Meie ja nemad

See on jutt integreerumisest, omaks võtmisest.

Kui oled otsustanud elada maal, mis pole su sünnikoht.

Siis ollakse kas külalised, kui koduks jääb endiselt maa, kus ilmavalgust nägid, või saadakse omainimeseks. Viimasel juhul vahetab sõna "kodu", tähendust, värve ning lõhnu. Diventa casa mia.

Koht, kuhu kuulun.

Kogukond, millega oma saatuse seon. Minu südame paik.

Maa, mida hoida tahan.

Omainimeseks ei saa väga ruttu. 

See on pikk sotsiaalne, aga eelkõige kultuuriline protsess, mis teeb inimesest kogukonna liikme, seob teda ümbritsevaga. Aga ega paljud seda ihkagi. Polegi vaja. Igal meist on oma tee käia.

On neid, kes eelistavad jääda igavesteks külalisteks. Lihtsalt palju pikemaks kui vanasõna järgi kuulsaks saanud kolmeks päevaks. 

Ka sel juhul ei saa siiski vaid külaliseks jääda, vaid peab võõrustajate kombeid austama (ka siis kui ei taha neid omaks võtta ja mileks loomulikult keegi sunnitud pole), nendele kommetele mitte näpuga näitama. Pole ilus pererahvast kritiseerida või alla kriipsutada kuivõrd erinevad nad on. Ei saa nõuda, et nemad sind mõistaksid enne kui pole ise maksimumi teinud, et neid mõista.

Ka külalistel on moraalne kohustus pärast pikemat võõrsil olemist nõusid pesta, tolmulapp kätte võtta või kulude maksmisele  kaasa aidata st. aktiivselt kogukonna heaolu eest muretseda. Selleks peab olema muidugi piisavalt osavõtlikust, et end kursis hoida, millised on võõrustajate probleemid, millised on nende tagamaad ja kuidas saab igaüks nende lahendamisele kaasa aidata. On vaja ka taktitunnet, et oma arvamus sekka öelda arvestades nende inimeste kultuurierinevusi, väljendades igal juhul lugupidamist.

Usun, et integreerumine algab hetkel, mil lakkame piiri tõmbamast enda ja teiste oma kaasmaalaste vahel.

Itaalias elades on kaasmaalased itaallased. 

Integreerumiseks ei piisa pelgalt keeleoskusest. On vaja mõistmist, mis ei saa toimuda seni kuni eksisteerib barjäär, mis sunnib meid kasutama sõnu "mina/meie" ja "nemad".

Kui suudame vaid näha, et "nemad" on nii ja "meie" olema naa.

See on vaid toit stereotüüpidele, klišeedele. Neil, kel on võimalus ühte maad seestpoolt näha ning hinnata, on ka moraalne kohustus neid stereotüüpe mitte toita, vaid ümber lükata.

Võib imetleda inimestevahelisi eripärasid ilma seinu ehitamata. 

Ilma näpuga näitamata.

Arvamata, et "minu/meie" moodi on parem, õigem. Igal käitumisel on omad sügavad juured, omad head ja halvad pooled. 

Tundsin suurt tarvidust seda öelda, meelde tuletada,  

kuuldes ning lugedes Itaalia/itaalaste kohta ringiliikuvaid hinnanguid ja arvamusi.

Itaalia on tegelikut väga hea koht, kus õppida umiltà'd ning lahti saada pahest , mille nimi presunzione.

Tagasi pardale, kurat!!

Concordia laevaõnnetusest on vaevalt nädal möödas. 

11 perekonda on oma liikmest ilma jäänud. 24 perekonnal ei ole veel kindlust oma lähedase saatusest  - kadumaläinuid on 24. 6 itaallast, 2 ameeriklast, 12 sakslast, 2 prantslast,  1 indialane, 1 peruulane. Viimse kutse ees oleme aga kõik samasugused, lihtsalt inimesed....

Kaugel ollakse selgusest, kuidas asjad tõepoolest kulgesid. Kapten Schettino on koduarrestis. On neid, kes on tema käitumise pärast täis nördimust, on neid kes lihtsalt sõimavad ja neid kes kaitsevadki. 

