Pühadeks

Hull

Hull oli eile Milanos piazza del Duomol. Teda nähti liikumas rahvamassi seas, ründamas agressivselt Põhiseadust, magistraate ja neid, kes temaga nõus pole:

Politseil oli samal ajal tegemist , et tagasi hoida neid, kes Bonaiuti sõnul on niivõrd hullud, et tulevad väljakule 13.detsembril (!),perioodi mil NORMAALSED inimesed SHOPPAVAD (!!!), ja karjuvad "fuori la mafia dallo Stato"/"mafia välja Riigist":

Hull oli ka see, kes metallsuveniiri kasutusele võttis, aga tema oli juba kümme aastat üritanud ennast ravida...õnnetuseks oli ravi edutu ja nüüd on tollest, kes laval pröökas, ohver saanud. Ilmselt jäävad tükiks ajaks tahaplaanile viimase protsessid ja kriminaalsed seadused.

Hullumeelne on fakt, et kui kumminuiaga saavad kooliõpilased ja töötud, kes oma õigusi nõuavad, siis ei karju keegi skandaalsele vägivalla õhutamisele... nende verel on ilmselt teine väärtus...



Hull asi on lugeda eesti keeles analüüse ja artikleid , millest ilmneb kuivõrd pealiskaudne on autorite Itaalia tundmine.
Ja mul on sellest hullupööra hale. Ju siis jookseb hulluse tont üle Euroopa.

Hulluseni võib viia Internet oma pöörase tendentsiga, et on vaja lausuda kiirelt reageerides arvamusi. Tavaliselt lihtsalt selleks, et mitte oma digitaalset "nähtavust" kaotada, et olla sündmuste "sees".
Energia suundub sinna, kuhu pöördub tähelepanu. 99% inimeste tähelepanu on kas televiisoris või arvutis. Absurde kommenteerides. Pritsides sententse, mis õigupoolest kedagi ei huvita. Vast ainult neid, kes vaieldes vastutasuks omakorda nähtavust otsivad.
Mõnikord on tunne, et kui televisooni ohvriks on ohtralt teadlikkust läinud, siis Internetil on võimalus ka selles suhtes silmad ette teha.

Hullusega on see asi, et toimib nagu turbiin. Niipea kui liiga ligidale lähed (kasvõi selleks,et paremini näha või asja selgitada), kisub ta sind enda keerisesse ilma et sa sellest arugi saaksid.
Liiga tihti unustan ma selle isegi ära.
Hull mis hull...

No potho reposare

Kui me lõpuks abiellusime, oli meil selja taga üheksa aastat kooselu ning kodus kolme lapse kilked.

Olime kasvanud koos nendega suuremaks.

Olime nagu üksainus hing, mis viieks saanud.

Olime õppinud üksteise kõrval edasi minema.

Igasugustes tingimustes. Kannatlikult ja kannatuse katkedes. Puhates ja öid läbi üleval istudes - mõnikord mures ja mõnikord unistades. Rahaga ja rahatult. Eksides ja vabandust paludes.

Nii kestab see praegugi, seitse aastat hiljem.

Otsides vastutustundlikku tasakaalu enesearmastuse ning egoismist loobumise vahel.

Miski meie elus pole läinud tavalistes skeemides või mugavates rööbastes.

Kummaline oli ka meie kahepäevane pulmareis Sardiinial - turnee jätk mu muusikust abikaasale, mina jälgimas juba pähe kulunud aga ikkagi kaasahaaravat etendust. Et mõni päev lihtsalt lastevabalt koos olla.

Ei mingeid kruiise ega eksootilisi reise...

Mu mehele oli see tavaline tööpäev, ainus vahe, et kaunistatud meie pulmadele pühendatud õhtusöögiga kolleegide keskel.

Ja ometigi unustamatu, sest külaliseks oli ka Andrea Parodi, kes kontserti oli kuulama tulnud.

Tavapärase õnnsoovikõne asemel kinkis ta meile ühe õnnistuse lauldes sardide iluisaima armastuslaulu "No potho reposare".

Sel hetkel teadvustasin endale väga hästi, kuivõrd "fortunata" ma olin.

Ilusaim pulmakink, mida ma eales soovida oleksin osanud...

Üks sellistest asjadest, mis jääb alatiseks.

Mulle meeldib mõelda, et meie "teekond" jätkunud niimoodi tänu sellele õnnistusele.

Teisiti ei suudaks ma seletada, kuidas me ikka ja jälle suudame teineteiselt/üksteiselt (kui lapsed kaasa arvata) õppida läbi kõikvõimalike valestimõistmiste ja uste paugutamiste.

"No potho reposare" on vana sardiinia rahvalaul, ülilihtne lugu hingest, kes hoolib.

Olgu ta siis tasaseks õnnistuseks individualistlikel, küünilistel ja ükskõiksetel aegadel.

Mis kindlasti mööda lähevad, kui õpime ühte hoidma.

Kannatlikult ja kannatuse katkedes.

Eksides ja vabandust paludes.

Et üksteise kõrval edasi minna.

Olgu pealegi utoopia.

Non potho reposare amore 'e coro,
pensendo a tie so d' onzi mamentu.
No istes 'in tristura prenda 'e oro,
nè in dipsoaghere o pessamentu.

T' assicuro che a tie solu bramo,
ca t'amo forte t'amo, t'amo, t'amo:

Si m'essere possibile, d'Anghelu
s' ispiritu invisibile piccabo;
Sas formas che furabo dae chelu,
su sole, sos isteddos e formabo

Unu mundu bellissimu pro tene,
pro poder dispensar cada bene


TRADUZIONE:


Non posso riposare amore del mio cuore,
perché penso a te ogni momento.
Non essere triste gioiello dorato,
né dispiaciuta o preoccupata.
Ti assicuro che voglio solo te,
perché ti amo tanto, ti amo, ti amo.

