Nüüd, mil on eluaastaid kokkuvõttes rohkem siin kui Eestis elatud, tundub nagu oleks hiigelpikk teekond läbi käidud.
(Hetkel, mil seda lauset kirjutasin, tabasin, et ei sõna "Itaalia" ei sobinud sinna kuidagi ja lõpuks kasutasin sõna "siin". See tundus mulle ebakorrektse väljendamisena. Et nagu oleks tegemist millegi minust väljaspoolsega, samal ajal kui kõik mind ümbritsev on niivõrd mu sisse põimunud et on mu identiteediks saanud).
Niivõrd pikk teekond, et mitte enam ei mäleta, kust see täpsemalt algas. Küll aga sähvatavad aeg-ajalt mõttesse ammused õppetunnid, mis üheainsa hetkega sind igaveseks muudavad.
Siis kui juhuslikult märkad teiste "kultuurikokkupõrkeid" elu pisiasjadega nagu näiteks jalanõude äravõtmine kodudes.
Ma kujutan ette, et mõnedele võivad sellised pisiasjad olla tegelikult väga närvesöövad ning esialgu oli see harjumatu mullegi. Noh, et mina pingutan, et puhtust hoida ja siis tuleb keegi ning hoolimatult su pingutusted üle tallab.
Nii tundus mulle päevani, mil sattusin ühte koju, mille kogu põrand oli kaetud valge (just, lumivalge vaipkattega). Me polnud mingid vanad tuttavad. Õigupoolest olime tutvunud samal päeval kui asjaolude kummalisel taganttõukel ma ta koduuksest sisse astusin.
Võite ehk isegi ette kujutada mu instinktiivset reaktsiooni valgele vaipkattele. Teades küll, et väliskingi ei ole kombeks ära võtta, äratas selline piimjalt puhas eredus minus kohe taas põhjamaise instinkti ning küsisin võõrustajalt, et kas tema juures käivad kingad jalast ära. Selle peale vastas ta, et see oleneb vaid minust endast. Kui mulle meeldib jalanõudeta olla, siis tehku ma nii. Kui ma aga tunnen end paljajalu ebamugavalt, a disagio, siis jätku ma nad jalga. Tema ainus tahe oli, et inimene, kes ta koju tuleb, ennast hästi tunneks...
"Aga kui määrdub?" küsisin ma suuri silmi.
"Kui määrdub, siis teen puhtaks. Inimesed on olulisemad kui asjad. Kui ma laps olin, siis ei olnud meil mitte alati raha kütteks ja mäletan hommikuid, mil jalad jääkülma tumedat põrandat puudutasid. Lubasin endale, et suureks saades saab mu kodupõrand olema soe, pehme ja valge. Aga see kehtib muidugi ainult minu kohta. Ma ei suudaks pealt vaadata, kuidas keegi minu kodus ennast kehvasti tunneb paljajalu või sokkides vaeveldes. See oleks kasvatamatus, lugupidamatus,ebaviisakus."
Minu näol ei olnud tegemist ei sõbra ega pikemat aega tuttavaga. Ma olin lihtsalt juhuslik sissepõikaja. Tema arvates väärisin ma aga rohkem kui puhastamise vaev.
Illumineerusin muidugi antud küsimuses hetkega. Aastaarv oli 1990.
Kuigi oli veel hetki mu elus, mil ma enda sees puhkides mõnel inimesel oma kodus kingad lasin ära võtta (ka vajaduse korral susse pakkudes). Selleks, et tõesti muutuda, läheb vaja enamat kui sõnades väljendatud kontseptsiooni ajuga tajumist. Muutumine vajab südant.
Tegin seda näiteks pisikeste lastega ülima väsimuse perioodidel, aga ma ei tundnud selles rahuldust. Pigem vastupidi, tunnetades piinlikult teise inimese kohmetust olles sunnitud endale ebaloomulikul viisil minu juures olema. Tundsin, et olen ikka tõeline stronza... Ka lapsi sain neid tegelikult nendel momentidel mitte põrandale roomama panna, veeta suures südamerahus meeldival aega külalisega, kes samuti end kingades paremini tundis.
Ja kui pärast pesin põrandat suure rahuldusega, siis mõtlesin tänutundega Dinole ning ta valge vaipkattega kodule.
Le persone sono più importanti delle cose.