Kaitsta on tegelikult siin vähe. Rannavalve ülema Gregorio De Falco telefonikõnesid kapteniga on raske kaheselt mõista. Ebalev, end õigustav Schettino ja De Falco, kes karjub:" Minge tagasi pardale, kurat!!"

Seesama lause on nende  seitsme päeva jooksul niivõrd populaarseks muutunud, et kuuleb lausa tänavapildis ja kõikvõimalikes olukordades. Enamalt jaolt on sel irooniline maik. 

Räägib mu fb sõber, et ka välismaal, kui kuuldi, et on itaallane, vastati "Vada a bordo, cazzo!". Varem öeldi "Aa, Berlusconi...". Nüüd on siis Rannavalve ülema fraas käigus.

Nagu juureolevalt pildilt näha, hakkas üks Põhja-Itaalia firma ka t-särke tootma. Hind 13 eurot, saadaval Internetis.

Niivõrd kehv ka kui ei ole seda lauset ikka ja jälle kohata, sest see on mõeldud vastutustundetu korralekutsumiseks, on mul tunne, et tegelikult on tegemist õige lausega õigel ajal. 

Mitte ainult kaptenile. 

Iseenestmõistetavalt käib tema ümber eriline meediakära. Samas mainitakse vaid mõne artikliga neid kes hetkegi oma elu säästmisele ei mõelnud - 

siiani kaduma jäänud muusik Giuseppe Girolamo, kes oma koha päästepaadis ühele lapsele loovutas, pardakomissar Manrico Giampredoni, päästetud in extremis 36 tundi hiljem, 

animatore Michele Ghiani, kes 23 last õnnelikult peredeni toimetas

või mitukümmend teist laevatöötajat igast rahvusest, kes enne reisijatele ja seejärel iseendale mõtlesid.

Nendele ei olnud vaja öelda - tagasi pardale, kurat!

Aga enne kui kive viskama hakata...

Paljud on võrrelnud Itaaliat Concordiaga, võib-olla liialdatult võib-olla mitte. Tänases situatsioonis võiks ehk kogu maailma uppuva laeva metafoori kasutada...

Aga oleme me kõik niiväga kindlad, et me isegi esimesel võimalusel "päästepaati" ei hüppa? Et ei tee seda , mis hetkel tulus selle asemel, mis õige? 

Selline käitumisviis, mis kogukona kahjust ei hooli kui omakasu mängus ei erine palju kapteni omast, kuigi mitu korda väiksemas mastaabis... Võib olla näiteks tegemist pisikese maksupettusega - maksta midagi mustalt, võtta ise musta sissetulekut, mängida residentsiga, et vähem makse maksta või et toetusi saada. 

Võib olla tegemist tuhande teise väikese ebaaususega.

Võib ka ju õigustada, et ega keegi sellest surma saa.

Me ei tea iial, millised tagajärjed võivad olla ka väiksematel tegudel. Nagu liblika tiivalöögil. Või lumepallil, mis mäetipust veerema hakkab. Ilmselt pole oluline, millises riigis elad. Ikka tuleb teha valik tulusa ja õige vahel olukordades kus need ei kattu. Ja järge ütelge, et mujal pole selleks vajadust....

Sellepärast jäi mulle see lause südamesse. 

Vada a bordo, cazzo!

Pühade lähenedes...

... jälgin huviga inimeste sekeldusi. 

Keegi sõidab kuskile - nostalgilisemad sünnipaika, uute emotsioonide otsijad välismaale, hingesoojust ihkajad sõprade juurde.

Keegi jääb koju - harjumusest või mugavusemõnust.

Mõnedele meeldib olla iseendaga. Mõned otsivad seltskonda.

Minul on õnn teha kõike seda samaaegselt. Mu kodulinna tulevad imetlema inimesed igalt poolt maailma. Maailm tuleb koju kätte.

See on mu uuestisünni paik ja emotsioonidegamma, mida siin tunda saab, on lõputu. Mõnikord ühest äärmusest teise.

See on koht, kus saab olla vabalt iseendaga, aga ümbritsetud soojusega ja mitte mahajäetult.