Se mi fosse possibile,
prenderei lo spirito invisibile di un Angelo;
Ruberei tutte le forme dal cielo,
il sole, le stelle e creerei

Un mondo bellissimo per te,
per poterti dare ogni bene

TÕLGE:

Rahu ma ei saa, mu südame arm,

sest sulle mõtlen ma igal hetkel.

Ära lase nukrust hinge, kullakallis,

ei muret ega vaeva ära tunne.

Tea alati, et sind vaid ihkan,

sest kuulun sulle, ainult sulle.

Kui oleks vaid mul see võimalus,

Ingli nähtamatu hinge võtaksin;

kõik taevakujud haaraksin,

päikese ja tähed, looksin

imelise maailma sinu tarbeks,

selleks et jagada kõike head.

(Video lõpukaadrid on Andrea Parodi viimaselt kontserdilt enne ta surma 2006 aasta sügisel.

"Aitäh kõigile, kes on uskunud...minusse ja kes andsid mulle võimaluse õnnelikule elule,sest ei ole midagi ilusamat, kui kodust kaks kätt taskus välja minna ja kanda endaga kaasas kõike, mis äraelamiseks vajalik. Minul on mu hääl.")

Rikkad kuid koledad

Usun, et praeguse aja itaallased on õnnetumad kui nood pärastsõjajärgsed. Usun, et selle rahvusliku inetuse on põhjustanud raha, mis on tunginud eluväärtuste esimesele kohale. Pean silmas, et tänased vaesed on samaväärsetes majanduslikes tingimustes vaesemad kui need vaesed, kes elasid 50 aastat tagasi.

Üks 1957 aasta roosa neorealismi film “Vaesed kuid ilusad” peaks täna nime kandma “Rikkad kuid koledad”. Tol ajal identifitseeriti end vaestega. Dino Risi film (stsenaariumi autoriks tihti ebaõiglaselt unustatud Pasquale Festa Campanile) räägib kahest vaesest nolgist, lapsepõlvesõbrast, kes armuvad samasse tüdrukusse, ühte õmblustöökoja müüjannasse, kes omakorda armub ühte kolmandasse. Üks poiss on vetelpäästja, teine töötab plaadipoes. Nagu tänapäevalgi, oli neorealismis, ka tolles roosas, tihti juttu rahast. Selle vahega, et rikkad olid siis kõrvalosades: itaallased samastasid end vaestega, võib-olla pisut naiivsetega, mõnikord pisisulidega, aga igal juhul “ilusatega”.

Vaesed oli tol ajal “romantilised” kangelased. Võib-olla on see mage lohutus, aga siiski on siin mainimisväärne erinevus.

Vaene olla ei olnud häbiasi nagu tänapäeval, mil raha on poliitika, kultuuri ja vaba aja kuningas.

Tänase Itaalia film on “Rikkad kuid koledad”. Pealkiri ja osatäitjaskond on pea peale pööratud. Vaesed pole enam isegi mitte kõrvalosades, nad on muutunud heal juhul statistideks. Peakangelasteks on rikkad, need kes ennast selleks peavad ja kõik, kes müüksid saatanale oma viimse hingeraasu, et omada tükike võimu, rikkust või “hetke” nähtavust televisoonis. Olla vaene ei ole enam ülev või boheemlaslik, ei ole ei mässumeelne ega poeetiline, ei ole ei õrn ega hoopleja, ei ole enam ei noorte ega vanade asi. Ei jäta enam, ka kinolinal mitte, lootuse illusiooni.

Itaalias, 50 aastat hiljem, on jälk olla vaene.

Usun, et selle maa vähk peitubki siin.

Pole juhus, et vaesed hääletavad massiliselt Itaalia kõige rikkamat meest.

Vasakpoolsed räägivad aeg-ajalt vaeste nimel. Vasakpoolsed ütlevad aeg-ajalt midagi “vasakpoolset”. Aga kunagi, mitte kunagi pole nad võimelised tegema mingit “vaskpoolset” žesti. Ka mitte nemad pole enam vaesed kuid ilusad.

Ma ei nuta taga ei talupoegliku Itaalia vaesust ega sõjajärgseid varemeid. Mul pole usku ei poliitilistesse ega religioossetesse ideoloogiatesse, mis eelmist sajandit veristasid. Aga ma eelistan jätkuvalt ilma rahata inimest rahale ilma inimeseta. On loomulik rikkust hinnata, aga ignoreerida sisemist ebamugavust, mille 50 aastat välist heaolu, meis, itaallastes, on loonud, seda võib austalt nimetada samaväärseks enesetapuga.

Pidurdamatu konsumerism on teinud meist rikkad kuid koledad ja selles veendumiseks piisab televiisori sisselülitamisest. Sama ilmselt pole üha kasvaval vaesusel enam ei väärikust, ei sõnaõigust ega esindajaid parlamendis. Taandada kogu asi häälteenamuseks Berlusconi poolt või vastu ei vii meid mitte kuhugi.

Võib juhtuda, et tuleb päev (aga seda ma ei soovi), kui nutame taga praeguseid hädasid.

See vähk tekitab juba metastaase meie lastes. Isade pahed, mida kunagi anti edasi verega läbi põlvkondade, nakatavad täna reaalajas ühe klikiga: ning juba nad ongi DNAs.

Viimasel ajal näen tihti unes seda, mis juhtub meie riigis tegelikult. Need “reaalsed unenäod” muutuvad koos ajalehtede esilehekülgedega, aga lõpp on neil ikka ühesugune. Üks lohutav hääleke ütleb mulle hommikul:” Nägid, see kõik oli ainult nali!” Nii ärkangi hommikul naeratusega huultel, aga pisab hetkest tõdemaks, et kõik on reaalne ja et nalja heitis unenägu.

