunista o democristiano ha poche probabilità di essere italiano.



Pessimist on hästi informeeritud inimene.

Un pessimista è uno che si è informato.



Ta otsis Tõde ja kui ta selle leidis, siis sai ta suure pettumuse osaliseks. Tõde oli inimtühi, kohutav. Lisaks kõigele oli seal külm.

Cercava la verità, e quando la trovò ci rimase male: era deserta, orrribile. Ci faceva freddo



“Tuli välja režissöör See ja Too uus film”

“Kas tõesti? Ma ei suuda ära oodata, et selle vaatamisest loobuda!”

"E' uscito l'ultimo film del regista Tal dè Tali"
- "Davvero? Non vedo l'ora di perdermelo!"






Ennio Flaiano, itaalia ajakirjanik, stsenarist, kriitik ja kirjanik, sündis 5.märtsil 1910 Abruzzos, Pescara linnas. Lapsepõlves vahetas tihti elukohti, koole ja kolleegiume. Roomas algasid tema ülikooliõpingud, mida ta siiski lõpuni ei viinud.

30ndate aastate alguses alustas kaastööd ajakirjadega ja alates 1943 astus ta filmimaailma töötades koos Federico Fellini, Mario Monicelli ja Michelangelo Antonioniga. Ennio Flaiano sulest ja ideedest sündisid paljude hinnatud itaalia filmide stsenaariumid: “Roma città libera (1948), Guardie e ladri (1951), Peccato che sia una canaglia (1955), Fantasmi a Roma (1961). Koos Felliniga töötas ta filmide “I vitelloni” (1953), “La dolce vita” (1960) ja “8 1/2” stesenaariumi või süžee valmimisel.

Pärast infarkti 1971. aastal pühendas Flaiano ennast oma märkmete ja ülestähenduste korrastamisele, millest suur osa ilmus pärast tema surma Roomas 20.novembril 1972.


laupäev, märts 07, 2009

30 sekundit tõde

Sardid (Sardiinia elanikud) võtavad vastu Berlusconit Nuoros.
Vaikus kogu meedias.



Daniele Martinelli, iseseisva ajakirjaniku blogist.

laupäev, veebruar 07, 2009

Probleemimeem kahe lauluga

Tiiu poolt saadetud meem ootas juba mitu pàeva kirja panemist - "Minu 3 probleemi koos lahendusega".

Siis, kui meem minuni jõudis, olid tüdrukud haiged. Sel hetkel tundus probleemina. Sisimas aga teadsin, et tegemist on ainult ebameeldivusega - asjaga, mis mõne päevaga mööda läheb.

On päevi, mil tundub, et kodu on kitsaks jäänud. Kõigil me arvuka pere liikmetest on rohkema isikliku ruumi vajadus. Sel hetkel tundub probleemina. Sisimas aga tean, et tegemist on püüdlusega mugavamale elule, ego näljaga uue sammu järele sotsiaalse prestiižikuse trepil.

Nii on paljude asjadega. Esialgu tunduvad probleemid, aga kui hästi järele mõtled ja nad suuremasse dimensiooni paned, siis muutuvad päris väikesteks.

Aga on ka neid probleeme, mida mul ei õnnestu läbi tagurpidi binokli vaadata. Need probleemid puudutavad mu kodumaad ja on suure mastaabiga. Viimane nädal on olnud täis sündmusi, mis mind on tugevasti kõigutanud.
Salvatore Borsellino piazza Farnesel,
Eluana ja tema isa Beppino,
Konstitutsioon ja minu vastutus kõige selle ees.

Sõnad ei ole veel küpsed tunnete täpseks tabamiseks.
Jätan nad praegu valmima ja kasutan paari vana laulu suurepärasest itaalia muusikast, mis on mu tunnetele tihtipeale rohkem väljendust andnud, kui ma ise seda kunagi olen suutnud teha.

Franco Battiato - Povera Patria

Povera patria! Schiacciata dagli abusi del potere
Vaene isamaa, rõhutud võimu poolt
di gente infame, che non sa cos'è il pudore,
nende poolt, kes häbi ei tunne
si credono potenti e gli va bene quello che fanno;
nad peavad end võimsateks, peavad õigeks seda , mis teevad
e tutto gli appartiene.
nagu kuuluks kõik neile.
Tra i governanti, quanti perfetti e inutili buffoni!
Kui palju kasutuid ja täiuslikke narre me valitsejate seas!
Questo paese è devastato dal dolore...
Maa, mis valust hävitatud
ma non vi danno un po' di dispiacere
kas tõesti jätavad teid ükskõikseks
quei corpi in terra senza più calore?
need maas lebavad kehad, kus enam soojust pole
Non cambierà, non cambierà
Ei muutu, ei muutu
no cambierà, forse cambierà.
aga võib-olla siiski
Ma come scusare le iene negli stadi e quelle dei giornali?