Linn, millega koos muutuda ja koos igavikku otsida.

Paik, mis suudab olla armastatu, sõbranna, ema, vanavanavanavanem, maestro, lohutaja, norija. 

Õlg, mille najal nutta ning käsi, mis vajaduse korral vastu nägu lajatab.

Ikka ja jälle.

Tema, Roma.

Tema

nägu, mis ei unune

uhkus ja julgus

nagu aare

kuld ta silmades

Tema

hommikuvalgus, mis ei lähe kaotsi

peegel, milles end näha

sellisena nagu oled

Tema,

päev, mis meelde jääb

tuhat tundmatut asja

mida vaid temalt õppida
Tema

Ilusaid pühi igasse koju ja südame paika!

Väljatehtud kohvitass ehk caffè sospeso

Murdsin siin pikemat aega pead, et kuidas tõlkida lihtsat sõnaühendit "caffè sospeso", et see mingilgi määral väljendaks suurepärast žesti, mis on olnud kasutusel naapoli kultuuris. Hetkel leidsin väga halli väljendi, aga kel tuleb paremaid mõtteid, jätke palun kommentaaridesse.

Tegemist on siis ühe vana naapoli kombega. 

Kui kellelgi oli hästi länud päev või lihtsalt hea tuju, siis maksis ta baaris kahe kohvitassi eest, aga jõi ära ainult ühe. Teine kohvi jäi kas järgmisele kliendile või nendele vähemjõukatele, kes vahetevahel barista käest küsisid, kas on ka mõni caffè sospeso st. juba väljamakstud kohvi jäetud.

Selline imeilus tava, mida võib ka mõnes teises linnas kohata. Tõsi küll haruharva.

Caffè sospeso on inimkonnaga jagatud naudinguhetk. Selle vastutasuks on kellegi naeratus.

"See on nagu ülejäänud maailmale väljatehtud kohvi," kirjutas Luciano De Crescenzo oma samanimelises raamatus (mida soojalt lugeda soovitan nagu kõiki teisigi De Crescenzo raamatuid).

Kaunist traditsioonist vaimustus hiljuti ka Appide arendaja Jonathan Stark, kes sisestas smartphone'i oma Starbucks-kaardi triipkoodi, võimaldades seda soovijatel kasutada ja kutsus üles inimesi kaardile dollari panema, et kellelegi teisele kohvitassi välja teha: "Kui oled lahkes tujus, siis lisa kaardile raha ning naudi head karmat." Ühesõnaga - caffè sospeso 2.0.

Täna, 10.detsembril, peetakse Itaalias caffè sospeso päeva. Suurepärane moodus, et tuua head energiat mõrudatesse kriisipäevadesse, millest, usun, saame üle mentaliteedimuutusega - teistega jagades ning  ühte hoides.

Tore oleks, kui see caffè sospeso leviks maailmas sama laialt kui espresso või spaghetti al pomodoro.

See oleks justkui pisike sammuke mõistliku maailma poole...

Sest nagu ütles naapoli näitleja Edoardo De Filippo:" Kohvi on elu luule, harjumus, millest piisab, et inimest õnnelikuks teha."

Head kohvi kõigile!

Cherchez l'italien

Kunagi ütles Alexander Dumas, et probleemide taga tuleb tihti naisi otsida - "Cherchez la femme". 

Mina, kes olen väsinud nägemast/kuulmast Itaalia ning itaallaste kohta näpuga näitajaid, nii välismaised kui kohalikke vingujaid, armastan ikka tähelepanu juhtida toimivale, positiivsele Itaaliale. Arvan, et kui seda esile ei tõsta ja kui seda märgata ei taha, siis ta sinna hädaldamise mädasohu vajubki...

Ja tahan ütelda, et tegelikult on tihti nutikate loominguliste lahenduste taga itaallased, seega "cherchez l'italien", kuigi esmapilgul jääb märkamatuks.

Fotol on Copenhagen Wheel, elegantne valge ülitehnoloogiline hübriidjalgratas. Punase ketta sees tagarattal on arvuti, gps, bluetooth ning patarei, mis akumuleerib kineetilist energiat, vajaduse korral kasutatav kui sõitja väsinud või kui tee ülesmäge.