Peaks ma end ravima? Võib-olla. Kui mul oleks mingi retsept, siis jagaksin seda tasuta, tõesõna. Kahjuks pole mul mingit ravimit. On selle eest kõva kahtlus, et ma pole ainus, kes niisuguste unenägude ja nende tagajärgede käes vaevleb. Kas lohutab teadmine, et “jagatud mure on pool muret”. Ei. Me ei saa ka langeda niipalju, et elada lootusega peaministri tagasiastumisele või Superenalotto võidule.
Oleksin silmakirjalik eitades, et üks kahest või isegi mõlemad õnnekad juhtumid mu valu ei vähendaks.

Aga kardan, et eufooria möödudes leiakasime end uuesti kõrvalosades filmis “Rikkad kuid koledad”.

Itaalial on vaja uut filmi, uusi näitlejaid, aga eelkõige uusi tundeid, uusi kirgi ja uusi emotsioone. Olla sellest teadlik (ka kehvast stsenaariumist, mis me elusid juhib) oleks iseenesest juba suur võit. Kuidas ka ei lõpeks, see oleks lõpuks siiski meie film ja mitte üks pidev ülenämmutamine loost, mis meile ei kuulu ja mis meid ei innusta.

Ütleme ausalt, “Rikkad kuid koledad” on sitt film.

Diego Cugia facebookis ilmunud artikkel ilmunud ka Itaaliablogis

Nii rääkis Ennio Flaiano...

On mitmeid mooduseid pärale jõudmiseks. Parim neist on mitte minema hakata.

Ci sono molti modi di arrivare; il migliore è di non partire.(Il gioco e il massacro )

Psühhoanalüüs on ühe juudi poolt välja mõeldud pseudoteadus, et panna protestante käituma katoliiklaste moodi.

La psicanalisi è una pseudo-scienza inventata da un ebreo per convincere i protestanti a comportarsi come i cattolici.(Frasario essenziale per passare inosservati in società)

Unistaja on inimene, kel jalad kindlalt pilvedes.

Sognatore è un uomo con i piedi fortemente appoggiati sulle nuvole.(Diario degli errori)

30 aasta pärast ei ole Itaalia mitte selline nagu teda on teinud valitsus, vaid selline nagu teda on teinud televisioon,

Fra 30 anni l'Italia non sarà come l'avranno fatta i governi, ma come l'avrà fatta la TV.(Don’t forget)

Unustamatuid päevi on inimese elus kõigega kokku viis või kuus. Ülejäänud on kohatäiteks.

I giorni indimenticabili della vita di un uomo sono cinque o sei in tutto. Gli altri fanno volume.(Autobiografia del Blu di Prussia )

Mul on vähe ideid, aga selle eest on nad segased.

Ho poche idee, ma confuse.(Diario notturno)

Halvim, mis võib juhtuda geeniusele, on olla mõistetud.

Il peggio che può capitare ad un genio è di essere compreso.(Taccuino del Marziano)

Armastuses peab loobuma südametunnistusest mitte kedagi austamata. Kui vaja tuleb minna voodisse enda naisega.

In amore bisogna essere senza scrupoli, non rispettare nessuno. All'occorrenza essere capaci di andare a letto con la propria moglie.Autobiografia del Blu di Prussia

Reklaam ühendab alati meeldiva kasutuga.

La pubblicità unisce sempre l'inutile al dilettevole.(Il gioco e il massacro)

Kunst on kapitalide investeering, kultuur alibi.

L'arte è un investimento di capitali, la cultura un alibi.(Taccuino del Marziano)

Kunagi tulid mul süümepiinad pärast armulugu, nüüd enne seda.

Nelle mie storie d'amore una volta il rimorso veniva dopo, adesso mi precede.(Il gioco e il massacro)

Täna jätsin ma maha oma pere, sest olin tüdinenud end üksi tundmast.

Oggi ho lasciata la mia famiglia perché ero stanco di sentirmi solo.

Minu kass teeb kõike seda, mida tahaksin teha mina, aga vähema kirjandusega.

Il mio gatto fa tutto quello che io vorrei fare, ma con meno letteratura. (Taccuino del Marziano)

Ma ei ole kommunist. Ma ei saa sellist lõbu endale lubada.

Io non sono comunista perché non me lo posso permettere.

Raamatud unistavad. Raamat on ainus elutu ese, millel võivad olla unistused.

Un libro sogna. Il libro è l'unico oggetto inanimato che possa avere sogni.(Diario degli errori)

Ta põeb samaväärsuskompleksi. Ta ei pea ennast kellestki alamaks.

Afflitto da un complesso di parità. Non si sente inferiore a nessuno. ( Diario degli errori)

Teiste inimeste rumalus on võluv, aga ma eelistam enda oma.

La stupidità degli altri mi affascina, ma preferisco la mia.(Il gioco e il massacro)

Mu ainus usk on sõna. Sõna haavab, sõna veenab, sõna leevendab. See on minu jaoks kirjutamise mõte.

Rumalus on suurt progressi teinud. Sellest on saanud päike, mida on võimatu lahtiste silmadega vaadata. Tänu kommunikatsioonivahenditele pole see enam see, mis varem. Ta toitub uutest müütidest, müüb ennast hästi, teeb naeruväärseks terve mõistuse ja külvab terrorit.

Io credo soltanto nella parola. La parola ferisce, la parola convince, la parola placa. Questo, per me, è il senso dello scrivere.

La stupidità ha fatto progressi enormi. È un sole che non si può più guardare fissamente. Grazie ai mezzi di comunicazione, non è più nemmeno la stessa, si nutre di altri miti, si vende moltissimo, ha ridicolizzato il buon senso, spande il terrore intorno a sé. (da Ombre grigie, elzeviro sul Corriere della sera, 13 marzo 1969)

Julgelt edasi, parim on möödas.

