Pärast pikka sisemist võitlust skeptilise valimiste ignoreerimise ja
oma kodanikuõiguse väljendamise vahel, jõudsin lõplikule arvamusele.
Lähen valima. Nagu viimaste aastate jooksul tihti on juhtunud, teen
ma seda pigem "millegi vastu" kui "millegi poolt".
Seekord olen vastu Itaalia suurimate parteide juhtide üleskutsele, et
meie, valijad, ei tohiks raisata oma häält väikestele parteidele (nagu
mina olen otsustanud teha), kui anname oma hääle Veltronile või
Berlusconile, siis teeme justkui teene riigile ja selle oletatavale
valitsetavusele. Ühesõnaga: peaksime garanteerima neile võimalikult
suure enamuse Alamkojas ja Senatis, et väiksematel poleks võimalik
hakata varbaid sõtkuma ning võitja võib rahumeeles 5 aastat oma
programmi ellu viia (juhul, kui nad pärast valimisi veel mäletavad,
mida kõike kokku lubasid...)
"Corriere della sera " andmetel hääletab selle põhimõtte järgi 60%
Itaalia valijatest. Kogu meedia toetab salakavalalt sama printsiipi ja
annab rohkem ruumi kahele võimalikule võitjakandidaadile.
Diogenes otsis laternaga inimest.
Mina otsin oma lihtsa mõistuse tikutule abil demokraatiat taga.
Vabandage, pärast NL-aegset lapsepõlve on jäänud selline kinnisidee.
On siis demokraatia olemas või mitte??
Miks peaks minu hääl kellegi või millegi heaks "kasulik" olema?
Ainsaks valimiskriteeriumiks peaks ju olema esindatavus?
Kas peaksin sellest loobuma, et riigile valitsetavust garanteerida?
Kas see niinimetatud "valitsetavus" ei peaks siis poliitikute osavuse
proovikivi olema?
Kui kaks pluss kaks on endiselt neli, siis on see ju poliitikute viga,
kui nad ei ole võimelised riigi ja rahva huvides lahendusi leidma ning
ühist tööd tegema?
Sellisel juhul, miks üritavad nad oma tulevaste läbikukkumiste
vastutust valijate õlgadele panna?
Palju küsimusi...
Ehk tulevik toob vastuseid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar