Alberto

Albertost on eesti keeles väga vähe kirjutatud. Ja ometi on ta itaallastele niivõrd oluline, et pole vist mitte kedagi, kes Albertot ei tunneks või ei armastaks. Il nostro Albertone. Grande, anzi grandissimo.

Täna, mil möödub 92 aastat tema sünnist, tahan avaldada Alberto Sordile pühendatud osa mu valmimisel olevast Itaalia-teemalisest raamatust "Iga teekond saab alguse südamest".

Alberto on olnud selle mu pika teekonna üks südamelähedasemaid osasid, nagu kõik ülejäänud inimesed, kellest selles raamatus tundsin vajadust kirjutada. Mõttega tuua neid lähemale, äratada armastust. Aidata mõistmisel neid, kes oma Itaalia-teekonna ette on võtnud, olgu siis omal valikul või juhuse tahtel. 

Itaalia on maa, millesse on kerge armuda. Tihtipeale juhutub see kauni maastiku, hea veini ja söögi, ajalooväärtuste või  päikesepaiste tõttu. 

Tema suurimaks varanduseks on aga inimesed - lihtsad ja ebatavalised, tundmatud ja kuulsad. Igal juhul erakordsed.

                                                                                   *

Alberto sündis Sordide peresse 15.juunil 1920. Tema isa Pietro mängis Rooma Ooperiteatris tuubat, ema Maria oli kooliõpetaja. See üsna heal järjel keskklassi pere, kus leib ei puudunud kunagi laualt

Kui Alberto oli 4 aastane, siis jäi ta auto alla, aga õnnekombel ei jutunud temaga midagi. Trastevere naised viisid ta siis kirikusse ja tõstsid altarile, et Madonnat ime eest tänada.

Ja õigupoolest oligi Alberto nagu väike ime - kasutas igat võimalust oma poisikese kavalusega, et tantsides ja lauldes endale tähelepanu tõmmata. Teisi inimesi võttis ta juba lapsena nagu publikut. Tihti tuli ette, et selle asemel, et kooli minna, veetis ta aega Rooma tänavatel, et ahnelt jälgida tänavatel toimuvat, seda jäljendada ja omastada ning et endale uusi esinemisvõimalusi improviseerida.

Suuremaks saades jõlkus ta filmistuudiote läheduses, et mõnda statisti tööotsa leida. Väikese taskurahaga oli Albertol lihtsam iseseisvamalt toimida, kuna vanematele, tõsistele katoliiklastele, ei meeldinud sugugi tema showkalduvused.

Oli kohti, kus teda tihti näha võis - Colonna galerii via del Corsol või San Silvestro baaris. Seal liikus impresaariosid, kellega söakalt juttu alustada. Praegu on Colonna galeriist saanud galleria Alberto Sordi. Antiikse noobli Colonna pere nimi andis koha kiindumusele ühe näitleja vastu.

Väikesest peast laulis Alberto Sixtuse Kabeli kooris, omades kaunist “valget häält”, mis aga ühel heal päeval ühtäkki võimsaks bassiks muutus. Mõeldes ka lüürilise laulja karjäärile võttis ta mõningaid õppetunde. Hiljem tuli see kasuks nii mõneski filmis. Aastal 1937  tõi aga koolitatud väljemdusrikas hääl talle võidu konkursil dubleerija töökohale tol ajal maailmakuulsate koomikute Stan Laureli ja Oliver Hardy filmides.

Õpingud lõpetas ta vanemate sunnil hiljem õhtukoolis , olles ainuke oma pere lastest, kes ülikooli ei läinud. Ema-isa suureks pahameeleks, et Alberto oma energiat raiskas teel, mis kuhugile viima ei pidnud...

20nda eluaastani töötas Alberto teatrikompaniides, kõrvalrollides, kus kordagi suud ei õnnestunud lahti teha. Aga ikkagi oli ta õnnelik - nüüd oli ta oma elemendis.

Sõda tuli peale just siis, kui Alberto oli sõjaväeteenistust alustanud. Orkestris, et mitte Roomast eemale minna.

Oli temagi nende sajatuhaande itaallase hulgas , kes 10.juunil 1939 piazza Venezial Mussolini kõnet kuulasid. Nagu paljudes keskkihi peredes ette tuli, ei olnud ta fašistlikku režiimi kunagi küsimärgi alla pannud. See lihtsalt oli nii nagu ta oli. Ja see võeti omaks, sellele kuuletuti. Sõja väljakuulutamine ei tulnud kellegile uudisena, aga väga vähesed aimasid ette, millise traagilise käigu asjad võtsid. Mussolini oli lubanud Itaalia vägede võitmatust ja kiireid vallutusi tänu oma võimsale liitlasele. Miljonid ettevalmistuseta, teadmatud, organiseerimata itaallased paisati rindele. Albertol õnnestus tänu orkestris mängmisele siiski Rooma jääda ja isegi teatriga tegeleda. Ta sai üsna ruttu aru, et see sõda oli absurdne ettevõtmine, mille pärast polnud tal tahtmist elu kaalule panna. 

Pärast San Lorenzo pommirünnakut 1943 aastal jõudis see tõeline sõda koos pommide ja surmaga ka Rooma ning ühtäkki sai selgeks ka viimastele propagandast pimestatuile, et “võitu” ilmselt ei saagi tulema ja et see oli “vale sõda vale poole peal”. 

Hulleim osa pidi aga alles algama pärast 8.septembrit 1943, kui Badoglio andis teada Itaalia allaandmisest ning kui sõjavägi oli ilma jäänud praktiliselt igasugusest koordineeritud juhtimisest. Itaaliast oli saanud territoorium, kus keegi ei saanud enam päris hästi aru, kuspool ja kes on vaenlane.

Just sõja teemal teeb Alberto Sordi hiljem kaks minu meelest väljapaistvamat filmi - “La Grande Guerra” /”Suur sõda” Mario Monicelli režiiga ja “Tutti a casa”/”Kõik koju” Luigi Comencini režiiga. 

“La Grande Guerra” räägib Esimesest Maailmasõjast läbi kahe vaese sõduri loo eesliinil - Oreste Jacovacci (Sordi)  ja Giovanni Busacca (Gassman). Üks on Roomast ja teine Milanost (ning peab kamorristideks kõiki, kes elavad Parmast lõuna pool), mõlemad printsiipideta vastutusest kõrvalehiilijad, kes üritavad iga hinna eest kuidagi oma nahka päästa. Sõda ei lähe iseenesestmõistetavalt neile korda, küll aga tuleb neil üle elada kõik sõjaga kaasnevad hädad. 

