reede, juuni 15, 2012

Alberto

Albertost on eesti keeles väga vähe kirjutatud. Ja ometi on ta itaallastele niivõrd oluline, et pole vist mitte kedagi, kes Albertot ei tunneks või ei armastaks. Il nostro Albertone. Grande, anzi grandissimo.
Täna, mil möödub 92 aastat tema sünnist, tahan avaldada Alberto Sordile pühendatud osa mu valmimisel olevast Itaalia-teemalisest raamatust "Iga teekond saab alguse südamest".

Alberto on olnud selle mu pika teekonna üks südamelähedasemaid osasid, nagu kõik ülejäänud inimesed, kellest selles raamatus tundsin vajadust kirjutada. Mõttega tuua neid lähemale, äratada armastust. Aidata mõistmisel neid, kes oma Itaalia-teekonna ette on võtnud, olgu siis omal valikul või juhuse tahtel. 

Itaalia on maa, millesse on kerge armuda. Tihtipeale juhutub see kauni maastiku, hea veini ja söögi, ajalooväärtuste või  päikesepaiste tõttu. 
Tema suurimaks varanduseks on aga inimesed - lihtsad ja ebatavalised, tundmatud ja kuulsad. Igal juhul erakordsed.

                                                                                   *


Alberto sündis Sordide peresse 15.juunil 1920. Tema isa Pietro mängis Rooma Ooperiteatris tuubat, ema Maria oli kooliõpetaja. See üsna heal järjel keskklassi pere, kus leib ei puudunud kunagi laualt
Kui Alberto oli 4 aastane, siis jäi ta auto alla, aga õnnekombel ei jutunud temaga midagi. Trastevere naised viisid ta siis kirikusse ja tõstsid altarile, et Madonnat ime eest tänada.
Ja õigupoolest oligi Alberto nagu väike ime - kasutas igat võimalust oma poisikese kavalusega, et tantsides ja lauldes endale tähelepanu tõmmata. Teisi inimesi võttis ta juba lapsena nagu publikut. Tihti tuli ette, et selle asemel, et kooli minna, veetis ta aega Rooma tänavatel, et ahnelt jälgida tänavatel toimuvat, seda jäljendada ja omastada ning et endale uusi esinemisvõimalusi improviseerida.

Suuremaks saades jõlkus ta filmistuudiote läheduses, et mõnda statisti tööotsa leida. Väikese taskurahaga oli Albertol lihtsam iseseisvamalt toimida, kuna vanematele, tõsistele katoliiklastele, ei meeldinud sugugi tema showkalduvused.
Oli kohti, kus teda tihti näha võis - Colonna galerii via del Corsol või San Silvestro baaris. Seal liikus impresaariosid, kellega söakalt juttu alustada. Praegu on Colonna galeriist saanud galleria Alberto Sordi. Antiikse noobli Colonna pere nimi andis koha kiindumusele ühe näitleja vastu.

Väikesest peast laulis Alberto Sixtuse Kabeli kooris, omades kaunist “valget häält”, mis aga ühel heal päeval ühtäkki võimsaks bassiks muutus. Mõeldes ka lüürilise laulja karjäärile võttis ta mõningaid õppetunde. Hiljem tuli see kasuks nii mõneski filmis. Aastal 1937  tõi aga koolitatud väljemdusrikas hääl talle võidu konkursil dubleerija töökohale tol ajal maailmakuulsate koomikute Stan Laureli ja Oliver Hardy filmides.

Õpingud lõpetas ta vanemate sunnil hiljem õhtukoolis , olles ainuke oma pere lastest, kes ülikooli ei läinud. Ema-isa suureks pahameeleks, et Alberto oma energiat raiskas teel, mis kuhugile viima ei pidnud...
20nda eluaastani töötas Alberto teatrikompaniides, kõrvalrollides, kus kordagi suud ei õnnestunud lahti teha. Aga ikkagi oli ta õnnelik - nüüd oli ta oma elemendis.

