Ükskõiksuse aeg hakkab ümber saama

Me tunneme seda oma südame salasopis ja sügaivamates kartustes, me tunneme seda õhus, oma lähedaste meeleoludes ja supermarketi kassajärjekorras. Midagi on jäädavalt muutunud. Midagi oleks nagu libisenud liivana sõrmede vahelt ja me tunneme muret selle üle, mis on pihku jäämas. Kui üldse midagi on pihku jäämas.

Üks tont liigub jälle (või endiselt?) mööda Euroopat ja teeb ka maailmale tiiru peale. Majanduskriis lõi roosad prillid eest ja ilmutas tondi. Seekord ei tea me tema nime. Määratlemata tont määratlemata sõnumiga. Usume, et keegi teab, kuhupoole liigume. Etturi või odamehe rollis on seda raske näha, kui mitte võimatu. Aga malemängijatel, tasandite kaupa kõrgemal, on vaatepunkti eelis ja käiguvõimalus.

Teadmatus halvatab ja paneb viirastusi nägema. Oh kui kerge on talle tee suunda kätte näidata! Näe vasakul on kuristik ja paremal on tuginöör (vihjed paremale ja vasakule on täiesti juhuslikud). Mis on siis, kui kuristiku põhjas on roheline ja lopsakas org ja tuginöör on mäda?

Fakt on see, et oleme oma tahtes lõtvunud, mugavuste tugitoolis „teleristunud“, lasknud oma eludest teha teleseriaali ja lubanud unistused viljastada Malemängijate strateegiatel. Kuidas teisiti seletada nähtust, et me enam ei oska ega julge ilma kindla sissetulekuta armastada, ühist elu luua ega järeltulijaid sündida lasta? Kuidas aktsepteerida, et on inimesi, kes endalt elu võtavad, kui tarbimisvõimalus äkki töö kaotuse tõttu kahaneb? Miks on selline paanika positsiooni, ühe fiktiivse struktuuri, „kaotamise“ ees? Kuidas suhtuda ühiskonda, mis põlgab outsider´eid, süsteemist väljas elajaid, ja ei vaevu endalt küsima kui palju on mõistlikku väärtusteskaalas, mida hoiab üleval vaimust haige võim ja armastus asjade(!) vastu? Kuidas mõista seda, et oma Elu rajatakse pangaarvele ja mitte oma visioonile iseenda eksistentsist? Arvatakse, et visioon väärib elluviimist ainult siis, kui selle on rahakott püksitaskus. Kes julgeb teisiti väita, see on arulage fanaatik või tuuleveskitega võitleja, sest ideedega ei ehita katust pea peale ja südame häält ei saa süüa.

Meile öeldakse, et finantssüsteem peab ennast muutma, et neil on uut eetikat vaja ja sellega sammume püstise peaga kraavist välja. Oleme taas käest kinni võtmas nendelsamadel pimedatel ja lühinägelikel, tänu kellele me sinna kraavi sattusimegi. Ma ei taha neile näpuga näidata. See süüdistav sõrm on suunatud ennekõike meile endale, kes me oma vaimu ja intelligentsi niivõrd hooletusse oleme jätnud, et lasime sellel kõigel sündida. Sel ajal, kui otsuseid tehti ja rööpaid valiti, olime liiga hõivatud. Kes karjääri tegemisega, kes vippide elu üle arutamisega ja kes lihtsalt kurnatud jõupingutustest, et süsteemi sisse jääda. On meil veel alles jäänud kübetki naturaalset vaistu, et mürgi lõhna kotletis ära tunda? Ja kui on, siis tasub seda vaistu usaldada?

Meie praeguste veendumuste hierarhia ei ole ainuvõimalik.Vastutustunne seisneb alternatiivide otsimises, nende võimalikkusse uskumises, julguses kasutada antud aega oma väärtushinnangute järgi ausalt ja teisi inimesi mitte kahjustades. Leida oma tee ja kutsumus ka siis, kui sel monetaarne mõõdupuu puudub. Muidugi, tingimused pole soodsad. Aga tingimused ei võimalda ka sama eksimuste spiraali mööda edasi minna. Nähes, et nelinurkne maja ei ole soodus elupaik, tahtsid külaelanikud ringikujulisi maju ehitada, aga kasutades vanu telliskive, võtsid ka uued majad ikka sama kuju. Siis valmistas keegi esimese kumera telliskivi….

