Veelkord stereotüüpidest

Ei ole vist midagi kiusatuslikumat kui rahvuslikud stereotüübid.

Itaallased on lõbusad reeglirikkujad, venelased enesekesksed vodkasõbrad, sakslased ohmud korramaniakid, ameeriklased lärmakad lollid, eestlased napisõnalised ning süngevõitu. 

Rahvuslikud stereotüübid võimaldavad kahe sõnaga midagi vaimukat pilduda ka kõige väiksema silmaringiga inimesel. Lõppude lõpuks saab vaid veidi nalja.

Eelmises postituses kirjutasin just, et on mõttetu rõhutada rahvustevahelisi erinevusi. Kultuurilised eripärad on suur väärtus, igas neist on midagi õppida  ja neid võib hinnata ilma barjääre hoidmata.

Naljakal kombel ongi meil siin avaliku arutluse all "Der Spiegel"is 23.jaanuaril ilmunud Jan Fleisschhaueri artikkel , mis algab sõnadega: "Olgem ausad, kas kellelgi oli kahtlust, et Concordia laevaõnnetusega seotud kapten oli itaallane. Kas suudate ette kujutada, et sellise manöövri koos laevalt lahkumisega oleks teinud sakslane või veelgi parem - inglane?

Selliseid tunneb kergesti ära puhkusel mere ääres. Nad käituvad teatraalselt ning žestikuleerivad rääkides. Üldkokkuvõtes on ta kahjutu, aga teda ei peaks suurte masinate juurde laskma. Teha "bella figurat" - nii kutsutakse rahvuslikku sporti, mis seisneb endast hea mulje jätmises.Ka Francesco Schettino tahtis teha "bella figurat", aga jooksis karile."

Edasi võrdleb artikkel rahvuslike stereotüüpide kasutamist sugudevahelise ebavõrdsusega - need on mõlemad harjumused, mida peeatkse aegunuks, aga ometi väga vastupidavad ja  nendega põrkame igapäevases elus väga tihti kokku.
Provotseerivalt kirjutatud, on see lugu rahvuste erinevast psühholoogiast ja sellest, kuidas euro põhiliseks veaks on eri rahvuste surumine samadesse raamidesse.

Juhtus aga, et see mitte ehk kõige selgema intentsiooniga artikkel ajas vere keema meie nõmedikel. 

Nii ilmuski mõni päev hiljem , täpsemalt 27. jaanuaril - "Mälu päeval" (koonduslaagrite ohvrite mälestuspäeval) ajalehes "Il giornale" esilehel suur pealkiri "Meile Schettino, teile Auschwitz".

Algatati tobe üldistustel põhinev poleemika.

Kui meedial on vaja artileid müüa, siis vaadatakse vähe kui terve mõistuse pärane see on. Ülesässitatud lugejad jagunevad leerideks, kommentaaride hulk kasvab ja loetavus samuti.

Ja tegelikult peakski olema meie endi vastutus selline üldistustega reostatud mentaliteet välja juurida. Eelkõige me igapäevases elus.

Mulle meeldis ajakirjanik Marco Ventura arvamus:

"Tõsi, kiustaus üldistada, langetada tervele rahvusele süüd, mis on individuaalsed, on liiga suur ja mõnikord on peaaegu võimatu sellele vastu panna. Tahaksime öeda, et sakslased meid ei kannata. Oleme liiga erinevad. Rohutirtsud, ei siis sipelgad. Meie tekitame ehk natuke segadust, aga nemad on robotid. Meie pealispinnalised, nemad tähenärijad. Ainult, et nii ei lähe me millimeetritki edasi euroopa teadlikkuse kasvatamisel. Ku me taha üldistusi kasutada ka eurooplaste suhtes, riiakad, lahkuhoidvad, ennasthaavavad (autolesionisti)."

Ma ise asendaksin "euroopa teadlikuse" lihtsalt "inimeseks olemise teadlikkusega". Üldistused ei pea paika ka ei aafriklaste, aasialaste ega lõuna-ameeriklaste suhtes.

Ja kui üldistada,  siis tasub ehk leida üles positiivne, mis meile mõne rahvuse juures meeldib. Hoiame ära "sangue amaro"/"kibeda vere" ning kontsentreerume meeldivale . Sellega võidame kõik.

Teadmiseks:

Itaalis saadik Berliinis, Michele Valensise, kirjutas "Der Spiegelile" ka vastuse:

"Soovitan hr. Fleischhaueril  jätta rahule üldistused, eriti mis puutuvad rassi. Need kuuluvad eilsesse päeva, mida keegi taga ei nuta. Lõdvestuge ja tulge meile Itaaliasse külla."

Concordia õnnetuse puhul meenutame siiski aga ka neid, kes kangelaslikult käitusid. Neid oli rohkem  kui üks.