Sõda tuli peale just siis, kui Alberto oli sõjaväeteenistust alustanud. Orkestris, et mitte Roomast eemale minna.
Oli temagi nende sajatuhaande itaallase hulgas , kes 10.juunil 1939 piazza Venezial Mussolini kõnet kuulasid. Nagu paljudes keskkihi peredes ette tuli, ei olnud ta fašistlikku režiimi kunagi küsimärgi alla pannud. See lihtsalt oli nii nagu ta oli. Ja see võeti omaks, sellele kuuletuti. Sõja väljakuulutamine ei tulnud kellegile uudisena, aga väga vähesed aimasid ette, millise traagilise käigu asjad võtsid. Mussolini oli lubanud Itaalia vägede võitmatust ja kiireid vallutusi tänu oma võimsale liitlasele. Miljonid ettevalmistuseta, teadmatud, organiseerimata itaallased paisati rindele. Albertol õnnestus tänu orkestris mängmisele siiski Rooma jääda ja isegi teatriga tegeleda. Ta sai üsna ruttu aru, et see sõda oli absurdne ettevõtmine, mille pärast polnud tal tahtmist elu kaalule panna. 
Pärast San Lorenzo pommirünnakut 1943 aastal jõudis see tõeline sõda koos pommide ja surmaga ka Rooma ning ühtäkki sai selgeks ka viimastele propagandast pimestatuile, et “võitu” ilmselt ei saagi tulema ja et see oli “vale sõda vale poole peal”. 

Hulleim osa pidi aga alles algama pärast 8.septembrit 1943, kui Badoglio andis teada Itaalia allaandmisest ning kui sõjavägi oli ilma jäänud praktiliselt igasugusest koordineeritud juhtimisest. Itaaliast oli saanud territoorium, kus keegi ei saanud enam päris hästi aru, kuspool ja kes on vaenlane.

Just sõja teemal teeb Alberto Sordi hiljem kaks minu meelest väljapaistvamat filmi - “La Grande Guerra” /”Suur sõda” Mario Monicelli režiiga ja “Tutti a casa”/”Kõik koju” Luigi Comencini režiiga. 
“La Grande Guerra” räägib Esimesest Maailmasõjast läbi kahe vaese sõduri loo eesliinil - Oreste Jacovacci (Sordi)  ja Giovanni Busacca (Gassman). Üks on Roomast ja teine Milanost (ning peab kamorristideks kõiki, kes elavad Parmast lõuna pool), mõlemad printsiipideta vastutusest kõrvalehiilijad, kes üritavad iga hinna eest kuidagi oma nahka päästa. Sõda ei lähe iseenesestmõistetavalt neile korda, küll aga tuleb neil üle elada kõik sõjaga kaasnevad hädad. 

Kui nad lõpuks austerlaste kätte satuvad, siis katsuvad Oreste ja Giovanni olukorrast eluga välja tulla andes neile salajast informatsiooni, aga austria kindrali ülbus ning põlgus itaallaste suhtes ajab Giovanni vere keema. Ta saadab kindrali pikalt ning läheb mahalaskmisele. Paanikas Oreste karjub austria sõduritele :” Issand, kas te olete hullud, et inimesi niimoodi tapate...!”, aga sama saatus tabab koheselt ka teda. Kaks vähe patriootlikku argpüksi, kes saatuse iroonial surevad kangelase surma ilma, et keegi sellest kunagi teada saaks. 
Ebateadlikud perspektiivivõimalusest ilma jäetud elud, keda saadeti tapatalgutele “kõrgema võimu” otsusel. Just nagu paljud giovannid ja orested reaalsuses. Ääretult elulähedane ja retoorikavaba, on see meistriteos üks inimlikemaid “mälestusmärke” Tundmatule Sõdurile.