Coraggio, il meglio è passato.

Sulle on määratud elunuhtlus. Armupalve on tagasi lükatud.

Sei stato condannato alla pena di vivere. La domanda di grazia, respinta. (Autobiografia del Blu di Prussia)

Kes keeldub unistamast, peab ennast reaalsusega masturbeerima.

Chi rifiuta il sogno deve masturbarsi con la realtà (Taccuino del Marziano)

Itaalia poliitiline olukord on raske, aga mitte tõsine.

La situazione politica in Italia è grave ma non è seria.(Diario notturno)

Millal kunagi on rumal süütu olnud? Ka süütuim loll leiab alati vastukaja oma sama rumalate kaasaegsete südametes ning ajus. Ja neid on alati rohkesti. Mõtetu on lisada, et mitte miski pole ohtlikum, kui puupea, kellele mingi idee kohale jõuab ja see sünnib ärevusttekitava sagedusega. Kui rumalale jõuab kohale üks idee, siis on kõik läbi. Sellele ideele ehitab ta üles süsteemi ja sunnib teisi seda jagama.

Quando mai uno stupido è stato innocuo? Lo stupido più innocuo trova sempre un'eco favorevole nel cuore e nel cervello dei suoi contemporanei che sono almeno stupidi quanto lui: e sono sempre parecchi. Inutile poi aggiungere che niente è più pericoloso di uno stupido che afferra un'idea, il che succede con una frequenza preoccupante. Se uno stupido afferra un'idea, è fatto: su quella costruirà un sistema e obbligherà gli altri a condividerlo.Diario notturno

Kollektiivseid nimetusi on vaja segaduse tekitamiseks. “Rahvas, publik...” Ühel heal päeval märkad, et oleme meie. Ja sina uskusid, et tegemist oli teistega.

I nomi collettivi servono a far confusione. «Popolo, pubblico...». Un bel giorno ti accorgi che siamo noi. Invece, credevi fossero gli altri.(Diario notturno)

Halva ilma tõttu on Revolutsioon määramata ajaks edasi lükatud.

A causa del cattivo tempo, la Rivoluzione è stata rinviata a data da destinarsi.(Diario notturno)

Fašistid on mittetähelepanuväärne enamus. Kunagi hakatakse neid psühhoanalüüsiga ravima.

I fascisti sono una trascurabile maggioranza. [...] Un giorno il fascismo sarà curato con la psicoanalisi.(Diario notturno)

Oopiumist on tänaseks saanud rahvaste religioon.

L’oppio è ormai la religione dei popoli .(Frasario essenziale per passare inosservati in società)

Homoseksuaalsus ei ole vaestele mitte pahe, vaid viis kõrgemasse klassi pääseda.

L’omosessualità per la classe povera non è un vizio ma un modo per accedere alle classi superiori.(Frasario essenziale per passare inosservati in societa)

Ühe intervjuu lõpp: “Kas te arvate, et televisioon on vaatajaskonna kultuuritaset madaldanud?”

“Ei, ma usun, et ta on haritlaste kultuuritaset madaldanud.”

Fine di intervista. «Lei crede che la televisione abbia abbassato il livello culturale del pubblico?» «No, credo che abbia abbassato il livello culturale degli intellettuali.»

Ma kuulun vaikse vähemuse hulka. Ma olen üks nendest vähestest, kel pole enam midagi öelda ja on ootamas. Mida? Et asjad saaksid selgemaks? Eaga on minus kasvanud kindlus, et miski ei selgine: sel maal, mida ma armastan, ei eksisteeri tõde. Meie omast palju väiksemad ja tähtsamad maad omavad oma tõde, aga meie omame lõpmatu arv versioone sellest. Mis põhjusel? Jätan selle ülesande ajaloolastele, sotsioloogidele, psühholoogidele, ümarlaudadele. Mina võtan enda peale selle tagajärjed. Ja veel mõned teised vähesed, sest kõigil on oma lahendus välja pakkuda, oma tõde, see tähandab miski, mis ei ole vastuolus nende huvidega. Ümarlaua taha tuleb kutsuda ka üks kunstiajaloolane, et ta meile seletaks, millist mõju on meie psühholoogiale avaldanud barokk.

Itaalias on tõepoolest lühimaks tee kahe punkti vahel arabesk. Elame arabeskide võrgus.

Appartengo alla minoranza silenziosa. Sono di quei pochi che non hanno più nulla da dire e aspettano. Che cosa? Che tutto si chiarisca? L'età mi ha portato la certezza che niente si può chiarire: in questo paese che amo non esiste semplicemente la verità. Paesi molto più piccoli e importanti del nostro hanno una loro verità, noi ne abbiamo infinite versioni. Le cause? Lascio agli storici, ai sociologi, agli psicanalisti, alle tavole rotonde il compito di indicarci le cause, io ne subisco gli effetti. E con me pochi altri: perché quasi tutti hanno una soluzione da proporci: la loro verità, cioè qualcosa che non contrasti i loro interessi. Alla tavola rotonda bisognerà anche invitare uno storico dell'arte per fargli dire quale influenza può avere avuto il barocco sulla nostra psicologia.
In Italia infatti la linea più breve tra due punti è l'arabesco. Viviamo in una rete d'arabeschi.

Mida te teeksite, kui avastaksite, et teie abikaasa armuke petab teda teise naisega?

Cosa fareste se scopriste che l'amante di vostra moglie la tradisce con un'altra?

Ta otsustas elu muuta ja varaseid hommikutunde ära kasutada. Ta tõusis kell kuus, käis duši all, ajas habeme, nautis hommikusööki, tõmbas mõned suitsud, istus töölaua taha ning ärkas keskpäeva paiku.

