Nagu halvas unenäos

Kirjutades seda lugu Sabina Guzzantist, mõtlesin haige südamega, et kuidas me oleme jälle nii kaugele jõudnud.
See algas juba suvel mustlaste sõrmejälgedest, mille võtmist hädavajalikuks peeti ja samal ajal käisid agressioonid gaydele.
Nädal aega tagasi õigustasid Rooma linnapea ning Vabariigi kaitseminister oma avalikes kõnedes fashistlikku minevikku.
Siis valiti Miss Italia, kus osales SSlasest massimõrvar Erich Priebke. Teda oli isegi žüriisse kutstud, aga juudi kogukonna protest sundis teda videoülekandega leppima. Suurte silmadega jälgisin teleekraani, kust naeratav koduarrestis mõrvar konkurentidele õnne soovis. Mõtlesin, et on halb unenägu...
Üleeile peksti surnuks Abdul, musta nahavärviga itaallane, kes olla paki küpsiseid varastanud. "Räpane neeger",öeldi talle, aga justiitsorganid ei pea seda rassistlikuks agrassiooniks.
Samal ajal läheb edasi koolireform, mis tahab koonada 87.000 õpetajat, vähendada õppetunde 40lt 24ni ning taaskehtestada algkoolis üksainus õpetaja kõikide ainete jaoks.
Meie elud aga jätkavad oma igapäevast rada,lootuses, et hullemaks ei lähe. Lõppkokkuvõttes - olgu, kuidas on, mis see meisse puutub.
Ka peaministri meediaimpeerium väidab, et kõik on korras, kõik läheb suurepäraselt...

Meenuvad eesti sugulaste-tuttavate hämmingus ja ebalevad pilgud, kui tahtsin nendest asjadest rääkida: "Kas sind siis huvitab poliitika? Sa lähed nii põlema.Ega meie ju midagi ei otsusta!"
Nagu poliitika oleks pokker, mida ainult härraste mõisas mängitakse."Mõisaelanikud" on seda arvamust meis hoolikalt toitnud. Aga kui mängulaual on minu talu ja minu elu, siis ei saa ma ükskõikne olla.
Ma ei taha mõisahärraks saada, tahan ainult meelde tuletada, et igaühel on siin maailmas õigus oma mängu mängida, oma elu jaoks oma reegleid kehtestada. Üksainus reegel peab ühine olema - teistele olendile mitte kahju teha, aga see ongi tänases maailmas kõige rikutum reegel.

Mind, näe, hämmastab jälle ükskõiksus,mis on tihtipeale suurem süü Elu ees, kui mõnede võimust pööraste kurja-tegijate hullumeelsused.
Elu pole mitte ainult kingitus, Elu on ka vastutus.
Mõtlen tihti nende itaallaste peale, kes kindlasse surma läksid selleks, et terve mõistuse printsiipe kaitsta. Ma ei pea silmas mitte ainult Teise Maailmasõja partisane, la Resistenza´t. Mõtlen ka tapetud ajakirjanikele, magistraatidele, Falconele, Borsellinole ja paljudele vähem kuulsatele, kelle üksildased lahingud on surmaga lõppenud.
Kui me ükskõiksed oleme, siis surevad nad veel korra.
Tahan üles ärgata.

Sinna ja tagasi

Pärast klantsima löödud,organiseeritud ja digitaalset Tallinnat, pärast uimast, ajas muutumatut ja enesega rahulolevat Abruzzot, vajusin hea meelega taas Rooma tuksuvasse ja lämmatavase embusesse.Võtsin kohvrist välja selle suve 3 ilusaimat kingitust: Andrus Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu" K.lt Tallinnas, Oscar Wilde´i "De profundis" L.lt Pescinas ning Frank Schätzingi "Il quinto giorno"(eesti keelses tõlkes "Parv") S.lt Roomas. Esimene oli meeldivalt üllatav, teine lihtsalt vaimustav ja kolmas üsna haarav.

Aga praeguses hingeseisundis on nende raamatute kirjanduslik väärtus isegi teisejärguline. See,mis need ootamatud annid mulle niivõrd armsaks teeb, on side erinevate eksistentside vahel, omavahel kaugel paiknevad inimhinged, mis teatud hetkel samal sagedusel võnkuma hakkavad ning üksteisele emotsioone jagavad.

