laupäev, juuni 21, 2008

Õnne võimalikkusest

Alles hilisõhtuks sain oma tavalise hea tuju tagasi...pärast tusast ja murelikku hommikut leheuudiste seltsis, mis ei võimalda mul praegusel hetkel õnnelik olla. Itaalia demokraatia elab oma mustemaid päevi ja see, kes terve mõistuse kohaselt peaks opositsiooni tegema( Veltroni) ütleb, et sügisel hakkab võitlema...Sügisel!?!Kas enne on vaja puhkusele minna??? Riik on hädas ja kaks võimsamat poliitikut tegelevad kumbki innukalt ja veendunult oma asjadega...

Mõtlesin, et parem viin lapsed kinno. Tahtsid "Indiana Jonesi" näha. Tihti on juhtunud, et film, millelt midagi erilist ei oota, annab äkki mõtlemisainet. Seekord ahvatles mind lause, mida kasutuas koolidirektor, kui FBI survel Jonesi vallandama pidi :
"Võib-olla oleme me juba eas, kus Elu lakkab andmast ja hakkab võtma"
Polnud elu kunagi sellisest perspektiivist vaadanud...
Aga mõtiskledes hakkas tasakaal tasapisi tagasi tulema...

Õhtul vaatasin oma toimetusi tehes ühe silmaga jalgpalli. Nägin meeskonda, kellelt keegi midagi ei oodanud, aga kes uskus oma võiduvõimalusse viimase minutini ja tegi ime, ühe sellise , mida jalgpallis ikka aeg-ajalt ette tuleb.
SIIIIIIII! karjusin koos oma pojaga (tütreid asi ei huvita), kui südant põkslema panevad viimased penaltid läbi said. Mulle nii meeldib, kui asjad ootamatu pöörde võtavad.
Naeratus tuli jälle mu näole.

Veel veidi adrenaliini veres, ei tulnud und ja jäin vaatama uut saatesarja "Il cielo e la terra", mille teemaks oli ÕNN. Nii nagu poliitika, on ka itaalia televisioon armetus olukorras. Reklaami eest maksjad otsustavad, milline saatejuht neile meeldib ja milline mitte ning loomulikult jäävad vaeslapseks need saated, kus vähegi midagi mõistlikku räägitakse. Raha pannakse räige meelelahutuse peale ja tulemus on näha...Õigupoolest pole NÄHA kohe mitte midagi, peale mõne haruharva erandi. Nulli triumf...

"Taevas ja maa" oli jälle üks erand meie telemaastikus. Stuudios olid paljude religioonide esindajad, kaasa arvatud ilmalikud ja igaüks neist seletas oma õnne nägemust, rahulikult, viisakalt, HEATAHTLIKULT üksteist kuulates ja mõista püüdes. Musulmanide imam viskas isegi head nalja, kui talle esitati küsimus islami paradiisi kohta, et neitsid jms. "Einoh, neitsid on reserveeritud ainult meile,musulmanidele, teile kahjuks mitte...." Kui usumehed oma tõdede üle ka nalja hakkavad viskama, siis on ju mingit lootust!

Kaks lugu meeldisid mulle.
Zen buddist jutustas loo mehest, kes tiigri eest joostes sügavasse auku kukub, Augu põhjas on teine näljane tiiger. Mees haarab kinni esimesest ettejuhtuvast liaanist ja jääb selle otsa rippuma, üks tiiger üleval ja teine all. Äkki ilmuvad välja paar hiirt, kes liaani närima hakkavad...olukorras, kus igasugune lootus maha jätab, näeb mees maasikataime oma silme ees. Sirutab käe, nopib neist ühe ja lausub:"Milline imeline maitse!".

Teine lugu oli jalgpallist. 1950, maailmameitrivõistluste finaal Maracanas, Brasiilia - Uruguay. Kogu staadion on täis ja oodatakse Brasiilia võitu, kogu linn on pidutujus. Pärst brasiillaste väravat juba teisel minutil on kõik võidus kindlad...Teisel poolajal tegi Uruguay viigi ja 11 minutit enne lõppu tuli uruguailaste võiduvärav.
Tinaraske vaikus vajus staadionile, publik nuttis,sireenidega kiirabid sõitsid edasi-tagasi, sest paljud said infarkti (10 neist surid).
Uruguai kapten Varela võttis vaikides vastu auhinna ja samal õhtul nähti teda linna peal nutmas koos brasiillastega, kuna võit ei toonud enam rõõmu, olles põhjustanud teadmatult sellise kannatuselaine...

Oli tõesti huvitav saade, olgu pealegi, et kell 1 öösel, mil vaatajaid miinimumarv.

Uni tuli lõpuks tasapisi õnne üle mõteldes ja oma südant kuulates.
Oot-oot, kuidas see nüüd kõlaski, see lause "Inidiana Jonesist", et Elu lakkab andmast ja hakkab tagasi võtma...Aga mul on ju palju tagasi anda! Olen palju Elult saanud, imeliselt palju...
Selle õnnetundega silmad kinni vajusidki.

1 kommentaar:

Tatsutahime ütles ...

Ning "taevas ja maa" on taas eetris keset ööd, neil mõtlevail erandeil meie telemaastikul ei ole taas šanssi kuskil "prime time" kandiski eetris olla... Come sempre.