Decise di cambiar vita, di approfittare delle ore del mattino. Si levò alle sei, fece la doccia, si rase, si vestì, gustò la colazione, fumò un paio di sigarette, si mise al tavolo di lavoro e si svegliò a mezzogiorno.

Edutus on mulle pähe hakanud.

L'insuccesso mi ha dato alla testa.

Milleks läks meil vaja Stalini õppetundi? Ei milleksi. Juba ongi neid, kes üritavad ellu viia isikusetusekultust.

A che è servita la lezione di Stalin? A niente. C'è già qualcuno che tenta di instaurare il culto della mancanza di personalità. (La Solitudine del Satiro)

Elame spetsialistide keskajal. Tänapäeval on ka kretiinid spetsialiseerunud.

Viviamo nel medioevo degli specialisti. Oggi anche il cretino è specializzato.

Ja ometigi on inimesi, kes elavad ja töötavad Maceratas...

Eppure c'è gente che vive e lavora a Macerata...

Kes ei ole fašist, komunist või kristlik demokraat, sellel on vähe võimalusi itaallaseks olemiseks

In Italia chi non è fascista,comunista o democristiano ha poche probabilità di essere italiano.

Pessimist on hästi informeeritud inimene.

Un pessimista è uno che si è informato.

Ta otsis Tõde ja kui ta selle leidis, siis sai ta suure pettumuse osaliseks. Tõde oli inimtühi, kohutav. Lisaks kõigele oli seal külm.

Cercava la verità, e quando la trovò ci rimase male: era deserta, orrribile. Ci faceva freddo

“Tuli välja režissöör See ja Too uus film”

“Kas tõesti? Ma ei suuda ära oodata, et selle vaatamisest loobuda!”

"E' uscito l'ultimo film del regista Tal dè Tali"
- "Davvero? Non vedo l'ora di perdermelo!"

Ennio Flaiano, itaalia ajakirjanik, stsenarist, kriitik ja kirjanik, sündis 5.märtsil 1910 Abruzzos, Pescara linnas. Lapsepõlves vahetas tihti elukohti, koole ja kolleegiume. Roomas algasid tema ülikooliõpingud, mida ta siiski lõpuni ei viinud.

30ndate aastate alguses alustas kaastööd ajakirjadega ja alates 1943 astus ta filmimaailma töötades koos Federico Fellini, Mario Monicelli ja Michelangelo Antonioniga. Ennio Flaiano sulest ja ideedest sündisid paljude hinnatud itaalia filmide stsenaariumid: “Roma città libera (1948), Guardie e ladri (1951), Peccato che sia una canaglia (1955), Fantasmi a Roma (1961). Koos Felliniga töötas ta filmide “I vitelloni” (1953), “La dolce vita” (1960) ja “8 1/2” stesenaariumi või süžee valmimisel.

Pärast infarkti 1971. aastal pühendas Flaiano ennast oma märkmete ja ülestähenduste korrastamisele, millest suur osa ilmus pärast tema surma Roomas 20.novembril 1972.

Kooli

Seekord oli kõigil kolmel hea meel, et kooli algas. Neljal, kui mind kah kaasa arvata.
Pärast esimesi siia-sinna jooksmise päevi peaks jääma hommikuti natuke aega iseenda jaoks.
Kõik kolm eri koolides ja erinevate kellaaegadega...
See on väiksema tütre algkool Testaccios




Keskmine poeg saab õnneks ise minemise-tulemisega hakkama, aga vanemal tütrel on sellest aastast uus kool kesklinnas ja vähemalt paar-kolm nädalat saatmist-järelkäimist.Teen seda tegelikult suure heameelega, sest kool on fantastiline. Rooma vanim lütseum ning iimeeeiiluuus. Ma pole Lidiat veel niivõrd õpihimulisena näinud.Kooli ümbritseva õhkkonna teene. Loodame, et entusiasm kestab ka pärast esimesi kreeka ja ladina keele tunde...
Siin ta on, väljast ja seest:









Ausalt öeldes annaksin eiteamida, et isegi temaga koos kooli minna. Üks asi on tema õpikutesse piiluda, toredam oleks muidugi professoreid kuulata ja ,miks ka mitte, vastamas käia ning kontrolltöid teha.
Eile lugesin poja educazione civile (vastab ehk ühiskonnaõpetusele?) ja konstitutsiooni õpikut. See oli suurpärane lugemine. Oleks vaja ka täiskasvanutele.
Täna tegin lahti ladina keele õpiku esimesest kättejuhtuvast kohast...Lause oli:"Bis pueri senes"...

Väärtused, kahtlused,lahendused, rahulolu

Uitan niisama, et mitte mõelda lahendamata asjadele,mida lahendada ei oska.

Need on asjad, mis kutsuvad esile teatud saamatuse, küündimatuse ning läbikukkumise tunde. Polegi tegelikult olulised, iseenesest.

Ise olen alati muud tähtsamaks pidanud. Minu väärtused on teistsugused olnud.

"Muu" aga on õhkkerge, liiga tabamatu, a lungo termine.

Jälg , mille ta jätab, tuleb nähtavale aja jooksul, aga tänasel päeval on omad nõudmised, pisikesed, maadligi, kriiskavad ja rikuvad suure energiakuluga säilitatud tasakaalu.

Kunagi ütles üks mu itaallasest sõber:"Ja mis siis kui me elu lõpus avastame, et NEIL TEISTEL oli õigus?!"

Sellisel juhul olen ma eksinud, meeleldi. Õnneks.

Valore

Considero valore ogni forma di vita, la neve, la fragola, la mosca.

Pean väärtuseks igat eluvormi. Lund, maasikat, kärbest.

Considero valore il regno minerale, l'assemblea delle stelle.