Mõnikord on tegemist aastakümnete taguse sidemega, mis pikkadest vaikuseperioodidest ei hooli ning esimese ühise naeruga endise elujõu saab.
Mõnikord on sõprus "esimesest silmapilgust", mis hetkega juured sügavale ajab.
Mõnikord on sündinud poolehoid läbi diametraalsete erinevuste ning umbususust on välja kasvanud usaldus ja hoolimine (mis elab üle isegi hääle Berlusconile :)!!)

Kõige selle jätan endasse nendest päevadest, veedetud kohtades, mis mulle koduks on olnud - mõistvad pilgud, jutuvada veiniklaasi taga ning sammud, mis kaasteelisega ühes rütmis kõlavad, olgu siis Tallinna munakividel või Pescina mägiteedel.

Pean andma küll õiguse oma mehele, kes ütleb, et oma vanasse kodukohta tagasi minnes meenuvad kõik need põhjused, miks sa sealt kord ära tulid (täpsustan - kehtib nii Tallinna kui Pescina kohta).Siiski langeb mu pilk pühendusele, mis ühes nendest raamatutest:
Alla mia amica
sorella parte dell'anima
Mu sõbrannale
õele osakesele hingest
ja mõtlen, et ka see negatiivne vääris läbielamist.

Eestisse!

Viimasest korrast, kui Eestis kàisin, on juba viis aastat mööda läinud. Elu on suuri pöördeid teinud ja lapsed on hakanud päris oma mõttemaailma looma. Ainus,mis nende aastatega muutunud pole, on see rahutus ning kerge võõristustunne, mis mind enne reisi taas valdab. Polegi nagu õieti oma suhteid Eestiga kunagi selgeks mõtelnud, pole selleks ka vajdust olnud. Reisi eel aga kerkib see teema iseenesest teadvuse pinnale ning tekitab segadust...

Mu side sünnikohaga on habras nagu õhuke jääkord esimestel külmaöödel. Piisab kellegi ettevaatamatust sammust, et see puruneb. Piisab kodusest soojast lähedusest, mida Itaalias tunnen, et see üles sulab. Siiski on teatud salajasi aastaegu, mil see õrn jääkiht uuesti põikpäiselt mu hinge lombi peal taastub ning paneb liikuma seletamatuid emotsioone ja mälestusi, unustusehõlma vajunud atmosfääre ja tujusid. Siis üritan leida kuidagi tasakaalu oleviku ja mineviku vahel, mis justkui tunnustamist nõuab...

Eestisse sõiduga tuleb paratamatult meelde esimene Itaalia-sõit, esimene lõhnav maikuune tuul Fiumicinos, esimene õhtu Rooma lummavates tuledes ning seesama kerge hirmu- ja kohmetusevärin, mis praegu haarab mind Tallinnasse minnes, sest kodu mõiste on kohta ja tähendust vahetanud. Aeg-ajalt, kui sellesse aega mõttes tagasi lähen, kuulan ühte laulu, mis itaalia keeles mu põhjamaist hinge on liigutanud ja mõistnud. Igaks juhuks laen selle IPodi...ei tea, kuidas see Eesti õhus ka kõlab...

Tee läheb ikka edasi ning suureks kasvamisel pole lõppu.




Io, un giorno crescerò
ühel päeval kasvan suuremaks
e nel cielo della vita volerò
ja lendan elu taevas
ma, un bimbo che ne sa
aga mida teab üks laps
sempre azzurra non può essere l'età
et iga ei jää alati helesiniseks
Poi, una notte di settembre mi svegliai
siis,ärkasin ühel septembriööl
il vento sulla pelle
tuul mu nahal
sul mio corpo il chiarore delle stelle
tähtede helendus mu kehal
chissà dov'era casa mia
kes teab, kus oli mu kodu
e quel bambino che giocava in un cortile
ja see laps, kes mängis õuel
Io vagabondo che son io
mina, hulkur
vagabondo che non sono altro
hulkur, ei midagi muud
soldi in tasca non ne ho
raha taskus mul pole
ma lassù mi è rimasto Dio
aga sinna ülesse on jäänud jumal
(Nomadi "Io vagabondo")

Õnne võimalikkusest

Alles hilisõhtuks sain oma tavalise hea tuju tagasi...pärast tusast ja murelikku hommikut leheuudiste seltsis, mis ei võimalda mul praegusel hetkel õnnelik olla. Itaalia demokraatia elab oma mustemaid päevi ja see, kes terve mõistuse kohaselt peaks opositsiooni tegema( Veltroni) ütleb, et sügisel hakkab võitlema...Sügisel!?!Kas enne on vaja puhkusele minna??? Riik on hädas ja kaks võimsamat poliitikut tegelevad kumbki innukalt ja veendunult oma asjadega...

