esmaspäev, juuni 02, 2008

Uhkelt itaallane

Lugesin Katu postitust Itaalias elamise raskustest. Mind ei hämmastanud postitus iseenesest, sest meil kõigil tuleb ette hetki, kus näeme asju mustemalt, aga küll kommentaarid, mille kaudu itaallaste vigade nimekiri väga pikaks ja rängaks osutus. Ma ei saa vaikselt lasta kaalukausil ühele poole vajuda...

Tulin Itaaliasse 1990 ja olin 22 aastane. Olen sellele imelisel maale kohutavalt palju võlgu. Sain tunda jäägitut ja autentset armastust, sõprust, mis sind kunagi hätta ei jäta, õppisin vastutustunnet riigi ees ja minus ärkas kodanikuteadvus. Itaalia on täis sügava hinge ja vaimuga inimesi. Nii sügava, et jätavad hingetuks kogu maailma.

Kust on pärit siis Terzanid, Savianod,Ughid, Falconed, Borsellinod, Pasolinid, Forleod, Pollinid, Benignid, Rossellinid, Rubbiad, Monicellid, Morod ja Berlinguerid, Togliattid ja De Gasperid... ja need on ainult esimesed, kes mulle pähe tulevad??

Kus elavad siis need miljonid inimesed, kes igapäev nendest eeskuju võtavad ja kogu oma jõuga Itaaliat edasi viivad??

Ma pole itaallastelt kunagi midagi oodanud. Pole tahtnud, et nad minu moodi mõtleksid, aga pole ka iseenda vaadetest lahti öelnud. Olen oma kaasmaalasi aktsepteerinud ja nemad on aktsepteerinud mind. Olen oma kaasmaalasi armastanud ja
olen nendelt rohkem vastu saanud, kui ma neile anda olen suutnud.
Oleme vastastikku rikastunud.

Teatud inimestega on mul probleeme ja on siiamaani, Mitte sellepärast, et tegemist on itaallastega. Võitlen oma väikest igapäevast võitlust ebaviisakuse, kultuurituse, eelarvamuste ja rassismi vastu olgu ta siis itaalia, eesti, slovaki või hiina oma.

Et eestlaste ja itaallaste puhul on tegemist kahe täpselt vastastikuse rahvusega (nagu must ja valge, yin ja yang), seda nentis juba Indro Montanelli, kes 30ndatel Tartu Ülikoolis õppejõuks oli.
Et igal rahval on oma pahed ja voorused, ka see on ilmselge. Aga usun, et see ei takista meid siiski üksteist LUGU PIDAMAST!

Seega pühitsen uhkusega tänast Itaalia Vabariigi aastapäeva!

Photobucket

2 kommentaari:

iltaka ütles ...

Palju õnne Itaaliale ja Itaaliasse armunud inimestele!
Elanud ma seal pole, käinud nüüdseks 5-6 korda, keelt õppinud, raamatuid lugenud, muusikat kuulanud, nautinud kunstimuuseumide rikkusi... kogu loetelu läheks väga pikaks. See on maa, kus oleksin tahtnud pikemalt elada, aga saatus on teistsuguseks kujunenud.

Kristel ütles ...

Suur tànu!