See on Bostoni MITi SENSEable City Lab'i projekt. Aga...

SENSable City Lab'i direktor on itaallane, arhitekt Carlo Ratti. 

Selle realiseerijaks ning tehniliseks konsultandiks on itaalia firma Ducati Energia.

Jalgratas iseenesest on teise itaalia firma Cinelli mudel Mystic.

Projekti finantseeris Ministero dell'Ambiente, Itaalia Keskkonnaministeerium ning fotodki on itaalia fotograafilt Max Tomasinellilt.

Selliseid näiteid on tegelikult palju, igast eluvaldkonnast ning maailmanurgast ja kõige selle pärast ongi mul põikpäine usk itaallastesse. vaatamata kehvadele aegadele, mis , tõsi küll, on juba liiga pikka aega kestnud...

Oh elu, mu elu...

Sadakond aastat tagasi tulid need ohkavad, armastust täis sõnad pähe ühele naapoli luuletajale nimega Aniello Califano.

"Oje vita , oje vita mia...oje core 'e  chistu core..."

Muusika tegi nendele sõnadele helilooja Enrico Cannio.

Aastaarv oli 1915. Euroopat oli käristamas I maailmasõda. Sündis üks maailmas tuntumaid naapoli laule "'O surdato 'nnamurato" - "Armunud sõdur".

Tavaliselt oleme me harjunud kuulma seda laulu marsirütmis lõbusates olukordades või staadionikurvidelt jalgpalli partii ajal. Aga tegelikult on selle laulu puhul tegemist ühe sõduri valurikka tundega, kes rindel meenutab oma koju jäänud armastatut. Kindlasti üks ilusaimaid hümne armastusele terves maailmas, läbi aegade.

"Armunud sõduri" kaunimad esitusi on minu arvates vaid kaks.

See on Anna Magnani 1971 aasta filmis "La Sciantosa". Nannarella (nagu Magnanit Itaalias südamlikult kutsutakse) kirglik ning traagiline interpretatsioon liigutab kindlasti absoluutselt igat südant. Sellest ei olegi mõtet sõnu teha, vaid lihtsalt kuulata /vaadata kauni itaallanna erakordset väljendusrikkust:

Anna Magnani taga, kitarr käes,  on näha üht ülinoort näitlejat, Giovanni Calonet. Tema kustnikunimi on tänaseks väga tuntud - Massimo Ranieri. Ja just Ranieri ongi teine, kelle esitust ei taha näitamata jätta. 2000ndate alguses tegi Massimo kolm CD ning ülemaailmset turneed naapoli lauludega ( üks ilusam kui teine ja loodan nendest veel tulevikus rääkida).

Tema taaselustas "'O surdato 'nnamurato" tõelise olemuse. Ranieri jaoks oli see omamoodi vajadus, sest pärast Naapoli jalgpallimeekonna hümniks saamist aastal 1975, oli laul hakanud oma Magnani antud sõjavastast identiteeti kaotama.

Massimo Ranieri variant  on veidi introspektiivsem, isiklikum, aga suurepärane. Minu jaoks seda enam, et arranžeering on omapärane, vaid kahe instrumendiga - kontrabass, mis mängib poognanga pikki noote  ning klahvpillid, mis üheksainsaks hingetõmbeks sulavad. Kontrabassil on mu abikaasa Vittorio ning klahvpillidel Claudio Storniolo.

Olen kuulanud seda lugematutel kontserditel 6 aasta jooksul, mil turnee kestis ja ikkagi on liigutav:

Niisiis, 1975, ühe tähtsa jalgpallipartii ajal, sai "Armunud sõdurist" ka staadionilaul.

Oli pühapäev, 7.detsember. Napoli oli Itaalia meistrivõistluste pingereas teine, vaid ühe punkti kaugusel Juventusest. Napoli pidi mängima Lazioga ning Juventus Torinoga. Vaid pärast mõnda minutit läks Napoli kohe juhtima tänu karistuslöögile. Boccolini poolt löödud värav teeb seisuks Lazio 0- Napoli 1. Pidi aga ootama Torino tulemusi. Kõigest 15 minutit enne partii lõppu ilmus tabelile, et Torino oli värava teinud! Torino 1 - Juventus 0. Napoli punkti võrra Juventusest ees. Sel hetkel hakkakski keegi kurvilt vana viisi üles võtma ja hteke pärast laulis Napoli fänne täis Olimpico staadion seda täiest kõrist...