Mõtlesin, et parem viin lapsed kinno. Tahtsid "Indiana Jonesi" näha. Tihti on juhtunud, et film, millelt midagi erilist ei oota, annab äkki mõtlemisainet. Seekord ahvatles mind lause, mida kasutuas koolidirektor, kui FBI survel Jonesi vallandama pidi :
"Võib-olla oleme me juba eas, kus Elu lakkab andmast ja hakkab võtma"
Polnud elu kunagi sellisest perspektiivist vaadanud...
Aga mõtiskledes hakkas tasakaal tasapisi tagasi tulema...

Õhtul vaatasin oma toimetusi tehes ühe silmaga jalgpalli. Nägin meeskonda, kellelt keegi midagi ei oodanud, aga kes uskus oma võiduvõimalusse viimase minutini ja tegi ime, ühe sellise , mida jalgpallis ikka aeg-ajalt ette tuleb.
SIIIIIIII! karjusin koos oma pojaga (tütreid asi ei huvita), kui südant põkslema panevad viimased penaltid läbi said. Mulle nii meeldib, kui asjad ootamatu pöörde võtavad.
Naeratus tuli jälle mu näole.

Veel veidi adrenaliini veres, ei tulnud und ja jäin vaatama uut saatesarja "Il cielo e la terra", mille teemaks oli ÕNN. Nii nagu poliitika, on ka itaalia televisioon armetus olukorras. Reklaami eest maksjad otsustavad, milline saatejuht neile meeldib ja milline mitte ning loomulikult jäävad vaeslapseks need saated, kus vähegi midagi mõistlikku räägitakse. Raha pannakse räige meelelahutuse peale ja tulemus on näha...Õigupoolest pole NÄHA kohe mitte midagi, peale mõne haruharva erandi. Nulli triumf...

"Taevas ja maa" oli jälle üks erand meie telemaastikus. Stuudios olid paljude religioonide esindajad, kaasa arvatud ilmalikud ja igaüks neist seletas oma õnne nägemust, rahulikult, viisakalt, HEATAHTLIKULT üksteist kuulates ja mõista püüdes. Musulmanide imam viskas isegi head nalja, kui talle esitati küsimus islami paradiisi kohta, et neitsid jms. "Einoh, neitsid on reserveeritud ainult meile,musulmanidele, teile kahjuks mitte...." Kui usumehed oma tõdede üle ka nalja hakkavad viskama, siis on ju mingit lootust!

Kaks lugu meeldisid mulle.
Zen buddist jutustas loo mehest, kes tiigri eest joostes sügavasse auku kukub, Augu põhjas on teine näljane tiiger. Mees haarab kinni esimesest ettejuhtuvast liaanist ja jääb selle otsa rippuma, üks tiiger üleval ja teine all. Äkki ilmuvad välja paar hiirt, kes liaani närima hakkavad...olukorras, kus igasugune lootus maha jätab, näeb mees maasikataime oma silme ees. Sirutab käe, nopib neist ühe ja lausub:"Milline imeline maitse!".

Teine lugu oli jalgpallist. 1950, maailmameitrivõistluste finaal Maracanas, Brasiilia - Uruguay. Kogu staadion on täis ja oodatakse Brasiilia võitu, kogu linn on pidutujus. Pärst brasiillaste väravat juba teisel minutil on kõik võidus kindlad...Teisel poolajal tegi Uruguay viigi ja 11 minutit enne lõppu tuli uruguailaste võiduvärav.
Tinaraske vaikus vajus staadionile, publik nuttis,sireenidega kiirabid sõitsid edasi-tagasi, sest paljud said infarkti (10 neist surid).
Uruguai kapten Varela võttis vaikides vastu auhinna ja samal õhtul nähti teda linna peal nutmas koos brasiillastega, kuna võit ei toonud enam rõõmu, olles põhjustanud teadmatult sellise kannatuselaine...

Oli tõesti huvitav saade, olgu pealegi, et kell 1 öösel, mil vaatajaid miinimumarv.

Uni tuli lõpuks tasapisi õnne üle mõteldes ja oma südant kuulates.
Oot-oot, kuidas see nüüd kõlaski, see lause "Inidiana Jonesist", et Elu lakkab andmast ja hakkab tagasi võtma...Aga mul on ju palju tagasi anda! Olen palju Elult saanud, imeliselt palju...
Selle õnnetundega silmad kinni vajusidki.

