Elu Võrgu sees ehk Kuues Võim (2)

Küsides mõnelt tuttavalt, kes Internetti ohtralt kasutab (5-6 tundi päevas), et miks ta seda teeb, näen tihti vastuseks hämmeldunud nägu - miks ma seda küsin?? Kas ma siis tõesti ei saa aru, kuivõrd oluline on "ajaga sammu pidada"? Kuidas võin ma nii rumala küsimuse esitada elades Berlusconi režiimi all, kus kõik meediasse jõudvad uudised on filtreeritud ja kus Internet on ainus "vabaduse kants"?

Teatud aja pidasin isegi veebi asendamatuks instrumendiks, et saada infot organiseerimisel olevatest meeleavaldustest ja kohtumistest või et lugeda artikleid ning arvamusi meie ühiskonna suundade kohta. Olin kursis sellega, mis Internetis toimus ning osalesin. Kui aga tuli kätte aeg bilanssi teha, siis avastasin, et tulemus oli nulli ligidal. Aga "arvutirevolutsionääridele" pole seda suurt mõtet ütlema minna... Agressiivselt meelekindlusega toovad nad näiteks Berlusconi tagasiastumise nõudmiseks korraldatud No Berlusconi Day 5.detsembril, mis oli nende meelest "konkreetne" tulemus. Hästi, 6 -700 000 inimest on osalemise poolest korda läinud ettevõtmine. Sõna "tulemus" tähendus pole aga ilmselt veebiülistajatel päris selge. Kas Berlusconi astus tagasi? Nõrgestas kogu see energiahulk teda kriipsugi võrra? Ei. Ja kuna ühtegi teist näidet Interneti "konkreetsusest" pole tuua, siis jääb mu bilansi-indikaator ikkagi nulli ligidale võbisema. Samuti on mul raske uskuda neid, kes arvavad, et Võimul on hirm veebirahva ees... Näen vaimusilmas suurpankurite, -töösturite või tipp-poliitikute muiet, kui me ise "vastu-informatsiooni" tehes neile oma mõtete suunad, nõrkused ja psühholoogia kandikul (Internetil) ette kanname...

Kui televisiooni peetakse viiendaks võimuvahendiks inimese reaalsel valitsemisel, siis Internet annab selleks veelgi peenemad võimalused. Ahelad on veelgi vähem nähtavad ja veelgi kergemad (virtuaalsemad) kanda, aga selle eest on nad ka vastupidavamad.

Arvan, et Elu on energia haldamise küsimus. Kuhu on suunatud meie energia?

Televisooni on demoniseeritud, kuna ta on vahend, millele me passiivselt allume, oleme pealtvaatajd. Internet on interaktiivne st. saame selles osaleda ja oma panuse anda. Küsimuseks jääb, KES on selleks aktiivseks osalejaks, mida see meile tegelikult annab (ka kui palju ära võtab) ning millist meie poolt see toidab.

Minu seisukohalt on suur probleem nähtavuse kultuuris, mida on meile sünnist saadik sisse süstitud. Kõik me tahame olla "nähtavad". Televisoonis on see võimalus väga vähestel. Kel see on õnnestunud, seda kadestatakse. Internetis on igaühel võimalus oma nartsisismi toita. Ka enesega kõige rangemal indiviidil jookseb naudingujuding üle selja, kui näeb oma blogilugejate hulka kasvamas, oma postitusi mujal lingitutena, rohkeid kommentaare Facebookis või on lihtsalt oma nickname'iga väikeseks web-celebrityks muutumas. Pudrumäed meie Egole, kes märkamatult me elus ja vaimumaailmas ohjad enda kätte haarab. Arenenud (aretatud) Egoga inimest on võimalik aga mängida nagu vilepilli, tema reaktsioonid on etteaimatavd ning emotsioonid elementaarsed. Ülimalt mugav Võimule. On täiesti ebaoluline, kas tegemist on Võimu pooldajaga või selle vastasega.

Ainus asi, mida pole võimalik manipuleerida on arenenud Hing. Selleks läheb vaja tundide kaupa vaikust, meie sees ja meie ümber, ääretut enesekontrolli, tugevat distsipliini. Kulub palju aega, et õppida tundma oma energia varjundeid ning et sisse seada see ainus "ühendus", mida inimolendil tarvis, et vaba olla - ühendus Eluga, ühendus omaenda Hingega.