Kuidas vabandada välja staadionite ja ajalehtede hüääne?
Nel fango affonda lo stivale dei maiali.
Vajub mutta sigade saabas
Me ne vergogno un poco, e mi fa male
Mul on natuke häbi ja natuke valus
vedere un uomo come un animale.
näha inimest käitumas loomana
Non cambierà, non cambierà
ei muutu, ei muutu
si che cambierà, vedrai che cambierà.
ikka muutub, küll näed
Voglio sperare che il mondo torni a quote più normali
Loodan, et maailm naaseb normaalsusesse
che possa contemplare il cielo e i fiori,
et võiks imetleda taevast ja lilli
che non si parli più di dittature
et ei räägitaks enam diktatuurist
se avremo ancora un po' da vivere...
kuni meile jääb veel eluks
La primavera intanto tarda ad arrivare.

Aga kevad viivitab oma tulekuga ikka veel.

Ligabue - Ho messo via,
mida kuulates tulevad mulle alati meelde need inimesed, kes pole end kunagi säästnud, et Kevad kätte jõuaks ja alatiseks meisse jääks.
Praegusel hetkel südamega Beppino Englaro kõrval seistes...

"Panin ära oma vanu asju,fotosid ja kahetsusi, illusioone ja häid nõuandeid. Teen ruumi ja jumal teab, mida ma ootan, aga ma ei suuda mõista, miks mul ei õnnestu kõrvale panna Sind. "


Need on mu probleemid ja ka lahendused...

laupäev, jaanuar 24, 2009

Meelt võib avaldada, aga väljakut ei saa me anda

Eile veendusin veelgi enam meie valitsuse halvas usus ja selles, et olukorra
üle on tegelikult vähe nalja heita.
Roomas on organiseerimisel meeleavaldus järgmiseks kolmapäevaks demokraatia ning seaduslikkuse kaitseks.

Asi sai alguse poliitikute järjepidavast seaduse eiramisest ja magistraatidele järjepidevast näkku sülitamisest.
Asi sai alguse lodo Alfanost ning jõudis välja niikaugele, et sotsiaalabi minister takistab kohtuotsuseid ellu viimast (Eluana juhtum) ja justiitsminister annab juhtnööre oma isikliku äranägemise järgi kohust täitvate magistraatide karistamiseks(magistraat De Magistrise ja peaprokurör Apicella juhtum)...
Samal ajal kohtub Berlusconi Fiorelloga, ühe populaarse showmaniga, et "arutada nalja visates Itaalia situatsiooni üle ning aru pärida tema üleminekust konkurendist telekanalile"...!!! Jumala eest, sõnad on Berlusconi enda suust ja ajalehest...
See on tegelikkus ja mitte iroonia!

Paar päeva tagasi sai mõõt täis ja otsustati Maffiaohvrite Perede Ühingu eestvõtmisel meelt minna avaldama.
Kohaks valiti piazza della Repubblica.
Päev hiljem tuleb teade,et linnavalitsus ei anna selleks luba. Suurel silmil jääme ootama põhjendust, sest Konstitutsiooni järgi ei pea selleks mingit takistust olema (kui just relvastatult kohale ei tule).

Tuleb välja, et siseminister Maroni on mõni nädal tagasi ära keelanud "meeleavaldused kultuskohtade ees"!!!!
Itaalias on pea igal väljakul üks kultuskoht - kirik. Kui keelame manifestatsioonid kirikute ees, siis EI JÄÄGI ENAM KOHTI, kuhu minna. Elagu demonstreerimsvabadus!!

maroni(väike algustäht pole kirjaviga) ärritus moslemite rahumeelsest palvetamisest Milaanos Duomo väljakul Palestiina ohvrite pärast. Pidavat solvama katoliiklaste tundeid (!)
Aga nagu ütleb Beppe Grillo oma viimases blogipostis,et "halvasti mõelda on patt, aga tihti läheb täppi. Tahan mõelda väga halvasti.Asja eesmärgiks ei ole mitte moslemid, vaid itaallased, kes tahavad meeleavaldusi korraldada. Juba on okupeeritud kogu meedia reziimi valedega ja nüüd tahetakse väljakuid kinni panna."