We fuck the world

Progress ja jumalad

Oli aegu ja kultuure, mil inimeste elu toodi ohvriks kõrgemate vägede ja jumalate nimel. Praegu nimetatakse neid primitiivkultuurideks.
Oleme me ikka kindlad, et primitiivsus on selja taha jäänud? Tehnoloogiaga oleme inimmõistuse poolt saavutatava Everesti tippu jõudmas, aga hinge arengult püherdame sopas. Jätkame inimelude ohvriks toomist võimsamatele jumalatele, mida inikonna ajalugu tunneb - Turg ja Kasum.

Esimene neist, Turg, on üks nähtamatu tuhandekombitsaline elukas. Teda ei näe, vaid tunned hingeõhku kaela peal. Mõnikord nimetatakse teda Vabaks Turuks, aga tal on Peremees, kes oskuslikult käsklusi annab, kust kägistada ja kust vabaks lasta.
Teine, Kasum, on Püha Aksioom, milles kahelda võid ainult siis, kui oled valmis endale laskma "hullu" või "ignorantse" templi otsa ette lüüa.

Nende kahe jumala palge ees pole väärtust, mida ei põrmustata. Elu käib sinna nimekirja.

Hiljuti lugesin ELi kavatsust anda võimalus töötada üle 48 tunni nädalas (praegune seadusjärgne piir), kellel selleks soovi on. Ilus väljend - "kellel selleks soovi on"...Sisaldab endas vaba tahte kontseptsiooni. Tahetakse kehtestada uus piir - 60 tundi. On kergesti etteaimatav, kellel on seda "vaba tahet" ületunde teha: need, kellel pangalaen rahakotti rõhumas (sest Turg on inimese esmaõiguse - katuse pea peal- hinna kohtavalt kõrgeks määranud); need, kel madal palk ja kes ei saa isegi protesteerida,sest viletsate armee on ukse taga järjekorras ootamas. Ega siis pank pole heategevusorganisatsioon ning ettevõtjal on õigus üha suuremale kasumile. Nagu korrutas alati mu tööandja: "Kasum peab alati suurenema- see on areng!"
Ühiskonnas, mis inimelu ja hinge arengut väärtusteks peab, oleks töötunde VÄHENDATUD, makstes sama palka.

Berlusconi IV valitsus näitab omakorda "suurt lahkust" üles, võimaldades ettevõtjal ületundide pealt vähem makse maksta, seega jääb töötajale mõni sent rohkem taskusse. Ja seda riigis, kus 1300 inimest aastas tööpaigal sureb...Küll on tore, et keegi ka tööliste peale mõtleb! Laisad virisevad, need, kes arengut ja kasvu ei soovi! Mille arengut? Ettevõtja pangaarve oma? Arengut mille poole? Kindlasti mitte parema elu poole, sest tulemused on selgesti nähtavad.

Arvan, et kurja juur on kultuurituses. Kultuuri all ei pea ma silmas tsirkust, mida võimu juures olijad leiva kõrvale jagavad. Üks asi on meelelahutustööstus, mis toodab Kasumit ning järgib Turu nõudeid ja teine asi on kultuur, mis sügavuti läheb, mis kahtlema õpetab, mille ainsaks börsiks on südametunnistus. Sellele Kultuurile (ja neile, kes seda teha püüavad) oleme juba ammu selja pööranud.

Jumalad kaitsevad alati oma positsiooni ja ei armasta kahtlusi.Kultuur ning sellega paratamatult kaasnev hinge areng on neile ohtlik: vabastab kummardamisest, õpetab lugema ridade vahelt ja asjade seest, peab altruisimi ning ühiste huvide silmaspidamist ainsaks mõistusepäraseks arenguprintsiibiks.

Kultuur aitaks meil näha, et kuningas on alasti. Kultuur paneks üha enam inimesi endalt küsima - milleks meile kuningas?

Jumalatele pole vaja isemõtlejaid, vaid omologeeritud maailmavaadetega autoome, kes rahulduvad uue SUViga, uhke maja ja muude tarbimise rõõmudega, kes usuvad, et olukord on "normaalne" ja vältimatu, et alternatiive pole.

Turu ja Kasumi preestritel on alati õigustusi varrukast võtta: "Nii toimib maailm, nii on see alati olnud." Ei tea, kus me omadega oleks, kui esimene kahel jalal käia oleks samamoodi mõtelnud.