Iga väljamõeldis, iga suhe, mis suunab me tähelepanu sellest eemale, on takistuseks tõelise vabaduse poole.

Siinkohal võivad "materialistid" muidugi nina kirtsudada, sest hinge peavad paljud folkloristlikuks elemendiks. Mina aga olen kogenud, et ei ole midagi praktilisemat kui enda Hingele pööratud tähelepanu, sest nagu on öeldud :"Et midagi teha, peab enne keegi olema."

Uutel tehnoloogiatel on veel mitu omapärast toimet. Nendest on kirjutanud politoloog Giovanni Sartori ning Umberto Galimberti, filosoof ja psühholoog.

Jätame päris kõrvale sõltuvuse aspekti, sest igal asjal, millest ei suuda enam ilma olla, on iseenesestmõistetavalt negatiivne mõju. On ka teisi tegureid, mille mõju on laiahaardelisem, pikaajalisem ja vähem märgatavam.

Esimene vastuväide, mida tavaliselt tehakse Interneti mõjust rääkides, et Internet on ainult vahend. Et sõltub meist endast, kuidas me teda kasutame.

Günther Anders väidab, et "ükski vahend pole ainult vahend". Ükski suhtlemistehnika pole inimloomuse suhtes neutraalne, sest ta muudab inimsuhete rütmi ja mudelit.Ta muudab eksistentsi organiseerimise ning tajumise viisi. Ei ole võimalik jääda puudutamatuks.

Üks nendest teguritest on asjaolu, et ühine vahendi tarbimine ei ole sama, mis tõeline ühiselt kogetu. See, mida Internetis jagatakse, jääb alati isiklikuks reaalsuseks ega muutu kunagi jagatud reaalsuseks.

Andersi visiooni kaudu on tegemist "lõpmatu arvu massi-eremiitidega, kes edastavad maailmanägemisi, nagu nende eraklast paistab, üksteisest eraldatud, igaüks omas munakoores, nagu endise aja mungad oma mäetippudel, aga mitte selleks, et maailmast loobuda, vaid selleks, et mitte jumalapärast kaduma lasta ühtegi raasukest "piltide" maailmast."

Umbero Galimberti lisab sellele oma kokkuvõtte:" Läbi personal computer 'i võltsesitluse genereeritakse üha enam massi-inimest ja selleks ei lähe enam tarvis mitte ookeanisuuruseid masse, vaid ookeanisuuruseid üksindusi, kes individuaalsuse kaitse ettekäändel toodavad, justkui kodutöölised, massitooteid ning tarbivad samuti teiste üksinduste poolt loodud massitooteid.

Galimberti arvates on tegeliult toimumas koperniklik revolutsioon, sest maailm ei ole enam püsiv, paigalolev. Paigalolev on nüüd inimene ja maailm pöörleb (arvuti vahendusel) tema ümber, keerates pea peale ürgajast saadik kehtinud elukogemuse terminid.

Muutume mitte maailma kogejateks, vaid maailma tarbijateks.

Ja kui seegi jõuab meieni eelkõige piltide (immagini) vahendusel, siis muutume me maailma "viirastuse" tarbijaks.

Ja kui me suudame selle viirastuse esile kutsuda igal hetkel kui me seda soovime, tunneme end kõikvõimsana. See kõikvõimsus muutub aga reaalsuses maailma voyeristlikuks vaatamiseks

olemata võimeline maailmaga suhtlema.

Tihti unustame, et kommunikatsioonivahendid ei vii meid mitte suhtesse maailmaga, vaid selle esitlusega.

Kui inimeseks olemise asemel valime "digimeseks" olemise, siis võime pikapeale kaotada oma väärtuslikuma võime - võime kogeda.

Midagi "teha" saab üha enam mõistetavaks kui "liigutada sõrmi klahvistkul".

Võime ka jälgida, kuidas uued komunikatsioonivahendid on muutnud 2000 aasta kestnud analüüsiva mõtlemise globaalseks ehk holistiliseks mõtlemiseks, mis on esimesest üldistavama iseloomuga. Iseenesest pole see taunitav, sest enne analüütilisele mõtlemisele üleminemist valitses inimkonnas holistlik mõtlemisviis (kuhu me nüüd jälle tagasi oleme suundumas).

