esmaspäev, mai 19, 2008

Millest ma elan ja hingan

Lõppude lõpuks osutus see kõik vähem ebameeldivamaks kui ma arvasin. Teatasin härra Sassonile oma otsusest töölt lahkuda ja pärast esialgset temapoolset üllatust suutsin oma põhjused viisakalt, aga enesekindlalt selgeks teha. Tegelikult oli neid põhjuseid ainult üks, aga selle eest hästi suur ja võimas - sisetunne ütles, et see pole tee, mida jätkama peaksin.

Panin ühele kaalukausile selle sisetunde ja teisele kindla sissetuleku küllaltki mugavate töögraafikuga (mis mul mitme lapse ema rolli väärikalt täita aitas). Elu andis ka kerge õlahoobi uue personaliülemuse näol ja - saigi otsustatud. Veel kaks nädalat ja olen jälle vaba inimene...või töötu...või koduperenaine...Ei-ei, Vaba Inimene...seda kinnitamaks allasurumatu õnnetunne, mis arusaamatul kombel mu sisse omale pesa on teinud. Peaksin vist vastutustundlikult veidi hirmu tundma.

Võtan nüüd endale aega Elamiseks - kavatsen korrastada mõtteid ja mind ümbritsevat, minna Abruzzo-koju end saastast (materiaalsest ja vaimsest) puhastama, taaskehtestada varahommikune jooksutund mägede vahel et uuena üle pikkade aastate jälle Eestisse tulla.

Kolleegid küsivad mu käest iga päev murelikult:"Tutto bene?"/"On kõik hästi?"
Töö on siiski enamuse meelest sotsiaalse prestiizi garantii. Mul polnud küll prestiizikas töö, aga hea leping keskmisest suurema palgaga. Mille nimel ma sellest ära ütlesin, jääb neile arusaamatuks.
Millest sa siis elad, on nende küsimus.

Esitasin sama küsimuse ka iseendale, sest üritan ette kujutada Süsteemist väljas olemise tunnet, mis teatud kõheduse sisse toob. Üritan just ette kujutada, sest praegusel hetkel tunnen vaid vabanemistunnet. Umbes sellist, kui meres ujudes lähed kaugele,kus jalad põhja ei puutu.

Ühiskond on meid kasvatanud teadmises, et vajame elamiseks karke ja vahendajaid. Et ilma nendeta on võimatu elamisväärset eksistentsi kogeda.
Vajame ju palka - kindlust, läätseleent, mille eest oma sünnipärased õigused turule viia.
Vajame neid narre, kes poliitiku nime ei vääri, et oma linnasid ja riike toimima panna.
Vajame preestreid, kes meie eest Kõigevägevamaga ühendust peavad ja meile teatavad, mis õige ja mis vale.

Oli Jõud, mis mul inimeseks areneda aitas. Mis mulle käed ja jalad kasvatas ning mu aju ning südametunnistuse tööle pani. Ei küsinud mitte midagi vastutasuks.Siiamaani paneb mind sisse ja välja hingama.
(Tihti tuleb mul selline ketserlik kahtlus, et Elu on TASUTA!)
Seda Jõudu tahan taaskord usaldada. Ei tea veel, millist teed ette võtta, aga tean, millisest tahan eemale hoida. Küllap juhtnöörid on tulemas.

Niikauaks püüan Pescinas, Abruzzos oma inimesekohust täita ja õnnelik olla.

PS Video pole mitte Pescinast, vaid Pizzoferratost (üks vähestest, mida YouTube´ist leidsin). Abruzzo mägikülad sarnanevad kõik veidi üksteisele...


1 kommentaar:

Tatsutahime ütles ...

Jõudu sulle! Ma arvan, et sisetunne "see on vale tee" ongi kõige õigem põhjendus millegi tegemiseks või mittetegemiseks. Usun, et tegid hea valiku.