Voglioscendere blogist leian ühe oma blogisõbra Danxi kommentaari:" Kas te ei teagi? Kõik manifestatsioonid kirikute ees on keelatud, sest hiljem tahetakse neid üürida Vatikanile avalike tuleriitade püstitamiseks nende räpaste ateistide jaoks."
Noh tuli jälle naeratus huultele...kuigi nalja heitmiseks jääb tuju üha vähemaks.

Teadmiseks: uueks kohaks sai piazza Farnese.
Lugemiseks: Beppe Grillo julge üleskutse itaallastele "Mina tean" .

kolmapäev, jaanuar 21, 2009

Itagascar

Järgnev pretendeerib itaalia praeguste poliitiliste jõudude sügavale lahkamisele sellisena nagu ta seda väärib.

Et kurssi viia neid, kellele itaalia poliitiline olukord on täiesti tundmatu, kasutame abimaterjalina menumultifilmi „Madagascar, mis on meie eesmärgini jõudmiseks ülisobiv abivahend.

Itaalia peaministriks on kuningas Julien (Berlusconi) – lõbus leemurite pealik, kes optimistlikult reaalsust eirates suudab alati veenda teisi loomariigi esindajaid oma ajuvabade projektide tõhususes. Vahel ei usu ta isegi oma silmi, kui palju inimesi ta suudab oma võrku püüda. Meeldetuletamist väärib ka tema huumor: „Kiirustagem..., enne, kui hullumeelsusest toibutakse!“ Veendunud oma ülimuslikkuses ja selles, et elu on show, õnnestub tal igast olukorrast terve naha ja kohatute naljadega välja tulla. Tahaksin tähelepanu juhtida sellele, kuidas ta flamingodest oma kuulekad ratsud teeb ning nende päid trepiks kasutab.

PDL meenutabki leemurite kogukonda – lõpmatu diskoteek, milles üheskoos lõbutseda. Kes ei tantsi, on segadusetekitaja ja peorikkuja.

Teine enamuse koalitsiooni partei on Lega Nord – pingviinide psühhopaatiline nelik. Ettevõtlikud ja enesekindlad, on neil alati kindel plaan, mis sest, et ei vasta just tervele mõistusele. Ei salli vasturääkimist. Iseloomulik on stseen, kus üks teeb lennuki projekti, teine küsib, kas see ka lendab ja esimene vastab; „Loomulikult!!“ voltides projektist paberlennuki, mille uhkusega õhku lennutab. Igasuguse loogika vastaselt õnnestub neil oma ettevõtmised teatud tulemusteni viia. Ja kui veel ei ole veendunud, et sarnanevad Lega Nordile, siis jälgige pingviinide pilku...

Opositsioonipartei PD on esindatud ahvide näol. Ninakirtsutavad intellektuaalid, kes skandaliseeruvad jämedatest naljadest. Ei armasta käsi määrida. Kui on vaja tööjõudu lennuki parandamiseks, siis ei kõhkle hetkegi, et oma liigikaaslasi mustaks tööks värvata ja kahekesi ametühing luua – „emaduspuhkus on vääramatu õigus!“ . „Aga need on ju isased ?!“. „Õigused on kõigile võrdsed!“ Rohkem, kui tööahvide õigused, meeldib neile kõvakübar ja sigar. Oluline on mängulaua taga olla.

Keda ma ei leia, on praeguse pollitika peakangelane ja rompipalle Tonino Di Pietro (IdV). Aga kui hästi järele mõelda, siis on tal paljugi ühist käekotiga relvastatud sõjaka ning kartmatu New Yorki vanamutikesega. Siseneb lavale alati siis, kui mõeldakse, et on temast lahti saadud, ega karda korra nimel vastu lõugu anda loomade kuningale. Siit õppetund – mõnikord võib selle käest, kes nõrk näib olevat, väga valusti peksa saada...

Kuidas kulgeb aga Itagascari edasine stsenaarium? Mulle meeldiks, et pingviinid leiaksid endale uue missiooni, mis neid hästi kaugele viiks ja võimalikult kauaks ajaks.

Kuningas Julienile annaksin päris oma mängumaa koos leemuritaride ja sõberleemuritega ning diskoteegituledega, mille ümbritseksin bambusest trellidega...igaks juhuks, et minevik ei korduks.

Ahvid jätaksin malet mängima, päris omaette.

Ja et Alex, Marty, Gloria ja Melman (nagu Itaalia elanikud, kes omavahel rohkem ei sarnane kui lõvi, sebra, jõehobu ja kaelkirjak) päris oma pea, südame ning jõududega tuleviku poole vaataksid...

Eks ta enam vähem nii lõppeski, kui Julien välja jätta. Kahju, et ainult filmis!