“La grande guerra” oli 1958ndal aastal üsna julge ettevõtmine, kuna tegemist oli tabuteemaga. Nagu “nuga haavas” või “köis, millest poodu majas ei räägitud”. Arvestgem, et “Läänerindel muutusteta” (1930) oli Itaalias aastakümneid keelustatud. Sordi ja Gassmani geniaalse koomikaga esitletud dramaatiline süžee andis võimaluse assimileerida ühe tumeda perioodi kogu rahva elus.
Luigi Comencini režiiga “Tutti a casa” (1960) viib meid aga just sellesse 8.septembri järgsesse segadusse. Kohusetundlik allleitnant (sottotenente) Innocenzi (Sordi) saab teada liiga hilja Badoglio poolt välja kuulutatud allaandmisest, püüab iga hinna eest uusi käske saada. Asjatult. Kuulus on lause, kui Innocenzi telefonis kolonelile karjub:”Härra kolonel, uskumatu asi...Sakslased on ameeriklastega liitunud! Nad ründavad meid!” 

Kuningas ja Badoglio on põgenenud, sõjavägi on enda hooleks jäetud. Läheduses pole ka teisi itaalia komandosid, kellega ühineda. Rühmitus laguneb, sest enamus otsustab deserteerida ja sammud kodu poole seada. Sama teevad ka vaid kolmekesi jäänud Innocenzi, seersant Fornaciari ja lihtsõdur Ceccarelli. Aga see ettevõtmine on kõike muud kui lihtne. Kohtavad partisane, aga ei ühine nendega, sest ainus asi, mida nad ihkavad, on sõjast eemale jääda. Ükshaaval jõuavad kolm kaaslast koju. Esimesena Fornaciari, kes seal kohe fašistide  poolt arreteeritakse, kuna pere oli andnud varjupaika ühele ameeriklasele. Innocenzit ootab kodus, Lazios, isa, kes aga tahab, et poeg liituks Mussolini poolt äsjarajatud Salo’ Vabariigi sõjaväega. Tal ei jää muud üle, kui eriarvamuste pärast kodust taas lahkuda ja minna koos Ceccarelliga viimase kodulinna Napolisse. Tuleb üle elada veel üks arreteerimine, sundtöö  ning põgenemiskatse, mille tulemusel Ceccarelli tapetakse vaid mõne meetri kaugusel kodust. Sel hetkel haarab sõbra surmast meeleheitele viidud Innocenzi automaadi avades tule sakslaste pihta:” Ega ei saa alati ka pealt vaadata”. See Venetost alganud reis piki pöörast, segaduses Itaaliat oli samas ühe lepliku kohusetundliku käsutäitja sisemine teekond, mis jõuab välja vastuhakuni, teadliku otsuseni ühineda Vabastamisega.

Rooma vabastati 4.juunil 1944.

Pärast sõda sai Alberto Sordi tuntuks üle Itaalia tänu raadiosaadetele, milles pakkus välja, ikka koomilises võtmes, tegelaskujusid, narrides uusi stereotüüpe. Rohkem kui näitleja, oli ta  nende tegelaskujude autor.
50ndatest alates hakkasid saabuma ka paremad pakkumised filmirežisööridelt.

1952 aastal Federico Fellini poolt vändatud “Lo Sceicco bianco”l/”Valge šeik” oli aga kehv vastuvõtt. Niivõrd kehv, et kui Fellini tahtis teda ka oma järgmisesse filmi “I vitelloni”/ ”Logardid” (1953), siis olid produtsendid sellega nõus vaid juhul, kui tema nimi reklaamiplakatitelt välja võis jätta. Peletavat pubikut.
“I Vitelloni” aga, kust pärit kuulus vihmavarjužest “Lavoratori! Tie’!”, sai suure edu osaliseks ja nüüd oli talle avatud ka filmimaailma uksed.