Tekib küsimus - kas me sellega midagi kaotame?

Kui läksime informtasiooni hankimisel üle kuulmiselt nägemisele, siis oli see suur muutus. Pidime õppima tõlgendama tähemärke, neid omakorda sõnadeks, millest oli vaja kontseptsioone konstrueerida. Sellest sai alguse sekventsiaalne intellekt - info "aheldub" ,, "haakub" järgneva elemendiga. Homo sapiensi omadus ongi märke dekodeerida ning välja töödelda abstraktseid mõisteid.

Peaaegu kogu me teaduslik-teoreetiline sõnavara koosneb abstraktsetest mõistetest st.sõnadest millel pole täpset silmaga nähtavat vastet. Näiteks "rahvus", "esindus", "demokraatia", "õiglus", "vabadus", "õnn" või ka "töötus". Kogu meie võime administeerida ühiskonda, sotsiaalset ning majanduslikku reaalsust põhineb kontseptuaalsel mõtlemisel, mida peetakse mõtlemise arenenumaks vormiks võrreldes simultaanse intelligentsiga, ms põhineb nägemisel. Selle viimase puhul on võimalik koguda samaaegselt palju informatsiooni, aga kannatab võime nähtut korrastada ning mõista.

Vaadata on lihtsam kui lugeda. Selle tõttu näeme praegu, kuidas Homo sapiens annab järjest rohkem ruumi Homo videns'ile. Giovanni Sartori kirjutas Homo vidensist ja tema ühiskondlikust käitumsest pikalt oma samanimelises raamatus.

Erinevalt Homo sapiensist ei ole Homo videns mitte mõtte-kandja, vaid piltide kasutaja, kelle abstraktsioonivõime paratamatult kängub. "Nähtav" (video) ülemvõimutseb "mõistetava" (kontseptsioonide) üle.Koos sellega muutub ta üsna lihtsaks saagiks ükskõik millisele võimule.

Veebi ja arvuti kasulikkus on Sartori jaoks on piiratud, ja sedagi vaid juhul, kui nad ei muuda Elu kasutuks ,mõttetuks aja raiskamiseks .

Galimberti ütleb, et Internet pole mitte "vahend", vaid "maailm".Selles maailmas olemiseks vajame tehnoloogiat, mida paljud nimetavad saavutatud "vabaduse" sümboliteks, aga nende mitte-omamine lõikab meid välja ka sellest ainukesest maailmast, kuhu me tegelikult kuulume. Kui kõigel, mis toimub, on ainsaks eesmärgiks olla digitaalselt levitatud, siis ei ole meil palju teist valikut, kui sellesse digitaalsesse maailma siseneda.

"Keelduda vältimatust on pateetiline, aga valvel olla on kohustus. Kasvõi ära hoidmaks, et ajalugu toimuks meie teadmata." (U.Galimberti)

PS. Pidin oma eesti keele oskust kõvasti pingutama, et jagada kuidagi neid mõtteid, mida sugugi jagamata jätta ei tahtnud. Kui arusaadavus sellga kannatad sai, siis soovitan itaalia keele oskajatele soojalt Umberto Galimberti äsjailmunud "I miti del nostro tempo"/"Meie aja müüdid" ja Giovanni Sartori raamatut "Homo videns" (1997).

Valge Rooma

Lumi Roomas selline harv nähtus, et viib elevile täiskasvanudki, lastest rääkimata. Viimati oli selline lumesadu aastal 1985. Hetk, mida ei saa nautimata jätta, sest see kaob sama äkki kui algab. Sagedamini on nendel harukordsetel juhtudel tegemist pooletunnise hõreda sajuga, aga sedakorda jätkus lund, neid päris kopsakaid lumehelbeid, mis aeglaselt allapoole hõljuvad, terveks hommikupoolikuks. Need on fotod on täna hommikul Domenico De Simone poolt tehtud:

Via del Plebiscito

Pantheon

largo Argentina

piazza Venezia

via del Plebiscito

Ja veel kaks vaadet mu koduaknast:

Tõesti eksootiline päev...arvestades, et mu viimane kokkkupuude lumega oli 5 aastat tagasi ja seegi Pescinas...

