Ükskõiksuse aeg hakkab ümber saama

Me tunneme seda oma südame salasopis ja sügaivamates kartustes, me tunneme seda õhus, oma lähedaste meeleoludes ja supermarketi kassajärjekorras. Midagi on jäädavalt muutunud. Midagi oleks nagu libisenud liivana sõrmede vahelt ja me tunneme muret selle üle, mis on pihku jäämas. Kui üldse midagi on pihku jäämas.

Üks tont liigub jälle (või endiselt?) mööda Euroopat ja teeb ka maailmale tiiru peale. Majanduskriis lõi roosad prillid eest ja ilmutas tondi. Seekord ei tea me tema nime. Määratlemata tont määratlemata sõnumiga. Usume, et keegi teab, kuhupoole liigume. Etturi või odamehe rollis on seda raske näha, kui mitte võimatu. Aga malemängijatel, tasandite kaupa kõrgemal, on vaatepunkti eelis ja käiguvõimalus.

Teadmatus halvatab ja paneb viirastusi nägema. Oh kui kerge on talle tee suunda kätte näidata! Näe vasakul on kuristik ja paremal on tuginöör (vihjed paremale ja vasakule on täiesti juhuslikud). Mis on siis, kui kuristiku põhjas on roheline ja lopsakas org ja tuginöör on mäda?

Fakt on see, et oleme oma tahtes lõtvunud, mugavuste tugitoolis „teleristunud“, lasknud oma eludest teha teleseriaali ja lubanud unistused viljastada Malemängijate strateegiatel. Kuidas teisiti seletada nähtust, et me enam ei oska ega julge ilma kindla sissetulekuta armastada, ühist elu luua ega järeltulijaid sündida lasta? Kuidas aktsepteerida, et on inimesi, kes endalt elu võtavad, kui tarbimisvõimalus äkki töö kaotuse tõttu kahaneb? Miks on selline paanika positsiooni, ühe fiktiivse struktuuri, „kaotamise“ ees? Kuidas suhtuda ühiskonda, mis põlgab outsider´eid, süsteemist väljas elajaid, ja ei vaevu endalt küsima kui palju on mõistlikku väärtusteskaalas, mida hoiab üleval vaimust haige võim ja armastus asjade(!) vastu? Kuidas mõista seda, et oma Elu rajatakse pangaarvele ja mitte oma visioonile iseenda eksistentsist? Arvatakse, et visioon väärib elluviimist ainult siis, kui selle on rahakott püksitaskus. Kes julgeb teisiti väita, see on arulage fanaatik või tuuleveskitega võitleja, sest ideedega ei ehita katust pea peale ja südame häält ei saa süüa.

Meile öeldakse, et finantssüsteem peab ennast muutma, et neil on uut eetikat vaja ja sellega sammume püstise peaga kraavist välja. Oleme taas käest kinni võtmas nendelsamadel pimedatel ja lühinägelikel, tänu kellele me sinna kraavi sattusimegi. Ma ei taha neile näpuga näidata. See süüdistav sõrm on suunatud ennekõike meile endale, kes me oma vaimu ja intelligentsi niivõrd hooletusse oleme jätnud, et lasime sellel kõigel sündida. Sel ajal, kui otsuseid tehti ja rööpaid valiti, olime liiga hõivatud. Kes karjääri tegemisega, kes vippide elu üle arutamisega ja kes lihtsalt kurnatud jõupingutustest, et süsteemi sisse jääda. On meil veel alles jäänud kübetki naturaalset vaistu, et mürgi lõhna kotletis ära tunda? Ja kui on, siis tasub seda vaistu usaldada?

Meie praeguste veendumuste hierarhia ei ole ainuvõimalik.Vastutustunne seisneb alternatiivide otsimises, nende võimalikkusse uskumises, julguses kasutada antud aega oma väärtushinnangute järgi ausalt ja teisi inimesi mitte kahjustades. Leida oma tee ja kutsumus ka siis, kui sel monetaarne mõõdupuu puudub. Muidugi, tingimused pole soodsad. Aga tingimused ei võimalda ka sama eksimuste spiraali mööda edasi minna. Nähes, et nelinurkne maja ei ole soodus elupaik, tahtsid külaelanikud ringikujulisi maju ehitada, aga kasutades vanu telliskive, võtsid ka uued majad ikka sama kuju. Siis valmistas keegi esimese kumera telliskivi….

Sõna kodanikukohus kõlab pateetiliselt ja paneb nina kirtsutama. No asendame selle siis vastutusega inimeseks olemisest ja näeme, et miski on veel meie võimuses. Näiteks ennast harida ja arendada, vaimu tugevdada ja treenida, keerata selg hirmule, et keegi võib me koha peale istuda, meile tahtlikult kahju tekitada. Kui peame uuesti usaldust õppima, siis võiksime alustada iseendast, oma võimetest ja antiiksest kokkuhoiutundest, jättes sinnapaika kõikvõimalike uusoligarhide ja valitsejate üleskutsed.

Riik, see oleme Meie! Peab leidma julguse, et oma hirmunud „tähtsate“ poole suunatud pilk iseenda sisse suunata. Peab õppima usaldama seda, mida me sealt leiame. Peab õppima „arenema“ sõna tõelises tähenduses (Pier Paolo Pasolini rääkis arengust ilma progressita juba aastakümneid tagasi) – vaimselt ja moraalselt. Peab leidma julguse, et Olla Osa Võtta ja Välja Astuda. Ka siis, kui turu ja majandusliku heaolu ainuidee kui lollikesele näpuga näitab.

Alustuseks on võimalik suurendada oma lugupidamist liht-ligimese vastu ning kaotada automaatne alistuvus kõrgemalt tulevate määruste suhtes. Eelkõige kaotada sõnavarast lause:“Ega meie siis midagi ju otsusta...“

Otsustada on meil palju – hakatuseks kasvõi üks julgustav austusväärne pilk tänavanurgas kerjajale vöi hoopis hoidumine naeruvääristamast neid, kes oma mõtet püüavad väljendada. Ka julgus küsida endalt, kas elame ikka päris oma tõekspidamiste või hoopis laialt aktsepteeritu järgi. Pisikesed teod, mis pikapeale ja tasapisi sotsiaalset kanga mustrit muutma hakkavad. Ja uuest mustrist ehk saab sündida teistsugune ühiskondlik teadvus, uus nägemus inimeseks olemisest...

Avaldatud Delfis 30/04/2009