Sõna kodanikukohus kõlab pateetiliselt ja paneb nina kirtsutama. No asendame selle siis vastutusega inimeseks olemisest ja näeme, et miski on veel meie võimuses. Näiteks ennast harida ja arendada, vaimu tugevdada ja treenida, keerata selg hirmule, et keegi võib me koha peale istuda, meile tahtlikult kahju tekitada. Kui peame uuesti usaldust õppima, siis võiksime alustada iseendast, oma võimetest ja antiiksest kokkuhoiutundest, jättes sinnapaika kõikvõimalike uusoligarhide ja valitsejate üleskutsed.

Riik, see oleme Meie! Peab leidma julguse, et oma hirmunud „tähtsate“ poole suunatud pilk iseenda sisse suunata. Peab õppima usaldama seda, mida me sealt leiame. Peab õppima „arenema“ sõna tõelises tähenduses (Pier Paolo Pasolini rääkis arengust ilma progressita juba aastakümneid tagasi) – vaimselt ja moraalselt. Peab leidma julguse, et Olla Osa Võtta ja Välja Astuda. Ka siis, kui turu ja majandusliku heaolu ainuidee kui lollikesele näpuga näitab.

Alustuseks on võimalik suurendada oma lugupidamist liht-ligimese vastu ning kaotada automaatne alistuvus kõrgemalt tulevate määruste suhtes. Eelkõige kaotada sõnavarast lause:“Ega meie siis midagi ju otsusta...“

Otsustada on meil palju – hakatuseks kasvõi üks julgustav austusväärne pilk tänavanurgas kerjajale vöi hoopis hoidumine naeruvääristamast neid, kes oma mõtet püüavad väljendada. Ka julgus küsida endalt, kas elame ikka päris oma tõekspidamiste või hoopis laialt aktsepteeritu järgi. Pisikesed teod, mis pikapeale ja tasapisi sotsiaalset kanga mustrit muutma hakkavad. Ja uuest mustrist ehk saab sündida teistsugune ühiskondlik teadvus, uus nägemus inimeseks olemisest...

Avaldatud Delfis 30/04/2009

Õnnesoovid saja-aastasele tütarlapsele

Millises eas algab vanadus? Ärge küsige seda Rita Levi -Montalcinilt. Tema, oma saja-aastase elukogemusega vastaks, et “conosco bene le rughe del mio viso, ma non ha rughe il mio cervello“/ „tean igat oma näokortsu, aga mu ajul ei ole neid ühtegi”.

Jah, täna, 22. aprillil 2009 tähistab üks Itaalia mainekaimaid teadlasi - Nobeli preemia laureaat, neurobioloog ja aktiivne parlamendisaadik Rita Levi-Montalcini oma sajandat sünnipäeva. See pole sugugi üks tavaline „saja aasta juubel”, nagu neid viimasel ajal järjest tihedamini ette tuleb, et natuke kannatada saanud mõtteselgusega ning veidi väsinud ja uskumatu pilguga vanur ajaleheveergudel järeltulijate näitamisel oma nime näeb. See sajand täitub ühel teravapilgulisel ning oma igapäevast teadlasetööd ja saadikukohustusi täitval daamil.

Edasi Itaaliablogist

...väsinud...

Amarcord - L'Aquila

Et haavatud L´Aquila (kotkas) uuesti tiivad avaks

Täna on kolmas päev peale tragöödiat.
L´Aquila ja selle ümbrus on kogu maale nagu lahtine haav, liiga sügav ja värske, et mitte ääretult haiget teha.
Ka eile õhtul vaatasime lastega laes kõikuvat lampi ning esemeid, mis kirjutuslaual nihkusid. Ei ole veel lõppenud...Siin Roomas tunneme vaid tugevamaid tõukeid, aga Abruzzo väriseb jätkuvalt.

