Veelkord stereotüüpidest

Ei ole vist midagi kiusatuslikumat kui rahvuslikud stereotüübid.

Itaallased on lõbusad reeglirikkujad, venelased enesekesksed vodkasõbrad, sakslased ohmud korramaniakid, ameeriklased lärmakad lollid, eestlased napisõnalised ning süngevõitu. 

Rahvuslikud stereotüübid võimaldavad kahe sõnaga midagi vaimukat pilduda ka kõige väiksema silmaringiga inimesel. Lõppude lõpuks saab vaid veidi nalja.

Eelmises postituses kirjutasin just, et on mõttetu rõhutada rahvustevahelisi erinevusi. Kultuurilised eripärad on suur väärtus, igas neist on midagi õppida  ja neid võib hinnata ilma barjääre hoidmata.

Naljakal kombel ongi meil siin avaliku arutluse all "Der Spiegel"is 23.jaanuaril ilmunud Jan Fleisschhaueri artikkel , mis algab sõnadega: "Olgem ausad, kas kellelgi oli kahtlust, et Concordia laevaõnnetusega seotud kapten oli itaallane. Kas suudate ette kujutada, et sellise manöövri koos laevalt lahkumisega oleks teinud sakslane või veelgi parem - inglane?

Selliseid tunneb kergesti ära puhkusel mere ääres. Nad käituvad teatraalselt ning žestikuleerivad rääkides. Üldkokkuvõtes on ta kahjutu, aga teda ei peaks suurte masinate juurde laskma. Teha "bella figurat" - nii kutsutakse rahvuslikku sporti, mis seisneb endast hea mulje jätmises.Ka Francesco Schettino tahtis teha "bella figurat", aga jooksis karile."

Edasi võrdleb artikkel rahvuslike stereotüüpide kasutamist sugudevahelise ebavõrdsusega - need on mõlemad harjumused, mida peeatkse aegunuks, aga ometi väga vastupidavad ja  nendega põrkame igapäevases elus väga tihti kokku.
Provotseerivalt kirjutatud, on see lugu rahvuste erinevast psühholoogiast ja sellest, kuidas euro põhiliseks veaks on eri rahvuste surumine samadesse raamidesse.

Juhtus aga, et see mitte ehk kõige selgema intentsiooniga artikkel ajas vere keema meie nõmedikel. 

Nii ilmuski mõni päev hiljem , täpsemalt 27. jaanuaril - "Mälu päeval" (koonduslaagrite ohvrite mälestuspäeval) ajalehes "Il giornale" esilehel suur pealkiri "Meile Schettino, teile Auschwitz".

Algatati tobe üldistustel põhinev poleemika.

Kui meedial on vaja artileid müüa, siis vaadatakse vähe kui terve mõistuse pärane see on. Ülesässitatud lugejad jagunevad leerideks, kommentaaride hulk kasvab ja loetavus samuti.

Ja tegelikult peakski olema meie endi vastutus selline üldistustega reostatud mentaliteet välja juurida. Eelkõige me igapäevases elus.

Mulle meeldis ajakirjanik Marco Ventura arvamus:

"Tõsi, kiustaus üldistada, langetada tervele rahvusele süüd, mis on individuaalsed, on liiga suur ja mõnikord on peaaegu võimatu sellele vastu panna. Tahaksime öeda, et sakslased meid ei kannata. Oleme liiga erinevad. Rohutirtsud, ei siis sipelgad. Meie tekitame ehk natuke segadust, aga nemad on robotid. Meie pealispinnalised, nemad tähenärijad. Ainult, et nii ei lähe me millimeetritki edasi euroopa teadlikkuse kasvatamisel. Ku me taha üldistusi kasutada ka eurooplaste suhtes, riiakad, lahkuhoidvad, ennasthaavavad (autolesionisti)."

Ma ise asendaksin "euroopa teadlikuse" lihtsalt "inimeseks olemise teadlikkusega". Üldistused ei pea paika ka ei aafriklaste, aasialaste ega lõuna-ameeriklaste suhtes.