Alberto Sordi lõi terve galerii ”anti”kangelasi. Oportuniste, vastutustundetuid, küünikuid, korruptante ja korrupteerituid, iidolite jumaldajaid ja ideaalituid, kapitaliste ja emigrante, lihtsameelseid ja väljapetjaid. 
Võib-olla on välismaal tuntuim Nando Mericoni, ameerika unistusest narkotiseeritud rooma töölispoiss, “americano del Kansas City” filmist “Un americano a Roma”/”Ameeriklane  Roomas” (1954). Ta sõidab mööda Roomat Harley Davidsoniga, räägib  naeruväärset  kodukootud inglise keelt. Nando Mericoni on pealispinnaline, aldis vaimustuma iidolitest, mis jäävad alatiseks kättesaamatuks noormehele, kelle reaalne elu koosneb impotentsest homse päeva üleelamisest ning tööpuudusest. 
Fotona on maailmakuulsaks saanud kaader, kui valemüüt variseb  kokku hõrgutava spaghettitaldriku ees. Nando lükkab kõrvale ameeriklaste kehvamaitselise toidu: “Ammazza che schifo...”/ ”Issand, mis jälkus“ ja haarab suhu hiiglaslikku kahvlitäie pastat. Nando on...lihtsalt itaallane...



Sellesse lõputusse galeriisse, 150 filmi, kuuluvad pankroti äärel ehitusettevõja filmis “Il boom” (1963), õnneliku juhuse tõttu liikluspolitseinikuks saanud töötu, kes oma väikest võimu ära hakkab kasutama filmis  “Il vigile”/”Liikluspolitseinik” (1960), armukesi pidav abielumees, kes ei taha abielulahutusseadust filmis “Scusi, lei e’ favorevole o contrario?”/”Vabandust, te olete poolt või vastu?”(1966, tema enda režiiga), naiseotsingul vaene ja üksik austraalia emigrant filmis “Bello onesto emigrato Australia sposerebbe compeasana illibata”/”Ilus aus Austraalia emigrant otsib vallalist kaasmaalannat” (1971), paindunud, aga mitte murdunud idealist filmis “Una vita difficile”/”Raske elu” (1961), silmakirjaliku perekonnaga relvakaubitseja, kes tahaks ametit maha jätta filmis “Finche’ c’è guerra c’è speranza”/”Kuniks sõda, seniks lootust” (1974, tema enda režiiga)...


                    






Need portreed olid kõike muud kui meelitavad. Alberto Sordi satiir oli roomlaslikult halastamatu, ei teinud hinnaalandusi kellelegi. 
“Üritasime olla alati samal lainepikkusel muudatustega itaalia ühiskonnas. Teemad olid õhus ja meie, nagu kinematograafilised ajakirjanikud, täitsime oma märkmikke,” ütles ta aastaid hiljem.
Unustamata ei saa aga jätta tema ajaloolisi tegelasi nagu näiteks Marchese del Grillo, imperaator Nero või munk Luigi Magni suurepärasest filmist "Nell'anno del Signore".

Majandusliku tõusu Itaaliast sai keeruline 70ndate Itaalia ning ka tegelased muutusid tõsisemateks - “Detenuto in attesa di giudizio” räägib reakodanikust, kes satub õigussüsteemi hammasrataste vahele, erakordne “Un borghese piccolo piccolo”/”Väike väikekodanlane” ühest enda maailma tõmbunud kontoritöötajast, kelle poja traagiline surm muudab pimedaks vägivaldseks monstrumiks.

70ndatega lõpeb commedia all’italiana kui selline, jõuab oma loomuliku lõpuni. Ajad oli segased ning sünged.
Itaallased oli taas muutunud, nende vigades polnud enam midagi iseloomulikku, individuaaset, inspireerivat. “Il popolo era diventato gente,”/ “Rahvas oli muutunud “inimesteks” nagu ütleb stsenarist Vincenzo Cerami.