Sellest ajast on "Armunud sõdurit" lauldud meeskonna tähtsamatel hetkedel, siis kui võit käegakatsutav. Erinevalt näiteks "Roma, Roma, Romast", mida lauldakse iga partii alguses ning "Grazie Romast", mida lauldakse võidetud partii lõpus.

Eks ole omapärane selle laulu tee eesliinildelt staadionile.

Võib-olla on siin mingi seos Winston Churchill lausega, et "Itaallased kaotavad sõdu nagu jagpallipartiisid ning jalgpallipartiisid nagu sõdu".

Aga südames, päris sügaval südames jääb sinna laulu see armastus, see valu, mida siin nii tihti suure humaansusega naeratusega looritatakse.

Naapoli murdes:

Staje luntana da stu core,
a te volo cu 'o penziero:
niente voglio e niente spero
ca tenerte sempe a fianco a me!
Si' sicura 'e chist'ammore
comm'i' so' sicuro 'e te...

Oje vita, oje vita mia...
oje core 'e chistu core...
si' stata 'o primmo ammore...
e 'o primmo e ll'ùrdemo sarraje pe' me!

Quanta notte nun te veco,
nun te sento 'int'a sti bbracce,
nun te vaso chesta faccia,
nun t'astregno forte 'mbraccio a me?!
Ma, scetánnome 'a sti suonne,
mme faje chiagnere pe' te...

Oje vita, oje vita mia...
oje core 'e chistu core...
si' stata 'o primmo ammore...
e 'o primmo e ll'ùrdemo sarraje pe' me!

Scrive sempe e sta' cuntenta:
io nun penzo che a te sola...
Nu penziero mme cunzola,
ca tu pienze sulamente a me...
'A cchiù bella 'e tutt''e bbelle,
nun è maje cchiù bella 'e te!

Oje vita, oje vita mia...
oje core 'e chistu core...
si' stata 'o primmo ammore...
e 'o primmo e ll'ùrdemo sarraje pe' me!


ja itaalia keeles:


Sei lontana da questo cuore,
da te volo con il pensiero:
niente voglio e niente spero
oltre che tenerti sempre a fianco a me!
Sei sicura di questo amore
come io sono sicuro di te...

Oh vita, oh vita mia...
Oh cuore di questo cuore...
sei stata il primo amore...
e il primo e l'ultimo sarai per me!
 
Quante notti non ti vedo,
non ti sento tra queste braccia,
non ti bacio questa faccia,
non ti stringo forte tra le mie braccia?!
Ma, svegliandomi da questi sogni,
mi fai piangere per te...
 
Oh vita, oh vita mia...
 
Scrivi sempre che sei contenta:
io non penso che a te solamente...
Un pensiero mi consola,
che tu pensi solamente a me...
La più bella di tutte le belle,
non è mai più bella di te!

Oh vita, oh vita mia...


Foto: siit

Muljeid kuristiku äärelt

Kaks päeva tagasi olid ajalehtedes suured pealkirjad "Oleme kuristiku ääre peal". Kõik ütlesid nii - Confindustria, ametühing, hädine opositsioon. Btp, Bot, spread, FTSE Mib ja mida paganat kõik veel tundusid olema nagu pommi timer, mis piiksudes plahvatuseni jäänud minuteid luges... ja mis tegelikult tundus Berlusconi peaministritooli alla paigutatud olevat.

Õhtupoole ilmus uudis, et president Napolitano on eluaegseks senaatoriks teinud Mario Monti, ühe võimalikest uutest peaministritest tehnilise valitsuse eesotsas. Ikka seesama kes on kaks korda olnud EÜ komissar finantsalal, töötanud international advisorina nii Goldman Sachsis kui Coca Cola Company's, istudes kurikuulsate Trilateraalse Komisjoni ja Bilderbergi grupi juhtkondades... See senaatoriks määramine  tundub olevat eelsamm enne uueks valitsusjuhiks määramist.