Pean väärtuseks kivikuningriiki, tähtede nõukogu.

Considero valore il vino finche' dura il pasto, un sorriso involontario, la stanchezza di chi non si e' risparmiato, due vecchi che si amano.

Pean väärtuseks veini, kuni kestab söögiaeg, tahtmatut naeratust, väsimust pärast säästmatut eneseandmist, kaht armastavat vanainimest.

Considero valore quello che domani non varra' piu' niente e quello che oggi vale ancora poco.

Pean väärtuseks seda, mis homme kaotab oma tähtsuse ja täna veel natuke hinnatakse.

Considero valore tutte le ferite.

Pean väärtuseks kõiki haavu.

Considero valore risparmiare acqua, riparare un paio di scarpe, tacere in tempo, accorrere a un grido, chiedere permesso prima di sedersi,
provare gratitudine senza ricordare di che .

Pean väärtuseks säästa vett, parandada paar kingi,tabada õige aja vaikuseks, vastata appihüüdele, küsida luba enne kui istet võtta, olla tänulik, mäletamata mille eest.

Considero valore sapere in una stanza dov'e' il nord, qual'e' il nome del vento che sta asciugando il bucato.

Pean väärtuseks teadmist milline toasein vaatab põhja ja mis nimi on tuulel, mis kuivatab pesu.

Considero valore il viaggio del vagabondo, la clausura della monaca,
la pazienza del condannato, qualunque colpa sia.

Pean väärtuseks hulkuri teekonda, nunnade klausuuri, süüdimõistetu kannatust , ükskõik mis süüga tegemist.

Considero valore l'uso del verbo amare e l'ipotesi che esista un creatore.

Pean väärtuseks tegusõna "armastama"kasutust ja hüpoteesi loojast.

Molti di questi valori non ho conosciuto.

Paljud nendest väärtustest on minust mööda läinud.

Erri De Luca

Gioia Infinita

...veel üks õhtune pizza Lara ja Giulianaga ning homme koju!!!!

L’onda lunga dell’asfalto schiaccia le parole,

sguardi persi oltre i vetri, oltre di noi…

il ritorno porta addosso mal di testa e mal d’anima,

nei silenzi ognuno piano fruga dentro di se..

Dal koma proverò a riemergere,

nelle nebbie mie lisergiche,

omadonna che ora era,

era oggi o ieri sera?

20 notti e poco giorno…

me le sento ora che torno…

ora che la fiesta è andata,

pace amore e GIOIA INFINITA…

(Como un rio, como el mar, como el sol)…

GOIA INFINITA…

(Luz de luz mata mi dolor)…

GIOIA INFINITA

(Como un rio, como el mar, como el sol)…

…INFINITA

(Luz de luz mata mi dolor)…

Pagherei per questa vibra buona,

per averla sempre quando uno suona,

porto dentro quei sorrisi, le parole, gli sguardi, i visi.

E qualcuno ancora si stupisce del fuoco sacro che ci unisce,

scosse forti dell’anima che nessuno scorderò più!

E questo il Bardo lo sa, lui illumina le città,

cantando si dimena, un W alla strada e un W all’amicizia vera,

che è una cosa rara, che un oceano ci separa,

brindo a voi e a questa vita,

pace amore e GIOIA INFINITA…

(Como un rio, como el mar, como el sol)…

GOIA INFINITA…

(Luz de luz mata mi dolor)…

GIOIA INFINITA

(Como un rio, como el mar, como el sol)…

GIOIA INFINITA

(Luz de luz mata mi dolor)…

(senti Roy come spacca con la tromba

questa è la ricetta della buena onda

senti la tromba,piega la bomba,piega la bomba…)

brindo a voi e a questa vita,

pace amore e GIOIA INFINITA…

(Como un rio, como el mar, como el sol)…

GOIA INFINITA…

(Luz de luz mata mi dolor)…

GIOIA INFINITA

(Como un rio, como el mar, como el sol)…

GIOIA INFINITA

(Luz de luz mata mi dolor)…

Dal koma proverò a riemergere,

nelle nebbie mie lisergiche,

omadonna che ora era,

era oggi o ieri sera?

20 notti e poco giorno…

me le sento ora che torno…

ora che la fiesta è andata,

pace amore e GIOIA INFINITA…

GIOIA INFINITA…

GIOIA INFINITA…

GIOIA INFINITA…

Abball' cu me/Tantsi minuga

Olen mõnikord endamisi mõelnud, et milline side on ühe piirkonna loodusel selle elanike käitumisviisidega.

Abruzzo (pean silmas ikka seda mägi-Abruzzot ja Marsicat, sest mere poole minnes muutuvad taas perspektiivid) on üks kaunis koht ja minu meelest ei jää see sugugi alla Trentino - Alto Adige alpilisele ilule.

Olen ikka imestanud, kuidas need võimsad ja rahulikud maastikud on seoses elanike jäiga ning kinnise mõtlemisviisiga. Jäigad ja kanged nagu mäed? Endassetõmbund nagu orud? Jahedad kui ööd isegi augustikuul? Liigutamatud kui hiiglaslikud tammepuud?

Ja kui eksisteerib selline side, miks tunnen ma end ülihästi "pagedes" külast välja?

Mägede kangus annab mulle energiat, aga see inimeste oma on vastuvõetamatu.

Orud hiilgavad rahu, mis lainestab kõiksusega. Inimeste poolt elatud rahu on aga ükskõikne, nüri, osavõtmatu, küüned enda poole. Puud selle eest jagavad kõike.

Pescinas elamise aastate jooksul (1998-2006) pidasin vaimselt vastu tänu armastusele ja mõistmisele saadud nende elutuks peetud, aga suure hingega entiteetidele.

See kaitses mind elu kandvate, aga väikese hingega kahejalgsete eest. Ja ma ei väsi imestamast, miks neid siinkandis niivõrd palju on...