Meie pere side Abruzzoga on tugev nagu nabanöör. Mu mehele Vittoriole ja mu tütrele Johannale on see ka sünnikohaks.
Elasime Abruzzos, Pescina külas (80 km L´Aquilast) 1998 kuni 2006.
Kaheksa pikka aastat, mitte kerget aga elujõulist.
Minu suhted Abruzzoga on olnud vastakad . Ühelt poolt oli mul raske harjuda pärast avali ja südamlikku Roomat selle veidi endassetõmbunud ja ettevaatliku maaga, kes väga lihtsalt oma usaldust ei kingi. Mul oli raske harjuda pärast tolerantset pealinna nende antiiksete ja kinniste traditsioonidega.
Alles mõne aasta möödudes leidsin Abruzzoga ühise keele - siis kui avastasin varahommikused jooksutunnid mägede vahel, mis kinkisid mulle mõõtmatu jõu ja millest siiamaani puudust tunnen.
Seistes aastaid silmitsi Abruzzoga leidsin endast omadusi, mis teisiti oleks peitu jäänud ning praegu olen tänulik nende keeruliste aastate eest.

On veel üks asjaolu, mis meid Vittorioga mõtlema pani.
Kui 2006 aastal otsustasime tagasi Rooma kolida, siis võtsime ka kaalutlusele variandi, et osta maja Paganicas (praeguse maavärina epitsentris).Me kavatsused oli tõsised, aga asjad ei läinud sujuvalt ja leidsime end pidevalt takistuste eest. Nii see plaan sinnapaika jäigi. Täna oleme tänulikud ka nende takistuset eest, mis tegid nii, et meil selle maavärina kogemus üle elamata jäi...
Sügav haav on sellegi poolest me sees, mõeldes L´Aquilale - linnale, kus Vittorio oma konservatooriumiaastad veetis ja kuhu alati oma eesti külalisi viisime.

L´Aquila on üks diksreetne ja tagasihoidlik linn Itaalia südames. Harva räägitakse temast meedias, vaatamata ta 750 aastasele ajaloole.
L´Aquila on poeetiline linn, kus oli tänav "via delle 100 stelle" (saja tähe tänav) nagu rääkis eile arhitekt Portoghesi. Armastatud kogu maailma poolt nagu kogeme praeguses eriolukorras, mil paljud riigid oma abi pakuvad.
Itaallaste poolt koguti kõigest kahe tunniga kokku vajalik kogus annetatud verd vigastatude tarbeks.
Nüüd on sellest linnast järel ainult rusud nagu mitmetest küladest L´Aquila lähistel.
Eilseni oli kogu linn evakueeritud ja täna kuulen tuttavatelt, kes sinna uuesti läksid, et tulid tagasi täiesti segastena, sest linnas pole enam pidepunkte, mille järgi orienteeruda...rääkimata rohketest imelistest monumentidest.
Ma ei oska seda ette kujutada, sest liiga tugevalt on mu silme ees veel keskväljak oma värvilise turuga, toomkirik ning päikeselised vanalinnas veedetud hommikupoolikud, parima köögiga restoranid, mida tihti nautimas käisime.

Läheb kaua aega enne kui normaalsus taastub...kardan, et mitmeid aastaid.
Mõned ministrid pakkusid välja, et ehitada uus L´Aquila natuke eemale, aga neile tuletati meelde, et L´Aquila vapi peale on kirjutatud "Immota manet" /(jääb liikumatuks), mille antiikse tähenduse kohta ei ole kindlaid interpretatsioone, aga praegusel juhul oli arusaadav, et selle all mõeldakse "...dà ècc' 'nc' muvèm'..."(abruzzo murdes "siit me ei liigu").

Et abruzzolaste proverbiaalne sitkus ja põikpäisus neid taas aitaks!

Itaaliablogist artikkel maavärina üle elanud inimeste lugudest.

kell 12.30 ùtlevad uudistes : "L'Aquila è morta/L'Aquila on surnud".
Mu mòistus keeldub uskumast. Ei ole vòimalik...