Alberto Sordi karjäär jätkus veel 13 filmiga. Nendest paar sotsiaalsatiirilist, mis puudutasid mingil määral hoopis tuleviku teemasid. “Tutti dentro”/”Kõik vangi” (1984) räägib magistraadist, kes mõistab süüdi võimumehi ja kellest muidu lahti ei saada, kui ka teda ennast süüdistuse alla pannes. 1992. aastal algas Mani pulite, mis temaatika tõesti päevakorrale tõi.
 “Assolto per aver commesso il fatto” (1992, tema enda režiiga) on lugu ühest kelmist teenistujast, kes pettustega üritab enda kontrolli alla võtta raadio- ja televisioonikanaleid. Ka selle teemaga läheb aega mõni aasta, enne kui kogu Itaalia hakkab mõistma komunikatsioonivahenditest tulenevat võimu. Ja päris valusal teel...

Tema viimaseks oluliseks filmiks jääb tema enda režiiga “Nestore- L’ultima corsa”/ “Nestore- Viimane sõit” (1994).Peategelasteks üks eakas Rooma kutsar ja tema vanaks jäänud hobune. Surma- ja hüljatuseteemaline film,  kus naerule kohta pole. Kuigi Sordi oli sellesse filmi eriliselt kiindunud, ei olnud sel suurt publikumenu. 
Hetkekski ei katkenud aga Alberto side itaallastega ka vanas eas. Armastatud ja sügavalt austatud veetis ta vanaduspäevi sama tagasihoidlikut nagu oli kulgenud kogu ta loomepriood. Vaatamata oma kuulsusele ja enam kui jõukale majanduslikule järjele, ei pidanud ta nooruseski priiskavat elustiili. Ta leidis, et  pole sünnis, kui vähe omavad inimesed kulutavad raha kinopiletiks, eksponeerida tänu sellele saavutatud heaolu. Ta ei pidanud kunagi ei uhkeid pidusid, ega ostnud kalleid autosid. Sõitis ringi Fiat Puntoga.
Alberto elus oli olnud paar pikka armastussuhet, mis aga abiellumisega ei lõppenud. Ta tavatses ikka öelda, et tema lasteks olid filmid ja abielluda ei tahtnud sellepärast, et “mitte võõraid inimesi oma kodus hoida”/ “che mi metto un’estranea per casa??”
Kui te kunagi Appia Antica poole sõites möödute Terme di Caracalla ristmikust piazza Numa Pompiliol, siis vasakul, via Drusol,  on üks roheline küngas ühe varjatud villaga. See on Alberto viimane kodukoht. Iga kord sealt mööda minnes on tunne nagu tajuks tema kohalolekut, armastatud  kodulinna ühes ilusaimas kohas. 
Nagu polekski eksisteerinud  päeva, kui piazza San Giovannile kogunes 500 000 inimest, et Albertonet ära saata, kui Rooma taevas lehvis murrakus hüvastijätusõnum” ‘Stavorta c’hai fatto piagne’”/“Täna sa ajasid meid nutma”, mida nägi RAI otseülekandes kogu Itaalia ja kui Parlamendis peeti minut vaikust näitlejale, kes oli ühe generatsiooni itaallaste sümboliks.

Oli 27.veebruar 2003. Unustamatu päev, mis jättis meile kõigile seletamatu melanhoolse tühja koha, mida mitte keegi teine täita ei suuda.


4 kommentaari:

Gio Ve ütles ...

Un pregevolissimo e completo articolo su Albertone, Kristel, complimenti!
Sicuramente, il migliore in tutta la rete in lingua estone.
Salutoni.

Kristel ütles ...

Grazie infinite!
K

rsgoldfast ütles ...

The sport lately started out operating with Oculus Rift assistance, and we

assume more information on the functionalityNIS The usa is expected to demonstrate their approaching game titles Disgaea D2 and The Led Fate Paradox.InXile could have additional

information concerning the Kickstarter-funded role-playing online game, Wasteland Two. The game has been originally planned to submit inside October, and can instead head to try

out tests.

RS Gold

Buy RS Gold

jual mesin las ütles ...

nice info, thanks