Rooma sügis

Minu kuueteistkymnes rooma sygis...Rooma on ikka samasugune ja mina aina muutun! Rooma on endiselt helge, salliv ja sòbralik, aga mina jàrjest tòsimeelsem.

"Sa ikka veel usud?Et lõppude lõpuks läheb kõik ikkagi hästi. Et tähtkujud näitavad sulle õige tee. Et tuuled viivad su õigele rannale. Ühte rahulikku sadamasse. Õnneni, Elu sisse. Selle Elu sisse, mida me kõik taga ajame. Internetis aega raisates. Otsides laiast maailmast sõpru (tõelisi või teesklevaid, mis tähtsust sel on). Unustades, mis on tegelikult tähtis. Õigupoolest mitte kunagi täpselt aru saades, mis on tähtis ja mis mitte. Lugedes närviliselt bloge, mida teised kirjutavad. Avastades nende saladusi. Otsides nende edu valemit. Narrides neid, kes pole "kuhugi jõudnud" ja kadestades neid, kes on sellega hakkama saanud. Süljates teekaaslaste hingeasjadele, nautides vaikselt nende rususid. Kõik me sama mängulaua taga. Jagades maailmaga-sellesama jäleda ja julma maailmaga, keda me niiväga kritiseerime- oma lõikavaid süüdistusi. Lükates valu suurendusklaasi alla ainult siis, kui see meie endi oma on
ja öeldes "mis parata, elu on selline", kui teiste valu näeme.
Las ma ütlen sulle, kuidas asjad käivad. Võta. Söö. Joo.Oksenda. Pühi suu puhtaks. Hoolitse enda eest. Las ma kuivatan. Pisaraid. Nuta end surnuks. Pole häda midagi. Lõpeta ära. Alusta otsast peale. Nagu "nii Lähevad asjad nii peabki olema". Nagu oleks kõik normaalne, iga kord eksida ja alustada uuesti nagu poleks midagi juhtunud. Nagu sinu sammukesest edasi polekski midagi kasu olnud. Kui enam midagi järgi pole jäänud, tuleb uuesti alustada. Leia endale üks põhjus. Anna mulle üks põhjus."
newsletter rockit.it