Aga nagu ütlevad roomlased - jumal tänatud, et Roomas sajab lund üks kord 20 aasta jooksul, muidu jääks maailm seisma lummuses teda imetledes... Täpselt nagu me kõik, linnaelanikud ja turistid, kes me vaatepildist vaimustatult naeratasime.

Elu Võrgu sees ehk Kuues Võim (1)

Vajutad nupule ja tunned, kuidas sind kerge rahuldustunne valdab.

Monitor lööb helendama... veel hetk ootust... ning tuttav heli avab väravad Maailma.

Esimesena kontrollid meilid. Logid Skype'i sisse.

Seejärel loed ajalehed, vaatad, mis facebookis sünnib, teed tiiru peale foorumitele ja blogidele.

Kõikvõimalik teave ainsa kliki ulatuses, arutlused inimestelt, keda elus näinud pole, fotod, videod, artiklid...

Kui uuesti kella vaatad, on möödunud paar-kolm tundi.

Mõni aeg tagasi oli me peres üksainus arvuti. Nüüd 4, sest igal ühel on omad otsingud, omad meilid, omad suhted, omad profiilid sotsiaalvõrgustikes.

Usun, et kui keegi meid nelja kõrvalt vaataks, siis leiaks stseeni üsnagi matrixliku olevat: inimteadvused imetud dimensiooni, mis on, aga ei ole.

Uljaid võrdlusi aga kõrvale jättes :) on siiski vaieldamatu, et midagi on meie mõtlemisviisis muutunud. Midagi on meie olemises muutunud. Ma ei ole sugugi kindel, et see mulle meeldib.

Usun, et ma ei liialda öeldes, et Itaalias on Internetikultus.

"Internet on meie ainus ja tõeliselt pluralistlik informatsioon," väidavad sotsiaalsete liikumiste aktivistid . "Tõeliselt demokraatlik vahend, mis annab võimaluse kõigile ennast avaldada" . Peab tunnistama, et tihti levib tõesti teisiti kättesaamatu info ja meediavabadusega on siin riigis nii nagu ta on...

"Internet aitab sotsialiseeruda," argumenteerivad need, kes hoolikalt oma profiile "kultiveerivad". Kui läheb õnneks ja suudad rohkesti inimesi huvituma panna, siis saad hulga kommentaare. Edukus seegi...

Hiljuti lugesin ajakirjast "Internazionale" küsitlust teemal, kuidas Internet on meid muutnud.

See sattus mulle kätte just hetkel, mil minus oli süvenemas teatud ebamugavustunne arvuti ja virtuaalse maailma vastu. Ehk oli see loomulik reaktsioon pärast üle aasta kestnud on-line elu, mil püüdsime oma sõpradega koguda ning ühendust võtta nendega, kes tahtsid aktiivselt nõuda Berlusconi tagasiastumist, esialgu petitsioonide ja allkirjade, hiljem meeleavalduse abil. Tulemuste üle juureldes ja nendest kokkuvõtteid tehes leidsin end samal lainel mõnede Paolo Barnardi ja Antonella Randazzo artiklitega.

Barnardi oma algas nii:

"Mina ja teie, kes te loete, vaesed sitapead, Võim on meil taas perse lohku tõmmanud.

Püha jumal! Võim on meile taas ära teinud, vaesed sitapead, kes me kõik oleme, sulemehed Millegivastu ja teie, veebi narkomaanid." Vaesed, vaesed lollikesed. Millist südantlõhestavat haledust me väärime!"

Ja sealt edasi illusiooni vastu, et veebi kaudu on võimalik konkreetset korda saata. Internet on tema meelest väga rafineeritud lõks, mis kogub endasse inimeste energia, et see hiljem veebiavarustesse tühjaks lasta joosta. Nii ei jätku seda tõeliste praktiliste muutuste elluviimiseks

Ma ei ole küll Barnardi eriline fänn, aga jutus oli suurt mõtet. Sinna olin jõudnud tasapisi isegi. Barnard rääkis küll itaalia kontekstis, aga sealt läks mõte sellele, et millised on siis interneti kasutamise konkreetsed tulemused.

Selles mõttes oli ääretult huvitav kätte sattunud "Internazionale" küsitlus pealkirjaga "Internet ergo sum".

Toon siin ära enamuse avaldatud arvamustest (kuigi lühendatult ja võib-olla mitte just kõige õigemini termineid tõlkides). Minu meelest on nad seda väärt.

Kasvõi selleks, et endale sama küsimus esitada.

Ajakirjanik Kevin Kelly leidis, et suurim muutus, mis temas tänu Internetile on toimunud, on võime aktsepteerida ebakindlust. "Täna ei püüagi ma enam informatsiooni mällu talletada, sest kõik on veebis olemas. Veeb on mu paber ja pliiats, ja mina olen oskuslikum info kogumisel. Samas on mu teadmised hapramad. Igal infol, mille leian, on oma vastuinfo. Kõikidel andmetel oma vastu-andmed. Mõned on rumalad, mõned usutavad. Ei saa uskuda ka eskperte, sest igale eksperdile eksisteerib anti-ekspert, sama tubli kui see esimene. Mul ei ole enam kindlust. Pean ise endale kindlused looma. Üha enam olen suunitud eeldama, et see, mis tean, on vale. See tähendab ka, et mul on suuremaid võimalusi muuta oma arvamust valedel põhjustel.

Mu huvid sünnivad ja surevad väga kiiesti. Üritades kokku panna tõdesid pooltõedest tunnen, et mu mõte on "vedel" - võttes arvesse alternatiive ja leppides ajutiste veendumustega.

Üha väiksemad informatsioonifragmendid domineerivad mu tähelepanu. Reageerimaks sellele bit-ide tulevärgile lammutatakse suured tööd väikesteks osadeks. Muusikaalbumeid müüakse laulude kaupa, filmidest saavad trailerid või üksikud stseenid, ajalehtedest twitteri sõnumid, teadustööd muutuvad tsiteeringuteks Google'is. Ja mina ujun õndsalt selles fragmentide ookeanis.

Mu mõte on aktiivsem, vähem mõtisklev. Selle asemel, et otsida mingit vastust või järgida intuitsiooni, võtan kohe midagi ette oma teadmatuse põhjal.

Ma ei oota. Viin kohe oma mõtted praktikasse.

Veebilehekülgede administraatorid, on-line kommenteerijate hordid, Hollywoodi produtsendid, kes vastu tahtmist lasemad meil oma filme vaadata - nad ei arva, et nad on lihtsad pixelid ühes globaalses etenduses.

Praeguseks on veeb üksainus ühik."

Richard Dawkins on äärmiselt entusaslik. "Veeb on üks suurimaid inimkonna saavutusi."

Ta kiidab Wikipedia pädevust, aga samas tunnistab ta vajalikkust olla kriitilisem, sest prahti liigub veebis rohkem kui trükisõnas. Võib-olla sellepärast, et trükkimine võtab raha.

Vaatamata sellele, et Internet võib saada sõltuvuseks ja suureks aja raiskamiseks, leiab ta olevat põneva, et maailma ühendamine, mis toimub tänu Internetile, sarnaneb mitmerakulise loomade närvisüsteemi evolutsioonile.

Teadlane Clay Shirky arvab, et on liiga vara, et teha järeldusi mõtteviisi muutuste kohta. Võttes arvesse praegust Internetti, on võimalik, et veebist võib saada tilk hariduslikku materiali nartsisimi ning sotsiaalsete maaniate ookeanis.

Psühholog Steven Pinker on veendunud, et digitaalsed kommunikatsioonivahendid ei muuda mitte kunagi informatsiooni töötlemise protsesse ajus. Pigem on kohanenud veeb meie mõtlemisviisile.

Majandusteadlane Nassim. N. Taleb on vähendanud oma elus Interneti kasutust. Informatsiooni kättesaadavus teeb inimesi liiga enesekindlaks, eriti aladel kus see on mässitud suure hulga kära sisse. Oleme veendunud, et me teadmised on suuremad kui nad tegelikkuses on. Tehnooogia on tema arvates kena asi, aga tema kõrvalefektid võivad olla hirmuäratavad ja ettenägematud.