Ja kui üldistada,  siis tasub ehk leida üles positiivne, mis meile mõne rahvuse juures meeldib. Hoiame ära "sangue amaro"/"kibeda vere" ning kontsentreerume meeldivale . Sellega võidame kõik.

Teadmiseks:

Itaalis saadik Berliinis, Michele Valensise, kirjutas "Der Spiegelile" ka vastuse:

"Soovitan hr. Fleischhaueril  jätta rahule üldistused, eriti mis puutuvad rassi. Need kuuluvad eilsesse päeva, mida keegi taga ei nuta. Lõdvestuge ja tulge meile Itaaliasse külla."

Concordia õnnetuse puhul meenutame siiski aga ka neid, kes kangelaslikult käitusid. Neid oli rohkem  kui üks.

Meie ja nemad

See on jutt integreerumisest, omaks võtmisest.

Kui oled otsustanud elada maal, mis pole su sünnikoht.

Siis ollakse kas külalised, kui koduks jääb endiselt maa, kus ilmavalgust nägid, või saadakse omainimeseks. Viimasel juhul vahetab sõna "kodu", tähendust, värve ning lõhnu. Diventa casa mia.

Koht, kuhu kuulun.

Kogukond, millega oma saatuse seon. Minu südame paik.

Maa, mida hoida tahan.

Omainimeseks ei saa väga ruttu. 

See on pikk sotsiaalne, aga eelkõige kultuuriline protsess, mis teeb inimesest kogukonna liikme, seob teda ümbritsevaga. Aga ega paljud seda ihkagi. Polegi vaja. Igal meist on oma tee käia.

On neid, kes eelistavad jääda igavesteks külalisteks. Lihtsalt palju pikemaks kui vanasõna järgi kuulsaks saanud kolmeks päevaks. 

Ka sel juhul ei saa siiski vaid külaliseks jääda, vaid peab võõrustajate kombeid austama (ka siis kui ei taha neid omaks võtta ja mileks loomulikult keegi sunnitud pole), nendele kommetele mitte näpuga näitama. Pole ilus pererahvast kritiseerida või alla kriipsutada kuivõrd erinevad nad on. Ei saa nõuda, et nemad sind mõistaksid enne kui pole ise maksimumi teinud, et neid mõista.

Ka külalistel on moraalne kohustus pärast pikemat võõrsil olemist nõusid pesta, tolmulapp kätte võtta või kulude maksmisele  kaasa aidata st. aktiivselt kogukonna heaolu eest muretseda. Selleks peab olema muidugi piisavalt osavõtlikust, et end kursis hoida, millised on võõrustajate probleemid, millised on nende tagamaad ja kuidas saab igaüks nende lahendamisele kaasa aidata. On vaja ka taktitunnet, et oma arvamus sekka öelda arvestades nende inimeste kultuurierinevusi, väljendades igal juhul lugupidamist.

Usun, et integreerumine algab hetkel, mil lakkame piiri tõmbamast enda ja teiste oma kaasmaalaste vahel.

Itaalias elades on kaasmaalased itaallased. 

Integreerumiseks ei piisa pelgalt keeleoskusest. On vaja mõistmist, mis ei saa toimuda seni kuni eksisteerib barjäär, mis sunnib meid kasutama sõnu "mina/meie" ja "nemad".

Kui suudame vaid näha, et "nemad" on nii ja "meie" olema naa.

See on vaid toit stereotüüpidele, klišeedele. Neil, kel on võimalus ühte maad seestpoolt näha ning hinnata, on ka moraalne kohustus neid stereotüüpe mitte toita, vaid ümber lükata.

Võib imetleda inimestevahelisi eripärasid ilma seinu ehitamata. 

Ilma näpuga näitamata.

Arvamata, et "minu/meie" moodi on parem, õigem. Igal käitumisel on omad sügavad juured, omad head ja halvad pooled. 

Tundsin suurt tarvidust seda öelda, meelde tuletada,  

kuuldes ning lugedes Itaalia/itaalaste kohta ringiliikuvaid hinnanguid ja arvamusi.

Itaalia on tegelikut väga hea koht, kus õppida umiltà'd ning lahti saada pahest , mille nimi presunzione.