Meis elavad kõrvuti hea ja halb (mõõdupuuks saab olla ainult süda), mõnedes kohtades tuleb esile halvim, teistes parim.

Teatud kohtades oled suunitud end kaitsma. Kasvõi lihtsalt külmuse eest.

Märkamatult muutud ükskõikseks ning keerad end lukku.

Märkamatult leid end teelt, mis läheb Elule vastupidises suunas.

Siis on vaja leida õlekõrs, millest kinni hakata. Minu jaoks oli see Giovanni, üks kastanipuu Collarmele küla kuuendal kilomeetril. Minu jooksupingutuste esimene eesmärk. Aastatega läksid jooksurajad üha kaugemale, aga leidsin alati selle minuti, et Giovannit tervitada ning oma selga tema krobelise ja vaiguse tüve peale toetada. Et üksteist lähestikku tunda.

Ka praegu, selleks et end Abruzzole lähemal tunda, pean Pescinast kaugemale minema.

Eiteamitmendat korda uitasime mööda ääretut rahvusparki, käies läbi Pescasseroli külast (Pescinast 40 km kaugusel). Veel mõni aasta tagasi oli see vaatamata oma Rahvuspargi pärli nimele päris tavaline hallivõitu

kohake, aga praegu on temast saanud värvi- ja rahvarikas turismikeskus - kesk-Itaalia Cortina D'Ampezzo. Oli hea meel näha seda maanurka elava ja uhkelt jagamisrõõmusena.

Veelgi suuremat rõõmu tundsin aga, kui nägin Enzo Avitabile kontserdi kuulutust Gioia dei Marsi keskplatsil. Pärast ümberkaudsete külapidude iiveldama ajavat karaoke- ning kahjuks "igihaljaste" kommertscovergruppide "kultuuriprogramme"(?), oli võimalus osa saada ühest elamusest, mida tõesti kultuuriks võib nimetada. Selle polnudki organiseerinud mitte kohalik peokomitee, vaid tuntud kirjanik Dacia Maraini, kes juba üheksandat aastat Rahvuspargis Teatrifestivali organiseerib. Kannatlikult, visalt ilma fondideta ning armastusega.

Dacia Maraini valis Pescasseroli oma inspiratsioonipesaks ja sellest ajast peale on ta end pühendanud siinse iseenda saatuse hooleks jäetud kultuuri elustamisele.

Enzo Avitabile ja Bottari (vaadimängijad) on küll Naapolist, aga abruzzolastel ja põhja -Campania elanikel on ühised antiiksetest sanniitidest esiisad. Pärandina on jäänud väga sarnane murre, mis tundes seda marsica oma võimaldab mul hästi aru saada ka naapoli omast. Ja ikka tuleb mul tahtmine küsida, miks on neil nii sarnane murre, aga nii erinev olemisviis.

Naapoli aval ning elujõuline muusika. Mõned vanad sõbrad-tuttavad nagu müütiline Faustone San Benedetto külast. Ligi kahemeetriline alati lõbus habemik, kes 50 arrosticini suudab ära süüa, kes armastub bluesi ja Harley Davidsoni, aga elab 7 kuud aastas Amatsoonia vihmametsas indiote keskel.

Kontsert oli üks sellistest, mida on raske ära unustada.

Tantsisime Faustonega tarantellat ja tänasime proua Marainit ilusa elamuse eest. Arvasime, et ehk tegi me avaldatud tänu talle heameelt , sest publikut oli vähe, umbes 150 inimest. Cesoli küla "kultuuriprogrammis" oli samal päeval sagra delle pappardelle al cinghiale (metssaelihaga papparedellede sööming), ning enamus ümbruskonnast otsustas kõhutäitmise kasuks. Räägiti, et Cesolis olevat olnud järjekord lausa kahetunnine.

Eks igaüks valib omale elamusi, millega oma eksistentsi rikastada...

Meile jäi bottaride energia, mis kajas nagu südametukse, Enzo Avitabile umile avatus ning küllaktse Faustonelt Ventsueela vihmametsa...jumal teab, äkki tõesti...

Nii tavaline, nii erakordne

Mul, kes armastan elamusi rohkem enesesse kui fotoaparaati jäädvustada, oli esimest korda elus kahju, et ei olnud seda viimast käepärast. Rõdul internetiühendust taga otsides tundsin, et midagi kukkus potsatades õlale, aga sealt välkkiirusel arvuti peale...see miski, mis hetkega liikumatuks jäi ning uudistavalt mulle otsa vaatas, oli sisalik. Väga tavaline iseenesest, siinkandis on neid hulgaliselt, aga see hallikasroheline loomake mu lumivalge mac'i peal, natuke ehmatanud, aga tegutsemisvalmis, oli kaunis vaatepilt. Loomulikult lipsas ta minema pärast mu esimest liigutust ja foto jäigi tegemata...

Selle eest tahaksin jagada pilte Abruzzo ilust, mis on samamoodi ääretult tavapärane ja ääretult erakordne, aga erinevalt sisalikust - tabatavam.

Rocca Calascia (AQ) ja L'Aquila kiriku ülesehitus (fotod Settimio Delle Spine)






Ortona dei Marsi ja Cesoli (fotod minult)

Tegelikult...

...on mul südamest kahju, et asjad on niimoodi. Et kisub kuidagi viltu.

Olen Pescina üle torisenud nii suusõnaliselt, kui siin blogis.

Olen kirjutanud ka sellest, mille üle olen tänulik vaatamata vastastikusele kõõrdi ning altkulmu vaatamisele.