Kui nad lõpuks austerlaste kätte satuvad, siis katsuvad Oreste ja Giovanni olukorrast eluga välja tulla andes neile salajast informatsiooni, aga austria kindrali ülbus ning põlgus itaallaste suhtes ajab Giovanni vere keema. Ta saadab kindrali pikalt ning läheb mahalaskmisele. Paanikas Oreste karjub austria sõduritele :” Issand, kas te olete hullud, et inimesi niimoodi tapate...!”, aga sama saatus tabab koheselt ka teda. Kaks vähe patriootlikku argpüksi, kes saatuse iroonial surevad kangelase surma ilma, et keegi sellest kunagi teada saaks. 

Ebateadlikud perspektiivivõimalusest ilma jäetud elud, keda saadeti tapatalgutele “kõrgema võimu” otsusel. Just nagu paljud giovannid ja orested reaalsuses. Ääretult elulähedane ja retoorikavaba, on see meistriteos üks inimlikemaid “mälestusmärke” Tundmatule Sõdurile.

“La grande guerra” oli 1958ndal aastal üsna julge ettevõtmine, kuna tegemist oli tabuteemaga. Nagu “nuga haavas” või “köis, millest poodu majas ei räägitud”. Arvestgem, et “Läänerindel muutusteta” (1930) oli Itaalias aastakümneid keelustatud. Sordi ja Gassmani geniaalse koomikaga esitletud dramaatiline süžee andis võimaluse assimileerida ühe tumeda perioodi kogu rahva elus.

Luigi Comencini režiiga “Tutti a casa” (1960) viib meid aga just sellesse 8.septembri järgsesse segadusse. Kohusetundlik allleitnant (sottotenente) Innocenzi (Sordi) saab teada liiga hilja Badoglio poolt välja kuulutatud allaandmisest, püüab iga hinna eest uusi käske saada. Asjatult. Kuulus on lause, kui Innocenzi telefonis kolonelile karjub:”Härra kolonel, uskumatu asi...Sakslased on ameeriklastega liitunud! Nad ründavad meid!” 

Kuningas ja Badoglio on põgenenud, sõjavägi on enda hooleks jäetud. Läheduses pole ka teisi itaalia komandosid, kellega ühineda. Rühmitus laguneb, sest enamus otsustab deserteerida ja sammud kodu poole seada. Sama teevad ka vaid kolmekesi jäänud Innocenzi, seersant Fornaciari ja lihtsõdur Ceccarelli. Aga see ettevõtmine on kõike muud kui lihtne. Kohtavad partisane, aga ei ühine nendega, sest ainus asi, mida nad ihkavad, on sõjast eemale jääda. Ükshaaval jõuavad kolm kaaslast koju. Esimesena Fornaciari, kes seal kohe fašistide  poolt arreteeritakse, kuna pere oli andnud varjupaika ühele ameeriklasele. Innocenzit ootab kodus, Lazios, isa, kes aga tahab, et poeg liituks Mussolini poolt äsjarajatud Salo’ Vabariigi sõjaväega. Tal ei jää muud üle, kui eriarvamuste pärast kodust taas lahkuda ja minna koos Ceccarelliga viimase kodulinna Napolisse. Tuleb üle elada veel üks arreteerimine, sundtöö  ning põgenemiskatse, mille tulemusel Ceccarelli tapetakse vaid mõne meetri kaugusel kodust. Sel hetkel haarab sõbra surmast meeleheitele viidud Innocenzi automaadi avades tule sakslaste pihta:” Ega ei saa alati ka pealt vaadata”. See Venetost alganud reis piki pöörast, segaduses Itaaliat oli samas ühe lepliku kohusetundliku käsutäitja sisemine teekond, mis jõuab välja vastuhakuni, teadliku otsuseni ühineda Vabastamisega.

Rooma vabastati 4.juunil 1944.

Pärast sõda sai Alberto Sordi tuntuks üle Itaalia tänu raadiosaadetele, milles pakkus välja, ikka koomilises võtmes, tegelaskujusid, narrides uusi stereotüüpe. Rohkem kui näitleja, oli ta  nende tegelaskujude autor.

50ndatest alates hakkasid saabuma ka paremad pakkumised filmirežisööridelt.

1952 aastal Federico Fellini poolt vändatud “Lo Sceicco bianco”l/”Valge šeik” oli aga kehv vastuvõtt. Niivõrd kehv, et kui Fellini tahtis teda ka oma järgmisesse filmi “I vitelloni”/ ”Logardid” (1953), siis olid produtsendid sellega nõus vaid juhul, kui tema nimi reklaamiplakatitelt välja võis jätta. Peletavat pubikut.

“I Vitelloni” aga, kust pärit kuulus vihmavarjužest “Lavoratori! Tie’!”, sai suure edu osaliseks ja nüüd oli talle avatud ka filmimaailma uksed.

Alberto Sordi lõi terve galerii ”anti”kangelasi. Oportuniste, vastutustundetuid, küünikuid, korruptante ja korrupteerituid, iidolite jumaldajaid ja ideaalituid, kapitaliste ja emigrante, lihtsameelseid ja väljapetjaid. 

Võib-olla on välismaal tuntuim Nando Mericoni, ameerika unistusest narkotiseeritud rooma töölispoiss, “americano del Kansas City” filmist “Un americano a Roma”/”Ameeriklane  Roomas” (1954). Ta sõidab mööda Roomat Harley Davidsoniga, räägib  naeruväärset  kodukootud inglise keelt. Nando Mericoni on pealispinnaline, aldis vaimustuma iidolitest, mis jäävad alatiseks kättesaamatuks noormehele, kelle reaalne elu koosneb impotentsest homse päeva üleelamisest ning tööpuudusest. 

Fotona on maailmakuulsaks saanud kaader, kui valemüüt variseb  kokku hõrgutava spaghettitaldriku ees. Nando lükkab kõrvale ameeriklaste kehvamaitselise toidu: “Ammazza che schifo...”/ ”Issand, mis jälkus“ ja haarab suhu hiiglaslikku kahvlitäie pastat. Nando on...lihtsalt itaallane...

Sellesse lõputusse galeriisse, 150 filmi, kuuluvad pankroti äärel ehitusettevõja filmis “Il boom” (1963), õnneliku juhuse tõttu liikluspolitseinikuks saanud töötu, kes oma väikest võimu ära hakkab kasutama filmis  “Il vigile”/”Liikluspolitseinik” (1960), armukesi pidav abielumees, kes ei taha abielulahutusseadust filmis “Scusi, lei e’ favorevole o contrario?”/”Vabandust, te olete poolt või vastu?”(1966, tema enda režiiga), naiseotsingul vaene ja üksik austraalia emigrant filmis “Bello onesto emigrato Australia sposerebbe compeasana illibata”/”Ilus aus Austraalia emigrant otsib vallalist kaasmaalannat” (1971), paindunud, aga mitte murdunud idealist filmis “Una vita difficile”/”Raske elu” (1961), silmakirjaliku perekonnaga relvakaubitseja, kes tahaks ametit maha jätta filmis “Finche’ c’è guerra c’è speranza”/”Kuniks sõda, seniks lootust” (1974, tema enda režiiga)...