Pärleid iseendale

Con te lo so,Koos sinuga, ma teansempre così,on alati niirimesci pianti e sognisegad nutte ja unistusie poi mi butti via.ning viskad siis mu minema.
Con te lo so,Koos sinuga, ma tean
non smette più la rabbia dei ricordi,ei lõpe ära mälestuste viha
e vomito la mia allegria.oma rõõmu oksendadesIo, che vorrei,Mina, kes ma tahakisnaverti qui nel mio deserto di speranze,et sa oleksid siin mu lootuste kõrbescome farò,kuidas saan ma hakkama
senza di te in questo cielo all’orizzonte…sinuta selles kauges taevasCon te lo sai,Koos sinuga, kas teadquel giorno in più,veel üks päevè un grido nel silenzio contro i venti e le maree.on nagu karje vaikuses tuulte ja tõusuvee vastuCon te lo so,Koos sinuga, ma teanfinisce qui,lõpeb siinl’inizio di un amore che ci guarda andare via…armastuse algus, mis meile tagantjärgi vaatabAnima mia,Mu hing,
cosa farò nei boschi immensi della luce,kuidas saan ma hakkama valguse lõpmatutes metsades
senza di te ali non ho per questo cielo che mi prende, cielo che non sente…sinuta pole mul tiibu ja taevas , mis mind võtab, taevas, mis ei kuule
Ciao, maledetto ciao,Ciao, neetud ciao
ora sono qui, prova a resisterenüüd olen siin, katsu vastu pidada
Ciao, maledetto ciao,ciao, neetud ciao
perché si muore già senza combattere…sest juba surrakse ilma võitlemata
Siamo spiriti, spiriti, per una breve eternitàoleme hinged, hinged, lühikeseks igavikuksSpiriti, spiriti, la notte cade per noi e non può finire.Hinged, hinged, öö laskub me peale ja ei saa läbi.Ciao, maledetto ciao,Ciao, neetud ciao
ora sono qui, voglio sorridere.nüüd olen siin, tahan naeratada
Ciao, maledetto ciao,Ciao, neetud ciao
nell’aria resterai gioia di vivere.elurõõm, jääd õhku püsimaCiao, ciao, ciaoooooo
Ciao, maledetto ciao,
ora sei con me gioia di vivere.elurõõm,nüüd oled minuga
Ciao, ciao.

Kop-kop, itaallased!

Hollandi ajalehes “de Volkskrant” ilmus 28. märtsil Eric Arendsi artikkel omapärasest olukorrast Itaalias, mis tabavalt tõmbas paralleele filmiga “Matrix“ või „Truman Show“, mis käsitlevad elu keskkonnas, kus tõepärase režiiga illusioon võtab võimust reaalsuse üle. Suures hämmelduses juhib ta tähelepanu asjaolule, kuidas avalik arvamus on täiesti lummatud ettesöödetud pildist, mis katab reaalsuse ning kuidas selle taga peituvad demokraatiale eluohtlikud protsessid.

Nõustun selle nägemusega ja üritan omalt poolt lahti seletada ühiskondlikku seisundit aasta pärast Prodi valitsuse kukkumist ning Berlusconi uut võimuletulekut, perioodi, mida iseloomustab hulk konstitutsioonivastaseid seadusi. Võrreldes oma esimesega valitsusajaga 2001-2006 on härra Berlusconi kindlasti palju aktiivsem olnud, kuid enne hinnangu andmist tasub vaadata, millises suunas see aktiivsus on väljendunud. Märtsi lõpust on Itaalias “uus” partei – Vabaduse Rahvas. See koosneb Berlusconi isiklikust võimul olevast kultusparteist, millesse sulas parempoolme fašistliku taustaga Alleanza Nazionale. Tõsi, kongressil kuivatasid nad tasakesi taskurätikuga silmanurki loobudes oma sümbolist ning identiteedist, mis oli niigi juba ebamugavaks pitseriks kujunenud. Väideti aga, et väärtused (?) jäävad ning kolivad uude parteisse üle. Pole kahtlustki, nähes kuidas peaminister laia naeratusega tervitades sirgeks aetud käe üles tõstab (rooma tervitus liigutab siinkandis paljusid südameid). Nüüd on nad uued ja vabamad kui kunagi varem talitamaks oma (anti)väärtuste järgi, mis aga siiski suure hulga itaallaste omadega kokku ei käi. Kas vabadus, perekond, õiglus, seaduslikkus, tolerantsus, mida nad oma Väärtuste Kaardis (Carta dei Valori) nimetavad polegi siis ühised kõigile?

Siit algabki Matrix, millest kirjutab Volkskrantis Eric Arends. Vabadus kellele? Vabadus millest? Samal ajal, kui sõna “vabadus” kasutatakse reklaamiklipina, mille abil võimalikult paljudele maha müüa oma kõikvõimsuse- ja kontrolliunistus, jäetakse lihtkodanik ilma ka oma kõige elementaarsemast õigusest otsustada oma keha ja oma surma üle. 26. märtsil kinnitas Senat seaduseelnõu bioloogilise testamendi kohta, mille järgi ei ole võimalik mingil tingimusel katkestada kunstlikku toitmist pöördumatu kooma puhul.
Edasi loe siit