Olen seletanud tuttavatele, et tuhandete kilomeetrite pikkune vahe Tallinnast Rooma ei tekitanud mul kohanemisraskusi, et tundsin ennast kohe koduselt ja vastuvõetult, aga 123 km, mis Roomast Pescinani viivad, lahutavad kahte eri maailma. Üks oli/on valgus, soojus ja kõikehõlmavus, naer ja iroonia, tugev reaalsustaju, aga optimism. Teine oli/on külmus ja kinnisus, umbusk ja taktitundetus, resigneerumine, halvasti täidetud igavus.

Aastaid läks mul aega, enne kui suutsin leida oma olemisviisi, omad eelised, omad tugipunktid sellel ompärasel maanurgal, mille nimeks on Marsica.

Nüüd veedame siin aastas ühe kuu selleks, et vana kodu tuulutada ning suve soojemal ajal jahedust nautida.

Pescina(ilmselt kogu Marsica, Abruzzo edela-osa)on üks ajas üsna muutumatu paik. Vittorio tavatseb ütelda oma sünnikoha kohta, et 50 aasta jooksul on siin ainult tänavalambid vahetunud. Aga ometi on siingi mingit tendentsi märgata. Pahemuse poole, minu meelest.

Elanikke on siin peaaegu 5000. Kunagi oli kõik kas karjused või põlluharijad. Mu ämma vanemad pidasid kitsi ja sellest jäigi kogu perele hüüdnimi Crapar'("crapa" kohalikus murdes, it. keeles "capra" -kits). Aga Zauridel, mu ämma perel, on kaks haru - Crapar' id ja Inguastit'id.

"Inguastito", samuti murdelist päritolu hüüdnimi, aga natuke halvamaiguline, tähendab seda, kellel kunagi küllalt ei ole, kes ei oska piiri pidada. Vittorio suguvõsa Inguastit'- sugulastega suheldes pean tunnistama selle hüüdnime fantastilist paikapidavust läbi mitme sugupõlve...

Siinsed hüüdnimed vääriksid lausa omaette postitust.

Nüüd ei peeta enam muidugi selliseid ameteid. Nüüd käib enamus tööl, kas Avezzanos (suurem linnake 40 000 elanikuga 30 km kaugusel), L'Aquilas, Pescaras või Roomas. Põldu peavad veel ainult vanainimesed. Paar päeva tagasi rääkisime ühega neist, kes kurtis, et kogu ta pere nõuab, et ta oma maalapi sinnapaika jätaks, sest supermarketist on odavam, puhtam pealekauba - ei määri riideid. Kellel põlde hektarite kaupa, need kasvatavad juurvilju ka hulgimüügiks, aga hinnad on keskmiselt 20 senti kilost, samal ajal kui poodides müüakse samu juurvilju 2 euro eest. Ei tasu enam ära ja töö on tõesti raske.

See eakas talumees, kellega rääkisime, oli kibestunud: "Noored peaksid traktoritega Rooma minema. Nõudma ja revolutsiooni tegema. Mina olen 75 aastane..."

Noortel on ükskõik.

Pescinas võetakse auto ka selleks, et 200 m kaugusele minna, laenatakse raha selleks, et Cavalli mantlit ja Armani teksaseid osta.

Maa on viimane asi, mis neil meeles mõlgub ja ometi on see siin ainus rikkus.

Näen tahtmist võtta igalt poolt, kust võtta annab, ilma selles eest hoolitsemata. Kel vähegi võimalik, ostab korteri uutes ridaelamutes, jõukamad panevad vanaisalt päranduseks saadud maalapile uhke villa. Miski pole pescinalasele magusam, kui nautida teiste külaelanike kadedust (Pescinast pärit kirjaniku Ignazio Silone tänaseni kehtiv tähelepanek).Keegi ei taha rekonstrueerida olemasolevaid hooneid, sest "need pole ju rahaliselt midagi väärt". Selle tõttu ongi Pescina keskel rohkesti unarusse jäetud maju, mille puruneva krohvi peale on kleebitud silt "Vendesi" - müügil.

Selle kõige juures on mul tegelikult väga kahju, kui näen seda iseenesest väga kaunist paika hoolimatuse käes virelemas, kus palju jääb tegemata inimestevahelise vimma ning vägikaikavedamise tõttu.

Kummaline energia sel kohal...

Olen taas õnnelikult roomlanna, aga tegelikult on mul kahju, et üks mu kunagine kodukoht on sellisel teel.

Abruzzos, taas

Istungi taas kenasti oma vana kodu rõdul ja vaatan mägesid õhtuvalguses värve vahetamas.
Eks see ole Itaalias üks meeldiv asi, et kui pole võimalust puhkusele minna, siis eriti virisemiseks põhjust pole. Igal sammul on vaatamisväärseid paiku. Enne Abruzzosse tulekut mõtlesin isegi Rooma jääda, sest minu jaoks on mu kodulinna suveööd ääretult nauditavad, aga lastel on kindlasti parem siin mägedes.
On ka minul hea võimalus suurepärasteks jahedateks jooksudeks. Nädalavahetusel lähme ehk koos Laraga, minu ammuse jooksukaaslasega, kellega on alati tore lobiseda, mis sest, et me arvamused peaaegu üheski asjas ei kattu. Võib-olla just sellepärast...

Mainimist vääriv eelis on ka muidugi korralik "ignorantne" lambaliha, kohalikud juurviljad, mida Maria Rubina alati kilekotiga kätte surub ning maitsev Pina poolt tehtud pasta all'uovo.

Ilmselt ei pääse ma õhtupoolikutest Pescina pargis, kus täpselt teada tahetakse igat mu elu pisiasja. Selle eest viiakse mind aga ka kurssi värske klatšiga.

Potisinine pimedus on vahepeal küla peale laskunud.

Otsustame autoga sadakond meetrit kõrgemale mägedesse minna. Ja kui õnneks läheb näeme võib-olla rebastki...