                    

    

                            

                                

                 

Need portreed olid kõike muud kui meelitavad. Alberto Sordi satiir oli roomlaslikult halastamatu, ei teinud hinnaalandusi kellelegi. 

“Üritasime olla alati samal lainepikkusel muudatustega itaalia ühiskonnas. Teemad olid õhus ja meie, nagu kinematograafilised ajakirjanikud, täitsime oma märkmikke,” ütles ta aastaid hiljem.
Unustamata ei saa aga jätta tema ajaloolisi tegelasi nagu näiteks Marchese del Grillo, imperaator Nero või munk Luigi Magni suurepärasest filmist "Nell'anno del Signore".

Majandusliku tõusu Itaaliast sai keeruline 70ndate Itaalia ning ka tegelased muutusid tõsisemateks - “Detenuto in attesa di giudizio” räägib reakodanikust, kes satub õigussüsteemi hammasrataste vahele, erakordne “Un borghese piccolo piccolo”/”Väike väikekodanlane” ühest enda maailma tõmbunud kontoritöötajast, kelle poja traagiline surm muudab pimedaks vägivaldseks monstrumiks.

70ndatega lõpeb commedia all’italiana kui selline, jõuab oma loomuliku lõpuni. Ajad oli segased ning sünged.

Itaallased oli taas muutunud, nende vigades polnud enam midagi iseloomulikku, individuaaset, inspireerivat. “Il popolo era diventato gente,”/ “Rahvas oli muutunud “inimesteks” nagu ütleb stsenarist Vincenzo Cerami.

Alberto Sordi karjäär jätkus veel 13 filmiga. Nendest paar sotsiaalsatiirilist, mis puudutasid mingil määral hoopis tuleviku teemasid. “Tutti dentro”/”Kõik vangi” (1984) räägib magistraadist, kes mõistab süüdi võimumehi ja kellest muidu lahti ei saada, kui ka teda ennast süüdistuse alla pannes. 1992. aastal algas Mani pulite, mis temaatika tõesti päevakorrale tõi.

 “Assolto per aver commesso il fatto” (1992, tema enda režiiga) on lugu ühest kelmist teenistujast, kes pettustega üritab enda kontrolli alla võtta raadio- ja televisioonikanaleid. Ka selle teemaga läheb aega mõni aasta, enne kui kogu Itaalia hakkab mõistma komunikatsioonivahenditest tulenevat võimu. Ja päris valusal teel...

Tema viimaseks oluliseks filmiks jääb tema enda režiiga “Nestore- L’ultima corsa”/ “Nestore- Viimane sõit” (1994).Peategelasteks üks eakas Rooma kutsar ja tema vanaks jäänud hobune. Surma- ja hüljatuseteemaline film,  kus naerule kohta pole. Kuigi Sordi oli sellesse filmi eriliselt kiindunud, ei olnud sel suurt publikumenu. 

Hetkekski ei katkenud aga Alberto side itaallastega ka vanas eas. Armastatud ja sügavalt austatud veetis ta vanaduspäevi sama tagasihoidlikut nagu oli kulgenud kogu ta loomepriood. Vaatamata oma kuulsusele ja enam kui jõukale majanduslikule järjele, ei pidanud ta nooruseski priiskavat elustiili. Ta leidis, et  pole sünnis, kui vähe omavad inimesed kulutavad raha kinopiletiks, eksponeerida tänu sellele saavutatud heaolu. Ta ei pidanud kunagi ei uhkeid pidusid, ega ostnud kalleid autosid. Sõitis ringi Fiat Puntoga.

Alberto elus oli olnud paar pikka armastussuhet, mis aga abiellumisega ei lõppenud. Ta tavatses ikka öelda, et tema lasteks olid filmid ja abielluda ei tahtnud sellepärast, et “mitte võõraid inimesi oma kodus hoida”/ “che mi metto un’estranea per casa??”

Kui te kunagi Appia Antica poole sõites möödute Terme di Caracalla ristmikust piazza Numa Pompiliol, siis vasakul, via Drusol,  on üks roheline küngas ühe varjatud villaga. See on Alberto viimane kodukoht. Iga kord sealt mööda minnes on tunne nagu tajuks tema kohalolekut, armastatud  kodulinna ühes ilusaimas kohas. 

Nagu polekski eksisteerinud  päeva, kui piazza San Giovannile kogunes 500 000 inimest, et Albertonet ära saata, kui Rooma taevas lehvis murrakus hüvastijätusõnum” ‘Stavorta c’hai fatto piagne’”/“Täna sa ajasid meid nutma”, mida nägi RAI otseülekandes kogu Itaalia ja kui Parlamendis peeti minut vaikust näitlejale, kes oli ühe generatsiooni itaallaste sümboliks.

Oli 27.veebruar 2003. Unustamatu päev, mis jättis meile kõigile seletamatu melanhoolse tühja koha, mida mitte keegi teine täita ei suuda.

Õppetund (1)

Nüüd, mil on eluaastaid kokkuvõttes rohkem siin kui Eestis elatud, tundub nagu oleks hiigelpikk teekond läbi käidud. 

(Hetkel, mil seda lauset kirjutasin, tabasin, et ei sõna "Itaalia" ei sobinud sinna kuidagi ja lõpuks kasutasin sõna "siin". See tundus mulle ebakorrektse väljendamisena. Et nagu oleks tegemist millegi minust väljaspoolsega, samal ajal kui kõik mind ümbritsev on niivõrd mu sisse põimunud et on mu identiteediks saanud). 

Niivõrd pikk teekond, et mitte enam ei mäleta, kust see täpsemalt algas. Küll aga sähvatavad aeg-ajalt mõttesse ammused õppetunnid, mis üheainsa hetkega sind igaveseks muudavad.

Siis kui juhuslikult märkad teiste "kultuurikokkupõrkeid" elu pisiasjadega nagu näiteks jalanõude äravõtmine kodudes.

Ma kujutan ette, et mõnedele võivad sellised pisiasjad olla tegelikult väga närvesöövad ning esialgu oli see harjumatu mullegi. Noh, et mina pingutan, et puhtust hoida ja siis tuleb keegi ning hoolimatult su pingutusted üle tallab. 

Nii tundus mulle päevani, mil sattusin ühte koju, mille kogu põrand oli kaetud valge (just, lumivalge vaipkattega). Me polnud mingid vanad tuttavad. Õigupoolest olime tutvunud samal päeval kui asjaolude kummalisel taganttõukel ma ta koduuksest sisse astusin. 

Võite ehk isegi ette kujutada mu instinktiivset reaktsiooni valgele vaipkattele. Teades küll, et väliskingi ei ole kombeks ära võtta, äratas selline piimjalt puhas eredus minus kohe taas põhjamaise instinkti ning küsisin võõrustajalt, et kas tema juures käivad kingad jalast ära. Selle peale vastas ta, et see oleneb vaid minust endast. Kui mulle meeldib jalanõudeta olla, siis tehku ma nii. Kui ma aga tunnen end paljajalu ebamugavalt, a disagio, siis jätku ma nad jalga. Tema ainus tahe oli, et inimene, kes ta koju tuleb, ennast hästi tunneks... 

"Aga kui määrdub?" küsisin ma suuri silmi.

"Kui määrdub, siis teen puhtaks. Inimesed on olulisemad kui asjad. Kui ma laps olin, siis ei olnud meil mitte alati raha kütteks ja mäletan hommikuid, mil jalad jääkülma tumedat põrandat puudutasid. Lubasin endale, et suureks saades saab mu kodupõrand olema soe, pehme ja valge. Aga see kehtib muidugi ainult minu kohta. Ma ei suudaks pealt vaadata, kuidas keegi minu kodus ennast kehvasti tunneb paljajalu või sokkides vaeveldes. See oleks kasvatamatus, lugupidamatus,ebaviisakus."

Minu näol ei olnud tegemist ei sõbra ega pikemat aega tuttavaga. Ma olin lihtsalt juhuslik sissepõikaja. Tema arvates väärisin ma aga rohkem kui puhastamise vaev.

Illumineerusin muidugi antud küsimuses hetkega. Aastaarv oli 1990.

Kuigi oli veel hetki mu elus, mil ma enda sees puhkides mõnel inimesel oma kodus kingad lasin ära võtta (ka vajaduse korral susse pakkudes). Selleks, et tõesti muutuda, läheb vaja enamat kui sõnades väljendatud kontseptsiooni ajuga tajumist. Muutumine vajab südant.

Tegin seda näiteks pisikeste lastega ülima väsimuse perioodidel, aga ma ei tundnud selles rahuldust. Pigem vastupidi, tunnetades piinlikult teise inimese kohmetust olles sunnitud endale ebaloomulikul viisil minu juures olema. Tundsin, et olen ikka tõeline stronza... Ka lapsi sain neid tegelikult nendel momentidel mitte põrandale roomama panna, veeta suures südamerahus meeldival aega külalisega, kes samuti end kingades paremini tundis. 

Ja kui pärast pesin põrandat suure rahuldusega, siis mõtlesin tänutundega Dinole ning ta valge vaipkattega kodule. 

Le persone sono più importanti delle cose.

BelleSSa da brivido

Mis siia ikka lisada... ... ...
Laul algab minutilt 3' 49''

Sanremost tagantjärele

Ega mul polnudki plaanis sel aastal Sanremo kohta midagi kirjutada.

See, et ma ikkagi ümber mõtlesin, on tegelikult Lucio Dalla süü. Ta võtab kätte, läheb lihtsalt siit ilmast ning jätab meid kurba hämmingusse! Tead ju küll, et ega inimesed ei jää ju maa peale, aga kui on tegemist mõne sellisega, kelle lood on saatnud su elu paljusid olulisi hetki, siis oska seda nagu kuidagi aktsepteerida.

Kuulasin taas tema lugusid, et harjuda mõttega. Siis meenuski, et üks Lucio Dalla ilusaimaid laule "4.märts 1943"oli just Sanremo laulukonkursilt, aastast 1971.

No ma virisen ikka igal aastal nii Sanremo esinejate kui laulude tapva keskpärasuse üle.

Nii selgi aastal. Kohe mitte keegi eriti ei meeldinud.

Ühel viiest festivaliõhtust olid lauljate kõrvale pandud keegi vanematest ja tuntumatest. Sel hetkel märkasingi, kuidas laulud justkui rohkem elu sisse said. Ma ei tea kas oli see siis suurem elukogemus või -küpsus, aga laulud tundusid enam elu sisse võtvat. Mulle nimelt meeldib kui esitajal on oskust ennast esitatava suhtes tahaplaanile panna, esile tuua lugu, mitte niivõrd iseennast nagu pahatihti juhtub me patoloogiliselt nähtavusse ning eneseupitamisesse haigestunud ajastul.

Ja tõesti - ühel lool polnudki midagi viga... See oli  Noemi esitatud "Solo parole".

Aga vist poleks osanud seda hinnata ilma Gaetano Curreri abita:

(Selgituseks niipalju, et Curreri on ka mitmete Vasco laulude kaasautor)

Ühtäkki oli ka Noemi värskel elujõul uus ning sügavam suund ning dimensioon.

Kui aus olla, siis on Sanremost aastakümnete jooksul väga palju häid laule välja tulnud.

Üks ilusaimaid oligi mu esimesel Sanremol aastal 1991. Unustamatu.

Võib-olla aga lihtsalt sellepärast, et oli esimene. Mäletan tollelt festivalilt veel paljusid teisigi laule.

See aga läks otse südamesse.

Pierangelo Bertoli ja Andrea Parodi/Tazenda "Spunta la luna dal monte"

Notte scura, notte senza la sera, 

Öö tume ja õhtuta

notte impotente, notte guerriera. 

sõjakas öö, võimetu öö

Per altre vie, con le mani le mie 

mööda teisi radu, oma käel

cerco le tue, cerco noi due. 

otsin meid kahte

otsin meid kahte

Spunta la luna dal monte 

Tärkab kuu mäe tagant

spunta la luna dal monte 

tärkab kuu mäe tagant

Tra volti di pietra, tra strade di fango 

Kivist nägude, mudast teede vahel

cercando la luna, cercando. 

otsin kuud

otsin

Danzandoti nella mente, sfiorando tutta la gente, 

tantsides su meeles, kõiki puudutades

a volte sciogliendosi in pianto. 

mõnikord nutma puhates

Un canto di sponde sicure, ben presto dimenticato, 

kindlate randade laul, õige pea unustatud

voce di poveri resti di un sogno mancato. 

täitumata unistuse vaeste jäänuste hääl

Vabandage mu kiirtõlge, aga ma ei taha riskida, et need imelised sõnad jääksid keelebarjäri taha kinni.

Ja nii ma siis mõtisklesingi Sanremo üle, natuke nostalgiliselt.

Ilusti kirjutas sellest itaalia-soome reissöör Anne Riitta Ciccone oma blogis.

Eurovisooni vaatajat pole minust enam ammu. Eelmisel aastal heitsin sellele pilgu peale, aga šokeeritult vahetasin pärast 5 minutit kanalit. Arvan, et jään oma Sanremole truuks. Vaatamata kõigele.Jään truuks oma "Vita spericolata"le, oma "Volare"le, oma "Come foglie" le, oma "Con te partiro'"le.

Ja Lucio Dalla "4.märts 1943"le.

  

Mida oleks Itaalial täna tähistada?

See pisikese mõtisklus sai alguse Janeki provotseerivast lausest: "Kui 52 aastat tagasi süttis Roomas olümpiatuli sajand varem sündinud rahva üle kinnitamaks nende uhkust ja sihikindlust uue riigi rajamise üle peale kaotatud Teist Maailmasõda ning näitamaks maailmale igavest linna, mille märksõnadeks olid La Dolce Vita, Trevi purskkaev, Anita Ekberg ja Federico Fellini, siis mida oleks Itaalial täna tähistada?"

Pigem juureldi asja üle aasta tagasi, 150. sünnipäeva pidustuste puhul ja need olid kõik enamlt jaolt huvitavad arutlused, kui välja jätta loomupärased virisejad, kel vaimusilm on negatiivsega niivõrd hõivatud olnud, et  ilusate asjade võnkesagedus on neile tunnetamatuks muutunud.

Kui Monti otsustas  2020 aasta Olümpiamängudele ei öelda, siis oli see meile suur kergendus ning paljude silmis punkt enam-vähem ikka veel nulli ja miinuste vahel kõikuva peaministri kasuks. Kellegil polnud tahtmist kinni maksta seda luksuslikku lõbu, mile sissetulekud oleks kuludele suure tõenäsosusega palju alla jäänud ning needki läinud täitma kahtlasi taskuid.

Selleks, et oma maad tähistada ei olegi tegelikult vaja suurt tsirkust või jumalteabmis suurüritusi.

Piisab, et silmad lahti hoida ning hinnata siinset ilu ning suurust, mis meid iga päev ümbritseb. Ma ei pea isegi silmas mitte kauneid loodus- või linnavaateid. Neid peetakse mõnikord rohkem õnnistuseks kui teeneks. 

Ma mõtlen nendele tavalistele inimestele, kes läbi keeruliste aegade on kõikvõimalikest raskustest läbi kõndimas, ilma kaotamata oma oskust pisikestest asjadest rõõmu tunda või naeratust, mis justkui õlale patsutaks.

Ma mõtlen nendele itaalia emmedele, kes pärast pikki tööpäevi oskavad nii suurt armastust oma lasagnedesse panna või ühest koolist teise lastele järele joostes suudavad neid ka harrastusringidesse viia. Et millestki puudu ei jääks.

Ma mõtlen nendele itaalia babbodele, kes pärast samu pikki tööpäevi on võimelised oma pisikeste pärast öösiti ües tõusma, sest camomilla soojendamine või pannolino vahetamine käib isaarmastuse juurde.

Ja kõigile neile, kes peresid loovad, vaatamata igasuguste lastetoetuste puudumisele.

Ma mõtlen kõigile nendele tavalistele tööinimestele, kes pärast hulgalisi vallandamisi või sotsiaalseid ebaõiglusi lahinguid peavad, et mitte kriipsu võrragi oma õigustest loobuda. Õigustest, mis on saavutatud juba teiste põlvkondade elu hinnaga ning millest loobumine tähendaks selle ohvri tühistamist.

Ma mõtlen NO TAV (Ei Kiirrongile Val di Susas) liikumisest osavõtjatele, kes põikpäiselt oma kodukohta kaitsevad võimu absurdsete projektide eest.

Võiks veel pikalt jätkata...

Minu jaoks on Itaalia rikkus tema inimesed ja seda saan ma õnneks iga päev tähistada. Kas nendesamade vastupidavate emmedega capuccinotassi taga oma laste mänge jälgimas või ühe koossöödud paninoga, kuulates vana hea tuttava, keda ammu näinud pole , lugusid sellest, kuidas ollakse hakkama saanud.

Saan alati tähistada mõne äkki tööta jäänud tuttava uut hulljulget ettevõtmist või hinnata neid, kellest vaid kuulen või ajaleheveergudel loen.

Saan tähistada iseg itaallaste halastamatut enesekriitikat, kuigi vahel on oht steriilsesse arvustamisesse langeda.

Rääkimata kõigist nendest, kes on juba oma erakordsusega unustamatuks saanud, olles ikka tavalised itaallased kõikide oma puudustega.

Ja saan ka tähistada seda, et olen osa sellest kõigest.

Ti voglio bene, Vasco!

Ostsin õhtuks valmis pudeli oma lemmikveini.

Kui töölt tulen, võtan aega iseendaga olemiseks. Koolid on ikka veel kinni külma ilma tõttu, lapsed kodus või õigemini seitsmendas taevas, ning  arvasid, et võib-olla lasevad end ära ristida. Neli päeva ilma koolita olevat käegakatsutav tõend jumala ja kõikide pühakute olemasolust ning nende suurest väest...

Aga ma juba ütlesin neile, et mul on täna üks tähtpäev tähistada. Üks sünnipäev.

Ajakirjanduses hakkas selle kohta artikleid ilmuma mõni aeg tagasi. 

Viietuhande hingelisega Zocca külas Modena ligidal peetakse pidustusi 3st kuni 26. veebruarini.

Alates kella 12st kuni keskööni teevad kõik itaalia veebiTV-d ühise otseülekande saatejuhi Red Ronnie käe all. 

Sest täna saab 60 aastaseks Vasco. Meie Vasco.

Vasco Rossi on Itaalia ainus tõeline rockstaar. 

Rock on niivõrd internatsionaalne nähtus, et on raske näiteks lihtsalt kuulates aru saada, kust maalt  esitaja pärit. Rocki standardid ongi sellised, ülemaailmsed ja kõigile mõistetavad, kuid  Vascos pole midagi internatsionaalset. 

Vasco on üdini itaallane ja tema poeesia välismaalasele vähe aru saadav. Kui keelebarjäär ületatud, siis võib komistada ta ääretult nappide ning kuivade väljendite peale, mis mitte alati verbaalset loogikat ei järgi. Need on pildikesed elust, katkendid emotsioonidest, mis rohkem hinge kui mõistuse poole pöörduvad väga itaallasliku keelekasutusega.

Ei ole küll rohkesti rockikuulajaid, kes hoolega sõnu jälgiksid, kuid Vasco puhul on sõnad ja muusika üksainus üksus umbes nagu „aegruum“, nagu vesi ja vihmapiisad. Vasco ise arvab, et tema sõnadel pole muusikata elujõudu - emotsioonil on kaks tiiba selleks, et lendu tõusta, kui üks neist on nõrk, jääb lend madalaks ja väetiks. Mina tahaksin aga nende sõnade abil aidata pilku heita sellesse maailma...andku Rocki Jumal mulle andeks need kohmetud kohmakad tõlked...