Võtab natuke kõhedaks.

Berlusconi aeg on otsas pärast 17 aastat. 

Mäletan veel hästi aastat 1992- 93. See oli periood, kus tundus kõik on muutumas. Oli Tangentopoli, Craxile visati münte ning Montecitorio ees oli hilihõhtuni inimesi. Õhus oli energiat ning soovi kõike uuesti üles ehitama hakata. Esimene Vabariik, prima Repubblica, oli lõppenud.

Teine Vabariik aga algas Berlusconiga ning osutus hullemaks kui esimene... mõnikord tuli esimese Vabariigi poliitikuid isegi taga nutta, nii kriminaalsed kui need ka olnud poleks.

Berlusconi aeg on otsas , aga rõõmu ma ei oska sellest tunda.

Rahvas ei suutnud teda kukutada. Kõik need miljonilised meeleavaldused, No Berlusconi Day, kõik need rahvapoolsed initsiatiivid ei viinud kusagile. Nüüd läheb ta, finantsmaailma/jumal Turu püstol pähe sihtimas, rotid kaovad uppuvalt laevalt kuivema pesa otsinguil ja see on hale vaatemäng. 

Millised on teised valikud peale Monti? Teha uued valimised nagu Hispaanias? 

Aga enne oleks vaja ka uut valimissseadust, sest see praegune võimaldab parlamenti saata, mitte valitud, vaid parteijuhtide poolt määratud saadikuid. Samuti ei garanteeriks see piisavat stabiilsust ning võtaks liiga palju aega. 

Ja keda valida uuegi valimisseaduse puhul????

Loen võimaliku Monti valitsuse võimalike ministrite nimesid ja hakkab paha. Mõned jääksid isegi samaks.

Jääb järele revolutsioon nagu soovitas/nõudis vanameister Mario Monicelli. Need aga, kes revolutsiooni peaksid tegema, on hinnaalandusega IPhone'i järjekorras. 

Vaatan siin uudiseid ning Monti naeratavat nägu (kuigi Berlusconi pole veel tagasi astunud). Welfare 'i on Monti pidanud üleliigseks kulutuseks. Tööturg muutub ilmselt sama "paindlikuks" kui hiinlastel, pensioni saaks kätte järgmise elu ajal (siis kui uuesti sünnid, aga enne pead tõestama, et oled ikka sina).

Võib-olla on need kõik liialdused.

Võib-olla Monti hakkab hoopis rohkem maksustama finantstulusid? Hakkab ta võitlema maksudest kõrvalehoijatega, korruptsiooniga või varimajandusega? Muie trügiks vägisi näole, kui poleks tunnet, et lihtrahva (minu) tagumiku all midagi kahtlastelt tiksub...

Ei taha tegelikult hädaldada.

Itaallased on selline kummaline rahvas, kes on alati endast parima andnud ka kohutavaimates olukordades. Raskused tõmbavad neist tavaliselt välja geniaalsuse. Ajalugu räägib enda eest.

Ja kes teab, mida selle perioodi kohta 50 või 100 aasta pärast kirjutatakse?

Kõik on imeline & keegi pole õnnelik

Louis CK erakordne humoristlik peegel, et kohendada oma perspektiive :)

Elubilanssidest

"Leonardo da Vinci kirjutas 62 aastaselt: "Mu elu on olnud üks läbikukkumine, ma ei ole ära teinud midagi  sellest, mida oleksin teha tahtnud."

Tsiteerisin seda lauset,  et lohutada inimesi, kes olles kaasa haaratud kinnisideest teha bilanssi oma elu kohta, räägivad mulle oma  frustratsioonist.

Keegi pole võimeline tegema reaalset bilanssi oma elust, sest keegi ei saa kindlusega teada, mil viisil ning milliste  tagajärgedega on tema eksistents  sõlmunud teiste inimeste eludega.

Võib-olla naeratasime ühel heal päeval võhivõõrale, päästes sellega ühe elu."

Silvano Agosti