Praegu oleks Hingel vaja selg sirgeks ajada ja kahe jala peale tõusta. Siis võiksime mõne järjekordse inimelu mõnitava seaduse kirjutajale otse silma vaadata ja omad nõudmised esitada.
Hing peab alati avarduma - see on areng!

Ei Lissaboni leppele

Peata EL Lissaboni lepe! Teeme oma hääle Iirimaal kuuldavaks!

13. detsembril 2007 kirjutasid EL liikmesriikide valitsused alla „Lissaboni leppele", mille nad loodavad jõustada 1. jaanuarist 2009. See lepe hakkab määrama Euroopa Liidu edasist toimimist ja nagu Euroopa Põhiseadus, mille Prantsuse ja Hollandi valijad 2005. aastal tagasi lükkasid, määrab ta Euroopa neoliberaalsele vabaturumajanduse kursile. Euroopa kodanike sotsiaalseid vajadusi ei võeta arvesse. Selle asemel, et arvestada eurooplaste soovidega demokraatia, sotsiaalsuse, rahumeelsuse ja ökoloogilisuse järele, määrab see lepe EL-i arengu kindlalt neoliberaalsena.

Et see võimupööre õnnestuks, eiravad kõik valitsused üleskutseid referendumiteks ning valetavad oma rahvastele selle sisu kohta.

Me palume iirlastel hääletada selle EL leppe vastu!

Me paneme oma lootused iirlastele ja kaaseurooplastele, et nad liituks selle püüdlusega.

Me ütleme JAH Euroopale, aga tahame uut algust. Me tahame rahumeelset, sotsiaalset, ökoloogilist ja demokraatlikku Euroopat ja me ütleme EI euroliidu militariseerimisele, tema neoliberaalsele orientatsioonile ja demokraatlike vabaduste vähendamisele.

Me püüdleme Euroopa Liidu poole, mis on inimeste oma, inimeste loal ja inimeste jaoks, aga see saab võimalikuks vaid juhul, kui kõigi EL liikmesriikide kodanikele antakse õigus ise otsustada, kas Lissaboni leping peaks olema tulevase valitsuse aluseks. Meie ütleme EI ja palume teil

Kirjutada alla üleskutsele siin



16069 inimest 26 EL riigist on juba alla kirjutanud (alates 12. maist 2008)

Mõtlemisainet leppe kohta siit

Uhkelt itaallane

Lugesin Katu postitust Itaalias elamise raskustest. Mind ei hämmastanud postitus iseenesest, sest meil kõigil tuleb ette hetki, kus näeme asju mustemalt, aga küll kommentaarid, mille kaudu itaallaste vigade nimekiri väga pikaks ja rängaks osutus. Ma ei saa vaikselt lasta kaalukausil ühele poole vajuda...

Tulin Itaaliasse 1990 ja olin 22 aastane. Olen sellele imelisel maale kohutavalt palju võlgu. Sain tunda jäägitut ja autentset armastust, sõprust, mis sind kunagi hätta ei jäta, õppisin vastutustunnet riigi ees ja minus ärkas kodanikuteadvus. Itaalia on täis sügava hinge ja vaimuga inimesi. Nii sügava, et jätavad hingetuks kogu maailma.

Kust on pärit siis Terzanid, Savianod,Ughid, Falconed, Borsellinod, Pasolinid, Forleod, Pollinid, Benignid, Rossellinid, Rubbiad, Monicellid, Morod ja Berlinguerid, Togliattid ja De Gasperid... ja need on ainult esimesed, kes mulle pähe tulevad??

Kus elavad siis need miljonid inimesed, kes igapäev nendest eeskuju võtavad ja kogu oma jõuga Itaaliat edasi viivad??

Ma pole itaallastelt kunagi midagi oodanud. Pole tahtnud, et nad minu moodi mõtleksid, aga pole ka iseenda vaadetest lahti öelnud. Olen oma kaasmaalasi aktsepteerinud ja nemad on aktsepteerinud mind. Olen oma kaasmaalasi armastanud ja
olen nendelt rohkem vastu saanud, kui ma neile anda olen suutnud.
Oleme vastastikku rikastunud.

Teatud inimestega on mul probleeme ja on siiamaani, Mitte sellepärast, et tegemist on itaallastega. Võitlen oma väikest igapäevast võitlust ebaviisakuse, kultuurituse, eelarvamuste ja rassismi vastu olgu ta siis itaalia, eesti, slovaki või hiina oma.