Tagasi pardale, kurat!!

Concordia laevaõnnetusest on vaevalt nädal möödas. 

11 perekonda on oma liikmest ilma jäänud. 24 perekonnal ei ole veel kindlust oma lähedase saatusest  - kadumaläinuid on 24. 6 itaallast, 2 ameeriklast, 12 sakslast, 2 prantslast,  1 indialane, 1 peruulane. Viimse kutse ees oleme aga kõik samasugused, lihtsalt inimesed....

Kaugel ollakse selgusest, kuidas asjad tõepoolest kulgesid. Kapten Schettino on koduarrestis. On neid, kes on tema käitumise pärast täis nördimust, on neid kes lihtsalt sõimavad ja neid kes kaitsevadki. 

Kaitsta on tegelikult siin vähe. Rannavalve ülema Gregorio De Falco telefonikõnesid kapteniga on raske kaheselt mõista. Ebalev, end õigustav Schettino ja De Falco, kes karjub:" Minge tagasi pardale, kurat!!"

Seesama lause on nende  seitsme päeva jooksul niivõrd populaarseks muutunud, et kuuleb lausa tänavapildis ja kõikvõimalikes olukordades. Enamalt jaolt on sel irooniline maik. 

Räägib mu fb sõber, et ka välismaal, kui kuuldi, et on itaallane, vastati "Vada a bordo, cazzo!". Varem öeldi "Aa, Berlusconi...". Nüüd on siis Rannavalve ülema fraas käigus.

Nagu juureolevalt pildilt näha, hakkas üks Põhja-Itaalia firma ka t-särke tootma. Hind 13 eurot, saadaval Internetis.

Niivõrd kehv ka kui ei ole seda lauset ikka ja jälle kohata, sest see on mõeldud vastutustundetu korralekutsumiseks, on mul tunne, et tegelikult on tegemist õige lausega õigel ajal. 

Mitte ainult kaptenile. 

Iseenestmõistetavalt käib tema ümber eriline meediakära. Samas mainitakse vaid mõne artikliga neid kes hetkegi oma elu säästmisele ei mõelnud - 

siiani kaduma jäänud muusik Giuseppe Girolamo, kes oma koha päästepaadis ühele lapsele loovutas, pardakomissar Manrico Giampredoni, päästetud in extremis 36 tundi hiljem, 

animatore Michele Ghiani, kes 23 last õnnelikult peredeni toimetas

või mitukümmend teist laevatöötajat igast rahvusest, kes enne reisijatele ja seejärel iseendale mõtlesid.

Nendele ei olnud vaja öelda - tagasi pardale, kurat!

Aga enne kui kive viskama hakata...

Paljud on võrrelnud Itaaliat Concordiaga, võib-olla liialdatult võib-olla mitte. Tänases situatsioonis võiks ehk kogu maailma uppuva laeva metafoori kasutada...

Aga oleme me kõik niiväga kindlad, et me isegi esimesel võimalusel "päästepaati" ei hüppa? Et ei tee seda , mis hetkel tulus selle asemel, mis õige? 

Selline käitumisviis, mis kogukona kahjust ei hooli kui omakasu mängus ei erine palju kapteni omast, kuigi mitu korda väiksemas mastaabis... Võib olla näiteks tegemist pisikese maksupettusega - maksta midagi mustalt, võtta ise musta sissetulekut, mängida residentsiga, et vähem makse maksta või et toetusi saada. 

Võib olla tegemist tuhande teise väikese ebaaususega.

Võib ka ju õigustada, et ega keegi sellest surma saa.

Me ei tea iial, millised tagajärjed võivad olla ka väiksematel tegudel. Nagu liblika tiivalöögil. Või lumepallil, mis mäetipust veerema hakkab. Ilmselt pole oluline, millises riigis elad. Ikka tuleb teha valik tulusa ja õige vahel olukordades kus need ei kattu. Ja järge ütelge, et mujal pole selleks vajadust....

Sellepärast jäi mulle see lause südamesse. 

Vada a bordo, cazzo!