" Kui ma olen raamatukogus, eemal informatsiooni saastast, tunnen end harmoonilises kooskõlas oma geenidega, tunnen, et olen taas arenemas.

Lugeda sõnu monitoril või IPhone'il pole sama, mis lugeda neid samu sõnu raamatus. Raamat võtab kogu meie tähelepanu, isoleerib meid igapäevase elu meelt kõrvaljuhtivates asjaoludest. Arvuti teeb täpselt vastupidis : ta on leiutatud tähelepanu hajutamiseks."

Et kontsentratsioonivõime on häguseks muutunud, seda tunnistab ka kirjanik Nicholas Carr, kes loeb ja otsib infot ainult arvuti kaudu. Sama sünnib ka mõtlemisega, mis on üha laialivalguvam sügavuse arvelt. Lõpparvet tehes arvab ta, et Internetiga kaotame sama palju kui võidame.

Filosoof Thomas Metzinger:

"Internet mõjutab enese tunnetust ja teeb seda väga sügaval tasemel. Teadvus on tahtliku tähelepanu paik. Kasutame tähelepanu, et suunata oma teadvuse taskulamp teatud sihile, objektiivile. Paljudel juhutudel nõrgeneb inimeste võime olla tähelepanuagendiks ja seega nõrgeneb ka nende enese tunnetus.

Üks näide tähelepanuta teadvusest on unenägu. Ka teistel juhtudel, nagu näiteks joobeolekus, kaotame võime oma tähelepanu juhtida. See, mille pealtvaatajaks me täna oleme, ei ole mitte ainult organiseeritud rünnak teadvuseruumile vaid ka isikusetustamise kerge vorm. Uued kommunikatsioonivahendid võivad luua teatud ärkveloleku vormid, segu unenäost, jaburusest, joobest ja lapsikusest. Pregu juhtub see meiega iga päev. Mina nimetan seda avalikuks unenäoks."

Apple'i e Microsofti ex-manager Linda Stone:

"Kui Interneti veel polnud, käisin rohkem raamatukogus ja tegin rohkem telefonikõnesid, kõndisin rohkem. Ka seksisin rohkem. Mida enam ma veebi armastasin, seda suuremks läks pinge mu füüsilise ja digitaalse elu vahel, aga see kontrast aitas mul taas hinnata füüsilise elu mõnusid. Praegu liigun ma suurema kindlusega nende kahe maailma vahel, pimedalt allumata ühele või teisele."

Muusik Brian Eno:

"Olen muutunud ühenduses olemise orjaks, kontrollin meilikasti mitu korda päevas ja sõnumid, millele ma veel vastanud pole tekitavad minus rahutust. Mul on raske veeta terve hommikupoolik ilma tähelepanu hajutamata ja olen tähele pannud, et inimesed ootavad, et sa meilidele kohe vastaksid. Selle tagajärjel olen palju impulsiivsem."

Visuaalsed kunstnikud Eric Fische ja April Gornik

"Muutused on sügavad. Oleme kaotanud eelkõige dimensioonide ja erinavate materialide tunnetuse. Visuaalne informatsioon käib paregu ainult läbi piltide (immagini). Kogemus on välja vahetatud faksimilega.

Füüsik Lee Molin:

"Internet ei ole muutnud meie mõtlemisviisi, vaid konteksti, milles me mõtleme ja töötame. Enne harisime mõtet, nüüd oleme muutunud piltide ja informatsiooni jahtijateks-korjajateks. Võib-olla muutub rohkem siis, kui Internet sisestatakse meie prillidesse ja monitor asendatakse laseriga, mis edastab pildi otse võrkkestale."

Kõige vaimukam oli aga neuroloog Sam Harris:

"Kindlast pole ma arvti fänn, ma pole kirjas üheski sotsiaalvõrgustikus, ma ei kasuta Twitterit ega Flickrit. Aga ka mina, kui tahan leida vastust küsimusele "tunne iseennast", pean internetis otsingu tegema."

Siinkohal naeran omaette. Kui asi nii edasi läheb, siis on täitsa võimalik, et pikapeale hakkavad uued põlvkonnad arvama, et see ülima tarkuse kontsentraat - gnôthi seautón - tähendab iseenda läbi guugeldamist...

(jätkub)