Mulle ei meenu, millal täpselt ja kuidas Vasco mu ellu tuli. Tundub, et olen teda kogu aeg, terve elu tundnud, sünnist saati. On laule läbi  mille saan taas elada oma kaugeid Eesti-aastate kogemusi ning meeleolusid ja see teeb Vasco minu jaoks ajatuks.

Vasco on täiesti tavaline inimene. Seda väljendab ka tema perekonnanimi – Rossi, kõige levinum Itaalias. Meeleolud, millest ta laulab, on tuttavad  frustreeritud kontoritöötajaile, palju läbi elanuile elus kannatanuile, mahajäetuile, rõõmujanulistele, eksijaile, maailmaparandajatele. 

Vasco annab hääle sellele seletamatule ning põikpäisele rahutusele, mis me kõigi sees pesitseb, mis sunnib tuhandeid küsimusi esitama, aga mis ei leia vastuseid. Ka Vascol pole vastuseid. 

Vasco on kahtluse kultiveerija,  tema viisid on inimliku rännu colonna sonora .

Vasco laulud ei vanane, sest südame seisundid ei vanane.Läbi aastakümnete oleme ikka milleski pettunud ja uuesti uskuma hakanud, ikka iseennast otsides sotsiaalsete kohustuste, südame hääle, vastuhaku ja moraali järgimise vahel.

Credi che sia facile

Usud, et on kerge

Credi che sia semplice

Usud, et on lihtne

vai a farti fottere

käi õige kuradile

credi che sia

usud, et on lihtne

una storia semplice

lihtne lugu

cielo senza nuvole

pilvitu taevas

un amore utile

kasulik armastus

sempre alla ricerca dov’è??

alati otsides kus see on?

dov’è? Fin là!!

kus see on? seal kaugel!!

Dov’è? Questa felicità??

kus see on? See õnn??

                 („Stupido hotel“)

Vasco on täiesti ebatavaline oma väljendusrikkuses. 

Vasco võtab kitarri ning laulab „Sally“ mitmetuhande inimese ees, ilma oma võimsa grupi ning arranzeeringu abita niimoodi, et ka kõige külmaverelisemal vippistikul pisar silmas ja meik voolamas. Vasco võtab De Gregori, itaalia 70ndate Bob Dylani, „Generale“ ning annab talle jõu ja elutungi, mis ületab kaugelt originaali. 

Tõmbaksin hea meelega paralleele tema ja mõne teise laulja vahel, aga sama hea meelega tunnistan, et pole võimalik. 

Vasco ei sarnane kellegile. 

Tema oli see, kes esimese itaalia lauljana 90ndatel staadioneid täitma hakkas ning terve selle staadionitäie ka „lendama“ suutis panna. Tasuta kontsert Catanzaros, Sitsiilias 2004 tõi kokku 400 000 pealtvaatajat ja ristiti kohe Vascstockiks (Woodstocki järgi).

.

Vasco on poeet, kes ei vali sõnu, aga ütleb otse südamesse:

Sono lontani quei momenti

On kaugel hetked

quando uno sguardo

kui üks pilk

provocava turbamenti

sind segadusse  suutis viia

quando la vita era più facile

kui elu  oli vähe kergem

e si potevano mangiare anche le fragole

ja sai veel maasikaidki süüa

perchè la vita è un brivido che vola via

sest sulgkerge võbin on me elu

è tutto un equilibrio sopra la follia

habras tasakaal kohal pöörasuse melu

senti che fuori piove

kuula väljas vihma tuli

senti che bel rumore

kuula imeline heli

                 („Sally“)

Ütleb Vasco: „Ega ma siis enne ei otsusta, et nüüd kirjutan sellise laulu. Laul tuleb välja ning alles seejärel näen seda ka ma ise, et kas on tõeline või mitte.“

On tundeid, mis inimestes elavad, aga mida on keeruline kirjeldada. Vasco leiab selle õige lause, Vasco on nende tunnete fotograaf ja emotsioone peab silmaga nägema...

Vascol on naisterahva tundlikkus ning mehelik jultumus. Tundlik võib-olla sellepärast, et teda lapsepõlves ainult naised ümbritsesid: ema, tädid, õed... ja jultunud ehk sellepärast, et kasvas rekkarmehe perekonnas . Kindlasti on ta jäägitult aus ning vahetu...rahva meeleolude, hinge rabdomant...

Minu lapsed oskavad Vasco laule peast ja seda juba 5-6 aastaselt. Ma ei kuula üldse tihti kodus muusikat ja vahel olen imestanud, kuidas see võimalik on. Hiljuti sain teada, et nii on juhtunud ka paljudes teistes peredes. Võib-olla hõljuvad laulud tõesti õhus, nagu väitis Eduardo De Filippo, tuntud Naapoli näitleja. Aga on ka neid, kes arvavad, et Vasco tungib DNAsse. Kuidas muidu ära seletada, et tema muusika austajate hulgas on pea 3 generatsiooni ja selle mõjuvõime ei tundu vähenevat.

Dietro non si torna

Tagasiteed ei ole

non si può tornare giù

maa peale enam ei saa

quando ormai si vola

kui juba kord lendad

non si può cadere più!

on võimatu kukkuda!

Vedi tetti e case

Näed katuseid ja maju

e grandi le periferie

ja suuri linnaosi

e vedi quante cose

näed palju tähtsaid asju

sono solo fesserie!

kui lihtasai rumalusi!

                      (“Gli angeli”)

Vasco laulab ja kirjutab seda, mida elab

Tema elu on olnud tormiline nagu rokkaritel ikka, probleemid anfetamiinide ja kokaiiniga, mille pärast ta 22 päeva 1984 aastal ka vanglas veedab. 

Vasco tahab elada täie rinnaga, nõuab taga oma õigust eksimustele ning see tahtmine viib ta elu kõrvalteedele. 

Kirjutab „Vado al massimo“, „Vita spericolata“, viib nad oma jultumuses San Remo lavale ning jääb viimaste sekka. Kriitikud süüdistavad teda hümni laulmises seaduse ääremail elatavale elule ning narkootikumidele. Aga plaatide läbimüügis jääb ta esikohele mitmeks kuuks. 

„Vita spericolata“/“Uljas elu“ kõnnib otse itaalia muusika ajalukku. 

Ütleb Vasco:“ Olen õppinud, et mitte aeg, vaid Armastus parandab kõik haavad“

„On kummaline näha vananevat Vascot, sest paljud meist nägid temas 80ndatel elupõletajat, nagu kangelased, kellest ta laulis – Steve Mc Queen, Sid Vicious. Aga siin ta näed on, oma 59 aastaga ning Emilia-Romagna mägilase kortsuma hakkava näoga.“(M.Monina)

La cambio io la vita che

Muudan ise elu

non c’e la fa cambiare me

mis ei suuda muuta mind

portami al mare

vii mind mere äärde

fammi sognare

pane mind unistama

e dimmi che non vuoi morire… 

ja ütle, et sa ei taha surra...