Et eestlaste ja itaallaste puhul on tegemist kahe täpselt vastastikuse rahvusega (nagu must ja valge, yin ja yang), seda nentis juba Indro Montanelli, kes 30ndatel Tartu Ülikoolis õppejõuks oli.
Et igal rahval on oma pahed ja voorused, ka see on ilmselge. Aga usun, et see ei takista meid siiski üksteist LUGU PIDAMAST!

Seega pühitsen uhkusega tänast Itaalia Vabariigi aastapäeva!

Millest ma elan ja hingan

Lõppude lõpuks osutus see kõik vähem ebameeldivamaks kui ma arvasin. Teatasin härra Sassonile oma otsusest töölt lahkuda ja pärast esialgset temapoolset üllatust suutsin oma põhjused viisakalt, aga enesekindlalt selgeks teha. Tegelikult oli neid põhjuseid ainult üks, aga selle eest hästi suur ja võimas - sisetunne ütles, et see pole tee, mida jätkama peaksin.

Panin ühele kaalukausile selle sisetunde ja teisele kindla sissetuleku küllaltki mugavate töögraafikuga (mis mul mitme lapse ema rolli väärikalt täita aitas). Elu andis ka kerge õlahoobi uue personaliülemuse näol ja - saigi otsustatud. Veel kaks nädalat ja olen jälle vaba inimene...või töötu...või koduperenaine...Ei-ei, Vaba Inimene...seda kinnitamaks allasurumatu õnnetunne, mis arusaamatul kombel mu sisse omale pesa on teinud. Peaksin vist vastutustundlikult veidi hirmu tundma.

Võtan nüüd endale aega Elamiseks - kavatsen korrastada mõtteid ja mind ümbritsevat, minna Abruzzo-koju end saastast (materiaalsest ja vaimsest) puhastama, taaskehtestada varahommikune jooksutund mägede vahel et uuena üle pikkade aastate jälle Eestisse tulla.

Kolleegid küsivad mu käest iga päev murelikult:"Tutto bene?"/"On kõik hästi?"
Töö on siiski enamuse meelest sotsiaalse prestiizi garantii. Mul polnud küll prestiizikas töö, aga hea leping keskmisest suurema palgaga. Mille nimel ma sellest ära ütlesin, jääb neile arusaamatuks.
Millest sa siis elad, on nende küsimus.

Esitasin sama küsimuse ka iseendale, sest üritan ette kujutada Süsteemist väljas olemise tunnet, mis teatud kõheduse sisse toob. Üritan just ette kujutada, sest praegusel hetkel tunnen vaid vabanemistunnet. Umbes sellist, kui meres ujudes lähed kaugele,kus jalad põhja ei puutu.

Ühiskond on meid kasvatanud teadmises, et vajame elamiseks karke ja vahendajaid. Et ilma nendeta on võimatu elamisväärset eksistentsi kogeda.
Vajame ju palka - kindlust, läätseleent, mille eest oma sünnipärased õigused turule viia.
Vajame neid narre, kes poliitiku nime ei vääri, et oma linnasid ja riike toimima panna.
Vajame preestreid, kes meie eest Kõigevägevamaga ühendust peavad ja meile teatavad, mis õige ja mis vale.

Oli Jõud, mis mul inimeseks areneda aitas. Mis mulle käed ja jalad kasvatas ning mu aju ning südametunnistuse tööle pani. Ei küsinud mitte midagi vastutasuks.Siiamaani paneb mind sisse ja välja hingama.
(Tihti tuleb mul selline ketserlik kahtlus, et Elu on TASUTA!)
Seda Jõudu tahan taaskord usaldada. Ei tea veel, millist teed ette võtta, aga tean, millisest tahan eemale hoida. Küllap juhtnöörid on tulemas.

Niikauaks püüan Pescinas, Abruzzos oma inimesekohust täita ja õnnelik olla.

PS Video pole mitte Pescinast, vaid Pizzoferratost (üks vähestest, mida YouTube´ist leidsin). Abruzzo mägikülad sarnanevad kõik veidi üksteisele...

Tuhandest maasikast saab moos!

Igal esmaspäeval kell 15 eesti aja järgi saab siit kuulata otseülekandes Marco Travagliot, itaalia ajakirjanikku, kes jultunult väidab, et must on must ja valge on valge...
Forza Marco!