Pühade lähenedes...

... jälgin huviga inimeste sekeldusi. 

Keegi sõidab kuskile - nostalgilisemad sünnipaika, uute emotsioonide otsijad välismaale, hingesoojust ihkajad sõprade juurde.

Keegi jääb koju - harjumusest või mugavusemõnust.

Mõnedele meeldib olla iseendaga. Mõned otsivad seltskonda.

Minul on õnn teha kõike seda samaaegselt. Mu kodulinna tulevad imetlema inimesed igalt poolt maailma. Maailm tuleb koju kätte.

See on mu uuestisünni paik ja emotsioonidegamma, mida siin tunda saab, on lõputu. Mõnikord ühest äärmusest teise.

See on koht, kus saab olla vabalt iseendaga, aga ümbritsetud soojusega ja mitte mahajäetult.

Linn, millega koos muutuda ja koos igavikku otsida.

Paik, mis suudab olla armastatu, sõbranna, ema, vanavanavanavanem, maestro, lohutaja, norija. 

Õlg, mille najal nutta ning käsi, mis vajaduse korral vastu nägu lajatab.

Ikka ja jälle.

Tema, Roma.

Tema

nägu, mis ei unune

uhkus ja julgus

nagu aare

kuld ta silmades

Tema

hommikuvalgus, mis ei lähe kaotsi

peegel, milles end näha

sellisena nagu oled

Tema,

päev, mis meelde jääb

tuhat tundmatut asja

mida vaid temalt õppida
Tema

Ilusaid pühi igasse koju ja südame paika!

Väljatehtud kohvitass ehk caffè sospeso

Murdsin siin pikemat aega pead, et kuidas tõlkida lihtsat sõnaühendit "caffè sospeso", et see mingilgi määral väljendaks suurepärast žesti, mis on olnud kasutusel naapoli kultuuris. Hetkel leidsin väga halli väljendi, aga kel tuleb paremaid mõtteid, jätke palun kommentaaridesse.

Tegemist on siis ühe vana naapoli kombega. 

Kui kellelgi oli hästi länud päev või lihtsalt hea tuju, siis maksis ta baaris kahe kohvitassi eest, aga jõi ära ainult ühe. Teine kohvi jäi kas järgmisele kliendile või nendele vähemjõukatele, kes vahetevahel barista käest küsisid, kas on ka mõni caffè sospeso st. juba väljamakstud kohvi jäetud.

Selline imeilus tava, mida võib ka mõnes teises linnas kohata. Tõsi küll haruharva.

Caffè sospeso on inimkonnaga jagatud naudinguhetk. Selle vastutasuks on kellegi naeratus.

"See on nagu ülejäänud maailmale väljatehtud kohvi," kirjutas Luciano De Crescenzo oma samanimelises raamatus (mida soojalt lugeda soovitan nagu kõiki teisigi De Crescenzo raamatuid).

Kaunist traditsioonist vaimustus hiljuti ka Appide arendaja Jonathan Stark, kes sisestas smartphone'i oma Starbucks-kaardi triipkoodi, võimaldades seda soovijatel kasutada ja kutsus üles inimesi kaardile dollari panema, et kellelegi teisele kohvitassi välja teha: "Kui oled lahkes tujus, siis lisa kaardile raha ning naudi head karmat." Ühesõnaga - caffè sospeso 2.0.

Täna, 10.detsembril, peetakse Itaalias caffè sospeso päeva. Suurepärane moodus, et tuua head energiat mõrudatesse kriisipäevadesse, millest, usun, saame üle mentaliteedimuutusega - teistega jagades ning  ühte hoides.

Tore oleks, kui see caffè sospeso leviks maailmas sama laialt kui espresso või spaghetti al pomodoro.

See oleks justkui pisike sammuke mõistliku maailma poole...

Sest nagu ütles naapoli näitleja Edoardo De Filippo:" Kohvi on elu luule, harjumus, millest piisab, et inimest õnnelikuks teha."

Head kohvi kõigile!