           („Dimmi che non vuoi morire“, sõnad V.Rossi Patty Pravo repertuaarist)

Vasco ei õpeta, vasco pole intellektuaal ega targutaja. „Siddharta paadimees“, nimetas teda ajakirjanik Lorenza Biasi.

Vasco armastab inimestega jagada, aga mitte inimesi jagada.

Ütleb Vasco:„Jagada halbadeks ja headeks on alati ohtlik Arvustamine tuleks minu meelest peatada, vähemalt inimeste suhtes. Vanasti öeldi, et kohtumõistmine tuleb jätta jumalale. Mina ütlen, jätame kohtumõistmise üldse ära. Inimolevus on kompleksne. On olukordi ja elukogemusi, mis viivad sind teatud teele, sunnivad sind teatud viisil käituma. Seega ei või iial teada. Inimeste hinnang on ühekülgne.“

portatemi Dio lo voglio vedere,

tooge Jumal mu ette, tahan teda näha

portatemi Dio gli devo parlare,

tooge Jumal mu ette, pean temaga jutu maha

gli voglio raccontare di una vita che ho vissuto

tahan talle seletada oma läbi elatud elu

e che non ho capito a cosa è servito

ja et pole aru saanud, mis oli sellest kasu

              (“Portatemi Dio”)

Vasco kontsert on kollektiivne rituaal, mille käigus aetakse seljast maha sotsiaalne roll, avatakse süda ja ollakse iseendaks. Siis näed enda ümber 130 000“iseennast“ ja mõtled, kui sarnased me sismas oleme – naised või mehed, vasakult või paremalt, noored või vanad, põhjast või lõunast, rikkad või vaesed.

Vasco kontsert on vabastav kogemus. Sa ei ole ainult kuulaja, vaid eelkõige väljendaja.

Liberi liberi siamo noi

Vabad vabad oleme

però liberi da che cosa???

aga vabad millest???

chissà cos’è? Chissà cos’è!

mis see küll on? Mis see küll on!

Finchè eravamo giovani

Kui olime noored

era tutta un’altra cosa

oli hoopis teine asi

chissà perchè? Chissà perchè!

kes teab miks? Kes teab miks!

Forse eravamo stupidi

Võib-olla olime rumalad

però adesso siamo cosa???

aga mis me nüüd oleme???

                   („Liberi...liberi“)

Vasco läheb alati oma teed.

Tema lauljakarjääri algusaastatel oli Bolognas rohkesti rockgruppe, kes ta peale kõõrdi vaatasid, kuna ta ei järginud rocki klišeesid. Enamus rockeritest ahvis välismaiseid suurnimesid, aga Vasco laulis põikpäiselt itaalia keeles ning kirjutas itaallastele omase meloodilise tunnetusviisiga.Aeg aga andis talle õiguse, publiku armastus samuti.

1990 pakkus Rolling Stones Vascole võimalust esineda nende soojendusbändina. Torino kontserdile polnud piisavalt pileteid müüdud ning Vasco osalemine oleks staadioni täitnud. Rolling Stones olid (ja on!)  Vasco vaieldamatud iidolid, aga ta ütles ära pakkumisest, mis oleks iga kohaliku rokkari õnne tippu viinud: “Austan neid väga, aga keeldun olemast turunduse hammasrattaks. Väärikuse küsimus.“

Minu äranägemist mööda on väärikuse küsimus ka see, et ta välismaal pole sama kuulus kui Ramazzotti või Pausini. Selleks, et teistes riikides nime teha, peab teatud kommertslikke valikuid tegema. Vasco puhul oleks see tähendanud sõnumi ohvriks toomist.

Ütleb Vasco:

„Ma ei lähe välismaale nagu Ramazzotti, tema on palju ilusam. Samuti ei laula ma ei inglise ega hispaania keeles. Eksportida itaalia rocki on sama hea, kui eksportida itaalia Coca-Colat . Minu saavutus on teha rocki usutavalt itaalia keeles. See on ainus tähtis asi. Paljud maailma rocki suurnimed teevad vähem publikut kui mina. Välismaal käin ma puhkusel...“

Vasco on omamoodi usk.

Tema oskab itaallastest välja tõmmata selle poole, mis illusioonivabalt teistsugust tulevikku unistab. Kus sirgjoonelisus oleks au sees ning kus ei pea äraelamiseks lömitama. Vasco publikut võlub see siirus ja kompromissitus, mis annab toitu järjekindlusele, et läbi korruptsiooni, valede ja roomamise selga sirgelt hoida.

Ütleb Vasco:„Kui ma alustasin, tahtsin iga hinna eest inimeste südamesse jõuda ja olin valmis selle eest surema. Tolle aja müüdid olid sellised. Mu isa suri 56 aastaselt, oli olnud koonduslaagris sõja pärast, mis talle korda ei läinud, mina võisin ju siis ohverdadad oma elu asja eest, millesse uskusin. Ühel heal päeval leidsin, et olen ellu jäänud. Ütleme nii – olen elav näide, et uljast elu võib ka rahulikult elada:“

26.juunil 2011, “Vivere o niente” turnee ajal lausus Vasco Rai1 uudistesaadetes sõnad, mis levisid hetkega üle terve Itaalia. Oli hilisõhtu, peaaegu öö, aga juba järgmiseks hommikuks polnud kedagi, kes poleks teadnud - Vasco smette. Vasco jätab rockstaari karjääri.

Paljudele oli see justkui noahoop südamesse, aga leidus ka neid, kes oma rahuolu väljendasid. Vasco on üks nendest, kes äratab armastust või viha.

Jäin hetkeks uskumatu uudise ees mõttesse. Ei saa eitada, et oma viimaste lava-aastate jooksul oli Vasco end muusikaliselt kordama hakanud, aga iga tema esinemine, kasvõi vanade lauludega, laadis õhku millegi seletamatult ehtsaga. Millegi sellisega, mida praegustel kergelt plastmassist ja  hingetult digitaalsetel aegadel nii väga lihtsalt ei leia ja millest nii väga puudus on.

Jäin mõttesse, sest pidin tunnistama üht tõsiasja, mida kunagi pole tahtnud sõnadesse panna. Tundus liiga lapsik. Võtsin aga endale selle luksuse - olla sentimentaalne, võib-olla ka naeruväärne - ja lasin oma teadvusesse tõe, et ilma Vasco lauludeta oleksin ma teistsugune inimene. 

Need on muutnud ja mõistnud mind rohkem kui paljud inimesed, kellega reaalselt kokku olen puutunud. Tema poolt kirjutatu on mu tundeid paremini kirjeldanud kui ma ise olen kunagi suutnud. Sellest see piinav hellustunne ning tänulikkus Vasco vastu.

Pole oluline kui Vasco viimastel lauludel pole uut sära.

Pole olulised tema mõnikord provotseerivad või vaieldavad arvamused, mida ta nüüd sotsiaalvõrgustikes levitab, olles avastanud selle uue kanali.

Jäävad noodid ja sõnad, milles vibreerivad miljonite hingede keeled, mida ta on võnkuma pannud. Minu oma on vaid üks nendest.

Vasco on laulnud pea 30 aastat. Ta häälel on kustutamatult  tema elu ja sõnumi tempel. 

Piisab, et laseb kuuldavale vascoliku „eeeeh...“ ja juba lähebki mul olemine soojaks.

On üks  laul, mis mulle eriti südamelähedane, räägib sõdurist, kes sõja lõppedes rindelt koju tuleb ning mis minu jaoks on igasuguse vabanemise,uue elu alguse ning paremasse maailma usu  metafoor. Laul on Francesco De Gregori sulest, aga ometi kuulen oma kõrvus seda alati Vasco armastusväärselt rämeda häälega, lohakalt väljavenitades sõnu, kus kerget emilia-romagna aktsenti. 

Generale, queste cinque stelle,

Kindral, need viis tähte

Queste cinque lacrime sulla mia pelle,

need viis pisarat mu põsel

che senso hanno dentro al rumore di questo treno?

on neil mingi mõte  müras, mida teeb see rong

Che è mezzo vuoto e mezzo pieno

mis on pooltühi ja pooltäis

e va veloce verso al ritorno.

ja veereb kiirelt tagasituleku poole

Tra due minuti è quasi giorno, 

Paari minuti pärast on peaaegu hommik

è quasi casa,

on peaaegu kodu

è quasi amore.

on peaaegu armastus.

Palju õnne ja imekaunist sünnipäeva!

Veelkord stereotüüpidest

Ei ole vist midagi kiusatuslikumat kui rahvuslikud stereotüübid.

Itaallased on lõbusad reeglirikkujad, venelased enesekesksed vodkasõbrad, sakslased ohmud korramaniakid, ameeriklased lärmakad lollid, eestlased napisõnalised ning süngevõitu. 

Rahvuslikud stereotüübid võimaldavad kahe sõnaga midagi vaimukat pilduda ka kõige väiksema silmaringiga inimesel. Lõppude lõpuks saab vaid veidi nalja.

Eelmises postituses kirjutasin just, et on mõttetu rõhutada rahvustevahelisi erinevusi. Kultuurilised eripärad on suur väärtus, igas neist on midagi õppida  ja neid võib hinnata ilma barjääre hoidmata.

Naljakal kombel ongi meil siin avaliku arutluse all "Der Spiegel"is 23.jaanuaril ilmunud Jan Fleisschhaueri artikkel , mis algab sõnadega: "Olgem ausad, kas kellelgi oli kahtlust, et Concordia laevaõnnetusega seotud kapten oli itaallane. Kas suudate ette kujutada, et sellise manöövri koos laevalt lahkumisega oleks teinud sakslane või veelgi parem - inglane?

Selliseid tunneb kergesti ära puhkusel mere ääres. Nad käituvad teatraalselt ning žestikuleerivad rääkides. Üldkokkuvõtes on ta kahjutu, aga teda ei peaks suurte masinate juurde laskma. Teha "bella figurat" - nii kutsutakse rahvuslikku sporti, mis seisneb endast hea mulje jätmises.Ka Francesco Schettino tahtis teha "bella figurat", aga jooksis karile."

Edasi võrdleb artikkel rahvuslike stereotüüpide kasutamist sugudevahelise ebavõrdsusega - need on mõlemad harjumused, mida peeatkse aegunuks, aga ometi väga vastupidavad ja  nendega põrkame igapäevases elus väga tihti kokku.
Provotseerivalt kirjutatud, on see lugu rahvuste erinevast psühholoogiast ja sellest, kuidas euro põhiliseks veaks on eri rahvuste surumine samadesse raamidesse.

Juhtus aga, et see mitte ehk kõige selgema intentsiooniga artikkel ajas vere keema meie nõmedikel. 

Nii ilmuski mõni päev hiljem , täpsemalt 27. jaanuaril - "Mälu päeval" (koonduslaagrite ohvrite mälestuspäeval) ajalehes "Il giornale" esilehel suur pealkiri "Meile Schettino, teile Auschwitz".

Algatati tobe üldistustel põhinev poleemika.

Kui meedial on vaja artileid müüa, siis vaadatakse vähe kui terve mõistuse pärane see on. Ülesässitatud lugejad jagunevad leerideks, kommentaaride hulk kasvab ja loetavus samuti.

Ja tegelikult peakski olema meie endi vastutus selline üldistustega reostatud mentaliteet välja juurida. Eelkõige me igapäevases elus.

Mulle meeldis ajakirjanik Marco Ventura arvamus:

"Tõsi, kiustaus üldistada, langetada tervele rahvusele süüd, mis on individuaalsed, on liiga suur ja mõnikord on peaaegu võimatu sellele vastu panna. Tahaksime öeda, et sakslased meid ei kannata. Oleme liiga erinevad. Rohutirtsud, ei siis sipelgad. Meie tekitame ehk natuke segadust, aga nemad on robotid. Meie pealispinnalised, nemad tähenärijad. Ainult, et nii ei lähe me millimeetritki edasi euroopa teadlikkuse kasvatamisel. Ku me taha üldistusi kasutada ka eurooplaste suhtes, riiakad, lahkuhoidvad, ennasthaavavad (autolesionisti)."

Ma ise asendaksin "euroopa teadlikuse" lihtsalt "inimeseks olemise teadlikkusega". Üldistused ei pea paika ka ei aafriklaste, aasialaste ega lõuna-ameeriklaste suhtes.

Ja kui üldistada,  siis tasub ehk leida üles positiivne, mis meile mõne rahvuse juures meeldib. Hoiame ära "sangue amaro"/"kibeda vere" ning kontsentreerume meeldivale . Sellega võidame kõik.

Teadmiseks:

Itaalis saadik Berliinis, Michele Valensise, kirjutas "Der Spiegelile" ka vastuse:

"Soovitan hr. Fleischhaueril  jätta rahule üldistused, eriti mis puutuvad rassi. Need kuuluvad eilsesse päeva, mida keegi taga ei nuta. Lõdvestuge ja tulge meile Itaaliasse külla."

Concordia õnnetuse puhul meenutame siiski aga ka neid, kes kangelaslikult käitusid. Neid oli rohkem  kui üks.